Triinu Meres - Omasid ei jäeta maha (2024)

 

On see romaan? Või lühiromaan? Või hoopiski jutustus? Igal juhul on tegu tekstiga, mis võiks tekitada vastakaid arvamusi - mis selle autori puhul on muidugi üsna oodatav tulemus.

Lugu siis sellest, kuidas ühte maanurka (jääb nagu täpsustamata selle tegelik suurus) on sisse tunginud loheanastajad. Neid juhib prints, kes tarbib võlujõudu ja muutub sellest üha vägevamaks - nii paistabki, et eelkõige on printsile vaja võluvõimetega kohalikke, kes peale printsi juurde toimetamist kaovad. Ja printsi vägi kasvab ja kasvab selliselt, et kohalikel valitsejatel pole õieti illusioone - tema edasitungi on võimalik aeglustada veel käepärase võlujõu abil, aga peatada mitte. Ja ehk oleks parem kokkuleppele jõuda, loovutades printsile oma võlujõuga inimesed?

Ühena peatajatest on tegevuses luureüksus Vikatid, kelle ülesandeks on kaardistada vaenlase sõjaväe liikumist ja jätta endast maha lõkse, et neid pidurdada. Vikatid on õige omapärane üksus, ning selle liikmete tegemistele ongi keskendunud suurem osa raamatust.

Autor on omalt poolt öelnud kaks märksõna selle raamatu iseloomustamiseks - üritada kirjutada jutt kindla peategelaseta ning et see on omamoodi austusavaldus Steven Eriksonile (kes siis inspireerib kirjutama nii nagu sul endal soov on. Tõepoolest, peategelast (või peategelasi) kui sellist on raske välja tuua, vaatenurk libiseb ikka edasi ja edasi nende Vikatite seas (ma pole küll kindel, kas kõik osalised saavad niimoodi kaetud - igal juhul sai üks neist korraga surma ja polnud nagu aimugi, et ta oli osa luureüksusest). Ja eks see üksusesisene suhtlemine ja kamraadlus toob paratamatult meelde Bridgeburnersi ja Bonehuntersi nähtused (kuivõrd autor on otsesõnu nimetanud Eriksoni ja mul hetkel lõpetamisel “Reaper’s Gale”), seda kasvõi nimede tõttu. Kuid pole vaid sõjatee kirjeldus, sest üksus leiab oma luureretkel ühe lapsetaolise olendi, kelle olemasolu ja päritolu panevad pead murdma.

Tegu on (vist?) high fantasy laadi maailmaga, igatahes on siin küllaga kõiksugu imelist ja kummalist - libahundid, lohed, haldjad ja mis kõik veel (mitte et see kuidagi taustast tihedamalt teksti jookseks). Kuid see lapsetaoline olend on esialgu defineerimatu. Ühtlasi on vähemalt see kirjeldatud ühiskond omamoodi polügaamne, on mitmikperekonnad mitmete vanematega, kes siis üheskoos laste eest hoolitsevad. Aga jah … paljugi jääb varju või siis enda fantaasia viljaks.

Ja siis on teksti viimane osa, kus autor keerab mõndagi hoopis uue nurga alla ja on vast selle lühiromaani parim osa oma hoopis teistsuguse lähenemisega (kahjuks ei saa spoilerdada - või noh, spoilerdamine seegi, et midagi sellist üldse mainin). Autor on ka maininud, et selle teksti maailm on ka ühes varasemas tekstis olemas, kuid kahjuks mul puudub hetkel ligipääs erinevatele paberväljaannetele (“Kes ma olen?”?). [Ei, tegelikult "Relvade kasutus".]

Ühelt poolt jõuab tekst üsna sünkmorniliku lõpuni ja sealt edasi pole suurt kuhugi minna; see on lõpetatud. Teiselt poolt … oleks tekst võinud olla vähe pikem - kas nüüd just eriksonlik massiivsus (ja kohatine umbsoo), aga tahtnuks enamat teada sellest maailmast ja luureüksuse vaatenurkadest (sest raamatu lõpuosa … eksole).

ulmekirjanduse baas

Manfred Kalmsten - Täheraua saaga (2022)

 

Autor on taas sepistanud loo, millega paneb küllap proovile õige mitme lugeja meelerahu. Eelmise lühiromaaniga “Kaarnalaul” võrdluses on see tekst sirgjoonelisem ja kompaktsem (kuigi see jumalate taustaliin on muidugi mõõtmatu), aga ühtviisi rõhuvalt traagiline - ja kui romaani lõpetab lühike epiloog, mis viib katarsise tippu, siis … tavaliselt epiloog midagi sellist ei tee.

Mõlema lühiromaani puhul võib öelda, et neist võinuks vabalt mõne tellise kokku kirjutada: “Kaarnalaul” on lihtsalt sedavõrd fragmentaarne maailm, ning käesoleva puhul võinuks vabalt tekstile liha lisada. Kuigi jah, saaga kaks liini selgitavad kenasti lahti ühe jumala pika kättemaksuaktsiooni - seega üsna tavapäratu juhtum, kus raamatu ühe malemängija käigud saavad kenasti selgeks (no ja siis epiloog, mis nagu võimaldaks …).

