Mairi Laurik "Grathelia : me jäime ellu" (Lummur, 2024)

Ootamatult mõnus kerge ja tempokas noortekaks, millega üks puhkepäevake aega veeta. Alguses ehmatasin võõra planeedi ja põlvkonnalaevade teema peale pisut ära, ma ei teagi, miks ma pelgasin, et see osa kuidagi kunstlikult ja kulunult välja kukub, aga seda siiski ainult korraks, sest tegelikult jooksis lugu algusest lõpuni vägagi mõnusa orgaanilise tervikuna.

Sündmuspaigaks on siis üks Grathelia nimeline planeet, kusagil kaugel kaugel kosmoses ja ajas. Inimasustus planeedil on vaid mõned sajad aastad vana, kuid et selle on aluse pannud mitu erinevat laeva, milledes nende märksa pikema teekonna jooksul on jõudnud suletud süsteemides areneda erinevad kultuurid, siis on ka planeedi ühine asustamine ning uuesti ühtseks tsivilisatsiooniks sulandumine olnud mõnevõrra väljakutserikas.

Noh, kõik see kõlab päris kena isutekitajana teadusulme austajale, lisada juurde veel suuresti alles tundmatu loodusega planeedi saladuste avastamise võimalus ning nagu olekski juba materjal koos, aga tegelikult on see raamat siiski ikkagi noortekas. Lugu sellest, kuidas peategelanna 16-aastane Sara ja, minu meelest siiski pisut vähem kesksel kohal, kuigi mahuliselt eraldi looga teise minategelasena samuti peategelane, Trev omapäi ja oma peredest lahus alustavad planeedi erinevatest punktidest teekonda, et siis – ma arvan, et siinkohal ei ole küll eriline sisu reetmine seda välja öelda – lõpuks kokku saada. Natuke kooliolmet, omapäi hakkama saamine, mure perekondade pärast, päritoluküsimused ja teineteiseleidmine on üsnagi klassikaline noortekavärk.

Kui nüüd tundus, et sellest kõigest juba piisab, et lugu kokku saada, siis on jäänud veel mainimata, et tegelikult on tegu ikkagi katastroofilooga, sellise väga päevakajaliselt ja värskelt mõjuva katastroofilooga sealjuures, ning just nimelt läheneva katastroofi ärevus on täpselt see, millega raamat algab. On koduloo tund ja kätte on jõudnud hetk, mil väljasaadetud lõhkekeha peaks hävitama planeedile läheneva asteroidi. Terve planeed inimesed on asteroidi märkamise ning tolle kursi väljaarvutamise hetkest peale elanud läheneva ohu ärevuses ning valmistutud on kriisivarude ja varjumiskohtade osas. Samuti peaks just algama plaaniline distantsõppe nädal ning samuti on planeedil parajasti mürgist ainet eritavate taimede õitseaeg, mis tähendab vajadust kindlas kellaajavahemikus hermeetilises puhta õhuga ruumis viibimise või hapnikuga kaitsemaskide järele. No kas ei kõla mitte paljutki sellest nii olevikust kui lähiminevikust üsnagi tuttavlikult?

Edasi järgnebki üks neist „mis siis kui“ stsenaariumitest, millest me vähemalt meie kandis oleme siiamaani pääsenud, aga Grathelia elanikud peavad korraga hakkama maadlema nii energiakriisi, sidekanalite, toiduvarude, kaitsemaskida, isikliku turvalisuse ning massilise surma ja hävinguga ajal, mil tavapärane maailmakord häiritud saab.

Seega võib öelda, üks asju, mida selles raamatus kindlasti nautisin, oli erinevate elementide rohkus – ulmest ja maailmaloomest ja noortekateemadest kuni vägagi päevakajaliste katastroofiteemadeni. Kuid kõige olulisem selle juures on see, kuidas kõik need erinevad aspektid üheks sujuvaks ja läbipõimitud ning üksteist toetavaks tervikuks on kirjutatud. Katastroofiteemad on Grathelia oludes täpselt parasjagu distantseeritud ja nihkes, et neid vabalt läbi mängida, ilma, et peaks hakkama realistlikult sünget tulevikku ennustama või alternatiivajalugu kirjutama jne, samas on maailmaloome saanud samuti täie tähelepanu ning on täpselt samapalju väärtus iseeneses. Õigupoolest on tekitab see maailmaloomeline pool hoopis täiesti õigustatud ootuse, et raamatule peaks ilmuma järg – kui mitte samade tegelastega, siis samas maailmas kindlasti. On ju planeedi kohaliku elustikuga seotud müsteeriumid tõstatatud, ent ilma mingisuguse erilise lahenduseta (kuigi, esialgu tundub vähemalt see osa piisavalt tüüpilise maiguga, et selle võib ka kohustuslikuks taustaelemendiks lugeda ilma, et eraldi uurimist ja lahendust vajaks); ning samuti antakse üksjagu detailseid üksikasju, mis vastasel juhul kuidagi lihtsalt ripakile jääks… Lisaks peab mainima veel, et planeedi ajaloo esitamine õpilaste lühiesseedena oli väga hästi õnnestunud lüke – ühest küljest loomulik jaotus parajateks infoportsudeks, teisalt võimalus erinevatel teemadel läbi noorte tegelaste mõtiskleda, kolmandaks väga hea vahend katastroofijärgses maailmas, kus muidu pelgalt nimedeks jäänud taustategelased, kellest paljud ei pruukinud elusana raamatu lõppu jõuda, omandasid järsku kohalolu ja terviklikkuse, andes lisadimensiooni toimunud hävingule.

„Grathelia“ muidugi ei olegi ainus sellesse maailma paigutatud tekst – autori eessõnast saab teada, et tegelikult sai see maailm alguse hoopis 2022. aasta Reaktori novembrinubrisse kirjutatud jutust, mis raamatu lugeja jaoks töötab nüüd justkui omamoodi lisapeatükina ja on samuti täiesti loomulikus kooskõlas ning seotuses raamatu sündmustikuga – astuvad ju sealgi peategelased korraks läbi raamatukogu varemetest, mille korrastamisega lühijutus ametis ollakse. Ahjaa, siinkohal võiks välja tulla ka ühe kriitikanoodiga – lühijutus nimelt virnastatakse päästetud ilukirjandust temaadiliselt selle järgi, mis laadi praktikas rakendavat infot need sisaldavad, sest ka ilukirjandusest võib leida kasulikke praktilisi teadmisi. Ning selles valguses oleks olnud lihtsalt imeline, kui kogu selle suure õunte moosistamise ja konserveerimise peale, mida tehakse ohtralt nii lühiloos kui raamatus (elagu maamajad, õunaaiad ning traditsioonilised peenramaad, eksole), oleks edasi antud ühtlasi ka detailne õpetlik ja töötav õunamoosi retsept. Ja/või kaminas improviseeritud ahjuga kuklite valmistamise juhised. No need asjad peaaegu olid, aga siinkohal oleks tõeline käsiraamatulik detailsus olnud suureks boonuseks. Noh, okei, lõkke peal putru keedeti, kuigi ma ei tea millest võiks Eesti tingimustes kuhugi võsasse ööbima sattunu üldse saada putru keeta, viljateradest sügisel?

Nojah, see selleks.

LISATUD: Läks täiesti meelest mainida, et on vahelduseks jälle väga tore, kui raamatus on illustratsioonid sees. Ja esikaas ja köide üldiselt on ka sümpaatsed.

Maniakkide Tänav "Muinaskuningas online #1 : Manatar", Lummur 2024

 See, et pool tegevust toimub mängus mõjus minu jaoks kohe isutekitajana, see oli ikka ammu, millal viimati leidsin aega ja võimalust mõnes online-mängus ringi uidata ja siis on ju igati nostalgiline ja tore vahelduseks seda mõne raamatu vahendusel teha. Noh, ei pidanud pettuma - mõnus õdustav õhtulugemine ja äärmiselt kena, kui mängumaailmas viibimine kohe detailideni ära toodud on. Pärismaailma lugu tekitas sellise pisut noortekaliku vaibi, kuigi kangelanna on ikka juba elu keskmisemates aastates ja silmitsi vääramatult (või kas ikka vääramatult, eks see on üks küsimusi, mis lahendamist ootab) läheneva surmaga, siis lugu ise on esialgu selline lihtsam ja mõneti olmeliselt helgegi, liiati kui lõpupoole terendab noorte romansi võimalus ja… oleks asi peategelase poja vaatevinklist kirjutatud - isa surnud, ema suremas, ema ravimiseks raha vaja, siis oleks noortekas, mis noortekas.

Tolles peredünaamikas küll muidugi just lapsevanemale sellist mõnusat äratundmist - tänapäeval paljudele vanematele on ju tuttav mure, et kas ikka peaks/pidanuks lapsi kuidagi rohkem ja kauem igasugu digimaailmast eemal hoidma olgugi, et vanemad ise pidevalt kas töö või muu tõttu ninapidi kuskil seadmes on ja et kuidas nad küll omal käel hakkama saavad ja küllap on ka neid vanemaid, kes näiteks lapse tegemistel silma peal hoidmiseks või ühise keele leidmiseks kah mingisse mängu sukelduvad, üks raamatki oli “Plokipoiss”, kui ma ei eksi, kus autistliku pojaga kontakti saamiseks arvutimäng abiks oli. See aspekt muidugi ka veel, et kui palju ekraaniaega päevas võiks olla lapsele ohutu ning kõik nutitelefonisõltuvuse jms, siinses maailmas on nimelt vanemal vr-tehnoloogial olnud kohe üsna otseselt nähtav kahjulik mõju tervisele.

Ühesõnaga siis - Kati, endine e-spordi tipp ehk siis edukas arvutimänguproff on jäänud ise invaliidiks ja kaotanud ka samal alal tegutseva abikaasa, ravikulud on söönud kõik säästud ning nüüd on küsimus, kuidas elu õhtusse saata ning aidata pojal õppida iseseisvat toimetulekut. Siinkohal tuleb mängu uus online massirollimäng “Muinaskuningas online” ja lootus sealse tavaariga raha teha. Tutvuse kaudu munsterdab Kati poja mängu sisse ja siis ennastki, sest võiks ju tal seal silma peal hoida… ning mäng algab.

Kui pealkirja vaadata, siis võiks eeldada, et “Muinaskuningas online #1” järgneb ka #2 ja ega tegevustikki just mingi ammendava lõpuni ei liigu. Igatahes loeks tollest maailmast hea meelega natuke rohkem, lisaks sellele, et tänu teenimisvõimalusele on mängus edenemine otseselk ka nn pärismaailmas edenemise ja hakkama saamisega seotud (mis lisab ju kohe tähenduslikkust kõigele, mis virtuaalilmas juhtub), oleks huvitav ka teada saada, kuhu Muinaskuninga maailma lugu välja jõuab (ja kui palju see hakkab peategelaste päriseksistentsiga seotud olema või mitte) ning mis värk tolle krooniga ikkagi on (ega tavaliselt alustaval tegelasel eriti lootust mingit kõrgema taseme haruldust üles korjata ei ole, aga eks siin olegi jälle üks neid kirjanduslikke võimalusi mängukogemust vürtsitada nagu futu-VR-tehnoloogia hüperrealistlikkus). Esimeses osas on igatahes selline magus ja üürike päris alguse osa. Kõik maailm ja tegelased on uued ja huvitavad, punktid tulevad kiirelt ja tegelase tase tõuseb nobedalt, põhimõtteliselt iga üksiku kolli tapmisel on justkui mingi tajutav tagajärg, noh, ja kass-tegelasega kaasnevad stereotüübipõhised muheaspektid nagu päevane ülesanne paisid nuruda või küüsi teritada ei tee ka paha, samas kui Kati kui endine professionaal on jällegi hea mugav tegelane, kelle mängu jälgida - julgelt võib teada, et küllap ta jälle kuidagi võidukalt välja tuleb või oma osavuse, nutikuse ja kiiruse abil midagi põnevat saavutab. Klassikaline seiklusvärk, eksole. Arvata võib, et kui edaspidi kogemuspunktide kogumiseks suurel hulgal nüri tapatööga tegelema peab, siis kirjanduslik ülevaade saab selle (meditatiivse või siis tüütu) osa ühe lausega kokku võtta ja keskendub murdelistele hetkedel.

