Georges Simenon „Maigret’ süümepiinad“ ja „Proua Maigret’ sõbratar“ Pegasus (2022), tlk Merike Riives

Pärast pööningult leitud raamatut läksin nagu iseenesest värskemate tõlgete peale üle, on ju Simenon kirjutanud neid ja muid raamatuid sadade kaupa ja nüüdseks on ka eesti keeles nende valik vähehaaval täienenud.

„Maigret’ süümepiinad“ on selline klassikaline tagurpidi mõrvalugu, kus komissari jutule tuleb üks mees kahtlusega, et tema naine plaanib teda mürgitada. Muuhulgas on tol mehel kindel kava laetud püstolit käepärast hoida ja esimeste mürgistusnähtude ilmnemisel kallis kaasa enesega parematele jahimaadele kaasa võtta. Siis tuleb samuti komissari jutule tolle mehe naine, kes räägib pikalt oma abikaasa tasakaalutusest ja kummalisest käitumisest. Mees on aga juba isegi maininud, kuidas ta naise palvel suisa neuroloogi vastuvõtul käinud ja kus teda ilusti terveks hinnati. Kõik see jutt neuroloogidest (liiatigi, et viimase vastutulek oma kliendi kohta mingitki infot jagada on ümmargune null) paneb Maigret’ suisa psühholoogiaalast kirjandust lugema.

Tegevus toimub keset talve, kuid kuulus raudahi Maigret’ kabinetis on kahjuks juba minevik – terves majas on üle mindud kaugküttele. See tingib kusjuures osaliselt ka komissari süümepiinu, kuna keskküttest liigpalav kabinet teeb uimaseks ja nõnda möödub ka esimene kohtumine tolle kummalise mängurongiinseneriga uimasuse tähe all, mida ta pärast kohtumist enesele ette heidab. Tegelikult, muidugi, on jällegi kogu jutt ja värk piisavalt ebamäärane, et rangelt võttes poleks politseil säherduse asja peale muud teha kui viisakalt ära kuulata ja õlgu kehitada, liiatigi, et ükski jutul käijatest ei näi mingit tegutsemist ootavatki, kuid Maigret’ sisetunne ütleb teist ning nõnda kasutab ta jaoskonnas valitsevat ajutist pühadejärgse kiire aja järgset vaikust ära taustauuringuteks ja jälgimiseks. Pildile ilmub ka tolle mehe käli, kes lesena abielupaariga ühes majas elab ning lõpuks tuleb ikkagi luuavarrest pauk ka. Ega siis ju mõrv ei saa toimumata jääda, olgu Maigret nii võimekas kui tahes. 

___

„Proua Maigret’ sõbratar“ algab kahe pealtnäha seosetu seigaga – kõigepealt kõrbeb proua Maigret’l lõunasöök põhja ja teiseks saadetakse politseile anonüümkiri, mis räägib, et ühe maja keskkütteahjus on põletatud surnukeha.

Huvitav, kas tänapäeval veel jätaks keegi kana ja porgandid madalale gaasileegile omapäi podisema sellal kui ise hambaarstil käib? Proua Maigret’ jaoks tundub see igatahes üsna tavaline ja mõistlik lahendus, aga siis juhtub, et üks lapsega daam, kellega ta hambaarsti vastuvõttu oodates on juba mitmed korrad pargipingil kokku saanud tormab ootamatult minema ning jätab vaese proua Maigret’ lapsevalvesse. Lapse ema naasmist annab oodata päris mitu tundi ja nõnda juhtubki, et lõunaks koju saabunud komissar leiab tossu täis korteri ja kõrbenud roa. 

Mis puutub keskkütteahju, siis kontrollima minnes leitakse sealt tõepoolest mõned inimhambad ja kuigi esialgu tunduvad meister raamatuköitja ja tema kaasa tublid ilmsüüta inimesed, siis Maigret ei jäta loomulikult jonni ja nagu arvata võibki, siis jõutakse lõpuks üsna kirju seltskonna, kadunud krahvinna ja loomulikult ka proua Maigret’i salapärase tuttavani. Sealjuures olgu veel mainitud, et proua Maigret isiklikult panustab uurimisse rakendades oma naiselikku arusaamist kübaratest ja kingadest, millistest detailidest millegi taipamine komissarile üle võimete käiks, ning selgitab välja modisti, kelle poekesest on pärit salapärase daami kübar. 

Muu hulgas muretseb Maigret ka proua Maigret’ tervise pärast ning mõlemad võtavad ette perekondliku kinoskäigu. Nagu ikka on mõnus, millise sundimatusega astuvad politseinikud keset tööaega läbi mõnest baarist, et kiirelt üks kosutav klõmakas võtta.

