Burhan Sönmez „Kivi ja vari“, Postimees kirjastus (2024)

Ega meil türgi kirjandust just üleliia tihti ei tõlgita ja eks juba sel põhjusel võib tasuda sedagi raamatut kätte võtta. Huvitav on sealjuures veel fakt, et Sönmez on tegelikult türgi kurdi või kurdi türgi kirjanik, „Kivi ja vari“ on tema viies türgi keeles kirjutatud romaan, pärast mida ta on kirjutanud juba kurdi keeles.

Lugu on üksjagu idamaiselt müstiline (meie jaoks siis), peategelane Avdo on haukivide valmistaja, kes kord väikese poisina tänaval oma ema ära kaotas, ühe hauakivide meistri poolt õpilaseks võeti ja kes pärast traagilist armastuslugu ning elu vintsutusi lõpuks end ühele Istanbuli surnuaiale sisse on seadnud, enesele kividest maja on raiunud ning hauakivide valmistamisega elatist teenib.

Veel on üheks salapäraseks tegelaseks seitsme nimega mees, kes oli noorena kaotanud oma mälu ning veetis terve elu erinevates paikades elades, erinevaid nimesid kandes ja katses oma mälu tagasi saada. Temaga tutvus Avdo noore poisina oma meistri juures ja temale peab ta lõpuks ka hauakivi tahuma ning temalt satub Avdo kätte ka üks omapärane päevaraamat, mille kirjutamist alustas üks noor sõjaväelane 1930ndatel, jutustades oma armastatule Miskalile sõjakäigul toimuvast, muuhulgas kirjeldades ka kohalike külaelanike julma kohtlemist. Päevaraamatu järgi saaks too sõjaväelane justkui surma ja raamatu korjab üles ilma mäluta seitsme nimega mees, kes jätkab sellesse Miskalile pühendatud sissekannete kirjutamist uskudes või tahtes uskuda, et ehk ongi see tema, kes toda raamatut alustas ja kohe kui ta mälu tagasi saab võib ta pöörduda koju Miskali ning tolle kaunite siniste silmade ja õnneliku elu juurde.

Nojah, mälu, väga sümboolne. Ka Avdo jõuab oma nooruspõlve rännakutel ühte kaugesse külla, kus ta selle elanikele jutustab küla nime etümoloogiast, kuidas selle praegune näiliselt türgikeelne nimi on hoopis mugandus algsest nimest, mis hoopis muus keeles hoopis muud tähendas, aga külarahvas ei taha muidugi sellist lollust kuulda – klassikaline probleem identiteetide ja päritolunarratiividega. Veel leiab selles külas aset traagiline armastuslugu, mis viib kokkupõrke ja surmadeni, no nagu parimas seebikas, ning selge ka see, et tõeline armastus tähendab truudust lõpuni nii elus kui surmas. Aga, ega see ei ole tegelikult nii väga põhiline selles mõttes, et naistegelased on siin selgelt klassikalised varjud ja muusad ja elukandjad ja kurja poolt rõhutud. Rohkem loeb mälu, identiteet, päritolu ja selle kaotamine, triivimine ning lugudest kaasa kistud saamine, kultuurilised kihistused ja mitmekesisus, koos loomejõuga, et igale surnule just õige kivi leida ja tahuda.

Kivide juures on võluv see, kui palju vedeleb igal pool vana marmorit, on ju varasemate tsivilisatsioonide kiviehitiste jäänuseid nii paljudes kohtades nii palju vedelemas, noh, umbes nagu Põhja-Eesti paekivikangrute asemel oleks hulkade viisi marmormüüre – küllap oleks siis klassikaliseks taluarhitektuuriks lautadele marmorvundamente ja karjakoplitele marmoraedu laduda. Ja meeldiv on näiteks hetk, mil Avdo ja tema hilisema elu hea sõber Linalakk Meremees oma keeleoskusi võrdlevad – esimene võib oma süüria, kurdi, pärsia ja mis keeled need nüüd olidki abil edukalt maismaadpidi ida poole ringi seigelda; teise valikus on aga kreeka, itaalia jms (no mul pole raamatut enam käepärast ja mitte ei mäleta), millega merd pidi liikudes vabalt hakkama saab, aga vastupidistes suundades minnes jääksid nad hätta.

Veel üks kena hetk oli aga Avdo purskkaevuga, mille ta enesele kividest ehitas ja kuhu linna veevärgist vett juhtis selle eest kenasti igakuiselt makstes, kuid millele kalmistukülastajad muidugi peaaegi imettegeva väe kuulutasid olevat. Jah, olgugi siin klassikalistele lugudele truuks jäävat müstikat, tundelisust ja traagikat, siis lõppkokkuvõttes on see tasakaalus kainema perspektiiviga – juhtunu ning narratiivid ja tõlgendused on erinevad asjad, kuid alati ei pruugi see ka tingimata paha olla. 

Ja veel on sellist asjaolude kokkulangemisel tekkivat perekonda ning loomulikult Türgi poliitilise režiimi kurjust alates tolle pea saja aasta taguse sõjakäiguga ning jätkates Avdo õnnetu vangistusega pärast enese kaitsmist tugevamate vastu ning lõpetades meelt avaldavate tudengite tagakiusamise ja politseivägivallaga hilisematel aegadel.

