Heneliis Notton - Tähed Agnesele (2025)

 

Kui Värske Rõhk võtab avaldada mõne debüütraamatu, siis eks see ole kvaliteetmärk. Nottoni proosa pole mingi jutukirjandus, vaid pigem tundmuste kaardistaja ning kaasamõtlemisele kutsuv (kuigi autor väidab (lk 20), et tema kontrollib seda, mida lugejal on võimalik saada raamatust?). Tekst on ühtaegu täis tsitaate narratiivide võimaluste ja kväärmõtte aladelt, aga samas ka nooruslikku tundlemist ja lapsepõlvemälestusi ja läheduse võimalusi (ma pole lugenud hiljuti debüüdipreemia võitnud Gregor Kulla teost, huvitav, on neil sarnasust?).

Ja muidugi kujundus ja illustratsioonid, selle mängulisus teeb sellest teosest vaat et kohvilauaraamatu, autorid hullavad siin mõnuga.

Eks siin mõni mõte võib panna kulme kergitama või muigama, aga kes oled sina (õigemini mina), et selle üle patroneerida. Aga ma ei saa tõesti aru, mis mõte on kollektiivsel kirjutamisel, pole nagu senini kohanud ühtki väljapaistvat tulemust kirjandusloost. Või see ühises ruumis lugemine - kuidas saab nii olla tekstiga interaktsioonis. Muidugi, autor on tegev etenduskunstides, see on vast suuremas osas kollektiivne loome (või noh, õnnestumine).

Igal juhul, maailm on valla, loomiseks saab taotleda kõiksugu projekte, nutiseadmesse saab talletada raamatukogu; ela ja sära.

müürileht

sirp

Steven Erikson - The Crack'd Pot Trail (The Second Collected Tales of Bauchelain & Korbal Broach, 2019)

 

Tekst, mida mitmed lugejad peavad Eriksoni halvimaks B&K looks ja mida muidugi autor peab endale lähedaseks (kihvt kirjutada!). Igal juhul, selle 200 lehekülje lugemine võttis ikka kuid aega, ning viimased 100 lehekülge sai lihtsalt järjest läbi näritud. Ühelt poolt tahaks anda sellele kogemusele 3 punkti, samas muidugi - see ei ole nii halb või nõrk, lihtsalt … kauge ja igav ning eks paremaks mõistmiseks tuleks uuesti läbi lugeda, aga et see taas ette võtta … lähiajal sellist jaksu pole (sest tahaks nüüd pühenduda “The Crippled God” teekonnale).

Kui nüüd lisamaterjali juurde lugesin, siis selgub, et tegu on ühe kaheks jaguneva reisiseltskonna rändamisega läbi kõrbe. Üks osa jälitab tuntud nekromante, teine osa kiirustab Farrogi kunstifestivalile. Ainult et kõrb on teadagi eriksonlik piin ning seda seltskonda vaevab üha hullem söögi- ja vedelikupuudus. Selle leevendamiseks otsustatakse veristada selline poeet, kelle loome pole elamist väärt. Ja nii siis need kunstnikud võitlevad oma elude eest ning mõnigi neist pannakse pintslisse.

Seltskond on üsna värvikas, aga eks ikka tekib probleeme tegelaste eristamisega, kõik see vadistamine läheb vähe kakofooniliseks. Muidugi, tegu on selgelt eriksonliku maailmaga ja eks poeetide juttudest kohtab mõnd tuttavat tegelast või vähetuntud olendit (Fenn!), aga jah, sellest just ei piisa kindlamaks nautimiseks.

James Krüss: Minu vaarisa ja mina

 

Lastekirjanduse klassika, mida minuvanused paljulugenud inimesed ikka jutu sisse raugelt tsiteerivad.
"Mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga!"
või
"Hernesupp on toitev söök perele."

Iseenesest on tegu raamatuga, kuhu raamjutu sees on topitud hulganisti jutte ja luuletusi, nii et lastekirjanduse kolm vaala - jutud, luuletused ja lapsesõbralik lugu - on kõik ühes rõõmuga loetav. Vaarisa ja Boyd jutustavad üksteisele lugusid - olgu, vaarisa hulga rohkem - luuletavad koos ning elavad sõbralikku helget sadamalinnakeses elavate endiste, praeguste ja arvatavalt tulevaste meremeeste (jah, täiega mereMEESTE, vanamoeliselt seksistlik, ent see ei häiri) elu.
Millal sündmused toimuvad?  Raamatu originaal on ilmunud 1959, nii et vast veidi varem. Ent lugedes pole sellest aru saada - samamoodi võinuks mu meelest asjad juhtuda nii 1939 kui 1979 aastal. 
Isegi 1919 poleks võimatu. 1989 ... siis vist mootorpurjekas enam veider uudne asi poleks. 
Selline ajatu hõnguga raamat. Asjad juhtuvad vanasti, aga kui vanasti, pole õieti aru saada. 