Autorile paistab olevat iseloomulik, et ega ta tegelasi säästa ega heroiseeri ning tavapärane moraalikompass väga ei kehti (no erinevat vägivalda … ikka on küllaga; õnneks küll mitte kirjutatud psühhootilise mõnuga). Eks see traagika johtub vast universiaalsest jumalate vandenõude üldloogikast - eriti magus ikka, kui võimalikult paljud kannatavad, ja seda ikka täie raua eest. Selles suhtes on huvitav jälgida, kuidas autor ehitab lugu väiksemalt suuremale - see, mis juhtub inimilmas, on tegelikult nõrk vari sellele, mis toimub vähemate ja seejärel tähtsamate jumalate hulgas (kuigi jah, siin muidugi vastuolu et kas kangelane või mass). Ja mis jõud küll neid täheendeid sepistab? Nojah, metafüüsika.

Eks seda põhjala teemat ole sel aastal mitmel puhul lugenud (kohe meenub Gwynne, Lee ja Bear), aga Kalmsten läheneb sellele vähe arhitekstilisemal tasandil, see oleks nö eellugu argisematele madinatele.

Raamat saadud kirjastuselt.

mööda netti

pärdikute päevaraamat

sulepuru

Manfred Kalmsten - Kaarnalaul (2021)

 

Algselt mõtlesin raamatu kolmest tekstist igaühest eraldi postituse teha, aga tegelikult on see raamat paremini kokku võetav lühiromaanina. Ehk siis lugu sellest, mis õieti hävines Aekadioni nimeline maailm (mis oli omamoodi sõlmpunktiks veel neljale maailmale) ja mis kaasnes sellega sealt pagendatud aekadionlastele ning püüdele maailma taastada.

Raamatut võiks nimetada tumefantaasiaks (dark fantasy), kuivõrd … tegu on õige tumeda looga, mis autori järgi ühendab antiigi ja põhjala mütoloogiaid. Ehk siis, oodata on mitmesuguseid veidraid jamasid, mida põhjustab inimeste väiklus ja võimuiha. Loo peategelaste, Haldemari ja Kaarna suhe on enam kui komplitseeritud - seda küll eelkõige Haldemari vaatepunktist, kes on vägagi teadlik Kaarna päritolust. Samas muidugi, mida õieti teadsid Aekadioni ammulangenud, kui nad andsid neiule teada tema kuninglikust päritolust, kui tegelikkuses oli neiu pärit … Või sain sellest Kaarna unenäost totaalselt valesti aru? Või siis see Aekadioni jumala plaan, kas see õnnestus Kaarna läbi või ajas neiu seda traditsioonilisemat (mis päädiks surematusega) rida edasi? Igal juhul, eks siin tekib küsimusi, et mida õieti jumal plaanis ja kuidas nende pahaaimamatud tööriistad seda teostasid.

Ja see Haldemari ja Kaarna suhe, ma ei teagi, kuidas seda õieti analüüsida, on see veider kompleks või lihtsalt haige väärdumus. Ei oska öelda.

Kalmsten on üks kahest eesti ulmeautorist, kelle tegemisi ei saa tähelepanuta jätta; tema tipptekstid jäävad pikemaks ajaks kummitama (kui näiteks mõelda, siis praegu hindaks “Lumemarjaveri” kindlasti kõrgemalt). Ses suhtes oli Raul Sulbi järelsõnas huvitav infokild, et raamatu avalugu “Aekadioni pärand” ei jõudnudki omal ajal ulmejutuvõistluse paremate hulka - ning tõepoolest, mingil moel ei imesta, kuna eraldiseisva tekstina jääks see maailm päris segaseks ning Haldemari ja Kaarna dramaatilised jagelemised saavad konteksti alles raamatu järgmistes osades. Siin on küll enam kui olulist draamat, aga no eraldi loona ei hakka tööle.

Raamatu pikim osa jaguneb omakorda kolmeks, ning nii jõuab järkjärgult lähemale Aekadioni hävingule ja Haldemari osale selles. Aga - võibolla oligi Haldemar kõrgemate jõudude tööriist; miskit kindlat tõde ei leia siit raamatust kindlasti (nii nagu Kaarna päritolust on vähemalt kaks versiooni - kumb siis õigem on? Või on tegu ühe mündi kahe poolega?). Lühikesed peatükid (mis on iseloomulik kogu raamatule) tipivad masendava kõrgpunkti poole, mis on siis õige erinev Haldemari vähe jaburast enesepäästmisplaanist. Masendav kõrgpunkt on muidugi maitse küsimus, ei saa öelda, et aekadionlased oleks just kõige sümpaatsem kõrgkultuur.

Viimane osa on otsene jätk raamatu avaloole, seda veel lühemate peatükkidega oma finaali poole, ning ikka ja jälle painab see Kaarna päritolu - kas ta on tegelikult (kuivõrd ammulangenute nägemusi võib tegelikeks pidada) oma vanemate päritolu selgeks saanud, ja seda enne esimese osa sündmusi? Muidugi, ei tea. Ja no lõplik finaal, jällegi, mida see vaikseks jäämine tegelikult tähendab? Häiriv teadmatus, kas pole.

Eks see on tekst, millega tuleb harjuda. Minu jaoks jäi lõpuni harjumatuks üks puhtalt kirjutamistehniline küsimus: mille pagana pärast pidas autor vajalikuks markeerida tegelaste sisekõnet jutumärkidega? Küsimus stiilist? Eriti hull, kui selline sisekõne segunes dialoogidega, siis see läks küll vähe teatrietenduseks, kus laval olevad tegelased jagavad publikule oma sisemaid mõtteid ja tundeid, samal ajal kui teised laval olevad näitlejad seda “ei kuule”. “Siganez!”