Katke aga tuleb tolle sõjaväelase päevikust. Väga inimlik reaktsioon erilisele kohtumisele, ikka püss palge ja enda omaks. Noh, nad muidugi olid seal tüüpiliselt viletsa moonavarustusega hädas nagu kauamarssinud väesalkadega kusagil kolkas sageli juhtuda võib, aga siiski….

(Ah, jaa, raamatu lõpus on ka väike sõnaseletus, mis on iseenesest väga kena, saab seitsme nimega mehe nimedes järge pidada (muuhulgas on ta nimedeks Musa ehk türgi vorm nimest Mooses ja İsa ehk türgi Jeesus), ainult kui Bey, mis viisakalt mehenimede taha pannakse on lahti seletatud, siis Hanım, mis sarnaselt naisenimesid saadab on miskipärast seletamata jäänud.)

„Rihtisin binoklit üle maa ja siis vastaskalda mägedele ja ehmusin äkki kummalise tumeda kuju pärast otse mu nina all. Langetasin binokli ja vaatasin palja silmaga otsejoones hirve, kes seisis minust kümne meetri kaugusel. Ta ei olnud mu olemasolu märganud, pidas mind veel üheks kaljurahnuks mäetipus. Jalad kindlalt kaljuveerel, pikk kael õieli silmapiiri poole, vaatles ta all voolavat jõge. Seal olidki taas sina. Vaimustav. Kui mul oleks olnud binokli asemel kaamera, oleksin teinud foto. Las ma proovin teda sulle pigem kirjeldada. Tema valgelt rinnaesiselt sööstis üles kollane riba ja seljalt langesid alla apelsinikarva ja pruunid triibud. Olen seal kandis näinud palju rebaseid, hunte ja mägikitsi, aga hirve peale polnud ma kunagi sattunud. Temas oli sellist suursugusust, mida ei ole ühelgi teisel metsloomal. Seal kaljuserval seistes, hirmu tundmata ja mulle mitte mingit tähelepanu pööramata oli ta tõeline mäevalitsejanna. Võiksin vanduda, et ta tuli siia otse iidsetest aegadest. Gilgameš jahtis sedasama hirve viis tuhat aastat tagasi, Nebukadnetsar II rajas Babüloni ripped sellest hirvest pajatavatest legendidest saadud inspiratsiooni ajel, Aleksander Suur pööras Mesopotaamia tasandiku pea peale kires seda hirve leida. Nüüd seisis see püha hirv otse minu ees. Ma tõmbasin hinge, siis veel kord ja kolmandal korral tõmbasin välja püstoli. Ühe lasuga tabasin ma teda tagajalga. Ta seisis kalju tipus ja oleks võinud kukkuda ettepoole. Ma tabasin teda tagajalga, nii et ta oleks võinud kukkuda tahapoole ja saada minu õhtusöögiks. Aga hirv ei kukkunud. Ta kallutas pead ja teravdas pilku, otsekui püüdes oma peegeldust vees. Viimase pingutusega raputas ta end lahti ja lahkus võimsa hüppega üle kalju.“ (lk 355-356)

Ingvar Luhaäär - Psüühiline kaitse (2000)

 

Salapärane, aga võimas intuitiivteaduste maailm.

“Üldkaitseks kujustan (visualiseerin) vahel õhtuti, kui meelde tuleb, oma korteri ja ka maamajakrundi ümber helesinise leegiringi. See ei võta kaua aega, hetkega on tehtud. Sellise kaitse mõju ei ole väga pikaajaline, nii et aegajalt tuleb seda korrata. Vähemalt ööpäevaringset mõju võime siiski eeldada.

/-/

Kui tunnen mingist suunast enese poole tulemas tugevat negatiivse energia voogu - psüühilist rünnakut - siis pöördun näoga sinna suunda (siinjuures pole üldse tähtis, kui kaugel asub ründaja, kas samas toas või sadade kilomeetrite kaugusel), kujustan oma laubale helesinisest tulest viisnurga, võtan selle kahe käega ja saadan teele selles suunas, kust rünnak tuleb, et ta hajutaks minu poole tuleva negatiivse impulssi. Samal ajal mõtlen, et ma ei taha sellega kahjustada ründajat - kui ma nii ei mõtleks, oleksin hetkel must maag ja kahjustaksin seega oma karmat.” (lk 5)

“Näiteks kui rünnaku alla on sattunud kõht, andke tööd peale - lugege raamatut või vaadake filmi! - kui aga rünnaku alla on sattunud pea, sööge midagi maitsvat. Rünnaku alla sattunud inimene peaks sööma iga kahe tunni tagant, kuid mitte ka korraga palju.” (lk 7)

“Ja veel - parim kaitse on täielik andestus oma ründajale.” (lk 9)

Meelis Friedenthal “Punkti ümber”, Varrak (2023)

 

(Sisu sai vist ka veidi reedetud, aga eks need, kes tagakaasi, arvustusi ja muud enne lugemist ei loe, need ju niikuinii ei loe.)

