Kuvatud on postitused sildiga linnauuringud. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga linnauuringud. Kuva kõik postitused

10 detsember, 2020

Jaan Tamm “Muinas-Tallinna otsimas”. Argo (2019)

Tegemist on ajalooteadusliku ülevaatega kahel tasandil – selleks, et rääkida tänaseks kogunenud leidudest ja oletustest muinasaegse inimtegevuse ja -asustuse kohta tänase Tallinna aladel, tuleb rääkida ka linnaarheoloogia tekkest ja linnade arheoloogilise uurimise ajaloost, seda nii Tallinnas, Eestis kui ka Tallinnat ümbritsevates ja/või teatavate ajalooliste tingimuste poolest võrreldavates piirkondades (Rootsi, Soome, Venemaa, Läti, Poola; Kalmarsundi ja Daugava alad).

Kaanepildi tõttu – ilus kaas on raamatul, küll on kena, et Christian August Lorentzen võttis Lyndanise lahingust maali teha, kuigi, arvata võib, et Taanlastel on sest soodsast võidust, mille käigus olevat kõrgemalt poolt taanlastele ka nende lipp ilmutatud, rohkem kui üks maal –, igatahes, jah, kaanepildi tõttu ootas alateadvus miskipärast rohkete illustratsioonidega ja ilusti kindlas kõneviisis muinasaegset elu-olu lahtiseletavat, rohkem laste entsüklopeedia laadset raamatut. Aga see ootus oli küll märgist mööda, st pilte on küll palju ja põnevaid, aga ümmarguse jutu asemel muinasaja inimeste eluolust laotus lahti hoopis vanema ajaloo uurimine kogu oma ebakindluses, juhuslikkuses, heitlikkuses ja spekulatiivsuses.

Möödunud aegu uurivate teadlasdetektiivide käsutuses on teadmised üldistest protsessidest ja arengutest mingitel ajastutel mingites piirkondades (nt eellinnaliste asulate teke Läänemere piirkonnas muinasaja lõpul kui üldine protsess, mille tingimustega võrrelda konkreetset ala (Tallinn); või hansakaubandusega koos toimunud keskaaegne linnastumisprotsess); on pisteline maapõue kultuurkihtidest leitud aineline info, mille dateerimine on üldjuhul üsna suure veapiiriga ja millest andmete saamine sõltub sellest, kas puutumatu kultuurkiht üldse alles on (maapind võib olla juba varem ühel või teisel põhjusel segi kaevatud või pealmised kihid minema uhutud või tassitud). Lisaks muidugi rahastus, vähe on konkreetselt teaduseesmärkidel tehtud kaevamisi, suur osa andmeid tuleb ehitustegevusele eelnenud nn päästekaevamistest, millest mõnedegi puhul on raamatu autoril jäänud vaid nentida, et rahastuse äralangemisel jäi lõplik aruanne koostamata; ja loomulikult ka geoloogilised ja klimaatilised teadmised; ning kõige viimaks oletused ja teooriad, mis panevad kokku kõik ainelised leiukillud, pinnamoelised ja klimaatilised olud jms, et kujutada ette seda, kuidas ammused inimesed võisid tegutseda ja toimetada.

Mõni ime, et selle kõige juures ei ole arheoloogilised muinas-Tallinna otsingud seni suutnud ei kinnitada ega ümber lükata taanlaste vallutuste eelse Lyndanise puitlinnuse olemasolu, selle aastaringset asustatust või toonaste kohalike elanike püsiva kaubaasula eksisteerimist. Aga sellegipoolest – oluline ei ole mitte kohale jõudmine vaid teekond ise; ning muinas-Tallinna otsides tulevad ka muistne inimtegevus, pinnavormid ja esiasukate varjud pisut lähemale.

Hiljuti murdsin just pead, et hea küll, paekimivi on kunagise merepõhja sete, kujutan ette küll, kuidas see kõik need sajad miljonid aastad tagasi vaikselt settis ja kivistus, aga mis imeväega küll on osa sellest merepõhjast kõrgele tõstetud ja läbi lõigatud nõnda, et moodustus pankrannik? Istusime siis koos mitmesajamiljoni aasta vanuse trilobiidijupiga guugeldama, kuid saime teada vaid seda, et keegi päris täpselt ei tea, et palju hüpoteese on. Siin raamatus muidugi nii ammuste aegadega ei tegeleta, aga siiski mainiti möödaminnes ära, et üks võimalik põhjendus on kunagise jääsulavete uuristatud jõesängi olemasolu. Nojah, see selleks. Aga kui vastne ja noor on selles mõõtkavas kogu Tallinna alune maa, kus Ülemiste järv eraldus merest 8000 aastat tagasi, ent Harku vaid 800 ja Suur- ning väike Paljassaar said lõplikult maismaaga ühendatud vaid 100 aastat tagasi, sedagi inimese kaasabil?

Ühesõnaga, muinas-Tallinn on möödunud aegade loori taga veiklev ja peibutav vari, kuid seda erutavam ja väärtuslikum on iga väike mullapõuest leitud killuke, tuleasemejäljeke või orgaanilise materjali viiruke. Ja olgu selle põletava küsimusega, et kes ikka Tallinnale ala esimest korda linnalisel moel asustas, kuidas on – kindel on see, et muinasaegsed inimesed on siin kandis viibinud juba aastatuhandeid, vähemalt ajutiseltki.

Ja omamoodi huvitav on mõelda sedagi, et kuigi metallide kasutuselevõtk oli tohutu edasiminek tsivilisatsioonide arengule, siis on maapõuest korjatud kivist tööriistad peaaegu sama kasutusvalmis kui aastatuhandete eest, sellal kui metallesemed on ajuti võõrale pilgule peaaegu tuvastamatud roostekänkrad. Ning veel sedagi, kuidas muinasaaegseid ajaperioode on puht praktilistel põhjustel nimetatud keraamikastiilide või metallitöötluse astmete vms säilinud materjali järgi. Küllap võiks meie praegust ajastut plastiajastuks nimetada.

Kokkuvõttes huvitav ja inforikas raamat, mille lugemine nõuab pisut rohkem keskendumist ja mis ühtlasi annab aimu ka (vanema ajaloo) uurimise ja kindla teadmise võimalikkusest üldse. Infot oli loomulikult nii palju, et meelde ei jäänud pooltki, aga eks nii nende tihedate ajalooraamatutega ongi, kui just asjas juba eelnevalt sees pole.