Tulevikumaailm, kus Kati-Lauri elavad tundub olevat ilma erilise eraldiseisva ambitsioonita, pigem toetab mänguga seotud asjade loogika kokkusidumist, et tehnoloogia arengud ja mõned olmelised mugavused ja muidugi demograafilised imed, kus võimalik on isegi mitme eestikeelse MMORPG eksistents kujul, mis suisa äraelamist võimaldavad - no miks mitte, kes muu kui eesti autor võimaldaks meile sellist luksuslikku fantaasiat.

Et siis kokkuvõtteks õdustav kerge õhtulugemine, ootuspäraselt tempokas ja põnevust hoidev, (minu jaoks) piisavalt huvitav ja dünaamiline mängumaailm (kuigi, see alade esmaavastamise boonus ei saaks ju pikemas perspektiivis väga jätkusuutlik olla? Puha beetatestijate lõbu kõik alad ära nimetada ja … kui just mingit huvitavat lõputult laieneva dünaamikaga maailma pole aretatud…), millele lisab täiendavat vaheldust ka arendajate poolsed pidevad uuendused ja muudatused, beetatest, ikkagi. Tahaks ikka teada, kuhu Lauri lõpuks oma talu ehitamisega jõuab ja... lisaks muidugi põhiteemadele.

Küllap on arvestatav hulk inimesi, kellele arvutimängu asjasse segamise fakt on koheselt põhjuseks sellest raamatust kaarega eemale hoida ja ega polegi ju põhjust, miks peaks sukelduma teemasse, mis põrmugi ei huvita, ei ole siin ka tegemist tulevase maailma kirjandusklassikaga, vaid lihtsalt muheda kodumaise õdustusega. Aga samas võiks ju muidugi ka huvitav olla lihtsalt pisut silmaringi avardada, et mis värk ja kuidas nende mängudega siis on, selles mõttes võiks olla piisavalt tempokas ja üksikasjalik lugemine.

Lauri pöördus ema poole, pilk sünge nagu talveöö teisel pool akent. Kati tundis seda pilku: täpselt nii oli vaadanud ka poisi isa, kui oli midagi pähe võtnud ja uskus kindlalt oma õigusesse. Sellisel juhul oli teda väga raske ümber venda, mõistlikum oli sellistel hetkedel mitte liialt peale suruda.

"Sulle võib tunduda, et talumees ei saa kuidagi sõjamehele vastu, aga mul on plaan. Kui ma oma talu asutasin, siis pakkus mäng mulle kahte varianti - puhas põllumajandus, kus saagikus oleks 100% kõrgem, kuid millel puuduks igasugune kaitse, ja metsatalu, mille loomi ja ehitisi saab arendada ka kaitseotstarbeliselt. /.../ Ma küll ei arvanud, et rünnak tuleb nii ruttu, ja seepärast veel kaitsesüsteemidesse kuigi palju ei panustanud, kuid kui nüüd sellele keskenduda, siis ma olen kindel, et suudan üsna pea sissetungijatele vääriliselt vastu astuda."
See oli midagi uut. Kui nii, siis ei olnud tõesti mõtet hakata kellegagi oma tulusid jagama. Kati naeratas ja kivi tema õlul muutus veidi kergemaks. Poiss oli tõesti suureks saanud ja võimeline enda eest seisma. Enam ei pidanud ema tal kogu aeg sabas olema ja teda kurja maailma eest kaitsma." (lk 109) 

Vahur Lauri “Leedid ja logardid”, Juku-Kalle Raid (2023)

Täiesti üllatuslik värk – sulaselge kodumaine vestern. Hakkasin just mõtlema, et ega mul ei tule küll pähe, et veel mõni eestlane oleks võtnud kätte kauboidest ja indiaanlastes kirjutada, vähemalt mitte sellises autentses võtmes. Ikka „Winnetou“ ja „Nahksuka jutud“ ja „Sinine lind“ ja nii edasi, kuigi, kui nüüd mõtlema hakata, siis päris sellises stiilis šerifite, lindpriide ja püstolikangelaste vahelist pingestamist ja kõmmutamist ei tule kohe ka tõlkekirjandusest meelde – assotsiatsioonid tekkisid selles osas pigem filmimaailmaga ning midagi selles metsavaikuses ja puutumatu värskeltsadanud lumega lagendiku ületamises loos „Veri lumel“, meenutas kohati hoopis Jack Londonit. Vesterni žanri kohta ütleb Vikipeedia muidu, et alates Kalifornia kullapalavikust kuni suure metsiku lääne hoogasustamise korras vallutamise perioodi lõpuni 1890. Klondike’i kullapalavik jälle leidis aset umbes kohe peale seda 1890ndatel, aga ole seal ju kah ikka selline vallutamise (sedapuhku siis tuleb rohkem pista kohalike karmide loodusoludega, mitte et taamal ka indiaanlasi ei figureeriks) ja varandusejahi vaimsus, kus oma isiklike annetega (kuri)kuulsust või siis vähemalt lugupidamistki saavutada ning ohtralt igasuguseid rohkem või vähem müstifitseeritud legende liikvel ongi (no kasvõi too kullajärv, mille otsa Smoke Bellew korra hädavaevu ellu jäädes koperdab ja mis olla neetud. Ja no tegelt muidugi üldse, ega siin raamatus ka lood ainult selles "vesterniajastus" püsi.

Aga, mitte Jack Londonist ei tahtnud ma rääkida, mitte, et alati natuke ka seda ei võiks, ent „Leedid ja logardid“ siiski on üks täiesti eraldi teema. Et siis kodumaine pesueht vestern, mis oma pelga olemasoluga võib ju kerget skepsist tekitada, aga osutus tegelikult täiesti positiivseks üllatuseks. Alustagem kasvõi eessõnast – kohe on tunda, et pole lihtsalt suvakas kabuuri kõrval näpu võdistamine vaid vestern täie teadlikkusega, kummardus ühele jupile ’meerikamaa ajaloost ning sellest võrsunud žanrile. Sain kohe jupike targemaks – muidugi pool olen nüüdseks juba unustanud (vt eelnev Vikipeedia tuulamine), aga no siiski. Loo jutustamise poole pealt aga nautisin kõiki neid osavalt kokku pandud pingekerimisi, kus rida täiesti erinevaid tegelasi – osa loo telgsündmuste läbi omavahel seotud (nt põgenev kurikael ja jälitav šerif vms), osa teistel viisidel seotud, osad veel juhuslikumalt platsis, aga kõik nad satuvad ühel hetkel ühte kohta ja isegi kui rangelt võttes piisaks sellest kui paar kolm tegelast kenasti nurga taha astuvad ning arved ära klaarivad, siis OLUKORD tingib jälle selle, et iga viimane kui üks on valmis tukki haarama ning selle, kes kelle lõpuks maha kõmmutab ja kes lõpuks püsti jäävad, määrab rida olukorrast tingitud asjaolusid. Etnoh, võivad ju tagaaetav ja tagaajaja kuhugi saluuni sisse astuda, aga lõpuks kõnnib näiteks hoopis täiesti juhuslikult korraks hobust puhkama jäänud kullakaevur ainsa ellujääjana ära loojangusse kapata ilma, et ta ühtegi kohalviibijat kunagi varem näinudki oleks või nende peale mingit erilist isiklikku vimma kandnuks. See eelnev oli siis nüüd muidugi väljamõeldud ja liigpikk näide lihtsalt.

Igal juhul on sellised hästi toimivad dünaamikad tegelaste vahel on igatahes märkimist väärt. No ja parem on ka, et nad siin lugudes hästi välja tulevad, sest selle peale need lood ju üles ehitatud ongi. Ikkagi vestern. Kuigi, avalugu „Windigo flat“ on selline üleloomuliku legendi tüüpi vestern, ehk et võiks vabalt ka etnoõuduse sildi all kusagil ulmeajakirjas ilmuda, põhipoint on seal siis see, et esiteks ei maksa kergekäeliselt suhtuda indiaanlaste legendidesse, eriti kui need puudutavad koledaid üleloomulikke olendeid ja teiseks, et ega need koledad üleloomulikud asjad ei idane ega mädane, mõni mahajäetud küla on seda ikka väga asja pärast.

Veel on pühendatud kaks lugu, mis on omavahel järjed, Põhja ja Lõuna vahelisele kodusõjale (mille olemuse osas saab asjassepühendamatu (loe: mina) eessõnas kohe üksjagu targemaks ja eks lisaks osavale tegelaste reastamisele kokku toomisele, olukorra pingestamisele ning pauku tegevate luuavarte osas selguse toomisele ole ju ikka ka teatavaid elumõttelikumaid tõdemusi, näiteks loo „Deadwood“ (kohe meenub samanimeline telesari, eksole) ühe põhitegelase unenägu ja tõdemus, et uute aegade saabumiseks on nendesugune vana maailma reeglite järgi elav rüsipuit vaja enne eest ära koristada või siis „AR kuttide võimalus“, kus unistused millegi parema järele võivad ajada hulludele tegudele, kuid samas eelistaks lõpliku ebaõnnestumise asemel siiski võimalust loota, et äkki ikka kõik läks või läheb veel hästi.

Ah-jaa, kõige lõpuks ei saa muidugi jätta mainimata, et algselt olla need lood üldsegi vesternilembese harrastusteatri algupäraste lavatükkidena kirjutatud, aga raamatuna kokkupandu pole siiski lihtsalt etenduse ümberjutustus vaid nende lugude veel eraldi proosavormis loodud versioonid. Üks asi tuleb siiski teatritükkide pärandist kaasa (noh, küllap ehk ka midagi ülesehitusest, ma arvan jne) – nimelt teatav nimede kordumine. Näiteks on Marta üheks läbivaks tegelaseks, kuigi ta alati just tegelasena päris sama tegelane pole, ja korduvaid oli vist mõni veel. Oletan, et see sõltub sellest, kuidas teatri tegemise käigus keegi eelistab rollidele läheneda, võimalik, et Marta ongi päriselt ka Marta ja ta lihtsalt eelistab parajasti mängitavast tükist hoolimata, et tema tegelane ongi alati nimelt Marta või vähemalt nii ma seda asja ette kujutasin. Igal juhul mulle meeldis selline väike lisanüanss või veidrus, et noh neljanda, või siis viienda seina värk, et kui arvestada üleminekut teatritükist kirjandusse vms. Küllap aitas see tugevdada ka kogu raamatust õhkuvat mängulusti, vähemalt mulle jäi mulje, et algselt lavastustena kavandatud lood on juba oma ülesehituselt kuidagi ette või ikka veel laetud tõelise mängurõõmuga – mille muu pärast üks seltskond siis ikka iga suvi vesterne mängida võtab kui ikka seepärast, et see neile lihtsalt niipalju head meelt teeb! Ja no see tunne tuligi läbi, ma arvan.

Lisaboonusena veel, et esimesest loost on raamatu lõpus tagatipuks ka koomiksiversioon, mis ühendab autori joonistusi lavastuste fotodega ja mis on iseenesest tore lisandus, aga eraldiseisvalt köitva vormini jõudmine tahaks vast tööd siiski. Ja üldse on nii kaanel kui raamatus ohtralt illustratsioone, ikka autori omad, ja nendele viskaks küll pöidla või paar püsti. Kuigi, üldkujunduse ja ka fondi poolest oli esimene mulje millegipärast selline kergelt tarbeköitelik, midagi selles formaadis või milleski, ei oskagi täpselt öelda. Kuid ega ma otseselt ei nurise. Selline pehmekaaneline ja praktiline formaat mulle üldjuhul meeldib. Kõvakaanelisi trükke on liiga palju meil siin minu meelest, kuigi ma saan aru, et see on kuidagi turuloogikast tingitud paratamatus.