Viiest maailmast saab enam aimu kolmest, mis puhul omakorda tekkis minul küsimus, et kui nö liidermaailm Aekadion ja selle sõdalased eelistavad käsitsivõitlust, siis miks tulirelvi kasutav inimeste maailm nende üle ei domineeri (jajah, see Haldemari õpetus, kuidas aekadionlastest pagulasi palgasõduritena kasutada)? Või on tulirelvad veel nii algelised? Ja no see aekadionlaste südamekivi ja portaalid ja surematuse otsimine ja jumalate värk. Vaevalt, et autor seda maailma rohkem puudutab, nii jääb meeldivalt palju küsimusi lahtiseks.

Igal juhul, kahtlemata huvitav kogemus ja loodetavasti jätkub autoril jaksu puhtalt oma rida ajada ning teiste arvamustest suurt mitte hoolida. 

loterii

pärdikute päevaraamat

sulepuru

sõber raamat

reaktor

Fritz Leiber - Mõõgad ja nõidus (2021)

 

Olles mõneti fantaasiakirjanduse austaja, oli kahtlemata vägagi meeldivaks uudiseks see, et Leiberi tekste korraga eesti keeles avaldatakse. Kui üldiselt paneb enne minu sündimist ilmunud fantaasiakirjandus õlgu kehitama, siis Leiberi puhul oli lootus, et ehk on siin midagi säravat … noh, seda just pole, aga saadud emotsioon pole pettumus. Lihtsalt selline … ajalooline kogemus.

Selline tegelaspaar nagu Fafhrd ja Hiir tekitab minu jaoks ootamatult ambivalentseid tundeid. Kui Fafhrdi minevik ja olevik on üpriski kaasakiskuvad, siis Hiire tegelaskuju käib kuidagi närvidele. Nagu selline … närviline nooruk, kes püüab midagi tõestada ja seda üsna uisapäisa; muidugi, ega Fafhrd just kõige arukam ole … aga tänu avaloole on tema tausta hulga enam avatud. Mis omakorda viib küll mõttele, et Hiire karakter võibki olla salapärasem ja vastuolulisem ning seetõttu pakuks rohkem tõlgendusvõimalusi. Kuid selle kogumiku kahe loo puhul käib ta pigem mulle närvidele, ta ei paku justkui selget tugipunkti, mille pealt edasi lugeda.

Eksole, kui nii mõelda, siis Fafhrd oleks justkui fantaasiakirjanduse traditsiooniline tegelane ning Hiir hoopiski tänapäevasem karakter. Mis küll kisub teda tagasi traditsioonilise tegelaskuju poole, on see, et Leiber on need tekstid kirjutanud aastaid hiljem kui esimesed avaldatud lood Fafhdist ja Hiirest; ehk siis need lood peaksid takkajärgi siduma kogu eelnevat maailma. Sellest siis noorte kangelaste teineteiseleidmise rõõm ja valu. Sellest siis ka noorte meeste klappimine ja kamraadlikkus ja muu selline. Nagu öeldud, tänapäeva fantaasiakangelastelt eeldaks justkui komplitseeritumat tausta ja eneseleidmist; sissejuhatus Lankhmari selliste “sügavusteni” just ei küüni. Aga samas muidugi jääb mitmeid küsimusi (eriti Hiire) kohta õhku. Ja muidugi Fafhrdi isa ja ta mõõk. Ja kuidas küll noored pääsevad sellest Varaste Gildile tekitatud jamast.

Et siis … jah; mis edasi saab?

Lumenaised 5/10

Ebapüha Graal 4/10

Hukatuslik kohtumine Lankhmaris 5/10

ulmekirjanduse baas

Fritz Leiber - Hukatuslik kohtumine Lankhmaris (Mõõgad ja nõidus, 2021)

 

Kui eelmistes lugudes oli vihjenid, et kumbki noormees ootab taaskohtumist (esimene kohtumine oli siis, kui Fafhrd oli kaasas ühel piraadiretkel), siis viimaks kohtutaksegi: juhuslikult, sest kumbki oli valinud sama sihtmärgi röövimiseks. Ainult et sihtmärgiks on Lankhmari Varaste Gildi röövsaak … ja seda topeltröövi tunnistab Varaste Gildi palgatud sortsi abiline. Kuid röövi käigus viimaks kohtunud noormehed ei pööra sellele suuremat tähelepanu ning üheskoos minnakse võitu tähistama Hiire peidupaika.

Kus siis saavad kokku ka noormeeste armsamad Ivrain ja Vlana, ning Fafhrdi armsam Vlana õrritab noori oma kättemaksu (millest siis pikemalt juttu “Lumenaistes”) täide viima: Varaste Gildi peamees tuleb hukata. Pole just kõige mõistlikum plaan, aga viimaks on purjus noormehed nii üles köetud, et nõustuvadki seda tegema.

Mis ei osutu mingil juhul heaks mõtteks, nagu nad peagi avastavad.

Nagu lubatud, siis noormeeste koostööl pole sügavamat sisu kui parema elu himu ja nooruslik uljus (mis on omal moel humoorikaski). Muidugi on neil ka armsamad, kelle eest tuleb hoolt kanda, aga vaevalt, et keegi ootaks sellistest tüüpidest pereisa rolli kandmist või muud sellist. Nad on … tööriistad, kes tänu oma hulljulgusele ei tegutse just kõige arukamalt. Eks see Lankhmari linn meenutab kergelt justkui Ankh Morporki Pratchetti-eelset aega (kui ma nüüd ratast ei leiuta (jajah, “Swords & Dark Magic” sissejuhatuse järgi leiutasingi)).

ulmekirjanduse baas

Fritz Leiber - Ebapüha Graal (Mõõgad ja nõidus, 2021)

 

Lugu siis Hiire kättemaksust oma õpetaja tapmise eest … ning selle teostamiseks võtab ta kasutusele musta maagia - selle, mille eest ta õpetaja oli oma õpilasi hoiatanud. Aga noh, kuidagi peab Hiir oma naha päästma, sest ka tema kui õpilase elu jahitakse niisamuti.

