Yōko Tawada “Kahtlased kujud öises rongis“ - (SA Kultuurileht, 2020), tlk Lauri Kitsnik.

Öö väikeses raudteejaamas. Kohvik on suletud, piletimüüja-valvur tukub oma toolil. Perroonil seisab lugeja, väike kohver näpus ja ootab. Lamp öökapil põleb. Lugeja kõrval, teisel voodipoolel, hingab keegi rahulikult. Elutoa seinakell lööb kesköötundi, jaamahoone sissepääsu kohal nõksatavad mõlemad osutid kaheteistkümnele. Vaikselt, kui kummitus, sahiseb lugeja ette rong, aknad pimedad, kardinad ees. Uks avaneb, vastu lööb magajate hingeõhust sooja õhku, milles tunda unede elevaid lubadusi, aga ka pisut nende kummastavat kõhedust. Lugeja astub vagunisse, siseneb kupeesse, heidab narile, sulgeb silmad. Rong nõksatab. Lugeja keerab lehte.

13 reisi öörongis, erinevatesse linnadesse Euraasia mandril ja üks sellesse, mida olemas ei ole. Kuid liikuvas sõidukis magades ei reisi inimene mitte ainult ruumis ja ajas vaid ka unenägude maailmas – sarnaselt on ka nende juttude kangas põiming elulistest, peaaegu triviaalsetest reisiseikadest ja unenäolis-ulmelistest segunemistest, mille käigus inimeste asemel võivad olla taimed või sugude vahelt piirid lahustuda, rääkimata veel sellest kummastavast lõhesusest, kus tegevus toimub teises isikus ja mille tagamaad ühes loos ka lahti seletatakse.

Nagu reisile kohane, jäävad tegelased visandlikeks varjudeks, mis igast loost läbi libisevad, jättes sinategelasse tema enda kõhklusi, kohmetusi, pelgusi, nõrkusi peegeldava jälje, kuid sama palju ka vastuseta küsimusi, nagu ühe korra kuuldud võõrad vestluskatked ja põgusad kohtumised seda teevad.

Kui tahta, võib võtta rongisõitu läbi elu libisemise metafoorina või tähelepanuavaldusena kõigele põgusale, juhuslikule, uitavale, millega kokku puutume ja mis me mõtteist ja kogemusist läbi käib, aga mille osaks on me päevade suure narratiivi taamale hajuda hajuda. Aga igal juhul on see vast soovituslik kirjandus kõigile rongiromantikuile, kes vähe mõtlikumat ja vaoshoitumat, kuid fantaasialennulist stiili hindavad. Puändid ja ivad on samuti sellised pisut raskestitabatavais, ent ometi ka lihtsais asjus, nagu see, et millal märgata võõrast last või väikesed arusaamatused, mis juhuse tahtel lahendamata jäävad, lihtsad palved, millest ei sobi keelduda ja nende võimalikud tagamaad jne.

Hakkasin mõtlema, milliseid rongiraamatuid ma veel tean. Üks on kindlasti Rosa Liksomi „Kupee nr 6“. Leiab siitki raamatust öises vagunis viina pakkuva Šasaga ja ühe teise viinavõtjast kupeekaaslasega, kes öösel hoolitsevalt magajat mantliga katab. Ent romantilist lõppu siiski mitte, siinne reisija liigub varjuna aina edasi ja ka mantlipakkuja eest lipsab päevavalges igaks juhuks minema. Veel meenub Agathe Christie „Mõrv idaekspressis“ ja Matsumoto Seichō „Mäng sõiduplaaniga“. Eks tuleb siingi ette väikesi müsteeriume ja jantimist streigi tõttu muutunud reisiplaanidega. Kindlasti on neid rongiraamatuid veel, aga tuleks nad siis pähe!

Konan Doil - Professor von Baumgarteni imelik katse (1918)

Naiivne lugu spiritismist huvituvast saksa professorist, kes uue teaduse vaimustuses leiab, et katsega on võimalik tõestada hinge kehast lahkumist (koos muidugi naasmisega). Selleks korraldab ta üliõpilasega koos katse, kus kõigepealt hüpnotiseerib ta üliõpilase ja seejärel iseenda: eesmärgiks on näidata katse pealtvaatajatele, et hüpnoosi ajal võivad hinged kehaväliselt kohtuda.