Linnamees kissitas silmi, püüdes lagendiku serva ümbitsevat madalat metsa pilguga läbi kobada. Kuid lumi oli männioksad madalale vajutanud, osavõtmatu, tukkuv metsariba hoidis kadedalt enda teada, mida ta oma vammuse all varjas.
Perse, mõtles Linnamees. Abišerifid soojendavad käsi linnas raudahju kohal ja lakuvad kohvi. Kui raudahju all kogu aeg tuli ei lõhise, läheb sees peagi külmaks. Üle lagendiku on vaati kergem veeretada. Võserikus jännates rassi ennast segaseks.
Linnamees tõmbas oma vana revolvri, vinnastas selle ja kontrollis, et kasutatud tong pole kuke külge jäänud ega mehhanismi vahele pudenenud. Seejärel veeretas ta trumli õigesse kohta ja pani revolvri tagasi holstrisse. Ta tegi seda niisama – keset lagendikku pole revolvriga niikuinii midagi peale hakata. Kui keegi peaks mändide varjus varitsema, ei lendaks revolvrikuul ealeski sinna välja. Siis asus ta teele üle sileda, puutumatu lume.
See oli kuiv ja tuhkjas, ei jäänud jalgade külge ega takistanud eriti käimist. Linnamees peatus keset lagendikku ja vaatas tagasi. Ta jäi oma jäljereaga rahule – see oli sirge ja ühtlane. Tagasi tulles on see laiem ja keskelt madalam, kui ta vaati enda ees veeretab. Linnamees nuuskas enda kõrvale lumme ja pöördus. Ära seisa liiga kaua keset lagendikku, meenus talle üks neist paljudest mõttetutest mägedemeeste targutustest, mida Tex ühtepuhku leierdas. Eespool oli lagendik valge ja sile ning jälgedest poolitamata. Paarisaja meetri kaugusel, teisel pool valge linaga kaetud siledust, nägi Linnamees tuhkja lume ja valkjassinise suitsu pilve ühelt männioksalt üles ehmatavat. Siis ei näinud ta enam midagi.

- Kas see oli Linnamees või? Küsis Bill umbusklikult.
- Kuradi vali revolvri jaoks, kahtles Tex.

(„Veri lumel“, lk 61-62)

 

Meelis Friedenthal “Punkti ümber”, Varrak (2023)

 

(Sisu sai vist ka veidi reedetud, aga eks need, kes tagakaasi, arvustusi ja muud enne lugemist ei loe, need ju niikuinii ei loe.)

Friedenthali lugedes on välja kujunenud juba teatud ootused - esiteks, et tegemist on usaldusväärse ja nauditava ajaloolisusega ning teiseks, et tulemata ei jää ka sünge ja tume ja üleloomulik. Ajaloolistest isikutest kirjutatud lood ei ole üldiselt just selline materjal, mida ma esimese asjana lugema kipuks, aga tihtipeale ei ole seda ka tagakaanel leiduvad tutvustused või järelsõnad ja nõnda hakkas kahtlus ajaloolise isiku eksisteerimise osas vähehaaval alles lugedes esile kerkima ning sai siis tagakaanelt jms kinnitust. Kui Vikipeediasse minna, siis tundub peakangelase prototüübiks olev Friedrich Jürgensoni isik muuseas veel kuidagi eriti ebaisuäratav - no mida sest surnute häälte lindistamisest ikka arvata või lugeda sellest, kuidas keegi tõsimeeli pool elu sellele ära pühendab. Taolist asja on üldjuhul ikka lõbusam mingis ulmelisemas kastmes helpida.

Aga - järelsõnas tunnistabki Friedenthal kohe üles, et algselt üsna ajaloolist elukäiku järgima plaanitud tekst-pujään ajas ühel sõrad vastu ning läks ulama ja nii pidi ka autor uue plaani tegema ning tulemus saigi kohe märksa müstilisem ja ulmelisem kui tõsiuskselt süstemaatiline mässamine surnute häältega magnetlintide kogu luua, et tulevastel põlvedel ikka midagi arhiveerida ja säilitada oleks. Vikipeedias oli nimelt mainitud, et Jürgensoni lindistused Rootsimaal kenasti alles olevat.

Igatahes oli mul seda raamatut lugedes enamasti kerge naeratus näol, ei, mitte sellepärast, et siin massiliselt Chuck Norrise anekdoote tsiteeritaks või et sisu kuidagi helge oleks, aga mingisugune looline ja keeleline nauding oli see, kuidagi väga elavalt minevikku ja teise kohta transporditud saamine ja samas pidev seiklusliku tempo ülal hoidmine, näiteks oli mul väga hea meel lõpuks Odessast Istanbuli jõudmise üle ja sama hea meel oli kui sealt lõpuks minema saadi. Teiseks oli nauditav tolle müstilise surnuteilma vähehaaval esile ilmutamine, viis kuidas muster klaverikaanel, erinevad kunstiteosed, muistsete kreeklaste tempel jms asja edenedes üha haarmeid välja sirutusid ja … noh … mustrit moodustama hakkasid, kuidas teispoolsus, mida ajalooline Jürgenson nii visalt uut tehnoloogiat imevahendina tarvitades kuuldavaks muuta üritas, omandas ajapikku justkui mingisuguse universumis igal pool kohal oleva, kuid tavainimesele nähtamatu tumeaine oleku ning kõik need erilise tundlikkusega inimesed moodustasid omakorda justkui teadjate salaseltsi; lisaboonusena olid kaadrid surnute riigist, müütilisest jõekaldast, paadimehest, müntidest lihtsalt nauditavalt kirja pandud.

Lõpuosaga on muidugi nii ja naa, oma võlu sel distantseerunud jumalamängimisel kahtlemata on, aga samas jääb ka tunne, et hoog käis lool maha, jaks sai otsa ja lugeja kolitakse hoopis autori kolbakambrisse üle, kus tegelased on kõik faabulaüleses limbos ning võimalused on lahti ja hargnevad, aastaaeg vastab aga loo üldisele tonaalsusele. Võimalik, et seda muljet süvendab see, et Katja tegelasena minu jaoks võrdlemisi igav oli, see oli koht, kus ma ei suutnud kaasa elada, kus Katja olulisus Värdi jaoks jäi mulle lugejana emotsionaalselt kaugeks. Jah, muidugi on selline noorpõlve naiivne kiindumus märksa kogenumasse daami ja õnnetu lõpp kahtlemata teada tuntud lugu, aga sellest iseenesest pole lugu, lihtsalt see mingi isikupärane, üksikasjaline veenev hetk jäi siin olemata, olgugi kogu verevahetuse protseduuris ning südamedaami sellisel moel enesega kandmine ja nõnda ka surnuteilma eneses kandmine on kahtlemata väga värvikas ja nutikas element nii ajaloolisuse kui müstika mõttes.

Veel oli eraldi rõõmustavaks elemendiks mõtisklused paguluse ja pagulaseks olemise kohta, mida kuulmislangusega Värdi võõras linnas võõras keele- ja kultuuriruumis madalat ja musta tööd tehes mõlgutab. (Arya Stark Musta ja valge majas viibides küll nii sügavmõtteline polnud või no kes teab, muidugi, tal olid seal rohkem zen-teemad ja nii.) Või siis see koht, kus Berliin Värdit seedib ja Värdi Berliini. Ja nii edasi. Ega ma asjata naeratusega ei lugenud.

Igal juhul tundus mulle lõpuks, et äkki võib olla, et “Punkti ümber” sellisel kujul nagu ta oli äkki tabaski märska truimalt mingisugust okultismuse tuuma kui lihtsalt ajalootruu elulookäsitlus seda teinuks. Mõtlen enda skeptilise suhtumise peale, et kui magnetlindile püütud hääl teispoolsusest paneb õlgu kehitama, siis maagilisrealistlik mustri tunnetamine ning rännud teispoolsusesse aitavad teatavas mõttes kohale tuua just nimelt seda tunnet, et mis oleks kui uskudagi, et mingi selline surmajärgne tumedus on kusagil siin samas tegelikkuse koe sees olemas ja et tõepoolest on võimalik kätt välja sirutada, kombata kompamatut ning peotäie süsimusta liivaga tagasi jõuda.

( Raamatut ennast lugesin, muide, üldse jaanuaris, õhtujutuks. Kui aastaauhind anti, siis oli kohe hea rahulolevalt noogutada.)

Ta sai aru, et tegelikult oleks dr. Watson väga hea olla - olla kellegi suurepärase ja hiilgava inimese sõber ja kaaslane, kes aitab rasked otsused vastu võtta, kes näeb inimesi läbi ja suudab nende käitumist ette ennustada. Kõige hullem on olla keegi, kellest kõik mööda vaatavad, pagulane, võõras, kes ei tea, mis järgmisel hetkel juhtuda võib ning kellele keegi seda ka öelda ei oska.
“Vabandust tülitamast, aga kuidas teie siia sattusite?” küsis äkki tema käest väikest kasvu mees.
Verdi vaatas mehele segaduses otsa. Selle olek mõjus intensiivselt, aga mitte päris hullumeelselt. (lk 231)

Esimesed nädalad oli ta Berliinis suuresti üksi olnud, ülikoolis oli parajasti vaheaeg, alguses oli ta elanud Taube hangitud toas, uhkes majas, äärelinnas, kõrgete lagedega ja puitnikerdustega. Majas ei olnud peale tema kedagi, professor, kellele see villa kuulus, oli kuhugi ära sõitnud ning Verdi sai enda käsutusse ülal pööningukorrusel tühjana seisva teenijatoa. Toas aga ei olnud midagi peale vatimadratsi, isegi kaussi pesemiseks ei olnud. Alguses jäi ta muidugi haigeks. Kõik jäävad alguses haigeks, sest koha muutus, minek teise linna, võõraste inimeste, võõraste mikroobide kätte lõpeb alati nii. Selles mõttes on haige olemine nagu tutvumine, tuled kuhugi ja need bakterid või viirused või kest teab mis veel tulevad ka kuhugi. Sinu sisse. Ja nii nagu Verdi oli Berliinis, oli Berliin temas. Berliin võttis ta vastu, ta sai osaks Berliinist selle vee, õhu ja osakeste kaudu. (lk 244)

„Minu isa luulud“, koostanud Joel Jans ja Jüri Kallas, Gururaamat (2023)

 

Tuleb tunnistada, et olin kohe väga meeldivalt üllatatud ning sellest kogumikust sai päris mitmeks nädalaks selline mõnus ja oodatud õhtulugemine. Mõeldes kombinatsioonile Nõukogude Eesti ja ulme, kippusin vägisi midagi halli ja ängistavat kartma. Ja ma isegi ei tea miks, no kas nt Juhan Paju „Hiromandi kokteil“ või Olimar Kallase koomiksid annaksid alust säherduseks pessimistlikuks eelarvamuseks? Muidugi mitte! Ja tegelikult mõtlesin nüüd hoopis, et need ulmelood annavad hoopis sellist tagantjärele värskust ja kergust kogu ajastule üldisemalt. Ehk kuidagi sellist vabamat ja mängulisemat inimeseks olemise sisu, mis „tõsisesse“ kirjandusse niivõrd ei passi…

Sümpaatne on ka igale tekstile eelnev autori ja loo lühitutvustus, ja kui mõelda kõigele sellele arhiivides tuhlamise ning kirjastusõiguste jahtimise suurele tööle, siis võiks öelda, et igati tänuväärne ja missioonitundega ettevõtmine – tõepoolest on „tol kirjapandul ka tänapäevasele lugejale oma väärtus“.

Kõike 17 lugu ühekorraga kokku võtta on muidugi võimatu, aga eks tule siis ükshaaval muljeid märkida. Näiteks saab nüüd tänu Vladimir Beekmani loole „Kiired maailmaruumist“ ulmelisele Eesti kaardile jälle kohe uue märke teha fotoelementidega varustatud Võru raudteejaama kohale ning kusagile linnast mitte väga kaugele järve kaldale paigutada kosmilisi kiiri püüdva katsejaama. Mairi Lauriku Tamsaluga võrreldes jääb asukoht muidugi veidi umbmääraseks, aga võib öelda ka, et hästi salastatuks. Mine muidugi tea, mis sellest jaamast nüüdseks saanud oleks – kuna tegemist oli aimamisi ikka pigem korraliku sotsialistliku ning inimkonna hüvanguks tegutseva asutusega, siis võimalik, et praeguses lokkavate kapitalistlike röövhuvide tingimustes on hooned ammu varemes… Igal juhul on selle esimese loo näol tegu kena hoogsa põnevik-märuliga, kui nii võib öelda, asjade arengu poolest meenutas natuke Piilupart Donaldi ja Miki Hiire lugusid.

