Garth Nix - Home Is The Haunter (Fearsome Magics, 2014)

 

Järjekordne seiklus, nüüdne kokkupõrge jumalaga pole küll kuidagi planeeritud, seetõttu on probleemiks abivahendite nappus. Neid on palgatud toimetama üht hiiglaslikku kahurit (sellist, mille kahuritorusse mahub inimene vabalt seisma … aga sellist kahuritoru on tervelt mitukümmend meetrit) ja maagilist mõõka - seda siis kuningriiki, mis kavatseb neid kasutada oma naabriga arvete õiendamiseks. Mõõgal on üks halb omadus - peale teatud hulga tapmisi (aga see pole täpselt määratletav) pöördub see omaniku tapmiseks; ja Fitz pole kindel, kumb neist relvadest õieti ohtlikum on.

Tühermaa kuivab ning veoloomad on janused, kuni viimaks jõutakse ühe kindluseni, kuhu on nüüd end kindlustanud nunnaklooster - kes on nõus Herewardi ja Fitzi vastu võtma, sest just algaval ööl on siin uitamas üks metsik jumalanna, kes otsib endale meest, keda koletult hävitada. Fitz aimab midagi halba, kui neid on kindlusse lastud ja peagi läheb käiku nii kahur kui ka see mõõk …

Ühesõnaga, möllu saab ja loodetavasti ei jää ühtki seestunud nunna alles (õnneks pole kõik seestunud). Ja vastavalt lepingule tuleb ikkagi kahur kohale toimetada (sest mõõk … seda sai vist niimoodi eksitatud, et omanikke niipea ei leia).

Andy Duncan - An Agent of Utopia (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Lugu Utoopia eriagendist, kellele on tehtud ülesandeks toimetada Thomas More Londoni vanglast Utoopiasse. Tal õnnestubki vanglasse ning õigesse kongi jõuda, kuid More ei taha midagi kuulda Utoopiasse minekust.

Taga hullemaks, tänaval ootab teda mees, kes viib ta kohtuma More’i tütrega, kes peab Utoopia olemasolu absurdseks, aga pakub mehele tööd: et see tooks talle isa pea - peale seda, kui ta on hukatud, pannakse see pea teiba otsa ning Towerisse hoiatuseks. Ülesanne on igati ebameeldiv ja kui utoopialane viimaks õige pea kätte saab, ootab teda üllatus.

Teksti tugevus on tolle ajastu Londoni olude kujutamine, selline vastik ja jälk ja vägivaldne ja müüdav. Aga mis see tekst õieti veel annab (jajah, mõttemäng Utoopia teemal), ei oska küll öelda. Omal ajal räägiti päris palju sellest tekstist, aga nüüd ma küll sellest suurt vaimustuda ei suutnud.

Rich Larson - Meat and Salt and Sparks (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Kui üldiselt Larsoni tekstid ei tekita minus ootusärevust, siis see lugu on küll päris hea. 

Tegevus leiab aset 21. sajandi teisel poolel, kus politseiuurijana töötab kõiksugu eksperimente läbi elanud šimpans Cu - mis on igati erakordne ka lähitulevikus. Cu on oma politseinikust partneriga ühenduses liidese kaudu, enamasti on ta oma spetsiaalses kodus (sest inimeste tähelepanu on häiriv ja soovimatu) ja läbi partneri “silmade” analüüsib inimeste käitumist - sest šimpans näeb asju teisiti kui inimesed.

Nende praegune juhtum on inimesega, kes tappis lihtsalt ära ühe tänaval vastutulnud võhivõõra, justkui käskluse peale. On teatud liiki inimesi, kes on lasknud end ühendada mõne teise inimese külge ning täidavad nende soove, vabatahtlikult. Ka mõrvarist naine on selline, aga kes teda õieti juhendas, seda ei suudeta muidugi välja uurida. Cu asub lähemalt uurima mõrvatu isikut, kes osutub hoopiski kellekski muuks kui dokumentides kirjas - ta teab teda. Seepeale saab šimpans salapärase sõnumi.

