Üsna huviga loetav näidend nõukogudeaegse bürokraatia ja põllumajanduse toimimisest. Sul on viisaastaku plaan, see tuleb kas täita või ületada. Aga kuidas, eksole. Ehitajad võivad sulle maja ehitada ja üle anda (plaan täidetud) ning seejärel lased valmis maja kahe aastaga korda kõpitseda. Sest ehitajatele eraldatakse 70% materjalidest ning puuduolev tuleb kokku osta Venemaalt (näiteks metsamaterjalide eest, mida ei tohi ENSVst välja vedada). Tahad loomakasvatuses midagi muuta, aga viisaastakuplaani järgi pole praegu aeg katsetamiseks ja sobivate lautade ehitamiseks jne jne.
Ühesõnaga, tänapäeva mõistes nõukogulik absurd, mis on ühtaegu nii kohutav kui naljakas - mis tollasele lugejale oli samas kahtlemata üsna tuttav argipäev. Eks sellises tekstis on retrospektiivses mõistes ka puhast campi: autor on püüdnud ausalt kirjutada nii nagu on, aga ikkagi ilukirjanduslikus võtmes (“publitsistlik näidend”), eks tulemuseks on üsna üheplaanilised tegelased (kuigi jah, ega isikudraama olnudki eesmärgiks). Boonuseks on näidendi lavastuse pildid Pärnu “Endla” teatrist, mis on lisatud raamatusse. Millised poosid, eksole.
Muidugi, bürokraatia on eatu, ja eks kõigi nende komisjonide ja aruannete ja kooskõlastuste paraadi on tänaseski reaalsuses enam kui küllaga.