Rein Sepa „Viimne üksiklane“ on aga stiililt kohe märksa poeetilisem ning haardelt kõvasti rohkem kosmoses – siin käib Marsi elukõlblikuks kohendamine täie hooga ning argiste probleemide vallast teeb muret omalaadsete AI-robotite, kes peaksid inimese eest suurema osa tööd ära tegema, arengus esinev tõrge. Põhimõttelise poole pealt, aga on küsimus selles, kas jätta argised toimetused ja tööplaanid kus seda ja teist ning rakendada terve inimkonna tähelepanu ja maailmaruumi kiirlaevastik ühe oletatava kosmosehädalise ülesotsimiseks ja päästmiseks kõiksusest? Noh, võidab ikkagi inimlik kohustus hädalist päästa, kuid loo lõpuosas jõutakse hoopis veel eraldi probleemipüstituse ja lõppjärelduseni, et mis see inimese päästmine siis ikkagi laiemas plaanis tähendab ja millisel hetkel peaks laskma kaitsealustel iseseisvuda ning raskusi taluda. Siin võiks ju tagantjärele ette heita, et muidu hoogsal ja omanäolisel, mõnusalt fantaasiarikka keelekasutusega lool nii lihtlabane ja argine puänt on, aga mulle selline probleemipüstitus meeldib iseenesest ka päris hästi. Mõjusam oleks ehk kui üldine sidusus kuidagi tugevam olnuks, minu meelest nagu ei olnud nende robotolendite kasvuraskused selle lõpptõdemusega otseselt haakuvad või siis ei jõudnud see kuidagi äraseostuval viisil minuni.

Juhan Saare „Strontsium 90“ meenutas ehk kõige rohkem minu esialgset eelarvamuslikku pelgust ENSV ja ulme kombinatsiooni osas – piisavalt ebamäärane ja ängistav, ajastule viitav olustik, ning meeleheitlik vihje, et midagi õigemat ja paremat peab olema. Aga niimoodi teiste lugude keskel mõjub jällegi vürtsiandvalt.

Reedik Palmi „Vaigulõhn“ mõjub väga värskelt ja tänapäevaselt, psühholoogiline põnevik, võiks vist öelda. Suuremas plaanis midagi heade asjade iseenesestmõistetavuse kohta – millal mina viimati metsas vaigulõhna nuusutamas käisin või säherdust tegevust tähtsaks pidada taipasin, ah? Aga kui peaks sattuma kohta või olukorda, mis sellise lihtsa asja võimatuks teeb, siis… Teisalt aga, kindlasti mitte originaalse, küllap samast meelekindlust ülalhoidva blufi mehhanismist on kirjutatud ja kirjutatakse lõputult lugusid, aga samas väga sujuva ja ühtlase pingega lugu ellujäämisest ning mitte alla andmisest enne kui kõik tõepoolest läbi on, pelk võimaluste vähesus pole argument ning usk ja lootus, on kõik.

Rein Saluri „Krahvi poeg“ tuletab jälle heas mõttes ajastut meelde, sest algab kõik ikka bürokraatliku jamaga. Mitte maksta ametühingumaksu ja tagatipuks veel pilet ära kaotada! Milline košmaar. Ja katsu sa kellelegi seletada, et kõiges on süüdi sinu ulmeline alternatiivelu, kus sa oled minevikus kulak kuubis (loe: krahvi poeg) ning kuhu sa mainitud tähtsa propuski lihtlabaselt maha unustasid. Eks muidugi isegi suuremat jama tekitab peategelase süütunne ja kartus, et ta saladusele jälile saadakse ja lõpuks kõik asjad kuidagi veidral kombel ka segunevad … Eks kui tahta, võiks siit ju välja lugeda kriitilisi tähelepanekuid pealekaebamis- ja tagakiusamisühiskonna osas, aga ehk tingimata ei pea.

Ain Allisaare „Tõrge“ on selline igihaljas teema nagu kõiketeadev masin ja õigus privaatsusele, puändiks ka kõige lugupeetavamate isikute prognoosimatu ebasündsus pealtnäha kõige tavalisematel hetkedel. Millegipärast meenutab toda habemelugu kogumikust „Diogenese latern“, aga seda puhtalt ülesehituse poolest ja et mõlemas loos on hästi programmeeritud masin, kes on justkui vääramatult eetilisem või moraalsem kui inimesed ise oskaks ette näha.

Friedebert Tuglase „Helloi maa“ üllatab esmalt sellega, et ta on Tuglase kirjutatud. Teisalt jälle, mitte niivõrd ei üllata, kuid on meeldiv stiililt ning keelekasutuselt. Põhimõte ise – postapokalüptiline tagasilangus kuhugi algelisema eluviisi juurde ning retk räämas tsivilisatsiooni varemete trööstitusest puutumata looduse helgusse,  ei ole jällegi just midagi enneolematut. Kuigi, võib öelda, et peamine mõte seisneb ehk hoopis romantilises žestis.

Henn-Kaarel Hellati „Kergemeelse kosmose hüpotees“ aga on juba päris lustlik lugu, midagi galaktikas pöidlaküüdiga ringi reisimise kanti (mida polnud veel siis kirjutatudki), ainult et galaktikasse endasse pole muidugi jõutud, piisab kui üks väike kergemeelne killuke sellest eraldiseisvalt nõukogude argielu ilmestamas käib. Pean tunnistama, et „Naiste maailm“ on mul puha lugemata, aga see lugu siin on igatahes küll väga kena esmatutvus autori loominguga.

Tarmo Kulmari „Sinine allee“ on jälle midagi ajaloolise fantaasia kanti, ei mingeid tähelaevu ega maagiat, vaid lihtsalt ühe muistse Amazonase tsivilisatsiooni kroonikakirjutaja krimiloolik jutustus sellest, kuidas preestrid ja kuningad võimu nimel üksteist ninapidi vedasid, aga meeldejääva olustikuga sellegipoolest.

Andres Ehini „Ubi est hortus botanicus?“ on aga väga mõnus keeleline müstifikatsioon, kus midagi üleloomulikku otseselt päevavalgusse ei tule, aga salapärast kokkulangevust on sellegipoolest, seondub nii ladina keele müstiline aura, munkadega seonduv salapära, kohanimemaagia, legendaarse professor Ariste kuju kui ka lihtlabaselt muhe ja meeldejääv seik, kus üht ammusurnud keelt argise teeküsimise tarbeks kasutatakse. Huvitav, kas too ladina keeles botaanikaaia asukoha kohta pärimine võis ka kellegagi päriselt juhtunud olla? Igal juhul on see täpselt taoline muhe seik, mida tahaks lihtsalt kellelegi edasi jutustada, kui see päriselt juhtunud oleks.

Eve Petersoni „Ääremaadel“ on jällegi täiesti kena kosmiline äkšn, kust ei puudu ka elutruud androidid ja ääremaadel ollakse nii eetilistest kokkulepetest ülesastumise kui lihtsalt ruumilises mõtles. Ja kes oleks osanud arvata, et tuntud tõlkija on ka selliseid lugusid avaldanud.

Ülo Mattheuse „Minu isa luulud“ on jällegi selline segane lugu, kus mine sa võta kinni, kas on tegu isetäituva ennustuse ja veendumustele vastavaks kujundatud ajaloolise fabrikatsiooni või tõepoolest sünge suguvõsaneedusega, oma õhustikult meenutas ehk Poe „Usheri maja hukku“, aga võib-olla, et ma ka eksin, sest lugesin viimast hea hulga aega tagasi.

Helju Rebase „Tegu“ on selline lühike humoorikas või siis kriitiline killuke sellest, kuidas alati on kiire ja mis siis kui õige väike halastus tühiseimagi elusolendi vastu võiks kuidagi otsustavaks saada ja mis siis kui keegi kunagi meie üle ikkagi kohut mõistab.

Hille Karmi „Kunagi veebruaris“ on selline argireaalsuse segunemine soovunelmalikuga ning armastuse ja tunnete võit pragmaatilisuse ja masinlikkuse üle. Või vähemalt tundub see meile võiduna. Mine sa võta kinni, kui sama lugu oleks jutustatud mõistuseühiskonna liikmetele, siis oleks see võinud olla ehk hoiatuslugu tunnete ohtlikust mõjust, isegi kui neid ise enam tunda ei suuda.

Ain Särgi „Hahim ben Sarah’ nurjunud päev“ on aga selline kena humoorikas äparduslugu sellest, kui peaksime igasuguse automatiseerituse ja keha loomulikest protsessidest võõrdumisega sedavõrd liiale minema, et isegi tühipaljast põiekergendamist enam vastavate seadmeteta toimetada ei anna, rääkimata selle mainimisest. Oli muidugi varakult selge, kuhu lugu tüürima hakkab, aga muhe sellegipoolest.

Peeter Joonatani „Mantra“ on aga mõnusalt sisendusjõuline lugu sõnade ja sõnajärjestuste üleloomulikust väest, mantra seestab siin loos inimese nagu kuri vaim ja kui ta siis kogemata suu kaudu kõlama pääseb, siis nakatab nagu kõige kurjem viirus. Eks kui tahta, võib seda mantra teemat ka argisemalt tõlgendada kui kirjasõna väge üldisemalt – pole üldsegi ennekuulmata, kuidas igasugused tekstid (ja neis sisalduvad või neist väljaloetavad ideed) võivad lugejaid oma võimusse haarata ja ajendama üht- või teistviisi käituma. Kuigi, pigem selles tekstis on ikka edasi arendatud idapoolset mantra kontsepti käegakatsutavamaks üleloomulikkuseks.

Urmas Alase „Hea tahte avaldus“ on igati paslik ja muhe lõpetus kogumikule. On kosmilist haaret energiaolendite näol (meenuvad kohe Star Treki valguspõhised eluvormid, kes mingis osas halotekki üle võtta tahtsid ja põhjustasid sarnase konflikti inimmeelelahutuse ning teistsuguste eluvormide huvide vahel), on ajastuolustikku videokassettidele harvanäidatavate krimifilmide kollektsioneerimise näol ja siis muidugi lihtlabane kauplemine isiklike huvide ja kõrgemate ideaalidega, mis muidugi alles piisavalt mõjusate survestusvahendite olemasolul eetilisemas suunas liikuma hakkab. Mis võiks ju vabalt olla ka rahvusvaheline poliitika enamvähem ükskõik mis ajastul.

„Kalevipoeg“ Friedrich Reinhold Kreutzwaldi järgi lastele jutustanud Eno Raud, Tiritamm (1998)

Tutvusin siin ka, et mis lapsele kirjandustunniks lugeda vaja ja suur oli pealkirja vaadates minu üllatus KUI päevakajaliste teemadega tänapäeva lastekirjandus ikka tegeleb. Et siis raamat neist isadest-emadest, kes jätnud lapsed Eestisse ja ise läinud üle lahe Soome leiba teenima? Lisaks hämmastab muidugi ka see, et keegi sakslane on Eesti elu-oluga niivõrd kursis olnud ja sest kirjutanud, liiatigi juba 90ndate lõpus. Uskumatu. Et päris elu karmust leevendada on lastele ümber jutustatud kõik muidugi sellises muinasjutu-eepose vormis, värsidki sees ja ilusad Jaan Tammsaare tehtud pildid ka! Huvitav veel, et meie kuulsal lastekirjanikul nimekaim on, esimest korda kuulen.

Kui lugema hakkasin, siis selgus muidugi, et pigem käsitleb raamat hoopis 90ndate karmi reaalsust üldisemalt. Kesksel kohal on Viru, mis ma oletan, et tähistab siis Viru hotelli ja võib-olla ka Viru tänavat. Eks nn Viru ärikas ole ju legendaarne kuju ja seksikaubandus seondub selle nimega ka. Nõnda võib täiskasvanu pilguga oletada, et tegemist on hoopis omamoodi Eesti maffia sünni- (ja surmalooga). Vana Kalev, kelle kuritegelik tee algab muusikariistade varastamisest (teadagi, mida see „kandle laenamine“ tähistab) Vanemuise teatrist ja pärast muusikukarjääri luhtumist (ma oletan) ehitab ta üles Viru impeeriumi üles koos kõige kurikuulsa äritsemisega, aga siis ta sureb ja Linda jääb kolme pojaga üksi. Nood lähevad naaberriikidesse ja katsuvad ilmselt ka igaüks omamaist kuritegelikku organisatsiooni laiendada, Soomlased aga ei taha mingeid eks-sovjette sallida ja Linda röövitakse ära. Ei taha mitte mõeldagi, mis karm inimkaubanduse reaalsus selle taga veel peitub, kurva saatusega naisterahvaid on raamatus teisigi.