Friedenthali lugedes on välja kujunenud juba teatud ootused - esiteks, et tegemist on usaldusväärse ja nauditava ajaloolisusega ning teiseks, et tulemata ei jää ka sünge ja tume ja üleloomulik. Ajaloolistest isikutest kirjutatud lood ei ole üldiselt just selline materjal, mida ma esimese asjana lugema kipuks, aga tihtipeale ei ole seda ka tagakaanel leiduvad tutvustused või järelsõnad ja nõnda hakkas kahtlus ajaloolise isiku eksisteerimise osas vähehaaval alles lugedes esile kerkima ning sai siis tagakaanelt jms kinnitust. Kui Vikipeediasse minna, siis tundub peakangelase prototüübiks olev Friedrich Jürgensoni isik muuseas veel kuidagi eriti ebaisuäratav - no mida sest surnute häälte lindistamisest ikka arvata või lugeda sellest, kuidas keegi tõsimeeli pool elu sellele ära pühendab. Taolist asja on üldjuhul ikka lõbusam mingis ulmelisemas kastmes helpida.

Aga - järelsõnas tunnistabki Friedenthal kohe üles, et algselt üsna ajaloolist elukäiku järgima plaanitud tekst-pujään ajas ühel sõrad vastu ning läks ulama ja nii pidi ka autor uue plaani tegema ning tulemus saigi kohe märksa müstilisem ja ulmelisem kui tõsiuskselt süstemaatiline mässamine surnute häältega magnetlintide kogu luua, et tulevastel põlvedel ikka midagi arhiveerida ja säilitada oleks. Vikipeedias oli nimelt mainitud, et Jürgensoni lindistused Rootsimaal kenasti alles olevat.

Igatahes oli mul seda raamatut lugedes enamasti kerge naeratus näol, ei, mitte sellepärast, et siin massiliselt Chuck Norrise anekdoote tsiteeritaks või et sisu kuidagi helge oleks, aga mingisugune looline ja keeleline nauding oli see, kuidagi väga elavalt minevikku ja teise kohta transporditud saamine ja samas pidev seiklusliku tempo ülal hoidmine, näiteks oli mul väga hea meel lõpuks Odessast Istanbuli jõudmise üle ja sama hea meel oli kui sealt lõpuks minema saadi. Teiseks oli nauditav tolle müstilise surnuteilma vähehaaval esile ilmutamine, viis kuidas muster klaverikaanel, erinevad kunstiteosed, muistsete kreeklaste tempel jms asja edenedes üha haarmeid välja sirutusid ja … noh … mustrit moodustama hakkasid, kuidas teispoolsus, mida ajalooline Jürgenson nii visalt uut tehnoloogiat imevahendina tarvitades kuuldavaks muuta üritas, omandas ajapikku justkui mingisuguse universumis igal pool kohal oleva, kuid tavainimesele nähtamatu tumeaine oleku ning kõik need erilise tundlikkusega inimesed moodustasid omakorda justkui teadjate salaseltsi; lisaboonusena olid kaadrid surnute riigist, müütilisest jõekaldast, paadimehest, müntidest lihtsalt nauditavalt kirja pandud.

Lõpuosaga on muidugi nii ja naa, oma võlu sel distantseerunud jumalamängimisel kahtlemata on, aga samas jääb ka tunne, et hoog käis lool maha, jaks sai otsa ja lugeja kolitakse hoopis autori kolbakambrisse üle, kus tegelased on kõik faabulaüleses limbos ning võimalused on lahti ja hargnevad, aastaaeg vastab aga loo üldisele tonaalsusele. Võimalik, et seda muljet süvendab see, et Katja tegelasena minu jaoks võrdlemisi igav oli, see oli koht, kus ma ei suutnud kaasa elada, kus Katja olulisus Värdi jaoks jäi mulle lugejana emotsionaalselt kaugeks. Jah, muidugi on selline noorpõlve naiivne kiindumus märksa kogenumasse daami ja õnnetu lõpp kahtlemata teada tuntud lugu, aga sellest iseenesest pole lugu, lihtsalt see mingi isikupärane, üksikasjaline veenev hetk jäi siin olemata, olgugi kogu verevahetuse protseduuris ning südamedaami sellisel moel enesega kandmine ja nõnda ka surnuteilma eneses kandmine on kahtlemata väga värvikas ja nutikas element nii ajaloolisuse kui müstika mõttes.

Veel oli eraldi rõõmustavaks elemendiks mõtisklused paguluse ja pagulaseks olemise kohta, mida kuulmislangusega Värdi võõras linnas võõras keele- ja kultuuriruumis madalat ja musta tööd tehes mõlgutab. (Arya Stark Musta ja valge majas viibides küll nii sügavmõtteline polnud või no kes teab, muidugi, tal olid seal rohkem zen-teemad ja nii.) Või siis see koht, kus Berliin Värdit seedib ja Värdi Berliini. Ja nii edasi. Ega ma asjata naeratusega ei lugenud.

Igal juhul tundus mulle lõpuks, et äkki võib olla, et “Punkti ümber” sellisel kujul nagu ta oli äkki tabaski märska truimalt mingisugust okultismuse tuuma kui lihtsalt ajalootruu elulookäsitlus seda teinuks. Mõtlen enda skeptilise suhtumise peale, et kui magnetlindile püütud hääl teispoolsusest paneb õlgu kehitama, siis maagilisrealistlik mustri tunnetamine ning rännud teispoolsusesse aitavad teatavas mõttes kohale tuua just nimelt seda tunnet, et mis oleks kui uskudagi, et mingi selline surmajärgne tumedus on kusagil siin samas tegelikkuse koe sees olemas ja et tõepoolest on võimalik kätt välja sirutada, kombata kompamatut ning peotäie süsimusta liivaga tagasi jõuda.