Et lood ja luuletused on kõik keelega seotud, ei olnud mu jaoks tunnetatav ei lapsena ega ka praegu. Teoreetiline raam on nii teoreetiline, et seda ei märkagi - miks ja kuidas peaks olema tuhtjala graatsiline kõnnak olema seotud vana kastanipuuga kaugel orus, Napoli kuninga või liivakastiga, mis nõuab luuletusi? Rääkimata porisevast üla-memmest, neljast kuldkalakesest või grokki armastavast mustalokilisest alt-vanaisast.  

Üks päris hea avastus veel: ükski vähegi tähtsamatest raamjutu tegelastest pole korraga lapseeast väljas ja alla 60 aasta vana. Normaalsed täiskasvanud peaaegu ei puutu asjasse, ainult vahel harva vilksavad. 

Tuhatjalgse veebipäevik

Sebastian Barry “Salajane käsikiri”. Varrak (2010)

See oli raamat, mida pidin lugema jupikeste kaupa, et liiga hirmus ei hakkaks, sest nii lapsepõlve Roseanne, kui 100-aastane Roseanne on sellised sümpaatsed, tundlikud ja kaitsetud ja mitte ei tahaks, et nendega midagi halba peaks juhtuma, kuid ometi on algusest peale selge, et hulk halba hakkab juhtuma ja peab juhtuma ja paratamatult juhtub ja siis loed ja värised, et mis siis nüüd, millal, ja mis järgmiseks … ja samas on ka tunda, et ükskõik, mis siis ka kõige lõpuks saama hakkaks, ega tervet pikka elu ümber teha enam ei saa. Võib-olla kõige hirmsam sealjuures ongi see suurtest ühiskondlikest hoovustest tulenev julmus – kelle poolt ja kelle vastu, õigetesse lahtritesse mahtumine ja muu taoline. Julmus, mille vastu nagu õieti ei saagi, milles on raske kedagi otseselt süüdistada ning üksikisikul, kellel oma kuuluvuste tõttu on väga vähe võimu ning seda vähestki pannakse talle süüks, ei jää üle muud kui lasta end kanda ja vastu kive ja kände peksta. Ilus on sealjuures aga see, et võetagu või kõik, midagi jääb ikka.

Läbi tegelaste loo ja selle taustal mäsleb Iirimaa tormiline ajalugu, peaasjalikult möödunud sajandi esimese poole sündmused. Iseseisvussõda, kodusõda, maailmasõjad, lisaks sellele katoliikluse raudne ja võimukas moraalivalitsemine läbi isa Gaunti tegelaskuju. Kõige selle juures ei ole must-valgelt heade ja pahade leere. Toimivad suured ja halastamatud inimühiskonna ja ajaloo hammasrattad ja kes mustrisse ei sobi, see jääb paratamatult nende vahele ning unustatakse, ses kellele läheb siis korda ühe väikese suvalise naisterahva saatus seal suurte sündmuste ja miljonite inimeste kõrval.

Roseanne olla inspireeritud kirjaniku vanaonu esimesest abikaasast, naisest, kelle kohta perekonnapärimuses ei olnud säilinud muud, kui hüti asukoht, kus ta elanud ning faktid, et ta hiljem pandi hullumajja ning et ta olnud erakordselt ilus ja “no good”, mida see siis ka ei tähendanuks. Ja nõnda sündiski lugu naisest, kes on alustuseks naine ja lisaks veel valet usku (presbüterlane katoliiklikul Iirimaal), kelle isa langeb ebasoosingusse ning sureb seoses kodusõja pingeliste aegadega, kes jääb noore teismelisena praktiliselt orvuks ja kelle ilu ning soovimatust end katoliku usu läbi päästa pannakse talle suureks süüks nõnda, et armastus ja abielugi ei aita ning piisab ühestainsast süngest süüdistusest (sest toonane naisterahvas, eriti kui ta nii kohatult nägus on, ei ole mitte oma käikudes vaba), et inimeste seast lõplikult välja arvatud olla. Passiivse kohaloluna heljub taustal ka Iirimaa müütilisem minevik – kuldjuukselise Roseanne'i elust möödub suur osa kuninganna Knocknarea mäe varjus, kuninganna Maeve hauakünka poole kiigates, ja ka kuninganna Maevel olla olnud hele juus ning legendaarne ilu. Kui Maeve ilu oli valitsejanna õnnistus, siis Roseanne'i oma võiks arvata, et peeti pigem ohtlikuks ja kohatuks.

Tegevustik toimub peaasjalikult Sligo linnas, selle lähistel Strandhillis ja Roscommonis. On surnuaed, on jõgi, on torn, on nõmmed ja Knocknarea mägi, on liivarannad ja tõusud ja mõõnad, on Coney saar, kuhu mõõna ajal kuiva jalaga pääseb, on tantsusaal ja kino, on tuult ja vihma ja tormi, on roose ja kanarbikku, lumikellukesi, nartsisse, siniliiliaid ja õunapuu, on põlevaid rotte, põleb maja ja põlevad inimesed ja põleb Belfast, on surma ja elu.

Minu sünnikoht oli üks külm linn. Isegi mäed hoidsid sellest eemale. Nemad, ikka need mäed, ei usaldanud seda sünget paika sugugi rohkem kui mina.