Edasi valitakse üks poegadest kohaliku maffia uueks juhiks ja tema ülesanne on siis ema Soomest tagasi saada. Siinkohal reedan sisu ja elusana teda muidugi kätte ei saada. Edasi jätkub hulk maade jagamist kõikvõimalike konkureerivate kurikaeltega. Siinkohal on kohe päris põnev, et kas kusagil see krimiajalugu täiskasvanutele ka on päris ajalooraamatu vormis? Hirmsasti tahaks teada, kes see Tuuslar päriselt oli ja Vetevaim ja Sarvik ja Hiiglane ja? Võimalik, et ongi kasutatud nende päris hüüdnimesid, aga tahaks rohkem tausta teada. Teisalt on muidugi ka sümpaatne, et ei tehta päris nimedega isikutest mingeid kangelasi, mulle nt igasugune sarimõrvarite kultus jms on suht vastukarva. Igal juhul on noored mehed vihased ja kanged:

„las aga mõõka murdanekse,
tapper terav tappanekse,
vahva mees ei karda verda!
kasvab kitsik kibedamaks,
tappemine tulisemaks,
…“ (lk 42; kes teab millistele veristele tulevahetustele maffiajõukude vahel siin vihjatakse)

Lõpptulemusena muidugi saab maffiaboss ehk Kalevipoeg „surma“ oma mõõga läbi. Ma oletan, et see tähistab politseile vahele jäämist, sest päris lõpus on ilmne, et Vanaisa tähistab riigivõimu ning praegu istub peategelane ise kusagil trellide taga ja ähvardab end ennetähtaegselt vabaks kaubelda – on need siis Eestis või Soomes või hoopis Rootsi kardinad. Muidugi, realistlikku ajaskaalat vaadates, kui ta 90ndatel oli 20ndates eluaastates, siis nüüd peaks olema tegu juba hallineva mehega, kes suurema osa elust vanglas veetnud.

Ühesõnaga, omamoodi põnev lugemine, aga tahaks ikkagi täiskasvanute varianti. Kuidagi imelik tundub kriminaalide elust värssides rääkida ja neid mingite loomade ja vetevaimude jms maskide taha peita. Ja see huvitaks ka, et mis siis ikkagi tollest rühmitusest sai. Kas midagi on säilinud või läksid kõik laiali?

Lõpetuseks veel – kui alguses tekitas suurt hämmingut, et üks sakslane Eesti ühiskonnast kirjutab, siis nüüd on isegi arusaadav, küllap ta mõni kuritegeliku maailma uurija on, kellele endiste sovjetimaade 90ndad imponeerivad, aga mis nüüd jääb väga suurt segadust tekitavaks on see, et miks keegi eestlane on võtnud ette säherdust kirjandust LASTELE ümber jutustada??? Ja veel sellises umbmäärases vormis??? Ja miks seda meil koolis lugeda lastakse???

Lilli Luuk „Kolhoosi miss“, Saadjärve kunstikeskus OÜ (2022)

Viimastel aegadel on nii, et enam üldse ei saa aru, kas ma olen mingil eriti hõlpsasti kaasaelaval lainel või ikka ongi järjepanu tunnustust väärt kodumaiseid lugemiselamusi. Ehk ikka seda viimast. Isegi, kui lugemise ja lugemismuljetega juba viimane pikem aeg nigelalt kipub olema. Midagi ikka olen lugenud ka ja kui päramine tagastamistähtaeg kummitab, siis ehk saab mõne muljegi osas end kokku võetud. Seda küll vägagi tagantjärele, kes teab, kas ma üldse midagi õigesti mäletan?

„Kolhoosi missi“ nimilugu lugesin tegelikult juba hulk aega varem eraldiseisvama ja mäletan, et tookord ei jäänud sisu poolest just nii kirgast muljet, et nagu on kõike seda juba olnud kah, nõukogude aja ängi, vägivaldses peres kasvamise ängi, maaelu ängi, alkoholi laastavat mõju, naisterahvaste häbistatud ja ahistatud saamise ängi, süütunnet jne. Aga samas mäletan ka selgesti, et hästi kirjutatud olemine jättis küll tugeva mulje. Nüüd, siin kogumikus, tabasin ka „Kolhoosi missi“ enese jaoks kohe särama löömast, lood ei ole seotud ega samadest tegelastest, aga kuna taust ja foon on paljudel sarnane, siis kõlab see osa lugudest kokku ning moodustab justkui suurema terviku ja selle võrra saab siis iga eraldiseisev lugu sest laiemast foonist selgemini esile tulla. Nõnda ka „Kolhoosi missiga“, oskuslikult esile manatud ajastuatmosfäär kõlab ühte lugudeülese fooniga ja nii tulid justnimelt nende tegelaste isiklikud ängid ja süüd kuidagi paremini esile. See igavene asjaolude käes vangis olemise ning kõrvaltseisja süütunde küsimus, ning ehk kõige enam tõmbas seekord mu tähelepanu naiserolli igavese paradoksi osa, dünaamika, mis töötab ka tänini. Ühest küljest on igasuguse naiseliku ilu nimel pingutamine ressurss ja kapital, teisest küljest aga alati ka risk hukkamõistetud saada või hullemat, sest osaliselt on see alati justkui keelatud territoorium, ressurss, millele valdajal justkui poleks täit õigust, lõpetades selle klassikalise küsimusega, mida seksuaalvägivallast rääkides alati ära mainitakse – „mis sul seljas oli?“

Tegelikult ei olnud nimilugu nüüd muidugi üldse tingimata ainuke või peamine kogumikust. Tagakaanel katkendina ära toodud „Poisid lumes“ oli ka üks meeldejääv, eks osalt seetõttu, et oli selline klassikaliselt traagiline, ma siin lapsevanemana vähe kaitsetu sellise asja suhtes … pean tunnistama, et natuke jäi segaseks, kes mis hetkel täpselt, siiski tundus, et olgu neid lumes olevaid poisse üle aastate mitu, head lõppu sealt ikka ei tule. Jällegi on seotud nii ajastu ahistavad olud kui ka ajastuülene lapse jäämine süsteemide hammasrataste vahele – ema on tööl, isa on tööl, koolist on vaja põgeneda, võõraste täiskasvanute eest peita … jäävad lumi ja pakane…

Veel jäid eredamalt meelde „Auk“, „Purunematud“ ja „Mäed“. Eks kui nüüd vaatama hakkan, siis ei olegi ühisnimetajaks ainult äng, pigem selline pidev halvaendeline pinge, midagi on õhus ning tekst on detailitihe ja laetud, üheks korduvaks sõnaks on sealjuures dermatiin, need lõputud dermatiinist katted erinevatel mööbliesemetel, ning selle, mis tegelikult juhtus-juhtub-juhtumahakkab peab siis vähehaaval kildudest kokku panema, kohe hoolega tuleb järge pidada ja nii see pinge tekibki. „Mäed“ on sealjuures osalt ka musta huumorina võetav, aga samas on lahe, et kogu lugu ei ela üksnes puändil, loeb ka teatav psühholoogiline veenvus, mis selleni üldse viis ja ehk aitab sellele ka kaasa see, et ka siin polnud ma jälle päris kindel, et mis selle küüni ja isaga siis ikka päris täpselt oli. „Auk“ on mõnes mõttes sarnasel teemal, ent siin on peategelased teist laadi ja sünge saladus on teist laadi, on ellujäämise paratamatus ning sellest jääv mälujälg ning sügavale peidetud igavene saladus on üks neist hindadest, mida elamise eest vahel maksta tuleb, isegi kui need jäävad videviku ja soomülgaste moodi hallile alale, igaveseks lüngaks teistele jutustamiskõlbulikus isiklikus narratiivis. „Purunematud“ on jälle aga ajaline samm edasi „Kolhoosi missist“ – 90ndad ja maanoorus, tütarlapsed, kes on tütarlapsed, see tähendab miniseelikuid ja huulepulki ja pidusid kahtlastes kohtades ja kahtlaste seltskondadega, kusjuures autod ja asukohad ja joogid on selleks kõigeks hädavajalikud, kuid igat sorti suvalise meesseltskonna käes, ikkaseesama „Kolhoosi missist“ tuttav vastuolu, ja ka tuttav süütundlik tagantjärele küsimus, et mis sest sõbrannast pärast sai.

Kõige selle tagajärjel on pelgalt autori järgmise teose pealkirja „Minu venna keha“ peale iga kord selline halevalus tunne tulnud, et ei ole lugedagi julgenud. See kõlab lihtsalt, nagu võiks olla kohe eriline kontsentratsioon kõigist ajastu ahistavist asjust ning hoidmiseta jäänud inimelude vääramatust hukkajooksmisest ja tolle pealkirjas mainitud venna saatuse osas pole iseenesestki mõista vähimalgi määral helgeid ootusi. Samas ei ole mul muidugi ka vähimatki kahtlust, et see on kirja pandud täpselt sama nauditavas stiilis – pigem lühemad ja napimad laused, pidev millegi halvaendelise õhus olemise pinge, nauditav detailitihedus ja õhustikuloome, pigem vihjeline või kaude liikumine lõpplahenduse poole läbi pildikatkete ja erinevate ajatelgede.

Ah, jaa … kujundusest veel. Mõnda aega seisis see raamat mul niisama puhtalt seepärast, et kujundus jättis mulje justkui odavast naistekast ja nõnda pelgasin pettumust. Aga teisest küljest on see just kuidagi väga kümnesse, selline eelarvamuste teema, et mida me peame automaatselt tõsiseltvõetavaks ja mida mitte ja miks.

Lõpetuseks väike, pealtnäha nii positiivse algusega katke 90ndate tudengielust Tartus:

Kirjutasin pruunis köites koltunud lehtedega raamatutest päevade kaupa välja olulisi tõiku vandekohtu rollist angloameerika kohtusüsteemis. Mu tegevusel oli eesmärk, mul oli põhjus! Varsti oli aga teksti kladedes nii palju, et see tulnuks korrastada, arvutisse trükkida. Töö tuli loomulikult esitada trükituna. Panin endale arvutiklassis aja kirja ja sain peagi aru, et olen aeglane. Suutsin pooleteise tunniga väga vähe korda saata. Undavate valgete kastidega umbne rahvast täis ruum, päevavalguslampide otsekohene vältus, särin ja pidev klahvide klõbin lammutas raamatukogus ehitatud tasakaalu. Kandsin disketti kaasas, kaotasin täiskirjutatud lehti ja niigi hapra tahtejõu riismed. Hommikul põrnitsesin lage ja ei suutnud enam valida päevaks riideid, et kooli minna.
Siis tuli Ülo kord.
Ülol oli lisaks arvutile ka piipar, väike piiksuv Motorola, kuhu me varsti pea igal õhtul Utaga automaadist helistasime, üha tihedamini endast märku andsime. Töö oli vaja valmis saada ja kevadeti tundub, et kõik saab ka õigesti minna. (lk 83, „Windows 95“)

 

Mudlum: Linnu silmad

 

Täiega tore raamat, aga ajju enda jaoks eraldi mulku ei teinud.

Kõvade kaante ja piltidega (millest ma midagi muud ei tea, kui et "mustvalged", ma pole pildiinimene), rida lugusid - vist 12 või umbes nii - ja mitte midagi ei juhtunud. Kõigi nende jooksul!

Ei, eksin - sündmusi oli tegelikult küll. Ühes loos üks, teises teine, enamikus ... nojah, enamikus ei olnud midagi, aga ühes oli täitsa mitu lausa vägivaldsetki episoodi!
Lihtsalt kõik lood olid keskendunud jutustajahäälele, tema tunnetustele, tema tajudele. Kord oli kõht haige, siis ei saanud magada, siis oli vaja muudkui remonti teha ja sisekujundusi koostada ja mitte kunagi ei tulnud välja ja ... 

Jah, see on raamat paljudest eri moodi inimestest, aga kõik nad on kuidagi ... sarnased. Mitte halvas mõttes, üldse mitte. Aga nad vaatlevad, tunnetavad kuidagi sarnaselt.
Seda on samuti ühes loos märgatud - et inimesed ongi põhiliselt nii sarnased nagu kilepiimade äralõigatud nurgad, kes paks, kes peenike, kes vana, kes vuntsidega jne - aga PEAMISELT sarnased.

Ma tegelikult ei tea, kas on. 

Aga võibolla on ka.

Igatahes hea tunde jättis see raamat. Tunde, et kõik on, nagu ta on, ilma kangelaste, püssipaukude ja mõrvadeta, aga meie sees on ikkagi NII PALJU. 

Mis siis et sisukord on täiesti vale, pea ükski leheküljenumber ei haaku selles raamatus tegelikult algava loo tegeliku lehenumbriga, ikkagi on hea raamat. 

Lihtsalt mitte imeline, vaid ... voogav.
Nagu tavaelu mõnedel.