( Raamatut ennast lugesin, muide, üldse jaanuaris, õhtujutuks. Kui aastaauhind anti, siis oli kohe hea rahulolevalt noogutada.)

Ta sai aru, et tegelikult oleks dr. Watson väga hea olla - olla kellegi suurepärase ja hiilgava inimese sõber ja kaaslane, kes aitab rasked otsused vastu võtta, kes näeb inimesi läbi ja suudab nende käitumist ette ennustada. Kõige hullem on olla keegi, kellest kõik mööda vaatavad, pagulane, võõras, kes ei tea, mis järgmisel hetkel juhtuda võib ning kellele keegi seda ka öelda ei oska.
“Vabandust tülitamast, aga kuidas teie siia sattusite?” küsis äkki tema käest väikest kasvu mees.
Verdi vaatas mehele segaduses otsa. Selle olek mõjus intensiivselt, aga mitte päris hullumeelselt. (lk 231)

Esimesed nädalad oli ta Berliinis suuresti üksi olnud, ülikoolis oli parajasti vaheaeg, alguses oli ta elanud Taube hangitud toas, uhkes majas, äärelinnas, kõrgete lagedega ja puitnikerdustega. Majas ei olnud peale tema kedagi, professor, kellele see villa kuulus, oli kuhugi ära sõitnud ning Verdi sai enda käsutusse ülal pööningukorrusel tühjana seisva teenijatoa. Toas aga ei olnud midagi peale vatimadratsi, isegi kaussi pesemiseks ei olnud. Alguses jäi ta muidugi haigeks. Kõik jäävad alguses haigeks, sest koha muutus, minek teise linna, võõraste inimeste, võõraste mikroobide kätte lõpeb alati nii. Selles mõttes on haige olemine nagu tutvumine, tuled kuhugi ja need bakterid või viirused või kest teab mis veel tulevad ka kuhugi. Sinu sisse. Ja nii nagu Verdi oli Berliinis, oli Berliin temas. Berliin võttis ta vastu, ta sai osaks Berliinist selle vee, õhu ja osakeste kaudu. (lk 244)

Donna Kauffman „Püüa mind kinni, kui saad“, Ersen (2021)

 Mõtlesin, et lugesin siin nii suure elevusega neid „Avamere“ seksistseene, et tegeleks siis sellest aspektist võrdleva lugemisega ja võtaks mõne vähe vürtsikamat laadi romantika randa kaasa, aga ilmnes, et seksiga vürtsitatud romantika asemel rabasin uudiskirjanduse riiulist hoopis romantikaga vürtsitatud seksi (kui kaanel poolpaljast musklis meest pole, siis ei oska ju lootagi, et kohe nii mahlakas kraam) ja kui ma seda seal rannas siis lugesin tuli kohe meelde see sõprade osa, kus Joey ja Rachel parajasti korterinaabrid on ning Joey Racheli öökapikirjandust avastab…

Sissejuhatuseks kulub umbes 70 lehekülge, kus esmalt tutvustatakse lugejale meespeategelast, tolle isa ja nende keerulisi suhted, perekonna päritolu ning pärimisüllatusena välja ilmunud salajast investeeringut  Šotimaal; ja teiseks muidugi ka peategelannat, kelle liini alustab värvikas stseen isikliku küljesoojendaja ja parima sõbranna siivututele harrastustele pealesattumisega. Kui ma arvasin, et see on lembekirjandus seksivürtsiga, siis küll imestasin pisut stseeni otsese kirjelduse peale, aga arvasin, et asi on ikka ainult puhtalt peategelanna emotsionaalse haavatavuse huvides. Edaspidi, muidugi, kui üsnagi ebamugav ja mõnevõrra eluohtlik olukord väljavaatega keset pakast ja lumetormi autos ööbida nagu iseenesest raskestitaltsutatavaks (ent ontlikult turvasekslikuks) vastastikuseks erutusseisundiks kujuneb, sai see seksi ja romantika vahekord (noh, pun intended, loomulikult) juba üsna ilmseks.

Mingeid võrdlevaid tähelepanekuid muidugi niimoodi väga teha ei sobi, aga sellegipoolest on selge, et kui „Avameres“ seisnes kuum seks ikkagi oskuslikes daamides, kes muudku väikemeest uuele elule turgutasid, siis „Püüa mind kinni, kui saad“ alustab tavaliselt ikka korra või paariga, kus esmalt daam galantselt „üle ääre“ (raamatu sõnastus) aidatakse džentelmeni võtmekehaosa astub mängu enamasti kõige viimaks, kui see eriti lõplikult üles kruvitud ja võimekas on. Mis raamatu žanri arvestades muidugi ka igati loogiline on. Sarnasusena võib välja tuua jällegist erakordse loomupärase osavuse seksuaalse erutuse küsimusis, mida ühes raamatus kõik need võluvad daamid üksteise järel demonstreerisid ja millega siin raamatus esineb muskliline ja päevitunud akadeemikust antropoloog, kelle eksootilisusele keerab veel vinti peale suguharupealiku neitsilike tütarde punutud krokodillihammastest kaelaehe. Mitte, et muidugi punajuukseline šoti neidis kah osav ei oleks, aga see pole peamine point.

