Hassan Blasim - Iraq + 100: Stories from a Century After the Invasion (2016)

Seda kogumikku võiks nimetada traumapõhiseks ulmeks – mis on muidugi igati arusaadav, arvestades Iraagi lähiminevikku ja olevikku ning neist tulenevaid tulevikuootusi. Kogumiku koostaja Blasimi algne eesmärk oli saada iraaklaste visioone paremast tulevikust; niisamuti tõuget anda kaasaegsele Iraagi ulmele. Eesmärgid … ei läinud just täiega täppi, tuleviku ainetel suuremat positiivsust küll ei leia, pigem näevad autorid okupatsiooni jätkumist ühel või teisel moel (et noh, miks mitte siis kasvõi Hiina alluvuses).

Ulme tase kui selline on nii ja naa – esiteks on tegu etteantud teemaga ja teiseks … trauma on trauma. Minu jaoks eredamad tekstid on Baderi ja Abdulrazzaki sulgedest. Bader keeras vindist põhjalikult üle ning Abdulrazzaki tekst on lihtsalt universiaalselt ulmeline ja oleks tarbitav pea igaühele, kel natukenegi Iraagist aimu. Eks see pakutav ulme pole rangelt Iraagi-põhine, kuna enamust autoreid võiks võtta välisiraaklastena; ning eks võiks küsida edasi ka adressaadi kohta – kümnest kolm lugu on kirjutatud ingliskeelsena, ülejäänud siis tõlgitud inglise keelde.

Traumast kui sellisest lugemine pole vast üheleegi normaalsele inimesele meelakkumine, eks nii kulus selle üsnagi normaalse paksusega antoloogia lugemiseks õige mitukümmend kuud. Kuid alati ei peagi püsima lugemismugavustsoonis.

• Kahramana • Anoud 5/10

• The Gardens of Babylon • Hassan Blasim 5/10

• The Corporal • Ali Bader 6/10

• The Worker • Diaa Jubaili 4/10

• The Day by Day Mosque • Mortada Gzar (ei suutnud midagi arvata)

• Baghdad Syndrome • Zhraa Alhaboby 4/10

• Operation Daniel • Khalid Kaki 4/10

• Kuszib • Hassan Abdulrazzak 6/10

• The Here and Now Prison • Jalal Hasan 4/10

• Najufa • Ibrahim Al-Marashi 5/10

Ibrahim Al-Marashi – Najufa (Iraq + 100, 2016)

Jätkub ulme läbi Iraagi trauma läbikirjutamine, seekord läbi ühe suguvõsa loo 20. sajandist 22. sajandisse – paatosega sellel, et tähtis pole usuküsimuste spetsiifika, vaid kultuuriline enesemääratlus (ehk siis milline võiks olla eestlane või iraaklane). Noh, igal juhul eksisteerib 22. sajandil muuhulgas Sushi usuliikumine ehk segu Iraagi kahest suuremast usuvoolust (jajah, autori poolt blasfeemia).

Eks lugu ongi omamoodi hüpoteetiline vaade, milline võiks olla poliitiline areng – aga läbi milliste vaevade ja vennatapusõdade, mis kestavad enamvähem 22. sajandini, kuni tehisintelligentsi mahitatud droonid (nagu ikka, sisejulgeolek peab kõike kontrollima) teevad suuremalt jaolt armutu lõpu kõiksugu terroristidele.

Aga jah, niisamuti siis suguvõsalugu, mis sajandite jooksul kulgenud Aafrikast Ameerikani ja tagasi Iraaki. Autori kirjeldatud tulevik pole mingil juhul miski utoopiline (julgeoleku kontrollitav) heaoluriik; juba kasvõi valimistega on mitmeid probleeme ehk kellel on võimalik neid kinni maksta jne.