Siin loos on muuhulgas kujutatud tehisaru tegemisi, mis on ehk 2018. aasta reaaliates, nüüd vist nii … lahjalt ei kujutataks. Aga jah, seekord on Larsoni ulmetekstimasin päris põnevalt kokku kirjutanud (ja mitte nii mahuka tekstina!). Ja see peategelane ise ja tema tegemine ja need valikud ja reaalsus, mis teda teksti lõpus tervitavad.

Loos on ka väike ulme-estonica:

“Cu was specific with the contractors about leaving the rafters exposed. She’s added to them since, welding in more polymer cables and struts of wood, a criss-crossed webbing that spans the vaulted ceiling like a canopy. The design consultant, an excitable architect from Estonia, suggested artificial trees sprouting hydroponic moss. But Cu has no use for green things. She grew up to dull gray and antiseptic white.” (lk 416)

Simone Heller - When We Were Starless (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Lugu siis olenditest, kes elavad mingis postapokalüptilises maailmas, kus ellujäämiseks tuleb leida erinevat tehnikakola. Need olendid … sünnivad munadest, neil on sabad ja erinevalt arenenud jäsemed, aga käituvad suhteliselt inimlaadselt. Muuhulgas on selles maailmas vaimud, millest tasub eemale hoida, ja erinevad kiskjad, mis jahivad olendite kogukondi.

Loo peategelane on tee-otsija (või luuraja), eriliste võimetega olend, kelle ülesandeks on otsida ümbruskonnast anomaaliaid ja vajadusel ohtude eest hoiatada. Ta satub ühte suurde kuplisse, kus tunneb millegi kohalolu - ja see on kardetud vaim: mis on aga üsna sõbralik ja tahab õpetada olendit. Mis tekitab olendis huvi … kuni tema kogukond avastab ta koos vaimuga, siis puhkeb paanika. Aga see on vaid hädade algus.

Millegipärast arvasin esimeste lehekülgede lugemisel, et tegu mõne põlvkonnalaeva ärakeeramise  looga - et kõik need mõistatuslikud tehnika jäänused ja tähtedest ilmajäämine ja eri tasandid. Aga samas muidugi, kuidas sellega õieti sobituks munast põlvnemine ja sabad ja muu selline. Et siis, lugu planeedist, aga mis ei pruugi üleüldse olla Maa (või noh, kui evolutsioon oleks kulgenud teisiti, eks ole (sauruste põlvkonnalaev!)). Päris painajalik tekst, aga kuidagi … mitte nii Teistsugune.

Brooke Bolander - The Only Harmless Great Thing (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Teksti  esimene pool on selline, et õieti ei suuda toimuvat jälgida või kokku ühendada - ainult see elevantide talletatud maailma arhitekst on kirjutatud päris köitvalt; kõik see elevantide esiemade lugu. Aga need kaks naist, teadlane ja surmavalt kiiritatud neiu (“Radium Girls”), nende lugudele ei saa õieti pihta.

Kuid siis loo teine pool kuidagi kristalliseerub - eriti peale seda, kui plaanitakse avalikult hukata elevant (kuna ta hävitas tehasenaist rünnanud mehe); siis läheb tekst igati poeetiliseks ja traagiliseks ja ülevakski. Ja noh, ikka see elevantide lugu.

Veider tekst, on see siis teaduslik fantastika või fantaasia, ei saagi täpselt pihta. Igal juhul, kokkuvõtteks lööv tekst (see elevantide lugu). Eks kasuks tuleks, kui tunneks seda “Radium Girls” värki või reaalse Topsy hukkamisest - kaks lugu, mida autor on üheks narratiiviks ühendanud.

Vandana Singh - Widdam (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Cli fi lähitulevikust ehk maakera olukord on keeranud üsna jamaks. Kliimasoojenemine on viinud lume kadumiseni, kõrbestumisele lükkab hoogu juurde aina suuremastaabilisem maavarade otsimine - on loodud autonoomsed tehisaruga megamasinad, mis võivad maapõues leiduva nimel terveid mägesid läbi jahvatada. Sellest siis ka põhjaveevarude vähenemine ja muu looduse häving. Ühesõnaga, aeg, milleni ei tahaks elada (jajah, täname Trump ja co’d).