Kui Fafhrdi eellugu oli pea kolm korda pikem tekst, siis sinna mahtus ka mitmekesisemat infot selle Nehwoni maailma kohta (kuidas üldse “nowhen” eesti keelde tõlkida?). Nii ei saa siin Hiire päritolust õieti midagi teada; draama hertsogi ja tütrega pole kindlasti samas kaaluklassis Lumeklanni tegemistega ja asendist maailmas. Noh, tumedat draamat on muidugi kõriauguni, aga see meeleheitlik kättemaksuoopus ei hakka minu jaoks õieti tööle.

ulmekirjanduse baas

Fritz Leiber - Lumenaised (Mõõgad ja nõidus, 2021)

 

Sissejuhatuse järgi võib siis järeldada, et teksti puhul on tegu looga, kuidas Fafhrd oma kodupaiga nõidusest välja murdis laia maailma: 18-aastane nooruk, keda võinuks oodata ema ja pruudi järgijana suur tulevik oma Lumeklanni barbarite hulgas … aga teda painas ikka see, et mis küll on see põnev tsivilisatsioon lõunapoolsetes maades. Mille kohta lõunamaadest pärit külalised midagi head just ei räägi.

Loo pealkiri osutabki, millise nähtusega peab Fafhrd rinda pistma: omamoodi matriarhaat, kus naistel on käsutada külmamaagia, millega kontrollida neile alluvaid mehi (loos on küll tähtsal kohal üks vallaline piraadist pealik, kes “kasutab” sissetoodud orjatare, mistõttu ta pole kohalike külmamaagia otsese mõju all). Naistele on pinnuks silmas igal aastal põhjamaad külastav teatritrupp, mille koosseisus on ka meelad tantsijannad, kes juhivad meestelt tähelepanu eemale põhjamaa naiste võludelt … aga et see toimub vaid kord aastas ja paar päeva, on selline kõrvalehüpe vaevu-vaevu talutav. 

Kuid seekord on neil trupis niisugune naine, kellest noor Fafhrd (kõige mõjukama nõia poeg) ei suuda kuidagi eemale hoida ning nagu peagi noormees pealtkuuldes avastab, toodi see naine kohale vähe teistsugusel põhjusel kui vaid põhjalastelt raha välja meelitamiseks …. Mis viib siis Fafhrdi ränka konflikti oma vägeva ema, ambitsioonika (ja raseda) pruudiga, piraadipealiku ja tema käsilastega ning üleüldse kogu Lumeklanniga. Aga mis teha, lisaks tantsijanna võludele innustab noormeest eelkõige põgenema see lõunamaine tsivilisatsioon. Tulemuseks on …

Ühe tekstiga on muidugi keeruline anda hinnangut sarja kohta (no loeks siis kasvõi kogu raamatu läbi …). Fafhrd pole just kõige moraalsemate põhimõtetega tegelaskuju, samas muidugi see Lumeklanni matriarhaadi tegevus pole ka kuidagi “õilsate metslaste” laadis ühiskond (distantsilt saaks muidugi igatemoodi tõlgendada). Vähemalt pole tekstis sellist õõnsat paatoslikkust, mis mõjus mulle kuidagi pelutavalt Moorcocki Elricu puhul. (Ja kas Fafhrdi kadunud isa teema on kronoloogiliselt hilisemateski tekstides olulisel kohal.) Kirjanduslooliselt kindlasti oluline jutustus (kuigi tegu on hilisemalt kirjutatud nö sissejuhatava tekstiga), samas … nö mõõga ja nõiduse alamžanris (kasvõi “Swords and Dark Magic”!) kui ka sünkmorni järgijatelt on hulga paremaid tekste loetud.

“Fafhrd ütles: “Naised on jubedad. Ma mõtlen, et sama jubedad kui mehed. Oh, kas leidub laias maailmas kedagi, kellel on veenides midagi muud kui vaid jäävesi?”” (lk 86)

ulmekirjanduse baas

Ray Bradbury - Halloweenipuu (2021)

 

Ausalt öeldes läks enne lugemist minust kuidagi mööda, et tegu on õigupoolest YA või koguni lastekirjandusega, selles suhtes see raamatu tegevuse niisugune hoogsus oli nagu üllatav ja tekitas kergelt psühhedeelse elamuse ootusi. Aga ei, kogu lühiromaan ongi kaasaegse halloweeni või surnutepüha või siis hingedeaja ajalooliste juurte ainetel, tutvustamaks noortele ja vanematele lugejatele selle traditsiooni sügavamaid põhjuseid.

Mis, noh, pole minu jaoks just kõige huvitavam teema, selle asemel võiks kasvõi Kivirähki “Rehepapi” teatud osasid lugeda, oleks kogeda midagi omasemat. Ja kuivõrd noortekirjandus pole just mu lemmikute hulgas (kuigi seal on häid leide), siis jäi see lühiromaan oma temaatikaga minu jaoks vähe kaugeks; aga ma tõesti pingutasin, lugesin raamatu kaks korda järjest läbi ja puha … Aga peale kergelt naiivse kambavaimu ja seikluslikkuse ja elurõõmu ei osanud sealt endale leida midagi ajule närimiseks. Sest noh … halloween.