Tore oli leida raamatu lõpust ka tõlkijapoolset selgitust Pariisi kohanimede kohta ning möödunud sajandi Pariisi kesklinna kaarti.

Väljas oli juba peaaeg pime ning halvasti valgustatud trepil, mis sarnanes mõne lossi salatrepiga käis Maigret' ees tema hiiglaslik vari. Ühe mansardtoa nurgas töötas Moers, roheline visiir laubal ja paksude klaasidega prillid ees, liigutades töö kohal rippuvat lampi traadist tõmmates kord lähemale, kord kaugemale.

Tema polnud käinud Turenne'i tänaval naabeid küsitlemas ega ühes kolmest baarist aniisiviina ja valget veini joomas. Ta polnud kunagi tänaval kedagi jälitanud ega passinud terve öö mõne suletud ukse taga.

Ta ei ägestunud kunagi, ei närvitsenud, aga võis juhtuda, et ta küürutas oma laua kohal järgmise hommikuni. Ükskord veetis ta siin kolm päeva ja kolm ööd ühtejärge.

Maigret oli võtnud sõnagi lausumata ühe õlgpõhjaga tooli, istunud inspektori lähedale ja süüdanud piibu, mida ta nüüd tasakesi popsutas. Kuuldes pea kohal asuval õhuaknal ühtlast krabinat, taipas ta, et ilm oli muutunud ja vihma sadas. ("Proua Maigret' sõbratar" lk 79)

Georges Simenon „Maigret vihastab“, Eesti Raamat (1980), tlk Helle Michelson

Pööningul ööbides juhtub ikka vahel, et leiad end mõnda vana head raamatut lugemas. Sedapuhku jäi näppu see kolme erinevat komissar Maigret’ lugu sisaldav köide. Kõik vana hea õdus värk, mis mul muidugi krimile kohaselt ühtlasi ka põhjalikult ära unustatud, mis sest, et olen seda raamatut noores põlves ikka päris mitu korda lugenud. Kõigis kolmes loos on Maigret sunnitud Pariisist välja sõitma, esimeses kahes valitseb kaunis kevad, viimases suvepuhkuseline august. Aastaaegadele ja eemalviibimisele kohaselt ei pääse komissari kuulus raudahi sedapuhku eriti püünele.Esimene lugu ehk „Félicie on siin!“ toimub suuremalt jaolt Jeaneville’i nimelises uusasulas, kus põldude-niitude asemele on rajatud omapäraste nimedega tänavad, istutatud noori puid, ehitatud uusi villasid ja suvemaju, muist veel tühermaa ja lõpetamata, kõik justkui ebareaalne nukulavastus, millise kirjelduse peale muidugi meenuvad ka kõik need põldudele rajatud uusrajoonid tänapäevases Eestis – mõned asjad on ikka igal pool ja igal ajal sarnased. (Mingi aeg tagasi jäi ette Maigret’ lugudest vist midagi sellist nagu „Kolme tee ristil“, kus oli ka sarnase uusasula ja sarnase veidi lohutu ja haleda kirjeldusega tegu.)

Ühes neist vastsetes endisele rohumaale üles klopsitud majadest elutseb st elutses vana raamatupidaja Jules Lapie, hüüdnimega Puujalg ja Maigret’ ülesandeks on loomulikult välja selgitada, et kes ja kuidas tolle surma eest õigupoolest vastutab. Nagu ikka tuleb kuskilt pihta hakkamiseks esmalt küsitleda Puujala teenijannat, naabreid, leida sugulased, küsitleda neid ja nii edasi, ja eks lõpuks viib kõik see töö sihile ka ning selgus tuuakse majja, kuid igal sammul ei saa üle ega ümber Féliciest, tollest põikpäisest, umbusklikust ja tugeva fantaasiaga teenijannast, kes ise kangekaelselt väidab enese olevat olnud hoopis palju enamat ja siis sama dramaatiliselt keeldub lähemalt selgitamast, kuna on saladusi, millest tal polevat õigust rääkida. Ühesõnaga, tõeline juurikas ja võimekas juurikas, kelle tekitatud segaduses on küll ainult Maigret oma rahu ja läbinägelikkusega võimeline sotti saama. Muuhulgas paneb Maigret siin loos oma alluva homaari vähimagi häbitundeta pihta nii, et vaene Lucas peab hoopis kotletiga leppima.