Loos on kolm vaatepunkti - indialasest ajakirjanik Delhis, indiaani päritolu New Mexicos ja rootslasest megamasinate leiutaja poeg. Põhirõhk on ajakirjanikul, kes kogeb Delhi kõrbestumist ja ühiskonna lagunemist, ning kelle armsam on läinud Kuule maavarasid otsima. Widdam on ajakirjaniku üldnimetus sellele ökoloogilisele hävingu põhjustajatele; ta tunneb huvi, miks on kadunud avalikkusest see rootslasest megamasinate leiutaja, miks teda maha vaikitakse; ta võtab ühendust selle rootslase pojaga, et rohkem teada saada. New Mexicos on naine sattunud oma lapsepõlvemaadele, kus tal on üllatuslik kohtumine ühe lindpriist kaevandusrobotiga, mis otsib omale pühakut. Eks kõikjal maailmas on roboteid, mis võivad hakata käituma irratsionaalselt ja põhjustada inimestele kahju.

Ühesõnaga, kolm vaatepunkti maailma eri otstest - India keskosast, kadunud polaarjoone kandist ja Ameerika aladelt. Autor pole läbinisti pessimistlik, ehk on nii üks protsent lootust ka. Aga nojah, pärast meid tulgu või veeuputus.

Elizabeth Bear - Okay, Glory (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Lugu siis ekstsentrikust rikkur-leiutajast, kes on lasknud ehitada mägedesse sellise turvamaja, kus ta oleks kindlustatud kõikide väliste ohtude vastu. Ainult et … kui turvamaja langeb häkkerite mõju alla ning seetõttu lähtub edaspidi sellest, et välismaailmas toimuva zombimöllu pärast tuleb iga hinna eest omanikku varjatult sees hoida, siis on jama lahti ning isegi häkkerite lunarahanõue on selle kõrval teisejärguline.

Kuidas siis sellises olukorras käitud, kui maja karistab sind katsete eest välisilmaga ühendust võtta? Näiteks mitte lastes sul magada? Et tegu on ekstsentrikust leiutajaga, on ta kaastöötajad harjunud, et mees võib etteteatamata määramata ajaks kaduda, seega pole lootust et teda tõsisemalt taga otsitakse. Lisaks lähevad maja ja mehe suhted üha rohkem sassi …

Eks pool lugu on enamvähem selline klišeelik, aga teine poole kogub juba tuure üles. Lõpplahendus läheb küll vähe traditsiooniliseks.

Omal moel päris hämmastav, kuidas sellist tuntud autorit tutvustatakse muuhulgas sellega, et tal on veel tuntum elukaaslane.

Kelly Robson - Intervention (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Tekst algselt ilmunud Infinity sarja viimases antoloogias ja eks see sarjale omaselt ole selline kõvaulme - seda siis tulevikuinimeste arengu käsitlusena.

Lugu sellest, kuidas tulevikus kasvatatakse lapsi - sündimist inimkehadest enam ei toimu, selleks on tehislikud võimalused. Ja et vanemad otseselt puuduvad, siis kasvatavad korraga teatud hulga lapsi professionaalsed kasvatajad - seda siis äsjasündinust täiskasvanueani, mil laps lahkub oma kogukonnast.

Loo peategelane on üks selline kasvataja ning koos oma töökaaslasega on neil käsil kuue samaealise lapse noorukiks kasvatamine. Töö toimub suurel kosmoselaeval, mis tiirutab meie Päikesesüsteemi eri planeetide vahel (mis on kenasti terraformitud) - osa sellest rännakust ongi seepärast, et planeedid reklaamivad end võimaliku elamiskohana, et elanikkonda saada värsket verd. Aga mitte Luna - kust peategelane ise pärit on ja kus noori inimesi ei sallita. Mis viib küll kiirkorras demograafilise probleemini; peategelane on oma sünnimaa hädade peale vaid rõõmus - kuni selleni kui ta partner teatab, et Luna plaanib uuesti alustada lastekasvatus programmiga ja partner tahaks hakata juhtima seda projekti (et asja ikka õigesti tehtaks). Seda koos peategelasega, kes tunneb sealseid olusid. See soovib, et Luna käiks põrgusse.