Ehk jääb puudu mängulisusest (kuigi Bradbury tekst on aegajalt huvitavalt leidlik) või siis draamast (tekst on selgelt täidetud nö positiivse programmiga, ekskursioon mõistatuse lahendamiseks - kuigi see surmateema pole kohe kuidagi kergete killast). Samas on muidugi tunda, et autor on hingega asja kallal, kõik see lapsepõlve kamraadlus … eks iga lugeja mäleta oma lapsepõlvest mitmeid helgemaid hetki ja ideaale. Ja paneb muidugi mõtlema, kuidas tänapäeva kolmeteistaastased hindaksid sellist pillerkaar, miskis mõttes sellised emotsionaalsed lapsed oleks tänapäeval ehk mitmed aastad nooremad kui romaanis kirjeldatud poistekamp. Või no kuidas kunagi.

Igal juhul, Bradbury jääb mulle suuresti mõistatuseks, on häid lühijutte ja Fahrenheit ja Marsi kroonikad, aga muu … hmm.

vahel ma kirjutan ka...

ulmekirjanduse baas

Marek Tihhonov - Maailmalõpu päevik (2020)

 

Tegu on vast esimene eestikeelse ulmeraamatuga, mis tõukub eelmise kevade koroonakogemusest - ja tulemuseks on õige sünge visioon järgnevate koroona-aastate elust, selle tipnemine kõigi selgroogsete suremisega … ning mis selle hävingu põhjuseks õieti oli. Kui raamatu esimene pool on nö visioon sellest maailmalõpumaailmast ja sellele eelnenud sündmustest, siis raamatu viimases kolmandikus tuleb sisse õige ulmeline nägemus (millele on muidugi viiteid romaani esimeses pooles, aga siis jälgid ikka enam olustikulisi detaile, sest noh, päevakajaline värk ikkagi).

Niisiis, koroona tuleb ja jääb ja areneb ning kogu inimkond saab sellest küllastatud. Aga mitte ainult, ka nö loomariik leiab ühel hetkel oma (õige kummalise) lõpu. Seejärel tipneb paari nädala pärast kogu inimkonna häving loetud tundide jooksul. Ent on üksikuid ellujäänuid (omaette teema on vähem kui kuus kuud vanad lapsed, kes pole viirusest nakatunud), kes jäävad haiguse lõpp-staadiumist puutumata või kelle lõpp-staadium nö ebaõnnestub (ning neist saavad midagi zombilaadset).

See päevik ongi kirjutatud ühe ellujäänud eestlasest mehe poolt - inimkonna häving ja üksikisiku ellujäämine meile üsna tuttaval Eestimaal (tegevus ulatub Võrumaast Tallinna kaudu Virumaani). Ellujäämine selles lagunevas laibameres pole just lihtne (lisaks siis need ebardid, kes toituvad laipadest ning võivad lihaotsingul olla vägagi agressiivsed - kuni viimaks laibapuudusel ise ära kaovad), kuid mees otsustab elus püsida ning juhtunu tuleviku tarbeks talletada - juhuks, kui peale tema on veel ellujääjaid ja on mingigi võimalus inimkonna jätkumiseks. Selleks hakkab ta siis katse-eksitus meetodil elamist kindlustama (tegemist pole MacGyveriga) ning erinevaid vajalikke esemeid kokku otsima (tehnikast, kuivtoidust ravimiteni - kuna loomi-linde enam pole, siis näiteks lihasöömine on peagi nostalgia - kuniks elu, muidugi), ning peale kolme aasta üksinduses viibimist otsustab hakata teisi ellujäänuid otsima. Mis viib edasi veidrate avastusteni (aga sellest siis romaani viimases kolmandikus).

Kokku moodustub üpris õõvastav romaanimaailm, seda eelkõige hävingule eelnenud ja järgnevate päevadel juhtunu kirjeldamisel (loomade hukk, nakatamata inimesed, ebardid jne). Seal on mitmeid seiku, mida kindlasti ei soovitaks nõrgemanärvilistele. Ja et tegevus toimub Eestimaal, siis … jah. Muidugi, hiljuti on näiteks Armin Kõomägi avaldanud romaani nö viimasest inimesest, aga tolle romaani puhul oli asi lahendatud vähe kergekäelisemalt. Ja muidugi see painav ja ebaselge koroona, mis on siin ja praegu.

Samas romaani nö ulmelisema osa, mis annab seletuse koroonale ja selle põhjustatavale läheb vähe … ulmeliseks (ning kindlasti jõhkram kui näiteks Wyndhami “Trifiidide päev": jajah, sellele spoilerile pole eelnevalt midagi kirjutanud. Või võib siin koguni Cthulhu mütoloogiat aimata? Kõik need kombitsad ja puha). Lahendus … tekitab vähe ebalust, ning kuidas see viimane konflikt korraga lõppes … läks kuidagi deus ex machinaks või kuidas. Ühesõnaga, selle teema puhul oodanuks justkui teravmeelsemat lahendust, mitte nö tavaulmelist värki võõrrassidega.