Mis romantilist vürtsi puudutab, siis loomulikult ei ole tegemist mingisuguse tavalise seksiga, vaid asjasse puutub ka mõlema osapoole klannide vahelised suhted ja aastasadade taha läbipõimitud saatused, mistap pole ka midagi parata, et need leheküljed, mil nad üksteisest käsi eemal jaksavad hoida on harvad ja loetud ning igasugused kulminatsioonid tähtedele lennutavad – kui ikka saatuse salapärane jõud mängus on, siis lihtinimene selle vastu ei saa!

Ka loo käigus tuleb natuke vanu häid klassikalisi nippe rakendada – esiteks peab daami otsustav käitumine illustreerima tema põhimõttekindlust ja tunnete sügavust, teiseks peab olema ajutist vaenu ja umbusku külvav arusaamatus, mis aitab näidata vastastikuste tunnete saatuslikku paratamatust, sest isegi kõige selle juures ei suudeta käsi eemal hoida.

Raamatu lõpus toimus aga midagi sarnast sellele, mis romantilisegi kirjanduse lõpus sageli toimub. Nimelt tihti ilmub lõpuks neid paarikesi välja rohkemgi ja kui on tegemist romantikaga, siis kipuvad kõik kõrvaltegelasedki sellele kaasa elama või ise parajasti jube romantilised olema, sest kogu raamatu teema on selline. Noh, siis lõpus on sarnane õhkkond, aga romantika on muidugi jällegist pigem seal vürtsi osas… Mis loomulikult, ärge saage valesti aru, on igati žanrikohane.

Noja põhimõtteliselt võib raamatu muidugi kokku võtta ka lausega – mees saab ootamatu päranduse sõidab Šotimaale, leiab oma elu armastuse ja seksib. Korduvalt. Või siis lausega – naise elukaaslane petab teda, aga pole hullu, sest kohe saabub isiklikust seksijumalast elu armastus ja kui selle asjaga juba korras, küll siis kõik muugi laheneb.

Rannas ei suutnud kuidagi ära otsustada, et kas talvine Šotimaa tekitab kuuma liivaga meeldivalt jahutava kontrasti või siis kas ikka võib jahutavaks lugeda raamatut, kus kireleegi müstiline lõõm isegi lumetormid teisejärguliseks taandab.

Kuidas mees oma suure keha ilma tõsiste vigastusteta nii väikese auto tagaistmele vinnata suutis, polnud Maural aimugi. Kuid ta ei hoolinud sellest, vähemalt mitte praegu. Mees nihutas ennast nii, et jäi istme keskele, ja tõmbas naise üle enda nii, et too jäi kaksiratsa talle sülle istuma. Sviitrid naise käest olid kukkunud jumal teab kuhu. Kõik, mis naine teadis, oli, et kaks suurt sooja kätt hoidsid tal pihast kinni, ja ta ise oli silmitsi piinlikult küllusliku, laia lihaselise rinna ja õlgade einelauaga. Tema ainus dilemma oli, kas rünnata esimesena või lasta mehel kursile tüürida.

Kui vaid kõik muud dilemmad ta elus oleksid sama kerged. „Sul on kõige hurmavam nahk,“ ütles mees, võttes otsustamise naise käest, liigutades enda omi nii, et pöidlad liuglesid ta ülakeha keskele.

„Mul on hea meel, et sa nii arvad,“ suutis naine öelda, ohates vaikselt, kui mehe käed peatusid ta rindade all. „Need anti mulle paketiga kaasa, nii et ma ei saa seda au endale võtta.“ Jeesus ja Maarja, need käed olid soojad ja laiad, sõrmed pikad ja tugevad. Nibud peaaegu valutasid juba, ihates mehe puudutusi. Mehe süles istudes oli talle üsna selge, et neid mõlemat painas iha. Tavaliselt vajas ta otsest stimuleerimist, kuid ta oli üsna kindel, et on orgasmist õrna puudutuse kaugusel. Siiski pidi ta end vägisi vaos hoidma, et mitte põgusa puusaliigutusega sellest teadlikuks saada. (lk 98-99)

Svjatoslav Loginov - Mašake (Eikeegi ja ilma nimeta, 2020)

 

Väga ei tahakski seda teksti puhtalt ulmeks nimetada, pigem selline esoteeriline ilukirjanduslik pala rahvaliku ravitsemise asjus. Ja noh, kõiksugu progressist hoolimata on inimestel usk seletamatusse, millega tavameditsiin hakkama ei saa, aga vaat kõiksugu posijad ja ravitsejad ehk saaksid. Või on see siis sarnaselt “Habemeajaja” jutuga veel üks versioon loomulikkusest Loginovi moodi?

Et siis Mašal on maal elav vanaema, kes oma tütre ehk Maša ema õuduseks on selline … nõiake. Aga noh, annab raha ja vaheaegadel võtab tütretütre enda juurde, mil siis üksikvanem saab rahumeeli oma täiskasvanuelu nautida. Mašast kasvabki viimaks vanaema järglane, aga kõike ei jõua temalt õppida … ning inimeste aitamisel on oma hind.