Eks algul on veidi keeruline mõista, kuidas ja mis seal õieti toimub, kõik need uued pedagoogilised võtted ja ühiskonnamudelid. Aga noh, vähemalt pole mingi masendav tulevik ja põlvkonnalaevadega ägamine.

Alyssa Wong - Olivia's Table (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Lugu omapärasest hingedepäevast, mis toimub Ameerika ühes endises kaevanduslinnas - mille ainsaks atraktsiooniks ongi jäänud see, et linn kubiseb sinna jäänud vaimudest ehk siis kaevandusõnnetustes hukkunud või siis muidu otsa leidnud inimestest. Igal aastal augustikuus toimub suur hingedeaeg, mil need muutuvad nähtavaks ka tavainimestele - mistõttu siis sõidetakse vaatama neid õnnetuid olendeid; mõned neist on koguni laiemalt tuntud.

Omal ajal oli sinna kaevandusse toodud palju hiina kaevandustöölisi, nii on hingedeaja söömaaja korraldamine enda kätte võtnud hiina päritolu naine - kui pakud neile süüa ja oled aupaklik, sis saavad hinged siit edasi liikuda. Nii siis valmistatakse neile kõiksugu riisi ja liha ning kantakse see peolauale, kuhu kogunevad siis need vaimud, kes selleks võimalus on.

Loo peategelane on neiu, kes korraldab esmakordselt seda peolauda. Varem tegi seda ema, keda neiu oli aidanud, aga nüüd on ema lahkunud ning peale linna kutset tuli ta ise. Ettevalmistuste käigus meenutabki tütar oma ema ja seda, mida talle õpetati inimeste ja hingedega suhtlemisel. Ja veel see põhjus, miks ta üht hinge veel kord tahab kohata.

Igati emotsionaalne tekst täiskasvanuks saamisest. Algselt ilmunud aasia müütide tõlgenduste antoloogias (noortele).

Samuel R. Delany - The Hermit of Houston (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 12, 2018)

 

Ameerika ulmeklassiku päris jõuline ja segane lugu tulevikust, mil Ameerika Ühendriigid on lagunenud väiksemateks üksusteks - aga samas pole tegu mingi postapokalüptilise olukorraga, ikka kasutatakse teataval määral meile tuttavat tehnikat ning kuskil tegutsetakse kosmose kolonisatsiooni küsimusega (niisamuti kosmoselendudega).

Aga see ühiskond on sõna otseses mõttes meestekeskne - naisi ei ole (kuskilt tuleb küll lapsi), kes tahab, võib olla naiselik ja kanda vastavaid rõivaid jne, aga naisi endid pole. Kõik on kontrollitav, on olemas käsiraamat, mida järgida, üsna jõhkralt kontrollitakse inimpopulatsiooni (jällegi, kust need lapsed õieti tulevad).

Eks siin on seda gei-temaatikat rohkem kui kõrini, sellises meesteühiskonnas käib üks pidev teineteise peenisega torkimine, lisaks veel mingisugune pornovahtimine. Ja kuskil on naised - mõne vihje puhul võiks arvata, et Atwoodi “Teenijanna loo” maailm on edasi liikunud äärmusesse ning naisi hoitakse kuskil eraldi ja kasutatakse paljundamiseks, sest kuskilt peab lapsi tulema … ja millegipärast on oluline populatsiooni ohjeldamine. Aga ehk on Delanyl mingi veel hirmsam tulevikukujutelm.

Igal juhul, võimas ja segane tekst, mille lugemine pole just lustist kantud; seda teksti on soovitatud üle lugeda, et paremini maailmale pihta saada … aga ehk mõni teine kord. Otseselt ei saagi öelda, et siin oleks mingi konflikt, lihtsalt ühe sealse inimese kirjeldus selle toimimisest (sest ega tema ka ei tea, mida õieti tema eest varjatakse - aga midagi varjatakse, sellele vihjatakse mitmel korral).