Igal juhul, see romaan on julge ja painajalik ettevõtmine. See ei ole kerge meelelahutus juba ainuüksi oma vägagi aktuaalse teema poolest, samas vandenõuteoreetikutelegi on siin kummastavat mõtlemisainet. Aga igaühele oma.

ulmekirjanduse baas

triinu raamatublogi

laura raamatublogi

Jack McDevitt - Sõjaline talent (2020)

 

Romaani võiks pidada puhtalt meelelahutuslikuks ulmeks, mis ehk lugejale ei põhjusta suuremat katarsist - peategelane satub saladusele, asub seda lahti koorima, järgnevad ohtlikud sündmused, kuni viimaks saladus mingil moel laheneb. Tulemuseks ongi võrdlemisi üheplaaniline põnevik, mille puhul ei saa öelda, et kogeksime midagi värskendavat või mõtlemapanevat inimeseks olemise kohta (noh, kasvõi samasugune meelelahutuslik Abercrombie loobib samas hulgi mõtteterasid inimkäitumise mõtteteradest - McDevitt seda ei tee, võimalikud mõtteterad on vaid loo lahenduse tarbeks).

Selline puhas äärmusteta põnevusromaan annab küll kiiret lugemist, kuid mällu just sügavamat mälestust ei jää. McDevitt ei koorma teksti kõvaulme paatosega ehk siis kümne tuhande aasta pärast pole tehnika ega inimkonna esindajad ei midagi üleliia keerulist või senikogematut - mis jällegi teeb lugemise kergemaks, pole miskit butafooriat, mida läbi närida.

Raamatu lõpus on sarja koostaja Raul Sulbi pikk järelsõna McDevitti loometeest, ühtlasi saame teada, et tegu on koostaja ühe lemmikust ulmeautoriga. Neist kõrgendatud ootustest lähtuvalt oleks ehk oodanud isiklikule maitsele vastavat märulit või nii, aga eks see ole maitse asi. Lõppude lõpuks ja peamiselt.

ulmekirjanduse baas

George R. R. Martin - Haviland Tufi reisid (2020)

 

Lugu siis kaupmehest Haviland Tufist; kes järjekordse tellimustöö käigus satub kokku tõeliselt hiiglasliku seemnelaevaga, mida kasutati tuhat aastat tagasi bioloogilise sõjaviis tarbeks (ja mis siis tuhatkond aastat mahajäetuna peidus olnud ühe planeedi juures … kus senini peab bioloogilist sõda, et sealseid elaniikke vaos hoida). Mistõttu laev on täidetud miljonite kõiksugu DNA-näidistega erinevate maailmade floorast ja faunast ja bakteritest ja viirustest (muuhulgas siis eelajaloolised näidised). Kõiksugu haigused on muidugi igati ökonoomne tapariist, aga floora ja fauna kasutamine on kahtlemata glamuurseim neist (mõelda vaid, saad vajadusel kiirkorras (kronovarp!) kloonida türannosauruse. Peale seikluses ellujäämist otsustab Haviland Tuf hakata ökoloogiainseneriks ning tasu eest erinevaid planeete ökokriisidest välja aidata. Muidugi, kuivõrd on tegu ökoloogiaga, siis on need operatsioonid vähe keerulisemad kui Tuf ja tellijad ette kujutavad ning võõrliikide vallapäästmine võib olukorra pigem hullemaks muuta.

Haviland Tuf on selle poolest huvitav tegelane, et seitsme teksti jooksul on ta … enamvähem üks ja sama, ei mingit nö karakteri klassikalist arengut (arenguks on raske pidada seda, et võrdlemisi edutust kaupmehest on saanud hiiglaslikku seemnelaeva omav isehakanud ökoloogiainsener). Muidugi, tegelase staatilisus on sissekirjutatud ta enamvähem kivisesse olekusse (eksole, mis pakubki lugejale humoorikaid hetki; ja need kassid ka). Lõpus kerkib küll küsimus jumalusest … ja tõepoolest, selline emotsionaalne kivikuju võikski olla üheks õigeks jumala kehastuseks.

Nagu selgub, on Haviland Tufi kronoloogiliselt varasemad jutustused hiljem kirjutatud (eks selle põhjustest annab teada Raul Sulbi järelsõna) ja ausalt öeldes ongi raamatu esimene pool kuidagi asjalikum (kuigi, läbi kolme loo moodustub nö raamjutustus); kronoloogiliselt hilisemad tekstid on vähe jandilikumad (eriti see Norni koletiste lugu).

Kui järgi mõelda, siis ehk see raamatu teise poole teksti võlu vähenemine on seotud jutustuste järjepannu lugemisega, ehk rahulikumalt võttes (aga aega ei ole!) oleks vähe rohkem lõbu tundnud. Tufi seiklused toimuvad samas süsteemis “Valguse hääbumisega” ning tekstide tonaalsus on ikka päris erinev (kuigi eks varasema romaani puhulgi on mitmeid ökoloogiaga seotud küsimusi). Eks “Valguse hääbumise” tumedus ongi emotsionaalselt mõjusam kui Tufi reisid (a la “Jää ja tule laul” võrdluses “Seitsme kuningriigi rüütliga”).  Paratamatult tekib tunne, et peaks üle lugema teised selle maailma tsüklisse kuuluvad eestindused: “Liivakuningad” oli nagu väga hea, “Öölendajatest” ei mäleta suurt midagi, aga see “Risti ja lohe tee” on jätnud mällu küll vähe möh-mulje.