Südamlik lugu, aga tõesti pigem esoteerika poole kaldu kui et puhas ulmetekst. Või noh, sõltuvalt vaatenurgast.

Robert W. Chambers “Kuningas kollases rüüs”. Salasõna (2001)

Üks õdusalt paslik lugemine raamatusõbrale hilises oktoobris enne pühakute- ja hingedepäeva kättejõudmist. Eriti veel, kui see raamatusõber oskab hinnata elegantset kirjastiili (küllap siinkohal tasub tänada ka tõlkijat) pisut gooti-romaanilikku atmosfääri ning täpselt defineerimata õudust. Tegemist 1895. aastal avaldatud lühijuttude kogumikuga ja nagu kaanelt lugeda võib, siis on tegemist kultusraamatuga. No kultus kultuseks – siinkohal jään rahumeeli tõlkija vägagi põhjalikku järelsõna usaldama ja lugejana tunnen lihtsalt rõõmu elegantselt kirjapandud tekstidest, mida tugevamalt või õrnemalt ühendavaks niidiks on üks raamat, üks näidend pealkirjaga “Kuningas kollases rüüs”, mille lugemine enesega paratamatult kaasa toob häda ja hävingut ja enesega segiminekut. See on raamat, müütilisest pilvedes hõljuvast maast ja müütilisest (ilmselt siis kollaseisse räbalaisse riietunud) kuningast, raamat, mis olla nii sõnuseletamatult kaunis ja õudne ühekorraga, et inimmõistus seda lihtsalt välja ei kannata ning näib, et ka üleloomulikud jõud seepeale liikvele asuvad, aga samas ei olevat seda raamatut võimalik ära keelata, sest et ta kõigi tsenseerimiseks eksisteerivate kriteerumite järgi justkui midagi taunimisväärset pole. Et ühesõnaga – suurepärana õudukas raamatusõbrale, kes teab, ehk leiab lugejagi kunagi hajameelselt riiulit uurides sealt ühe õhukese mürkkollases köites raamatukese, millest keegi ei tea, kuidas see sinna sai ning asub pahaaimamatult lugema ja siis … siis ongi juba hilja …

Raamatus nii 1920. aasta tuleviku New York, kui ka Pariisi, kohtuda võib isegi vana-Prantsuse keelsete jahipistrike kasvatajate, ebasurnute, ning ühe pisut nälginud ja kärnase, ent mõnusalt nurruva valge kassiga.

Olin juba pöördumas, et söögituppa minna, kui mu pilk langes ühele kollases köites raamatule, mis seisis viimase raamatukapi ülemise riiuli nurgas. Mulle ei tulnud see tuttav ette ja põrandalt ei seletanud mu silm kahvatuid tähti raamatu seljal, seepärast läksin ma suitsetamistuppa ja hõikasin Tessiet. Ta tuli ateljeest ja ronis raamatut võtma.

“Mis see on?” küsisin ma.

““Kuningas Kollases Rüüs”.”

Olin tummaks löödud. Kes oli selle sinna pannud? Kuidas see minu korterisse sattus? Olin juba ammu otsustanud, et ei tee sedaraamatut kunagi lahti ja ükski jõud maailmas poleks sundinud mind seda ostma. Kartes, et uudishimu võib mind seda avama ahvatleda, ei olnud ma raamatupoodides sellele isegi pilku heitnud. Kui ma olingi kunagi tundnud mingit kiusatust seda lugeda, siis hoidis noore Castaigne'i – keda ma tundsin – kohutav tragöödia mind nendest pahelistest lehekülgedest tagasi. Ma olin alati keeldunud selle kirjeldusigi kuulamast ja teist osa ei söandanudki keegi kunagi valjult arutada, mistõttu mul polnud vähimatki aimu, mis nendel lehekülgedel peituda võib. Põrnitsesin mürk-kollast köidet, nagu oleks see madu.

“Ära puuduta seda, Tessie,” ütlesin ma, “tule alla.”

Loomulikult piisas minu manitsusest tema uudishimu äratamiseks ja enne, kui ma teda takistada jõudsin, võttis ta raamatu ja kepsles naerdes sellega ateljeesse. Ma hõikasin teda, kuid ta lipsas õrritava naeratusega mu abitute käte eest kõrvale ja ma järgnesin talle pisut kärsitult.

“Tessie!” hüüdsin ma raamatukokku astudes, “kuule, ma mõtlen seda tõsiselt. Pane see raamat käest. Ma ei taha, et sa selle lahti teed!” Raamatukogu oli tühi. Käisin mõlemas elutoas, pesukojas ja köögis ja tulin lõpuks tagasi raamatukokku ja alustasin süstemaatilist otsingut. Ta oli ennast nii hästi ära peitnud, et alles pool tundi hiljem leidsin ma ta kahvatu ning tummana ülal kolikambri võreakna juures kössitamas. Nägin kohe, et ta oli oma rumaluse eest karistada saanud. “Kuningas Kollases Rüüs” lebas ta jalge ees, kuid raamat oli teise osa kohalt avatud. Ma vaatasin Tessiet ja mõistsin, et oli liiga hilja. Ta oli “Kuninga Kollases Rüüs” lahti teinud. (lk 82-83)

Angela Carter: Verine kamber

Raamatutäis muinasjutte. Väidetavalt esimene selline - muinasjututöötluste raamat, kus võetakse mõni vana tuntud lugu ja antakse talle uus vaatenurk, vorm või isegi uus üldine süžee, lihtsalt mõned detailid on samad.
Punamütsikesest on kolm eri varianti. Kaunitarist ja koletisest kaks.
Selgelt äratuntavad on Lumivalgeke, Saabastega kass ja Sinihabe, mõni lugu on ka selgelt äratuntava aluseta.