Mary Robinette Kowal - The Worshipful Society of Glovers (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 12, 2018)

 

Päris omapärane fantaasiamaailm, kus kindad annavad nö vunki juurde. Loo peategelane Vaughn on selliks ühe sellise kindameistri juures ning oma töös päris hea, ta võiks tasapisi mõelda ise meistriks saamisest. Kuid tal on langetõve põdev õde, kelle heaolu eest kannab vend igati hoolt - mis aga tekitab pingeid meistriga, kuna õe hoolitsemise ja langetõvehoogude tõttu jääb Vaughn vahel tööle hiljaks.

Mistõttu selle heastamiseks töötab ta hiliste õhtutundideni, kuni ükskord jääb seetõttu röövlile ette - kes võtab temalt lisaks riietele ka töökojast kaasa võetud (aga seda ei tohtinud teha) tööriista ja kinnaste tegemiseks mõeldud naha (sest noormehel on neid … vaja), lisaks peksab röövel oma ebaseaduslike jõukinnastega Vaughni vaeseomaks. Meister sellest leebemaks ei muutu ja Vaughn peab nüüd tööga varastatud asjade väärtuse tagasi maksma; lisaks ähvardab meister teda “vallandamisega”, mille järel ei saaks noormees enam kuskil kindategijaks õppida. Meeleheitlik olukord ja Vaughn otsustab teha valmis sellised kindad, mida saaks vahetada mõne mitte nii seaduskuuleka haldjaga, kes võiks siis vastutasuks anda sellised kindad, mis raviksid ta õe langetõbe. Üsna vale otsus …

Kohati päris traagiline, samas muidugi see kindamaailm, mida ohjeldab oma raudsete reeglitega kindategijate gild. Ja kui on juba erilised kindad, siis selleks on vaja vajalik ka eriline nahk - näiteks lastelt või neitsitelt või kellelt iganes saaks kinnaste jaoks vajalikku mõjujõudu. Meeleheitest teeb Vaughn õige mitmeid otsuseid, mis viivad ta üha sügavamale rappa, ja noh, haldjamaailma intriigid inimestest just ei hooli.

Rich Larson - An Evening with Severyn Grimes (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 12, 2018)

 

Larson tuntud headuses ehk siis tegevusrohke põnevuslugu tulevikumaailmas. Severyn Grimes on ameerika oligarh, kes on juba aastakümneid ja aastakümneid oma eluiga lasknud pikendada, kasutades selleks kehadoonoreid - mitte siis erinevaid elundeid või kehaosasid, vaid kogu keha. Grimes eelistab noorte meeste trimmis kehasid.

Tema viimane keha pärineb ühelt noormehelt, kelle ema igatseb oma kadunud poja järele. Ja et sellistele meestele peab jahti Priesthoodi nimeline rühmitus, lööb ema nendega käed, et saada poja keha tagasi (millele siis poeg “tagasi laadida”) ning Priesthood saaks sellise nende mõistes ebanormaalse oligarhi mahalöömisega kuulsust (ja seejärel lähemale võimu haaramisele). Rööv õnnestubki, aga siis hakkab Grimes oma ellujäämise nimel võitlema, ja selleks kõlbavad kõiksugu võtted.

Larson tekitab oma tekstidega minus ebalust, loeks nagu mingit … ulmetekstimasina toodet: kõik lippab, kõik on käpas, ainult et kaasaelamist ei teki, kuidagi hingetu. Aga võibolla on see lihtsalt minu eelarvamus.

Kai Ashante Wilson - The Lamentation of Their Women (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 12, 2018)

 

Rassismiteemaline fantaasia ühest New Yorgis elavast mustanahalisest noorpaarist, kelle saatan valib välja oma tööriistadeks. Neid võtavad oma võimusesse surnud nõiast sugulase korterisse peidetud matšeete (naisele) ja pumppüss (noormehele) ning nende sihtgrupiks saab politseinikest valged mehed. Ja neid langeb nagu loogu (vähe gore värk), sekka ka siis mõni teisest rassist politseinik (aga tõesti, kogemata!).