Professor on selline … tõsine ja perekondlik mees. Üliõpilane aga elumehest lakard, kes huvitub nüüd professori tütrest ja seetõttu siis aitab professorit ta erinevate tegemiste juures – et saaks vaid võimaluse tütrega kohtumiseks (professori naine taas sügavalt põlgab seda noormeest ja heameelega ei näeks selle varjugi). Sellest hullust katsestki on üliõpilane viimaks nõus võtma juhul, kui hiljem saaks ta professorilt tütre omale abikaasaks. Kuivõrd noored on juba ammu armunud jne. Isa nõustub, ikkagi teaduse nimel jne.

Katse õnnestub … ja ebaõnnestub. Hinged lahkuvad kehast (mitte et pealtvaatajad sellest katse toimumise ajal kuidagi aduks), kui naasevad valesse organismi. Ja seejärel saab hulga nalja, kui professori kehas üliõpilane läheb abikaasa võitmist kõrtsi tähistama, ning üliõpilase kehas professor koduseid ahastusse ajab – naine ei mõista ta ülbust ning tütar armsama külmust.

Ee jah. Mis siin ikka lisada. Eks autori tegelaste käsitlus jääb tüüpide (õigemini klišeede) tasemele: lõbus üliõpilane, mõttehiiglasest professor ning siis naine ja tütar, kelle ülesandeks on lugejatele veelgi värvikamat koomuskit pakkuda. Noh, tekst on ikkagi esmakordselt 1885. aastal ilmunud. Autori nimekuju järgi pakuks, et tõlgitud on see vene keelest.

Kui võiks arvata, et sellist juttu on võimalik maakeelselt vaid vanas kirjaviisis lugeda, siis tegelikult on see 2006. aastal uuesti trükitud originaalilähedasema pealkirjaga „Suur Keinplatzi eksperiment“ (mis on ka kogumiku pealkirjaks); kahjuks ma ei saa hetkel tõlkeid võrrelda.

ulmekirjaduse baas

Ingrid Noll "Kostiliste lõunalaud". Eesti Raamat (2016), tlk Arne Nielsen.

Peategelanna on kahe lapsega üksikema, kes asjaolude arenedes asub pakkuma täiesti registreerimata lõunasöögiteenust reale sõpradele, tuttavatele ja tuttavate tuttavatele. Asusin lugema nagu mõnd Agatha Christie raamatut – kõigepealt koht ja taust ning siis kõik need ükshaaval tutvustatud lõunalised. Igaks juhuks jätad mõnedki ebaolulisena tunduvad seigad ja seosed meelde ja nii edasi ning asud siis süütu romantika ja pereelu argipäeva taustal ootama, et millal ja kes siis lõpuks ära koksatakse, kes juhtumit lahendama asub, lootusega, et lõpuks süüdlase leidmine parajal määral loogiline on aga lõpuni saladuses püsib.

Pinge tekib ja kestab küll, aga tabad end kaasa elamast ootamatutele tegelastele ja asjaoludele ja see, et milline see kõige õigem lõpp nüüd siis olema peaks jääb ka üsnagi lahtiseks. Teatava musta iroonia olemasolus, ka nende samade lugeja ootuste aspektist, ei saa kindlasti kahelda.

Mitte et ma tingimata kohe järgmist Nolli raamatut otsima tõttaks, ent selle lugemiskogemusega ja kõigi nende mõnusate ninanipsudega mu õdukrimiootustele ei jää küll muud üle kui rahul olla. Mulle iseenesest meeldib, kuidas siin headuse ja kurjuse ning argi- ja krimielu hallust kokku miksitakse.

Lisaks aastaaegade hõngu, tõsi küll, sellisel kujul vaid täpselt ühes kohas (ja miskipärast meenutas see koht mulle Ray Bradbury lühijuttu Saadik (The Emissary, kui õigesti mäletan):
“Lapsed tormasid sisse ning tõid kaasa jaheda tuulepuhangu ja punaseks tõmbunud viinapuulehti. Tonja vaimustus nende erksatest värvidest, soonte siredast mustrist, aga ka sõrme all kombatavast nahksest pealispinnast, ja jagas neid dekoratsiooniks lauale.”