Paistab, et nüüdseks on eestindatud Martini kõik pikemad tekstid, vaid “Armageddon Rag” on veel puutumata. Kivi kotti.

ulmekirjanduse baas

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski - Muinasjutt Troikast (2020)

30 aastat tagasi oleks see romaan võinud ilmuda Loomingu Raamatukogus ja oleks igati ajavaimule vastanud - kõik see süsteemikriitiline andmine, no mida hing veel ihata oleks osanud. Kuigi, eks nüüdki võib bürokraatiaga jändamine olla mõnegi teadlase või uurija teiseks elutööks. 

Tõlgitud on siis originaal ja nö avaldamissõbralik lühem versioon. Takkajärgi ongi huvitav vaadata, millised rõhkude muudatused on kahe teksti vahel - kui algvariant ongi vaid üks fantastiline maailm (jajah, järg “Esmaspäev algab laupäevale”), siis lühemas versioonis minnakse vähemfantastilisest maailmast hulga fantastilisemasse maailma - nüüd on korraga salapärane Troika asukohaks 76. korrus koos Kitežgradi kõikide vaatamisväärsustega, mida siis kaks nooremat teadustöötajat lähevad uurima (jälgimise all!); sel uurimisel on ka väga konkreetne lõpp (erinevalt originaalist, kus see Troika jääbki otsustama ja uusi võrseid ajama).

No ja lühemas variandis pole Spiridoni ega lumeinimest ja see poolmüstiline telkimine Troikaga jääb samuti välja. Ja polkovnik oma reaktiivratsaväega. Aga jah, kõik see bürokraatia … raske uskuda, et autorid võinuks nii naiivsed olla ja loota sellise teksti avaldamist niisugusel kujul (eks de facto lühem tekst korraks trükitigi), seda lahedam on mõelda, et leidub niisuguseid hulle autoreid, kes tõsimeeli ajavadki oma rida.

ulmekirjanduse baas

George R. R. Martin – Valguse hääbumine (2020)

Ootamatult hea lugemiselamus, eks Martini kõik eesti keelde tõlgitud romaanid ja lühem proosa on tugeva horrori kiiksuga, seekord hakkas see ahistav õhkkond minu jaoks tööle kuidagi sobivalt soolaselt ja kõhedalt.

Mees saab kutse oma endiselt armastatult, et ta tuleks planeedile, kus endine armastatu töötab ökoloogina. Tegemist on maailmaruumis triiviva planeediga, mis on ühest päikesesüsteemist tasahilju minema triivimas – eelnevalt kasutati seda planeeti nö festivaliplaneedina, kus kõiksugu eri planeetide erinevad inimühiskonnad tegid nö näidise oma elukeskkonnast, mida sai siis külastada (noh, umbes nagu maailmanätus, aga et tegemist ikka planeetidega, siis hulga grandioossemas skaalas - milleks paviljon, kui võib parem linna või elukeskkonna teha). Aga pidu on läbi ning kogu planeet on enamvähem inimtühi, kohalik ökosüsteem on lagastatud sissetoodud liikidest ja ka planeedikujundamisest. Ning planeet on triivimas tühja galaktikaruumi, jättes selja taha päikesed (talve asemel on niisiis pimedus tulekul, romaani algul kasutati paaril korral seda pimeduse-lauset, mis tekitab muidugi huvi, et kuidas see õieti originaalis kõlas; ja eks tekitas kerge muige seda hüüdlauset tekstis kohates).

Naine ongi tühjal kosmodroomil vastas, aga kuidagi … tõrjuv – nagu peagi selgub, on ta seal planeedil koos abikaasa ja selle meeskaaslasega, ning elavad meeste päritoluplaneedile kohast pereelu (ning tema pole meest kutsunudki). Hoiatustest hoolimata püüab peategelane naist uuesti võluda ning mingi hetk õnnestub koguni meelitada põgenema, aga kõigi nende aktsioonide käigus tekivad muuhulgas mitmed rängad konfliktid sinna planeedile jäänud nende abikaasade ühiskonna teiste grupeeringutega (osa neist harrastab muuhulgas nö ebainimeste jahti (kõik, kes pole meie planeedilt, on ebainimesed), naise abikaasad on progressiivsemad ja püüavad takistada inimjahti - mille ilmsikstulek võiks põhjustada konflikti teiste selle süsteemi planeetidega) ning puhkeb õige verine ellujäämis- ja kättemaksumadin.

Kõlab nagu üsna tavapärane ulmekas, aga teksti teeb veetlevaks selle kultuuriline mitmekesisus, eelkõige kokkupõrge selle naise abikaasade ühiskonnakorraldusega, mis juba loomult on õige agressiivne ja ksenofoobne (aga jah, millisest vaatepunktist?). Ja muidugi selle eemale triiviva planeedi loodus kõigi oma sissetoodud liikidega ja need nö näitusepaviljonidest linna- või elukeskkonnad, mis nüüdseks inimtühjad ja toimivad omasoodu edasi. Kuni päikesesüsteemist kadumine kõik selle välja suretab. Ja see ajaskaala, kus kunagi Maalt pärit inimesed on asustanud ja kaotanud ja taasasustanud kõiksugu planeete - kuni on jõutud suure tühjuse servale, kus enam polegi tähti ega planeete.

Martin ei idealiseeri ühtki peamist tegelast, eks oma osa selles on peategelase üha deliirsemaks muutuv maailmataju selle hammasrataste vahele jäämise käigus. Peategelase ja ta armastatu suhte jälgimisel on huvitav jälgida, millal nimetab peategelane teda Gweniks või Jennyks, see on näide omamoodi sisemisest lagunemisest. Aga eks kõik siinsed võõrplaneetlased on teatud probleemidega ja samas oma ühiskonnamudeliga sinapeal. Jällegi, huvitav karakteriloome.