Üldiselt on need naiskangelastega lood ja ei lõpe neile naistele negatiivselt. Nii et kuigi järelsõnas on Krista Kaer kirjutanud, et need ei ole mingid hea tunde jutud, mul naisterahvana halba tunnet ka ei jäänud. Vahepeal jäi suisa hea. Hirmsad ja julmad? Kuulge, enamik tüdrukuid ja naisi jääb ellu ja elab edasi! See on palju rohkem, kui klassikalises vormis muinaslugude kohta öelda saab!
Ma siiamaani olen traumeeritud, kui mõtlen, mis juhtus Võõrasemaga Grimmide Lumivalgekeses. Et lapsed saavad aru, et kuriteole peab järgnema karistus?
AGA MITTE SELLINE!

Kõige rohkem häiris mind raamatu juures (vähemalt alguses) loogikapuudus. Et kaunis ja poeetiline keel küll ja keele loogikaga kaasa minna on tore jah, aga mitte mingi valemiga ei tunne inimene kolpa nähes ära, et aa, see naine, keda ma ainult piltidel näinud olen, või ei suhtu kõrvaltvaataja "aa, tema armsam!" tüüpi, kellega naine hiljem abiellub, aga selleks ajaks pole nad isegi omavahelises jutus armuasju puudutanud, rääkisid ainult muusikast ja naise abikaasa hirmutegudest.

Hiljem see ebaloogilisus taandus, lõpuks on tegemist muinasjuttudega, muidugi räägib kass siis inimestega vabalt ja saapad, mille inimene tema pihta viskab, sobivad talle jalga. Aga just esimeses loos lõikas silma - sest see oli korraga eluliseks tehtud jutt ning siis mõned üldse-mitte-elulised detailid häirisid mind lugedes väga.

Mõned lood oli oivalised, mõned lihtsalt kõlbulikud, ent nii halvaks, kui esimene lugu (mida lugesin kauem kui ülejäänud raamatut kokku) enam ei läinud.

Kultuuritarbija60
Loteriis enne
Eesti Ekspress
EPL
Õhtuleht
Bukahoolik kirjutab ka natuke

Konan Doil - Professor von Baumgarteni imelik katse (1918)

Naiivne lugu spiritismist huvituvast saksa professorist, kes uue teaduse vaimustuses leiab, et katsega on võimalik tõestada hinge kehast lahkumist (koos muidugi naasmisega). Selleks korraldab ta üliõpilasega koos katse, kus kõigepealt hüpnotiseerib ta üliõpilase ja seejärel iseenda: eesmärgiks on näidata katse pealtvaatajatele, et hüpnoosi ajal võivad hinged kehaväliselt kohtuda.

Professor on selline … tõsine ja perekondlik mees. Üliõpilane aga elumehest lakard, kes huvitub nüüd professori tütrest ja seetõttu siis aitab professorit ta erinevate tegemiste juures – et saaks vaid võimaluse tütrega kohtumiseks (professori naine taas sügavalt põlgab seda noormeest ja heameelega ei näeks selle varjugi). Sellest hullust katsestki on üliõpilane viimaks nõus võtma juhul, kui hiljem saaks ta professorilt tütre omale abikaasaks. Kuivõrd noored on juba ammu armunud jne. Isa nõustub, ikkagi teaduse nimel jne.

Katse õnnestub … ja ebaõnnestub. Hinged lahkuvad kehast (mitte et pealtvaatajad sellest katse toimumise ajal kuidagi aduks), kui naasevad valesse organismi. Ja seejärel saab hulga nalja, kui professori kehas üliõpilane läheb abikaasa võitmist kõrtsi tähistama, ning üliõpilase kehas professor koduseid ahastusse ajab – naine ei mõista ta ülbust ning tütar armsama külmust.

Ee jah. Mis siin ikka lisada. Eks autori tegelaste käsitlus jääb tüüpide (õigemini klišeede) tasemele: lõbus üliõpilane, mõttehiiglasest professor ning siis naine ja tütar, kelle ülesandeks on lugejatele veelgi värvikamat koomuskit pakkuda. Noh, tekst on ikkagi esmakordselt 1885. aastal ilmunud. Autori nimekuju järgi pakuks, et tõlgitud on see vene keelest.

Kui võiks arvata, et sellist juttu on võimalik maakeelselt vaid vanas kirjaviisis lugeda, siis tegelikult on see 2006. aastal uuesti trükitud originaalilähedasema pealkirjaga „Suur Keinplatzi eksperiment“ (mis on ka kogumiku pealkirjaks); kahjuks ma ei saa hetkel tõlkeid võrrelda.

ulmekirjaduse baas

Rein Põder „Savimäe“. Eesti Raamat (2017).