Kultuuritarbija 60+
Sirp

Looming

ERR
Loteriis varem

Siim Veskimees: Valendab üksik prooton

Tegelt on jutt põnev ja hoogne. Lisaks on seal maailm, mis on kui EKRE märg unenägu, peategelased olid nii ühesugused, et läksid pidevalt segi ja kuni lõpuni ei saanud ma aru, kumb siis oli see "päris" maailm ja kumb "ühe prootoni liikumise muutmisel sündinu".
Kirjeldatud ülifašistlik maailm on korraga võimatu (sellise põhja peal ei saa midagi toredat tulla, garanteerin) ning kohutavalt jäle ja mul oli lugedes KOGU AEG: "See on nii rõlge maailmapilt, mis siit läbi kumab, et tahaks endal aju tagant ära ühendada, kuidas saab olla, et päris inimesed sedasi mõtlevad, et niimoodi kirjutavad?! Aga samas ... jutt ei ole loona halb, peaks ikka lõpuni lugema, saaksin vähemalt risti "läbi loetud, olen pädev arvama, mis värk on!" kirja ...."

Lugesingi läbi.
Loona põnev.
Aga maailmapildina, füüsika-alaselt (ei pea peensutesse laskuma, alustame sellest, et kurat, ei olnud need vana aja laevad nii kergelt ümberaetavad, et merikotkas situb tüürimehele pähe, mees ehmub ning ongi laev kummuli!), inimlikult (aaa, et õnnelik maailm tekkis sellest, kui Saaremaa maavanem vägistab külmas veest ja loksumisest poolteadvusetu Taani kuninga tütre ja sellele järgneb abielu, kusjuures kõik olid õnnelikud ja kindlasti ei olegi see külma merre kukkunud naine šokis ja temaga seksimine pole ju vägistamine, eieiei) ning karaktereid mittesisaldava kirjutisena kohutav ollus.

Kokku: puudulik.

BAAS

Andrei Ivanov “Pariisi arabeskid”. Tuum (2020)

Olen ammu plaaninud Ivanovi lugeda – ikkagi omakandi inimene, rääkimata, et tunnustatud ja rahvusvaheline kirjanik ja nii edasi. “Pariisi arabeskide” lugemise ajal tabas mind aga mingi kummaline katkestuste ja keskendumise needus. Nõnda on mul nüüd tagantjärele tunne, et poolt ei mäleta ja teine pool on justkui udus, aga las ta siis olla.

Kogumiku esimese otsa lühijutud on sellised pisut konventsionaalsemad, langevad skandinaavia pagulaslaagrites konutamise temaatikasse – laagrielu selle perspektiiviootusse tardumuse taustal laineid löövates iseloomudes ja külaelulikes seikades. Kord päädib justkui kitsikuses kokku hoidmise liigutav musternäide lihtlabase ja materiaalse reetmisega, kord käib oskuslik tehingu sobitamine, kus seksuaalse atraktiivsuse kapital ja kohaliku kinnisvaraomaniku atraktiivsuse kapital kenasti teineteist tasakaalustavad, kord tungib justkui laagriväline normaalsus (või siis tundmatus) võõrkehana argirutiini, kord korraldatakse üsnagi jantlike abinõude varal üleaisalöömisi …

Figureerivad küllap nii mõnestki teisest skandinaavia pagulaslaagrites halli passi ja elamisloata viibivast Eugest rääkivast raamatust tuttavad tegelased nagu Danguolé ja Hanuman. Arvatavasti läbivalt iseloomulik on ka pidev ekslemine vahelõikudes kord mälestustesse, kord teistesse aegadesse.

Selles osas on eriti eklektiline “Pariisi arabeskid”, mille teljeks on Ivanovi naasmine Pariisist, kus ta (oletatavasti mingi loomestipi vms raames) veetis pikema ajavahemiku ühe kloostri ruumides resideerudes, loomulikult kohtudes ja koosresideerudes erinevate kirjanikega. Või on tegelikuks teljeks Pariisi kaart, mis oma kireva tänavate võrgustikuga päris loo alguses üha silme ette kerkib, nagu järgnev mõtete ja läbielamiste ning aegade põimik? Igatahes, jõuab minategelane siis tagasi koju naise ja lapse juurde, mingid päevad on möödunud, ja ta asub tuulama oma kaasatoodud asjades – nii palju, kui kahe kohvriga tooma mahtus – ning ei leia ega leia vihikuid “Pariisi arabeskidega”, mida ta siis ilmselt seal viibides kirjutas. Lõpuks ei leiagi, aga kõik need Pariisis aset leidnud seigad, kohtumised, episoodid ja vahele pikitud seigad nii lapsepõlvest, pagulaslaagritest, juba tagasi kodus viibimisest kui ka mõnest kirjandusteosestki täidavad kõike seda mõne “Pariisi arabeskide” vihikute otsimise lõigukeste vahele jäävat. Lugeja jaoks kõik see ongi noodsamad “Pariisi arabeskid”, mis nõnda on ühtlasi täiesti olemas sõltumata peategelase võimest vihikukesed üles leida, kuid on samas ka täiesti olemata, kuna peategelane vihikukesi ei leiagi ja kõik need läbisegi põimitud seigad ja katked on üksnes vihje tolle teksti eksistentsi võimalikkusele, mis võivad kuid üldse ei pruugi anda aimu sellest, mida nood arabeskid sisaldasid...

Katkendlikkust rõhutavad sealjuures ka kohatised väikesed algustähed ning lauselõpumärkide puudumine, katked algavad ju kusagilt poolepealt ja lõppevad samamoodi.

Kõige lõpus on neli esseed erinevatest kirjanikest/kirjandusteostest. Kahjatsesin, et pole lugenud ei Ulitskajat ega Kraznhorkaid ega Nádasit, vähemalt Ishiguro osas olin lugenud 2/3 sellest, millest räägiti. Aga lõppkokkuvõttes ei olegi nii oluline olla neid teoseid lugenud, kuigi on kahtlemata teistmoodi põnev lugeda, kuidas keegi teine avab ja lahkab teost, millega ollakse tuttav, sest see raamatute üle mõtisklemine on tegelikult köitev niisamagi ning avab alati nii üht kui teist mõtiskleja enda kohta. Näiteks andis Danguoléle sügavust fakt, et ta tõi haiglas viibivale sõbrale kingiks Ishiguro raamatu või üldse taustateadmine, et nad omavahel raamatutest vestlesid, mis on muidugi autori isiku ja Euge oletatavalt tiheda seotuse tõttu nii ootuspärane, aga millistest tasanditest laagrielu seikade raames eriti juttu ei tulnud.

Lugemus on muidugi siinjuures üldse aukartustäratav – nii palju, mida ma pole lugenud või kuulnudki. Vene autorid veel vene autoriteks, aga üldse need, keda siin nimetatakse Euroopa uuema romaanikirjanduse tippudeks. Küllap olen mina siis suuresti lugenud seda, mis klassifitseerub kitšiks. Aga eks sellest struktuuride ja jutustajate ja romaani olemuse üle mõtisklemisest võib oletada ka üht teist selle üle, mis võiks olla Ivanovi enese taotlus või toimetav jõud loomingu juures. Kuigi, eks see, mida inimene ise hindab ja näeb ja see, mis temast välja tuleb ja mida teised selles omakorda näevad on enamasti ikka ka nihkes...

Igal juhul on “Pariisi arabeskide” (eriti see nimiloo osa) omamoodi köitvas ja tõepoolest lehemustrina siia-sinna väänlevas, külluslikus, hüplikus, ometi seotud stiilis, mis on voolav ja kus leidub üksjagu ka huumorit või omapäraseid väikseid seiku nagu pikk võitlus veiniplekiga puitpõrandal või villastes sokkides liu laskmine või otsusekindel põgenemine hambaarsti juurest koos palvega naise poolt järgmine aeg tühistada, sest lapsele on ju ka uusi riideid vaja vms.

Mitmes kohas öeldakse teksti enese kohta midagi sellist, et tegemist on määndunud mõistuse ja ohtlike või halba mõju avaldavate sõnadega. Ühesõnaga parem oleks mitte lugeda. Ühes teises kohas leitakse ka, et on väga hea, kui laiad massid enam romaane ei loe, sest siis on romaanikirjandus vaba otsima uusi vorme ja ei pea enam arvestama moraali ja kõlbluse ja muu taolisega ning muretsema võimaliku kahjuliku mõju pärast ühiskonnale … Mine sa nüüd võta, kas see on mingi irooniline muie või peaks tekitama mõnusat kõhedust väikekodanlikult ontlikus lugejas (kui selline lugeja kuskil on, mida iganes see ka ei tähendaks) või on see kuidagi seotud esseedes viidatud psühhiaatriahaiglas viibimistega, sest sellisel juhul on ju lihtsalt lihtlabaselt otse öeldud, et haige aju ja ebaterved mõtted (kuidas iganes see täpne sõnastus oligi), ning sellele mingit halvustavat või fantastilist dimensiooni juurde pookida on juba pookija enda viga.

Nojah, see selleks. Millegipärast mõjus see lugemine kergelt kummastavalt, kuidagi teistmoodiseselt, nii, et ei oskagi kohe päris täpselt leida kohti kuhu setitada. Esimese otsa lühijuttude põhjal oleks jäänud pigem kahvatu mulje, ent “Pariisi arabeskid” soojendasid üles ning esseed lisasid sügavust, või siis avarust või midagi. Noh, igatahes oli mainitud ka Stroomi randa ja positiivses võtmes üht Enn Vetemaa teost kõrvu nende kõigi teiste Euroopa olulistega, kes mulle pigem tundmatud.

eksisin Clichys ära, sattusin mingis põiktänavas paari poekese peale, ühes pakuti mulle loitsude talmudit, ma küsisin, kas seal pole kiviks muutmise needust, minu küsimus ajas kõik segadusse, jätsin oma telefoni ja e-posti aadressi, mulle lubati helistada, otsustasin: kui needus leitakse, olgu nii, annan ära viimase raha, lähen Tuilieries'sse, ütlen loitsu ja muutun kujuks ega sõida enam kunagi ära

käisin poes ja ostsin harju, värvilisi lappe ja pesuvahendit, millele on joonistatud musklis mehike, keda ümbritsevad läikima löödud nõud (selja tagant piilub pliit), tähendab, see peseb puhtaks kõik, kirjas on, et see on parim vahend; püüdsin sellega nühkida – veinijälg jäi pisut vähemaks, aga ma väsisin kiiresti, lamasin põrandal ja kuulasin, kuidas laulavad linnud, siis nühkisin jälle tükk aega, plekk muutus ähmasemaks, aga see on ikka veel väga nähtav (lk 167) 

Manfred Kalmsten - Murtud Süda (Raske vihm, 2020)

 

Alternatiivajalooline lugu sellest, kuidas Baltikumi (või Liivimaale?) püütakse sisse nihverdada ristiusku ... Ainult et umbes 19. sajandi paiku, kui Kalevite riik on küllaltki vägev ning riigiusuks maausk ning väiksemad rahvad õige rahulolematud sellise asjakorraldusega. Üheks selliseks väikerahvaks on kurelased (keda on Kalevite riigis küll miljoni jagu), kes peale saja-aastast vabadusekaotust ihkavad ikka iseseisvust tagasi ... seda kasvõi Valge Kristuse abil. Et kurelased saaks oma ülestõusu edukalt korraldatud, peavad nad aga surnust äratama oma vägevaima kangelase (kes on miskil moel õige kalevipoeglik oma saatuse poolest.

Lugu ongi sellest, kuidas sinna Kuremaale saabub noorpaar, et neiu kurelastest vanemate juures saada varjule Kalevi riiki kiusava katku eest. Eestlasest väimees avastab peagi, et Kuremaa olud on üpriski kummalised, öösiti tehakse veidraid ande ning salaja varutakse relvi. Kurelasest neiu satub aga õige ... painajaliku konksu otsa ehk selle jääb selle sada aastat surnud kangelase lummusesse ning unedes teevad nad õige riivatult vanainimeste asju. Eestlane annab kahtlustest teada Kalevi sõjaväevõimudele - kurelased plaanivad midagi õige radikaalset, ja õige peagi. Samal ajal avastab neiu, et temast sõltub kurelaste võimalik vabadus. Oleks vaid tee selleni võimalikult veretu!