Autor oskab päris hästi kirjutada. Vaatenurk on naise silmist, kes siis oma litsakast biseksuaalse kaunismehega läheb õige massimõrvariks kätte. Tegu pole just mustvalgete kangelastega, neid lihtsalt häirib, et politseikroonikates jms ei näidata kannatavaid valgenahalisi naisi. Ja noh, muidugi politseivägivald kui selline.

Aga jah, New York. Ja see keelekasutus ja noorte mõttemaailm (mis ikka kisub väga rappa peale saatana poolt ülevõtmist). Moraalselt väga tume, lisaks veel kristlikku häma; lugejal on siin vaja ikka tugevat moraalikompassi, sest noh, omal moel läheb tekst päris kaasakiskuvaks.

Greg Egan - The Discrete Charm of the Turing Machine (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 12, 2018)

 

Lugu lähitulevikust, kus üks mees avastab, et nende elukorda juhib tehisaru. Kuid sellele ei ole vaja niipalju inimestest oskustöölisi, sest noh, ta ise teeb seda odavamalt ja sobivamalt. Mistõttu siis vallandatakse kõiksugu inimesi, ükskõik kui hästi nad oma tööd teevad.

Seejärel tekib töötuks jäänud inimestel mure, kuidas hakkama saada pangalaenude ja elamiskuludega ja mis kõik veel. Mitmeid kuid tööd otsiv peategelane avastab hämmastusega, et nii mitmedki temasugustest saavad tegelikult mingi vähe kummaliste töödega elu sees hoitud ning kui tema perekonna olukord läheb eriti hapuks, pakutakse tallegi midagi. Tema järeldus: see on midagi sarnast kodanikupalgaga, see on võimule (või noh, tehisarule) odavam kui et tänavatel mässaksid töötud. Aga jah, kas nii peaks olema?

Omamoodi maiuspala kõiksugu vandenõuteoreetikutele - tehisaru on meie eluolu üle võtnud, aga ei taha, et me sellest õieti aru saaksime. Või noh, igaühele oma, igaühele vastavalt vajadustele, ka vandenõuteoreetikud peavad saama oma mullis edasi elada. Vaevalt, et Egan selle teksti sellistele friikidele kirjutas, lihtsalt nägemus ühest veidralt turvalisest tulevikust … mis pole just suurem asi, aga kuidagi hoiab talutavalt hinge sees.

R. S. Benedict - My English Name (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 12, 2018)

 

Päris veider ja mõnel moel häiriv tekst. Mingisugune olend (mis täpsemalt, jääb selgusetuks; tõlgendajad peavad enamasti tulnukaks) võtab endale (järjekordse) inimese keha (kuidas, jäävad detailid õnneks täpsustamata) ja hakkab niimoodi kaasaegsel Hiinamaal inglaseks. Ja noh, selliseid võõraid kasutatakse seal heal meelel ära, eriti kui selline inglane on viisaka välimusega (erinevalt reaalsetest õllekõhtudest). Sobib nii reklaamideks, ärikohtumiste kaaslaseks kui ka keeleõpetajaks. Peamiseks töökohaks saabki inglise keele õpetamine (eks ta isegi peab oma keeleoskust kohandama).

Et ta on … selline olend, ei saa ta olla nö 100% inimlik - ta kannab inimnaha ülevõtmise tõttu oma kaelal alati salli (sest muidu), ta nahk on liialt õrn, et inimestega lähemalt suhelda, söömise-joomise etendamine on päris keeruline (sest see tuleb kuidagi sisemusse vastu võtta, hoiustada ja siis uuesti välja saada, enne kui see jõuab kahjustusi tekitada).

Aga selline kena mees äratab tähelepanu, muuhulgas ta tööandjal, kes sooviks arendada õpetajaga mõnd homoseksuaalset suhet (ise on ta muidugi abielus jne). Ka olend tunneb tema suhtes läheduse või armumise tunnet, mis, noh, muudab olukorra segasemaks. Seda enam, et mõne aja pärast tunneb olend, et ta inimkest hakkab kasutamise tagajärjel lagunema.

Oeh, päris segane ja omal moel kaasahaarav tekst. Ja see kaasaegse Hiina olude kirjeldamine (autor on olnud seal sellelaadne keeleõpetaja). Ja see lõpuni selgusetus, mis olendiga õieti tegu on. Omal moel horror.