Teise loo „Maigret koolis“ läbivaks jooneks on valge vein ja austrid. Vanasti mäletan ikka, kuidas Maigret’ nimi tekitas isu Calvadose järele (ega hiljem järele proovides ei olnud üldse nii hea kui lugedes tundus, muidugi), aga siin tuleb isu hoopis jaheda valge veini järele. Ja no miks mitte siis ka värsked austrid. Kuigi, eks siingi ole selge, et mingi suvaline valge vein, mida pudeliga poest võib saada pole üldse muidugi see, mida Maigret’ igatseb, sest ilmselgelt sõita Pariisist välja kuhugi Prantsuse mereäärsesse külakesse ja mekkida seal kohalikku veini värskete austrite kõrvale on hoopis midagi muud.

Nojah, ühesõnaga on siin tegemist juba kõva karjääri teinud staadiumis komissariga, kellelele ajakirjandus üksjagu tähelepanu pööranud ja kelle kuuldus kaugele levinud. Nõnda siis polegi ime, et kui üks hätta sattunud õpetaja kas Pariisist hoopis kaugelt ühest mereäärsest linnakesest kohale sõidab ja abi palub, paneb mälestus ühest kunagisest päikesepaistelisest rannast, austritest ja kohalikust valgest veinist, mille pudeli põhjas oli olnud liivakirme, Maigre puhkust välja võtma ning tolle tundmatu linnakese poole teele asuma.

Muidugi läheb nii, et tõusu-mõõna rütm ei klapi mõttes kangastunud unistusega ja värskeid austreid ei saa ega saa, kuna veeseis pole nende korjamiseks sobiv. Merigi on linnakesest jalutuskäigu kaugusel ja õiget hetke ja tuju veini mekkimiseks kah pole … kuid mõrv muidugi lahendamata ei jää, see on selge, aga siingi on nõnda (nagu Simenoni nukravõitu õhustikuga lugudes tihtipeale), et ega see süüdlase leidmine mingi suur trall ja võidukäik ei olegi – inimestel on kõigil oma lood ja asjaolud ning tihtipeale on kõik see värk lihtsalt üks haledalt ja õnnetult viltu kiskunud sündmuste jada, kus omamoodi kahju neist kõigist.

Kolmandas loos, kus „Maigret vihastab“ on komissar juba ise Pariisist välja kolinud ja veedab idüllilist pensionipõlve maamajakeses, korjab kirudes kartulimardikaid ning vaidleb naisega aiaviljade asetuse üle peenramaal. Siis aga tuhiseb sisse üks ekstsentriline vanadaam, kes koomilises võtmes peab puukottades komissari esmalt aednikuks ja seejärel tema äsja herneid puhastanud prouat teenijannaks, kuid sellegipoolest saavutab selle, et vanas politseinikus ärkab iselaadne kihk ning too jalamaid kohvri pakib ja rongile asub, et vanadaami perekonnas toimuvatesse ebamäärase segasusega lugudesse valgust heita.

Nõnda on kogu värk mõnevõrra ebaklassikaline. Pole ju otseselt mõrva, mida uurida, kuigi, üks surmajuhtum on perekonnas hiljuti aset leidnud ja ka Maigret pole enam ametlikult politseinik. Ning kõige tipuks peab ta veel tegema nägu, et ta pole vana proua Amorelle’i kunagi näinud ning viibib külas turistina. Kui ei ilmneks, et perekonna kahtlane väimees on ekskomissari kunagine koolivend, siis jääks üldse küsitavaks, kuidas midagi uurida või kellegagi vestelda õnnestub – suvalisel turistil ei passi ju lihtsalt kellegi häärberisse sisse marssida ning küsimusi esitama asuda. Niigi tuleb vananeval ekskomissaril üksjagu aega öösiti nurkipidi ringi luurata, et asjasse mingit selgust saada ja mustad perekonnasaladused päevavalgele kraamida. Muidugi jääb kõige selle peale küsimus, et kuidas kedagi üldse vastutusele võtta kui kuriteod on ebamäärast laadi ja tõestusmaterjaliga on ka nagu on …

Värvikatest tegelaskujudest pole puudu siingi, näiteks peab Maigret kohalikus võõrastemajas öömaja saamiseks esmalt tolle hüpohondrik-veinininast perenaisega lahkelt tolle ihuhädadest vestlema, et too soostuks äritegevusest hoiduvasse asutusse kostilist võtma … ja tolle kostiga on muidugi ka sellised lood, et poole osa ajast hangib Maigret ise kusagilt toidupoolist ning asub siis võõrastemaja teenijannaga kahekesi õdusalt köögis askeldama, aga ega ta ise säherduse olukorraga niiväga rahulolematu olegi – õdus askeldamine sobib nii kogukale komissarile kui küllap ka tema lugude austajale. 