Hiljuti on midagi sarnast kirjutanud Maniakkide Tänav romaanis "Newtoni esimene seadus", Kalmsten pole küll niivõrd hoolsalt aurupunki lüpsnud. Alternatiivajalooline idee on omamoodi vaimukas (Kalevi riik laiub Läti aladelt Saamimaani!); ehk veidi klassikaliselt on lahendatud naispeategelase Ailissa juhtumised surnud kangelasega, kõik need unenäolised seiklused kurelaste vägilasega on veidi ... noh, lihtsalt teostatud. Sellest maailmast võiks veel midagi lugeda, eks neid Kalevi riigi sisevastuolusid (ja kahtlemata ajalugu!) oleks võimalik kindlasti veel mitmel moel läbi kirjutada.

ulmekirjanduse baas

Alo Särg „Talinna mõisad ja mõisnikud“ (2010).

„Suvemõisad tekkisid oma algkujul juba keskajal. Paljudel linnakodanikel olid väljaspool linnamüüriga piiratud ala nn aiad, mis paiknesid pea kõikide linnaväravate ees. /.../ Neis aedades kasvatati /.../ juurvilju, marju, viljapuid või isegi humalaid. /.../ Keskaegsetes dokumentides tähistatakse selliseid aedu tavaliselt eestikeelse sõnaga moyse.“ (lk 9)

Tegemist oli napi, ent põneva raamatuga, seda viimast just kohtade avastamise mõttes. Üle kiviste müüride valgunud linn ei ole tihedat kruntide ja tänavate võrgustikku kasvatanud tühjale kohale, üsnagi huvitav oli avastada maju, millest muidu ei oleks osanud midagi arvata või olen juba ammu mööda käinud ja mõelnud, et mis ja kuidas? Eks seetõttu avaldasid muidugi ka rohkem muljet ning jäid ka paremini meelde need kohad, mis juba tuttavad.

Tallinna mõisatest kõige pilkupüüdvam on vast ikkagi Pirita-Kose suvemõis, millest hiljuti ajakirjanduseski juttu olnud kõige lagunemise ja 40. ja 41. aasta mahalaskmistega. Ei saa öelda, et see õnnetult hooletuses mõis just eriti hea seisukorraga hiilgaks, kuid see-eest asub see praegugi kaunilt keset jõeäärset loodust ning hoonetekompleksi terviklikkuski on veel aimatav – asjad, millest teised raamatus ära toodud (suve)mõisad enam unistadagi ei või.

Nõnde mõisatega on seotud ka üksjagu kohanimesid. Näiteks Luise tänav on saanud oma nime seal asunud suvemõisa järgi, kus 17. sajandil fajanssnõusid toodetud ning 18. sajandi lõpus Louise von Steinheili nimeline valdaja oma nime järgi Luisenthaliks ristinud. Samuti on mitmed Tallinna pargid olnud kunagised (suve)mõisapargid. Kadriorg oma lossiga ehk Catharinenthal ehk Kuningamõis on siin raamatus samuti ära toodud ja kes Tallinnlastest poleks sealsete puude vahel jalutanud. Hiljuti sattusin Stroomi ranna kanti ilusat ilma tähistama ning tuleb välja, et sealt Vabaõhumuuseumini viiv jalgtee kulgeb suisa kahe mõisa valdustest mööda – kunagise Seewaldi mõisa (jaa, rohelise plangu tagant paistab peahoone) pargist ning selle kõrval asunud Mustjõe mõisa aladest. Vähe sellest, Mustjõe nimelise ojakese ääres olla 19. sajandil olnud suisa supelasutus ning mudaravila. Peen värk, pole midagi öelda. Mainimata ei saa ka jätta Löwenru parki, mis on samuti samanimelisest suvemõisast jäänud park ja tiik. Hobusetallis töötab restoran...

Lahenes ka Lauluväljaku, Pirita tee ja Narva maante vahele justkui lõksu jäänud majade saladus – ilmneb, et sealgi asunud kunagi mõni suvemõis, mõni villa. Maarjamäe lossis töötanud aga jälle suhkruvabrik ja tuntud seda kohtagi 16. sajandil toimunud lahingu järgi esmalt Streitbergi ehk Riiumäena, siis juba hilisemal ajal Suhkrumäe nime all, kuni ükskord polnud enam ei suhkrutootmist ega midagi ning krav Davõdov nimetanud selle abikaasa Maria auks ümber. Sedapsi siis.

Et siis, jah. Olid ajad, oli linn veel väike, kesk õitsvaid aedu ja lainetavaid põlde ... Koplis karjatati loomi, tehti telliseid ja hoiti metsa ... Kadriorgu sõideti linnast välja merevanne võtma ... kes oleks küll arvanud, et linn nii suureks kasvab? Ja et kõik, mida pole maha raiutud või ära lammutatud on ikka veel kuhugi salamisi alles jäänud, olgu see siis Eesti vanim lehis, natuke metsast parki, üksik tiigike, lagunev kõrvalhoone, ilusti korda tehtud maja tavalise eramaja hoovitara taga või pelgalt kohanimi.

Paul Raud "Kellata torn". Tänapäev, 2019.

Muljetavaldav rida fantaasiamaastike. Aeg ja ruum on kenasti segi paisatud ja igasuguseid müüte ja viiteid on samuti kapaga. Fantaasia/ulme ja maagilise realismi sõpru paitab see raamat kahtlemata üksjagu - alustagem tollest müstilisest linnast oma südames laiuva kõrbe ning hauakambrite tolmuga, mis kõrbeliivasti jagu saab ja jätkakem ooperimajaga, mis oma tujukate treppide, räuskava aadli ja peaaegu, et aurupungiliku katlaruumiga on omaette vaatamisväärsus. Noh, ega unustada ei maksa ka labürintmetsa ja Dominiiklaste kloostrit ei vaata ma kunagi enam sama pilguga - kuigi Kellata tornis loomulikult päris maakaardil näpuga järge ajada ei saa. Seitsme maa ja mere taga asub see väike riik, ning pankrannikut leiab siin lõunapoolt, näiteks. Kuigi, kahetsust võib tunda selle üle, et üheski neist paikadest just väga pikalt ja põhjalikult olla ei lasta - kahtlustan, et oleks päris palju neid, kes tahaks lugeda eraldi raamatut Toomkooli asukate seiklustest salapäraste ja muutlike uste ja käikudega majas, kus raamatukogu on ainus, mille peale kindel saab olla.

Loo põhitaotlus ei ole siiski fantaasiasõprade õdustamine, (ehk pigem vastupidi) vaid midagi üdini inimlikku, sõprus, märkamine-mittemärkamine, nihestatus. Peategelane Nicolas ajab kunagise koolikaaslase Bruno jälgi, kuid Bruno on kuhugi eest ära läinud ... kuhu? Ja kas tegelikult ongi asi Brunos või kes on see Tema, kes justkui iseenesest meenub. Ja kas on kõigeks juba hilja? Seega on nii peafookus, mitte maailmaloomel iseenesest vaid katsel leida üles see, mis on elus päris ja päriselt oluline.

Minul tekkisid paralleelid Ishiguro, Gaimani ja ka Pratchetti tekstidega, kuid kahtlemata puutub asjasse Fowlesi "Maag", kuigi ma ise viimast lugenud ei ole või siis lugesin nii ammu, et ei mäleta (ilmselt peaks seda viga parandama...)

Kõige suuremaks miinuseks on vast kontrast loodud maailma nii visuaalse kui seosterikkuse (antiikmütoloogia muuhulgas) ja võimalustekülluse ning loojutustuse vahel. Oleksin tahtnud märksa põhjalikumalt Nicolase esmatasandil reaalsusse sisse elada ja alles siis pisut analüütilisem pilk appi võtta. Praegu jäi loojutustus kuidagi pigem ... noorteromaanilikuks võrreldes ülejäänud osade keerukuse ja ambitsioonikusega. Aganoh, ega mina siin muidugi ka mingi ütleja ole.

Samas on väga nauditav ikkagi see nn geograafilise ja kultuurilise nullpunkti aspekt. On ära tunda nii ühiskonnakriitikat, olgu see siis laiemalt kapitalistlik tarbimisühiskond (too punane vaip tühjas parkimismajas on päris meeldejääv) või torge tänavaaukude suunas või nii kodune ekslemine kellegi juurde metsatallu kartulisalatit, kilu ja tikrikooki sööma - olgu pealegi naabritädi Minni tegelik nimi Minerva ja isegi kui Estonia teater just otseselt asjasse ei pruugi puutuda, siis ikkagi ei vaata ma just Estonia treppe kunagi enam päris sama pilguga. Ja nii edasi.

Ahjaa, kaanepilti tasub samuti hoolega tähele panna - see, lisaks, et kena vaadata, on ka loo endaga sama intiimselt seotud kui antiikmütoloogia.

Huvitav veel, palju meil neid kirjanduslikke -veresid nüüd ka on juba? On loomulikult Paunvere, siis on Silvia Stökeli lugude Omavere (kus sünnib üksjagu jubedat) ja siin raamatus oli Vennavere, mille nimestki võib aimata, et ega midagi head seal juhtuda saanud.

Nupuvajutusega avanes ühtäkki maapind nende ees ja auto veeres sujuvalt hämarasse tunnelisse, mis viis mehed avarasse parklasse. Siia-sinna olid pargitud mõned uhkemad autod, samasugused kõverad ja kallid nagu ka Leo masin, kuid muidu seisis parkla tühjana. Põrandaid kattis siin seevastu paks sametvaip, imepehme ja punane, kuhu autod ikka oma õliseid jälgi vedasid.

"Oh, ära sa mulle sellest vaibast üldse räägi!" hüüatas Leo, kui Nicolase imestunud pilku märkas. "Mul on tunne, et ma lasen seda iga paari päeva järel puhastada. Aga no mis sa teed, elu jäljed ikkagi." (lk 154)

Kogu peadpööritavast kirevusest hoolimata on Kellata torn sünge raamat, meeleolult hall raamat, raamat, kus alguslehekülgedel ära mainitud hauakambrite tolm teeb oma tööd.

Marika Mägi “The Viking Eastern Baltic”. Arc Humanities Press (2019), tlk Piret Ruustal

Mul on üksjagu kahju, et pidin sellest raamatust üsna kiiruga läbi kappama – ajalooraamatut võiks ju pisukese jupi haaval seedida ja meelde jätta. Igal juhul näib mulle, et Marika Mägi on hea jutustaja, ajalookirjanduse puhul on olemas oht, et faktikuhjad ja daatumid tavalugeja enese alla matavad, kuid selle raamatu puhul võib end rahulikult jutustaja häälel kanda lasta. Ikka läbi selle, et mis on ja mis oli mis, mis alad ja mis rahvad ja mis nimetused ja mida nad enesest järgi on jätnud ja mida sellest kõigest arvata võiks, unustamata laiemat pilti.

Iseenesest on tegemist piirkonna ajalooga, aga need asjad on niivõrd läbi põimunud küll, et mis on jupp ühe maa-ala ajaloost on ühtlasi ka lapp erinevate rahvaste ajaloost ning samas ka tükike ühe kultuuri ja eluviisi loost - seega on see siis ühtlasi ka jupp ja peatükk viikingite ajaloost. Liiatigi sain teada, et sõna viiking ei olnudki algselt mitte niivõrd mingi kindla rahva tähistaja vaid tähendas lihtsalt meresõitjat, nõnda nagu rhos, millest hiljem Russia tulla võis, olevat algselt ehk pigem tähendanud aerutajaid ja erinevates saagadeski ei ole seda arvatavasti kasutatud mitte niivõrd etnilise tähistajana.

Sõna Austrvegr ehk Idadee, mis kulges ka läbi tänase Eesti alade (ehk siis piki põhjarannikut ja mööda jõgesid-järvi) oli küll varasemast tuttav ja samuti on ju ka teada, et maa seest ikka ja jälle kõikvõimalikke eksootilisi idamaiseid münte leitakse ning kuuldud on sedagi, et milleeniumi (ja pisut enama) taguste kohalike jaoks Viikingid ka päris tundmatud ei olnud, aga mingit olulist ettekujutust sellest asjast ikkagi ei olnud. Nõnda oli siis vägagi valgustav lugeda, kuidas arheoloogilised leiud ja erinevad kirjalikud allikad (Skandinaavia ajalood ja saagad, Vene alade kroonikad jne) autori tõlgendamisel lugu jutustama hakkavad.