Usman T. Malik - The Pauper Prince and the Eucalyptus Jinn (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 10, 2016)

 

Idamaine lugu maailma loomisest, või õigemini mälestused sellest, mis on kandunud läbi aegade tänapäeva.

Loo jutustaja on pakistani juurtega ameerika noormees, kes on oma Pakistanis sündinud vanaisalt kuulnud igasuguseid lugusid tema noorpõlvest - muuhulgas siis Lahores elanud printsessist, kelle suguvõsa oli kaotanud oma valdused Briti impeeriumile ja kes oli nüüd nii vaene, et pidas teemaja. Aga jutud käisid, et selle teemaja ees kasvaval eukalüptipuus peitus džinn, kes kaitses printsessi. Vanaisa, kes tollal oli noor poisike ja külastas seda teemaja, tahtis sellest olendist rohkem teada. Ja teada ta sai.

Lugu ongi sellest, kuidas peategelasele ei anna rahu need lapsepõlves kuuldud jutud - pealegi, kui ta avastab vanaisa surma järel ta päeviku, siis selgub, et vanaisa jättis nii mõndagi rääkimata; õigupoolest pea kõik. Saladus näib nii rahutukstegev, et peategelane on valmis maha jätma oma armastatu ja sõidab esmakordselt Lahoresse, otsima midagi, mida vanaisa võis sinna aastakümneid tagasi jätta. Iseasi, kas see just kedagi õnnelikumaks teeb.

Jutustuse või koguni lühiromaani mõõtu tekst on kirjutatud päris paeluvalt - üheltpoolt peategelase 21. sajandi olud Ameerikas ja Pakistanis, teiselt poolt vanaisa rännakud alates 1950. aastatest. Ja siis muidugi see mütoloogia aegade algusest; kui koraanipärane see olla võib, ei oska küll kuidagi kommenteerida. Igal juhul, päris põnevalt koostatud põnevuslugu, ja eks ole siin oma osa ka eksootikal.

Sam J. Miller - Ghosts of Home (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 10, 2016)

 

Fantaasia kinnisvara teemal ehk lugu sellest, kui majadel on oma koduvaimud, mis vajavad, et kodudes elaksid inimesed. Sest tühjad majad võidakse muuhulgas maha tõmmata, eks ole. 

Loo peategelane Agnes töötab alltöövõtjana panga heaks, tema ülesandeks on kantseldada neid maju, millest inimesed on võlgade tõttu välja tõstetud, ning seetõttu siis on majad täielikult panga omanduses. Agnes ise ei oma kodu või üürikorterit; tänu Agnese kaebusele on ta ema oma kodust välja tõstetud (tänu sellele sai ta selle töökoha) ning naine elab nüüd autos, magades selle tagaistmel.

Majavaime on erinevaid, mingil moel võib neis väljenduda midagi omast omanikule - nii satub Agnes ühes tühjas majas kokku Micah’ga, kes näeb välja nagu kodutu, aga selle alt paljastub tegelikult õige ihaldusväärne noormees. Kuid inimesed ja vaimud, neil ei saa olla suhet … Või noh, nagu Agnes peagi avastab, saab küll.

Ühtlasi avastab naine, et pank on lammutanud mitmeid maju - koos siis vaimudega. Aga mida saab temasugune naine teha oma tööandja peatamiseks?

Et siis, igati tänapäevane fantaasialugu, vahest koguni de Linti maiguline linnafantaasia. Kui hiljuti arvasin, et Milleri tekstidel on ikka geiteema sees, siis siin ei tuvasta küll midagi. Aga jah, mis on kodu ja kuidas toimib kinnisvara; Miller annab siin kuidagi üllatavalt traditsioonilise viisi.

Greg Bear - The Machine Starts (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 10, 2016)

 

Lugu ilmunud Microsofti ulmeantoloogias ja on hoiatuslugu kvantarvuti asjus.