„Kuigi hommik oli rõõmus ja päikseline, otsustasin elamist ikkagi kütta. Muul moel ma seda pikka rõskust majast välja ei saa. Leidsin varnast kulunud jope ja samast varna alt kotad. /.../ Savimäe talu elumaja oli pool talve kütmata olnud. /.../ Kuid kuuris leidsin eest vaid majapidamises äravisatavate esemete lao – ja ei puid ega briketti, nagu olin lootnud./.../ Alles nüüd avastasin, et Johannes oli millalgi varem, ju siis sügisel, sae ja kirvega asunud küünipalkide kallale. /.../ Sain kirve pakust kätte ja lõin paku esimese löögiga ja enda suureks imestuseks lõhki. Pruun puusäsi lendas kõigisse kaartesse laiali...“ (lk 32-33)

Tegemist on sellise ... põnevikuga, milles on ühe väikese salapäraloo kohta üpris palju erinevaid elemente pusasse keritud. Tulemus ei ole just harmooniliseim tervik, kuid nullpunktsus, ehk siis Lõuna-Eesti maastik, mis suisa kaardiltki leitav, taimestik, kohalikku ajalugu jms on siiski olemas. Seda pean tunnistama, et tundsin poole raamatust tühjalt seisnud vana talumaja hõngu, niiske tapeet, kõik võidunud pinnad, pisut vanu riideid ... ja teise poole raamatust jälle seda lõhna, mida võiks hingata kevadine must muld ojaveerel vms.

Ka on sel raamatul kummaliselt sugestiivne jutustajahääl, nii sugestiivne, et laseb lugejal jätkata, isegi kui keel ei paita tingimata just silma ja kui sündmuste käik on sageli usutavuse mõttes liiga mugavalt hüplik ja auklik (kuidas küll ilmub külaline korstnast tuleva suitsu peale tare juurde päev enne, kui peategelane küttepuude asukohagi kindlaks teinud on?), veniv (hakatakse võtma kohvrist paberit, mõeldakse paar lehekülge igasugu asjule, võetakse nüüd see paber, mõeldakse jälle, otsustatakse, et täna ikka ei loe seda paberit ... no umbes nii). Samas sisaldab üks võrdlemisi lühike tekst mõnevõrra tunnustusväärsel määral kihistusi – on Johannesest jäänud tekstid, on Thoreau päevikute tõlgete katked, on kirjad abikaasale (! ühtaegu ootamatu, sest tegevus oleks ikka nagu tänapäeval, vähemalt ELi ajal, aga samas muidugi, mikskamitte, kui levi ei ole), on peategelase kirjutatud lood minevikusündmustest, mis omakorda erinevate tegelaste vaatenurkadest ja kokkuvõtvalt on ju terve romaan kui Sveni kirjapandud Savimäe lugu.

Lugu on suuresti peategelase tunnetuslik nägemus sündmusist, maja ja (oletatavad) minevikusündmused äratataks küll justkui ellu ja need nagu osaleks aktiivselt loos, kuid samas rangelt faktiliselt võttes ei või ikkagi midagi kindlalt teada. Selline mittekihilisus ja fookus tunnetuslikule tõele, sellele, kuidas Sven tajub nii loodust kui maja ajalugu ja millesse põimuvad Sveni teadvuse vahendusel ka Thoreau päevikud, see mulle iseenesest meeldib. Lõppkokkuvõttes ongi ju tunnetuslik reaalsus suuresti see, milles igapäevaselt elatakse ja mis võimaldab kaootilist maailma tähenduslikuna tajuda.

Leidsin siit raamatust ka mõned sõnad – sumbuurne (segane, korratu), kelpkatus, kõmmelduma (kuivamisel kõverduma), hoholl (mis, nagu selgub, on halvustava nüansiga ukrainlane, aga eks autor olegi vanakooli mees) ... 

Psühholoogilises plaanis jääb raamat muidugi üsnagi pinnapealseks, aga samas ei peagi üks põnevikulaadi asi selles vallas revolutsiooni korraldama. Tõsi küll, kadunukese poolõdede käitumises ja eks muuski on paras jagu elust võetud ehedust, kuid samas on jälle Sveni pilk naissoole üksjagu frustreeriv. Ja tuleb tunnistada, et minu jaoks jäi see lõppkokkuvõttes päris korralikult häirima. Mis on selles mõttes veider, et pole siin midagi harukordset või skandaalset, mida kusagil mujal ei oleks. Võibolla ehk on asi selles, et miski, mis poolenisti pretendeerib tundlikule loodusmõtisklusele ja möödunud aja (ebaõigluste) varjude looks kirjutamisele on samas täiesti labase varjamatusega nii tundetult ja nüansitult „traditsiooniline“ (midaiganes see siis ei peaks tähendama, nt seda, et naissoost abikaasad on vaikimisi kohustatud hoolitsema ning nende õpetamine kaamerakäsitsemisel loomulikeim asi, mida ainult erilised asjaolud võivad väärata; või seda, et otse loomulikult pole haritud (ja rasedale) pagulasele midagi loomulikumat kui tulla esimese asjana tänutäheks seksi pakkuma ja nomaeihakkaparemrohkem)...