Viikingiaeg oli siinkandis siis üks meresõitmise ja rüüstamise ning röövretkede, aga ka kaubitsemise aeg, aeg, kuhu ise elama ei tahaks sattuda. Mõelda või kõiki neid aardeleidegi, mis tänapäeva on jõudnud – ilmselgelt ei saanud nende varanduste omanikel või pärijatel just ülemäära hästi minna ja palju kasu neist maa-pangas istuvatest rikkustest omanikule lõppkokkuvõttes ikka ei olnud.

Huvitav oli veel see ühtne sõdalaskultuur, millest annab tunnistus relvastuse ja relvadel kaunistamisviisi skandinaaviapärastumine neis kohtades, kus suhtlus ja kaubitsemine viikingisõdalastega tihe oli. Tõenäoliseks peetakse ka seda, et mõisteti üksteise keelt (võimalik, et kõik tönkasid või rääkisid soravalt vana norra keelt) ja asuti ka päritolust sõltumata teenistusse nii siin kui sealpool kallast erinevate isandate juures. Samas näitab leiumaterjal jällegi, et naiste ehted säilitasid kohaliku koloriidi, nõndaks siis on viikingite levitatud sõdalaskultuur selline elukutsepõhine värk, nagu komme pintsakuid ja lipse kanda kui äri aetakse vms. Et ikka kui suured välismaa firmad tulevad ja tahad ka selles mängus kaasa lüüa, siis ei lähe takuse hamega vaid hangid pintsaku ja portfelli.

Siis on veel orjakaubitsemine – kõige selle röövimise ja rüüstamise juures paistis olevad kasumlik vastaseid ka orjadeks võtta, nii oma majapidamises ära kasutada, kui turgudel maha ärida, kust heledanahkne tööjõud võis küllap kaubateid pidi kaugele ittagi jõuda. Ka illustreerivates väljavõtetes saagadest oli neid orjalugusid, näiteks kuidas üks Norra paljudest Olafitest poisikesena siiakanti orjusesse sattunud ja kuidas siis üks kaasmaalane ta juhuslikult ära tundnud ja tagasi ostnud või siis kuidas ühed teised skandinaavlased pärast esialgu ebaõnnestunud rüüsteretke kaasmaalasest orja poolt vabadusse aidatud ja kuidas see eduka rüüstamisega päädinud.

Nii 11. sajandi kanti sai viikingite aeg tasapisi otsa ja seda seetõttu, et ristiusk jõudis Skandinaaviasse, ida suunas kaubitsemine kaotas hoogu ja tihenesid sidemed Lääne-Euroopa kristlike aladega. Ühtne sõdalaskultuur või mitte, aga paistab, et skandinaavlaste laia haaret ei andnud asendada ega üle võtta … janoh, eks poliitilised olud muidugi muutunud ka igal pool.

Jah, ise viikingiaega sattuda ei tahaks - suure tõenäosusega ei peaks seal päevagi vastu, aga samas muidugi võimalus puutumatu vaatlejana korraks tagasi kiigata oleks kahtlemata hindamatu. Ja eks sealt edasi tulegi juba see ajaloo ja fantaasia piir, mis on ähmane ja värelev ... õigupoolest on see ehk suisa kolme valla kokkusaamiskoht, sest siia juurde kuulub ju ka saagade, kroonikate ja rahvajuttude, müütide, muistendite maailm - kas saab selle kõige juures siis inimmõtet süüdistada, et kujutlusvõimes sammu edasi hüppab ja seda kõike mõne lohe või siis väljamõeldud kangelaste isiklike läbielamistega vürtsitama asub?

Kui nii võtta, ei ole vähimatki põhjust, miks ei võiks saada rahvusvahelist kassahitti põhjarannikult pärit peategelase seiklustest, kes viikingilaevale teenistusse sattunult mööda idateed kusagil Bütsantsis hõbeda järgi käib või midagi muud taolist...

Ahjaa, mul oli selline säästuprogramm ja valisin kõige kokkuvõtlikuma-lühema raamatu Eesti viikingiaja kohta, aga vaatan, et tegelikult on olemas märksa mahukam ja küllap põhjalikum raamat samalt autorilt, samal teemal, eesti keeles.

Jüri Kolk “Ada”. Vikerkaar 12/2019.

No kes see nüüd oligi, kes kirjutas selle loo tülikast erektsioonist matustel? Juba teine kord unustan ära. Kindlasti on neid matustega lugusid veelgi ja saaks kokku panna matusejuttude kogumiku. Ahjaa, Kai Aareleiu Salaeludes oli ka üks ekstsentrilise vanadaami matustega päädinud lugu, aga too oli pisut sentimentaalsemas noodis, kuigi, teisalt … võibolla on tõesti ikkagi väljenduslaadi küsimus ka? Aga samas, siiski, naerma see mind ei ajanud. Kas too erektsiooniga lugu ajas? Ei mäleta enam, aga küllap pidin vähemalt siira kimbatuse edasiandmisele ikka tunnustavalt vaatama.

Ühesõnaga, lugu kulges, jõudsin juba mõelda, et nojah, kenasti stiilipuhtalt kirjutatud küll, aga ega see grotesk ja jant nüüd üksi kah midagi uut või rabavat ei ole, siis tulid need kivid ja siis ma päriselt, eneselegi üllatuseks turtsatasin. Siiras situatsioonikoomika on väärtus iseeneses.

Võibolla rikkusin nüüd kellegi teise turtsatamisvõimaluse ära. Lühijuttudega on mu meelest sageli pigem nii, et parem on üldse mitte teada, mida loed. Situatsioonikoomikaga on ka vast parem mitte ette teada. Kuigi, samas, Sõprade sarja vaadatakse lõputustes kordustes ja pole ka häda midagi. Aga see on jälle ka hoopis teises formaadis asi. Oleksin pidanud ehk kirjutama, et liigutav lugu sõprusest lapse ja täiskasvanu, täiskasvanu ja vana inimese vahel, sest ega see ka vale ole.

Urmas Vadi – Neverland. Romaan inimestevahelistest suhetest (2017)

Kui esimesi lehekülgi lugedes mõtlesin, et Vadi see romaan on omamoodi järeltulija Mati Undi „Sügisballile“ (aja teatud vaimne situatsioon!), siis teksti edenedes ja finaali triivides paistab see olevat vastand (antitees?) hoopis Andrus Kivirähki romaanile „Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust“. Kui Kivirähk paistab ütlevat, et elu on oma pisiasjades tegelikult tore, siis Vadi tegelased … nende kogetud pisiasjad muutuvad üha häirivamaks, argisus on tegelikult ohutsoon; tekib küsimus, et mis on normaalsus, vanavanematest lapselasteni on tegelased häiritud. „Pildikesi heade inimeste elust“ vs „Romaan inimestevahelistest suhetest“. (Või „Maailma otsas“ … pealkiri viitab järjekordsele kalevipoeglikule utoopiale, püüdmatu sinilind? Mitte et ma suurt mäletaks sellest romaanist.)

(Peale postituse kirjutamist linke otsides selgus, et Põim Kama on sellest Kivirähk-Vadi suhtest päris heasti kirjutanud (niisamuti Kaupo Meiel).)

Kui Vadi kirjandusloomele on ikka omane tragikoomilisus ja grotesk, siis praeguse romaaniga see koomilisus vannub alla traagikale. Ja see pole dostojevskilik üleva ja madala traagika (jajah, Dostojevskist on siin mõndagi), vaid just … kuidagi häiriv, sürreaalne traagika. Margo, Roman, Leena – teksti võiks analüüsida psühhoanalüütilisest vaatepunktist (mhm, peenised ja nende omanikud on siin mitmel puhul pahalaseks ja kannatajaks), mis see Väikse Mustlase taak õieti on ja miks see niimoodi laastab. (Johanna Ross on seda lahti kirjutanud.)

Romaan on loetav pea viimase veerandini tavapärase nö vadikirjanduse traditsioonide kohaselt (noh, samas mulle ei tule ette, et autor oleks senimaani seksuaalsusest sedavõrd tihkelt kirjutanud), aga siis need viimased lehed võtavad igasuguse (kasvõi groteskse) happy endi ära. Sigrid ja Elina … eksole, inimestevahelised suhted või nii.

Tuleb kiita autorit, et ta ei lase lugejatel vadikirjanduse puhul mugavustsooni või stampidesse laskuda – kõik kolm romaani (lisaks siis „Tagasi Eestisse“ ja „Balletmeister“) on küll mõneti sarnased, aga ometi erinevalt lahendatud. Ja nüüd tahaks uuesti lugeda „Tooneseppi“.

„Margo oli ennast alati pidanud nooreks. Isegi nüüd, kui ta ise oli isa, isegi kui ta tundis, kuidas vanus ja väsimus tuleb iga päev aina rohkem peale ja ta „parim enne“ on möödas ja elu peksab jalaga kubemesse, polnud ta kunagi reaalselt mõelnud, et tuleb aeg, kus ta peab hakkama ema eest hoolitsema. Kas see aeg ongi juba käes? Niigi on kõik, nagu on, laiali, nüüd siis veel see kah. Kuradi eided, kihvatas Margos. Terve elu sa ajad neid taga ja nad teevad kõik, et panna sind tundma, et neil pole sind vaja. Ja siis, kui neil sind vaja on, on nad juba vanad ja segi läinud!“ (lk 203)

mööda netti (seal on palju viiteid teistele blogidele ja meediaväljaannetele, ei hakka neid siin üleviitama)

Andrus Kasemaa – Vanapoiss (2019)

Imetlen autori jaksu sellise vanapoisi esteetikat nii pikalt lahti kirjutada. See ei ole mingil juhul lihtne või mõnus lugemine, raamatu esimene pool mõjub üsna tüütu epateerimisena, mille võiks ehk lehe või kahega kokku võtta. Aga noh, et midagi kasvada võiks, tuleb kasutada sõnnikut.

Sest tasapisi hakkab raamatu teises pooles vähe inimlikumaid noote sisse tulema, minajutustaja pole enam loosungitootja, vaid … inimene. Vähehaaval hakkavad avanema mõned võimalikud tagamaad, millest selline vanapoisi-eufooria – või siis masendus.

Kahtlemata ei näe peategelane mingit vaeva, et võita võimalike lugejate sümpaatiat (postituse alla lisatud linkides on hoopis teistsuguseid lugemiskogemusi; Vilja Kiisleri järgi jääb mul mõnigi siseringi nali registreerimata), ta lihtsalt on selline juurikas, või noh, vaat et egoistlik mölakas. Aga ükski inimene pole saar (kuigi see on minategelase üks unistusi), nii ei saa kuidagi mööda sellest, kuidas ühiskond suhtub keskmisest erinevatesse. Minategelane omakorda ajab seda vanapoisi-esteetikat, mille tõttu ta püüab vastanduda enda grupikaaslastest, mille tagajärjeks on siis veel umbsem tupiktee. Omal moel ongi see lõpuks hämmastav, kuidas autor jätkab ja jaksab seda lahti kirjutada. (Vahepealne sõda käsitlev osa hakkas omal moel meenutama võimalust Švejki 21. sajandi tingimustes lahti kirjutada.)

Ühesõnaga, see raamat pole mingil juhul tšill lugemine endast hästi arvavale lugejale, aga kahtlemata vajalik lisandus eestluse narratiivi (haha). Või siis lihtsalt inimeseks olemisest. Tsitaate oleks siit võinud valida ikka väga mitmesuguseid, noh, seekord siis sellised.

„Ema, ma ei taha, et sa ütled, et see on mööduv nähtus, sest ma ei tahaks ka sinusugune hetero olla, teha heteroasju ja rajada lilleaedu. Panna kardinaid ette. Teha kevadist suurpuhastust. Ei taha unistada lastelastest, sest ka see on igav. Ma ei unista lastelastest. Mulle meeldib pilvi vahtida, öösel tähti. Mulle ei meeldi lapsed. Mulle meeldib vaid see, kui lapsed mulle patse pähe teevad.
Mis vahet on, kas võtad mehe peenise suhu või lükkad keele naise tussi – mõlemad on ühtviisi rõvedad.“ (lk 74)

„Arvatavasti kord tulevikus on selline haigla, kus ravitakse geisid, kes on geide vihkajad, niimoodi, et istutakse neile peale, et nad tunneksid lähedust, ja surutakse neile peenis suhu. Ja öeldakse nagu sina. Küsitakse, kas pole hea olla gei? Kas pole vahva, et see pole tussu! Mõtle, kui siin oleks naine, kui vastik see oleks!“ (lk 77)

sirp
ekspress
vahel ma kirjutan ka...
marcalt maailmale