Eks nagu Nero Wolfe’i lugudegi puhul on selline argitoimingute kulgemine ja erinevate jookide ja roogade figureerimine koos erinevate asukohtade õhustiku ja pisiasjade ning erinevate värvikate karakteritega kahtlemata oluline osa õdusa krimiajaviite võlust.  

„Palun andke mulle pool liitrit valget veini, jupp vorsti ja pool naela leiba,“ küsis Maigret.

Tegu polnud siin mingi söögimajaga. Ta istus laua otsa ja jäi vaatama lüüsiväravate all tupruvat vett. Endistel aegadel vedasid rasked hobused aeglaselt lotja piki kallast ja väike paljajalgne plikake sammus mööda kaldaäärset teed ning ajas hobuseid pika madjakaga tagant.

Mõnel kanalil võis veel praegugi hobuseid näha, aga Ülem-Seine’ilt olid „Amorelle ja Campois“ nad oma suitsevate puksiiride ja mootorpraamidega välja tõrjunud.

Vorst oli maitsev, vein kerge, veidi hapukas. Pood lõhnas kaneeli ja petrooli järele. Lüüsiväravad avanesid ja puksiir vedas enda järel reas lotje nagu kanapoegi kanalit mööda ülespoole ja lüüsivalvur tuli hetkeks Maigret’ laua taha keelt kastma. (lk 260)

Rex Stout “Nad matsid Caesari”. Kupar (1993), tlk Ronald Lämm

Ma ei ole kunagi Nero Wolfe'i lugesid süstemaatiliselt lugenud, pigem on ikka nii, et mingi osa neist vedeleb siin või seal ja aeg-ajalt satub näppu ning enamasti olen järgmiseks lugemiskorraks suutnud peaaegu täielikult kõik ära unustada, esmajärjekorras selle, kes mõrvar on. Ega ma nüüdki mingi süstemaatilise lugemisega ei tegele, aga sai siin juhuslikult päris mitu tükki järjest loetud ja mõtlen nüüd, et tean vist vähemalt nelja raamatut, kus Wolfe, kes haruharva majast väljas käib siiski erakordsetel asjaoludel laias ilmas ula peal on. Üks on see raamat, kus Wolfe kodust väljas munarooga valmistab, teine on “Must mägi”, kolmas on “Teine ülestunnistus”, mida eile lugesin ja neljas on seesama pulliga raamat, millest praegu juttu. Kindlasti on mõni veel ja mitmes teises peaks esinema puhku, kus ta on sunnitud kõigest hoolimata korraks, kas kohtus või politseijaoskonnas vms paratamus asutuses kohal käima.

Nojah, see selleks. Caesari raamatus on Wolfe igatahes täiesti vabatahtlikul väljasõidul koos trobikonna orhideega, et suurel laadal-väljanäitusel selgeks teha, kes on kes ning mingisugusele orhideeauhinnale käpp peale panna. Õnnetuseks lõhkeb aga Wolfe'i auto rehv, mis tingib ebasoovitava lähikokkupuute auto esiosa ja ühe õnnetu puittaime vahel. Järgneb pikk dialoog, selgitamaks välja, kuidas õnnestub abi kutsuda ning kombinatsioon Wolfe'i soovimatusest jääda üksi auto juurde ja/või (üksi) pikemat vahemaad kõndides läbida viib selleni, et Goodwin ja Wolfe asuvad retkele läbi karjakopli taamal paistva maja poole. Poolel teel tutvustab end kopli elanik – üks võrdlemisi võitlushimuline pull, ning samuti ka tolle püssiga vehkiv ihukaitsja. Edasi toimuvad mõned ebagraatsilised diversiooni ja põgenemismanöövrid, mille lõpptulemuseks on Wolfe'i hiiglaslik kuju keset koplit kivikuningat mängimas ning käkaskaela üle aia maandunud Goodwin.

Nõndaks jääb meie koomiline duo lahkete võõrustajate juurde peatuma, ilmneb komplikatsioone seoses pulliga ja peagi leitakse ka esimene laip. Toimuvat esialgu võimaluste piires ignoreeriv Wolfe saab endale viimaks kliendi, kolib teise võõrustaja juurde ja loomulikult lahendab lõpuks mõrvad. Sisureetjana võib lisada, et kahtlust ei jää ka selles, kes on Liivimaa parim orhideekasvataja.