Ameerikas on riiklikult toetatud teadlaste seltskond, mis tegeleb kvantarvuti arendamisega. Katsed midagi tööle saada on seni ebaõnnestunud, ning iga järgmise korraga püütakse käivitada üha võimsamat kvantarvutit - enne kui lõpetatakse rahastus. Viimaks õnnestub midagi tööle saada - kasutades selleks õige mitteortodoksseid lähenemisi, ja tõepoolest, masin suudab töödelda hiiglaslikke andmehulkasid, ja vägagi muljetavaldava kiirusega.

Kuid peategelast (ehk üks geeniustest teiste geeniuste hulgas) vaevab kummaline probleem - kuigi nende töökoht on ülimalt turvatud, jätab keegi talle sõnumeid, soovitades ühele või teisele segadust tekitavale asjaolule tähelepanu pöörata. Ja tõepoolest, paistab, et see kvantarvuti on avanud ühendused multiversumitega, kust korraga ilmuvad siia maailma teadlaste teisikud. Ja teoreetiliselt võiks neid olla hulga enam kui Maal üldse inimesi … 

Kõik see kõvaulmeline teoretiseerimine käib mul parajalt üle pea, aga samas on päris huvitav ka. Teksti võikski liigitada omamoodi crichtonlikuks thrilleriks või põnevikuks. Ja noh, kas tõesti võiks kvantarvuti osutuda sedavõrd võimsaks; hoiatav värk! Üllatusega avastasin, et polegi varem Bearilt midagi lugenud.

Gwyneth Jones - Emergence (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 10, 2016)

 

Ehk 24. sajandisse paigutv tekst posthumaansusest ja tehisaru vormidest ja ka inimestest ning mis on õieti mis ja kes on kes.

Loo peategelane on 1998. aastal sündinud inimene (algselt siis naine), kes on alati valmis osalema kõiksugu kehamodifikatsioonide eksperimentides ja nüüdseks on ta teadaolevalt üks vanimaid inimesi, olles nii 300 aastane või nii. Aga silme ees on terendamas elust lahkumine (seda küll millalgi tulevikus), sest teda pole enam võimalik tuunida (aga turgutada küll). Sest ega ta pole valmis muutuma, ee, täiesti mitteinimeseks (jajah, mis staatus on sellistel - kas siis Maal või teiste planeetide kolooniates). Ja siis on ta armastatu, keda (või nüüd mida), keda tahaks veel näha, aga kes on nüüdseks kes teab millise eluvormi saavutanud.

Ühesõnaga, tekst täis eri kontseptsioone inimestest ja posthumanismist ja teadlikkuse omandanud tehisaru eri vormidest. Õnneks ei lähe see täiesti rajaniemitamiseks, aga kohati lööb küll selline kõvaulme pea kohale laineid kokku. 

Kelly Robson - Waters of Versailles (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 10, 2016)

 

Tekst, mis omal ajal võitis mingi lühiproosa auhinna ja tõepoolest, teenitult, tegemist on eripärase proosaga.

Lugu leiab aset millalgi peale Päikesekuninga ja Louis XV aega (valitsejaks on “Louis the Well-Beloved” (lk 130)). Peategelaseks on Sylvaini nimeline endine sõjaväelane, kes on kuulsuse nimel pühendunud Versailles’ valduste kanalisatsioonile ja veevarustusele (sellist kangelast ootaks küll pigem K. J. Parkeri puhul). Tal õnnestubki käivitada sealsed purskkaevud, tal õnnestub pakkuda tähtsatele ninadele tualetipotte, mis õukonda kenasti rõõmustab - nemad on osa vägevaimast kuningriigist.

Kuid Sylvainil on saladus, kuidas õieti vett liigutada - ta on nimelt oma kodukohast kuskil Alpides kinni püüdnud väikese veevaimu, kes siis liigutab torudesse vett. Aga õukond sellega ei rahuldu - nad nõuavad üha uusi elamusi. Näiteks - šampuse purskkaev.

Ühelt poolt on tekst puhas fantaasia oma veevärgivaimuga, teiselt poolt vägagi kenasti teostatud ajalooline kirjandus, kirjeldades haaravalt sellise õukonna olemust (oo, puuder!). Ja noh, sellisena ikka väga kenasti teostatud kostüümidraama.