Ühesõnaga, mingit rõõmsat pulli siin pole, küll aga õige tinast noiri; huvi poolest võiks selle maailma teisigi tekste lugeda (nagu aru saan, on tuntuimad neist Haviland Tufi reisid).

“Ta pöördus Dirki poole ja võttis mehe käe oma pihkude vahele. “Jah, ma olen sinust mõelnud. Olen mõelnud, et asjad olid paremini siis, kui me koos Avalonil elasime, ja olen mõelnud, et võib-olla olid see ikkagi sina, keda ma armastasin, ja mitte Jaan, ja olen mõelnud, et meie sinuga võiksime tuua maagia tagasi, anda kõigele jälle mõtte. Aga kas sa siis ei näe? See ei ole nii, Dirk, ja kogu su pealekäimine ei muuda asja. Kuula seda linna, kuula Kryne Lamiyat. See on sinu tõde. Sa mõtled minust ja mina mõnikord sinust ainult sellepärast, et meie suhe on surnud. See on ainus põhjus, miks ta paremana näib. Õnn oli eile ja õnn tuleb homme, aga mitte kunagi ei tule seda täna, Dirk. Seda ei saagi olla, sest lõppkokkuvõttes on see ainult illusioon, ja illusioonid paistavad tõesed üksnes kaugelt. Meie suhe on läbi, mu unistav kadunud armastus, läbi, ja nii ongi kõige parem, sest see on ainus asi, mis selle heaks muudab.”” (lk 100)

ulmekirjanduse baas

Lev Veršinin - Vildaka homse kroonikad (2019)

Orpheuse Raamatukogus taas huvitav tõlkevalik (viimati siis „Orioni vöö 1“), see raamat aga tekitas minus vähe vastukarva tundeid. Tõlgitud on kaks lühiromaani, millest üks on igati diipulme ja teine huvitav alternatiivajalugu. Mõlemad tekstid on õige sünged, vast lohutum on esimene, kogumiku nimilugu. „Vabariigi esimene aasta“ – eks selle puhul sõltu lugeja ideaalidest, kuidas revolutsiooni algideed enda jaoks tõlgendada.

Kogumiku nimilugu on selline Strugatskite jäljendus, aga hulga sapisemas võtmes. Paralleele võiks tõmmata mitmete 20. sajandi jõhkrate revolutsioonidega, ehk lähimaks võiks pidada Hiina ja Mao isikukultust – eks see ole mingil moel senini alles, omal (hiinalikul?) moel transformeerunud kaasaega. Aga see strugatskilik jäljendamine, see viskas lugedes üsna kopa ette.

Teine tera on dekabristide teemal fantaseerimine – mis oleks võinud juhtuda, kui dekabristide lõunapoolne organisatsioon olekski 1826. aastal sealse kohaliku võimu haaranud ning püüdnukski ellu viia nö demokraatlikumat valitsemisviisi. Noh, see laheneb üsna 20. sajandi alguse endise tsaaririigi kodusõdade laadis ehk kõik upub verre ning ideaalidest jäävad järele vaid kõlavad loosungid ja erinevad süüdistusaruanded ühtede ja teiste reeturite asjus. Kuid tekst jookseb loetavamalt ning see revolutsiooni häving on päris kaasakiskuv; kõik see tatarlaste ja ukrainlaste ja vene tsaaririigi alamate konfliktid, nooruslikud ideaalid vs porine reaalsusemülgas.

Nagu avalõigus öeldud, huvitav lisandus eestikeelsesse ulmekogemusse, ent ei saa öelda, et oleksin just hooga kaasa elanud – see nimilugu ikka venis ja venis, millele vastukaaluks (mis aga ei võtnud lõpuni seda avaloo maitset suust) oli küll alternatiivajalugu oma õige sünge nägemusega tsaaririigi ja selle järglaste olemusest – no muidugi, sõltuvalt lugejast ja tema meelsusest.

Raul Sulbi – Orioni vöö 1 (2020)

Igati kiiduväärt tõlkeprojekt ja loodetavasti ei jää see Orpheuse Raamatukogus ainsaks selliseks. Siin avaldatud lühiromaanid ja jutustused on kõik osad autorite suurematest maailmadest (Xuya, Greatship, Polity), nendele nii eelneb kui järgneb erinevas mahus tekste, mida nagu võiks tunda … aga ausalt öeldes on need eestindused eraldivõetavatenagi nauditavad (mulle küll tundub, et Reedi ja Asheri lood avavad omi maailmu laiemalt; de Bodardi puhul ei oska kommenteerida).

Kogumiku lood on küllaltki eripalgelised – de Bodard pakuks midagi nüüdisulme austajatele, Reed vast klassikalisema ulme sõpradele ning Asher ulmemäruli pooldajatele (nii võttes jääb minu jaoks Greatshipi lugu vähe tavapäraseks; kuid seda vingem on Asheri puhastustuli ja kogumikku avav Xuya müstika). (Eksole.)

Kiita tuleks sedagi, et raamatukujundus on normaalne; ei saanudki täpselt aru, keda sellise tervemõistuslikkuse eest tänama peaks.

Aliette de Bodard: Pisarais Pärlite Tsitadell 6/10

Robert Reed: Mees kuldse õhupalliga 5/10

Neal Asher: Tulnukarheoloogia 6/10



ulmekirjanduse baas