Nagu ikka, seisneb põhiline võlu Goodwini humoorikates kirjeldustes, lõputus ogaras teravmeelitsemises ja vastastikustes lapsikustes suhtes oma tööandjaga. Näiteks mainib Wolfe terve raamatu vältel järjepidevalt igale vastutulijale Goodwini oskamatust autojuhtimise alal. Puudu ei ole ka hea toit – lambafrikassee metodistide einelauas viib keele alla. Ahjaa, samuti on tegemist raamatuga, milles Goodwin tutvub esmakordselt Lily Rowaniga, pange tähele!

M.C. Beaton „Agatha Raisin ja kummituste maja“. Tänapäev (2017), tlk Mall Pöial.

Agatha Raisin on nutikas keskealine naisterahvas, kel maakodu Carsely külas ning arvata võib, et tegemist on sellise kandiga, kus kuritegevuse statistika (vähemalt raskestilahendatavate mõrvajuhtumite osas) tublisti riigi keskmist ületab. Olgugi, et hubane maakoht on hubane ning ei puudu daamide komiteed, klatš ja muu taoline, ei ole Raisin siiski mingi Marple (viimane on minu kujutluses paratamatult Ita Everi näoga, kuigi tegelikult on teda rohkem kehastanud ikka see inglise näitlejanna). Raisin on keskealine, korpulentne, üksjagu okkaline ja konfliktialdis ning evib ilmselt ka teatavat BridgetJonesilikku külge.

Esimese hooga tekitas meikimisele ja kostüümivalikutele pühendatud sõnaruum pisut ootamatut kummastust, aga lõppkokkuvõttes tuleb nentida, et Agatha Raisini tegelaskuju moodustabki ilmselt umbes poole nende lugude võlust. Kuritegu ja müsteerium on ka täiesti tasemel – siin raamatus ei midagi jalustrabavalt uudset (aga ei peagi olema) ning lisaks ka teatav annus Brittide ajaloolembust. Lisaks on vahelduseks päris tore, et lahenduskäik on eht Raisinlikult pisut pooljuhuslik – uurimise käik sõltub üksjagu ka tegelastevaheliste suhete konarlikest käikudest, ning samas ka mõnevõrra intuitiivne – Raisin pole mingi Poirot, kes hallidele ajurakukestele rõhudes keerukaid mõttekäike esitab vaid needsamused ajurakukesed teevad oma töö ära vaikselt isekeskis, sellal kui peategelasel igasugu olme- ja suhteküsimuste peale üksjagu auru ära läheb, et siis nagu muuseas õigesse suunda teed näidata.

Et siis muhe lugemine ajaviiteks, aga mitte päris selliselt õdus nagu peibutava kaanepildi peale arvata võinuks. Esimese hooga järgmist Beatoni raamatut haarama ei tõtta, aga millalgi tulevikus võiks ju huvi pärast vaadata, et kas mõne Raisini lugude varasema või hilisema raamatuga võrreldes on Agatha teinud ka mingi arengu ühes või teises suunas või jääb trotsliku okkalisuse ning haavatavuse kombinatsioon läbivalt täpselt sama (realistlikult) düsfunktsionaalseks nagu siin raamatus. Nagu näha – tõepoolest on kogu mõrvalugu nii hoolega tegelase igapäevaellu sisse istutatud, et kui viimane jääb tihtipeale õdusaks taustakulissiks, siis siin võib vaata et vastupidigi olla – mõrvaloo uurimine on lihtsalt midagi, mis juhtub Agatha Raisiniga, mitte ei ole Agatha Raisin siin selleks, et pahalane välja selgitada ja müsteerium ära lahendada.

***

Pärastpoole, tee ja kookide juures, lähenes Agathale proua Davenport. "Väike hoiatus," ütles proua Davenport. "Härra Chattertoni kohta. Teate, ta on abielus."
"Nii ta väidab. Aga ainult selleks, et küla vanad krõhvad teda ei tülitaks," vastas Agatha.
"Nagu teie?" küsis proua Davenport armsasti ja eemaldus.
Agatha silmitses teda pilukil silmi. Proua Davenport oli hakanud uuesti kugistama proua Bloxby toodud väikesi õrnu singivõileibu. Agatha lipsas kööki, kus laual oli elutuppa viimiseks valmis veel võileibu ja kooke. Agatha avas külmkapi ja otsis, kuni leidis kimbu tuliseid tšillipipraid. Kähku viilutas ta need ning laotas nii paljudele võileibadele kui võimalik, võttis siis vaagna ja viis elutuppa.