Läbi linna voolas must jõgi ning kui sellel ei olnud kaunidust surelike silmis, siis luikede silmis oli küll, ning seal käis palju luiki, kes isegi liuglesid selle voolus nagu mingid sukelduvad loomad.

Jõgi kandis merre ka rämpsu ning kunagi inimestele kuulunud ja kallastelt kaasa haaratud asjade tükke ja surnukehi, kuigi harva, ja oh, mõnikord ka vaeseid pisikesi, see oli küll ikka piinlik. Jõe kiirus ja sügavus mängisid saladustega kokku.

See linn, millest ma räägin, on Sligo.

Sligo lõi mind ja Sligo hukutas mind, aga eks ma oleks pidanud loobuma mõttest, et inimeste linnad võivad mind luua või hukutada, juba ammu enne seda, kui ma seda tegin, ning lootma üksi iseenda peale. Kogu mu loo hirm ja valu tulid sellest, et noorest peast pidasin ma teisi oma õnne või õnnetuse seppadeks; ma ei teadnud, et inimene võib püstitada kujuteldavatest tellistest ja mördist müüri kaitseks õuduste ja meid ründava aja süngete trikkide eest ning olla seega iseenda looja. (lk 9)

 

Roseanne on äärmiselt nauditavalt poeetilise keele ja tabavate, ent mitte niivõrd teravmeelsete kuivõrd mingit laadi üldist armastust täis tähelepanekutega jutustaja. Juba algusest peale ei saa lugejat jätta puudutamata soojus, millega ta räägib oma isast ja hoolimata sellest, et ka õigupoolest pole aega mil ei juhtuks palju lohutut, jääb algusest ikkagi helge märk hinge, mistap on ehk veel eriti valus, et sellisest erilisest hoitud olemise sidemest elu ja asjaolud ikka ja jälle üle trambivad. Kuigi õigupoolest leiab seda helgust, neid väikeseid sooje hetki ka edaspidi – küll roosides, küll inimlikus lahkuses, küll kevade tärkamises – näib, et soojus elab inimese sees edasi ja sinnagi ei ole midagi parata.

On köitev, kuidas inimesel, kel on koguaeg nii vähe, muuhulgas ka nii vähe õigust ja võimu iseeneses saatuses kaasa rääkida, kuidas ikkagi jätkub, midagi anda. Olgu see siis vaikimine ja abi toomine (olgugi, et selle hinnaks on mitmepidine vääritimõistmine), või olgu see siis kadunud lapse leidmine, sooja öömaja pakkumine, käe toetamine õlale, hauakoha kätte näitamine, elu loomine või rooside eest hoolitsemine. 

Juba üksi sellest elusaatuse ja ajaloosündmuste traagilispoeetilisest põimumisest kuni tänapäevani ulatuvate järellainetusteni välja saaks laia haardega loo, mida lugeda ja ära märkida, ent veel üheks lisakihiks on isiklike lugude ja ajalookirjutuste kõrvutamine nõnda, et nähtub nii mälu kui ka ajalooürikute ekslikkus ja ebatäielikkus. Sellal, kui Roseanne kirjutab oma lugu nõnda nagu tema seda mäletab, sellal kaevab doktor Grene, kelle elu olevikus ei ole muidugi ka teps mitte saatuse traagikast puutumata, ametlikes dokumentides, et välja selgitada Roseanne'i haiglasse sattumise põhjus. Ta kahtlustab õigustatult, et selleks ei pruukinudki olla niivõrd kliiniline õigustus, kuivõrd võimalus normidega sobimatu indiviid jalust ära tõsta. On asjaolusid, milles näiteks isa Gaunti kunagine range tunnistus ja Roseanne'i enese lugu päriselt kokku ei lange ja kuidas leida siin tõde? Oletada võib, et tõde on seal kusagil vahepeal ja samas on mõlemad versioonid omamoodi tõde, erinevate arusaamiste ja mälujälgede erinevad tõed. Nõnda selle ajalooga juba kord on. 

Mu isa aina hõikas ja hõikas ülimalt erutatult tornist: “Mida sa näed, mida sa näed?”

Mida ma nägin, mida ma teadsin? Ma arvan, et mõnikord on see just kübeke naeruväärsust, võib-olla meeleheitest sündinud naeruväärsus, mis sulle inimese, nagu näiteks ka Eneas McNulty – te ei tea veel, kes see on – nii palju aastaid hiljem äkitselt lõikavalt armsaks teeb. See kõik on armastus – see, et sa ei tea, see, et sa ei näe. Ma seisan seal igavesti, kael kange, pingutan, et näha, kui mitte muul põhjusel, siis sellepärast, et ma teda armastan. Suled muudkui kanduvad eemale, kanduvad pööreldes. Isa muudkui hõikab ja hõikab. Mu süda lööb talle vastu. Haamrid kukuvad ikka veel. (lk 28)

Jeanette Winterson “Tuletornipidamine”. Tänapäev (2006)

See on üks neid pisut ebatavaliselt kirja pandud raamatuid. Oma unenäolisuses ja poeetilisuses ehk meenutas pisut Alessandro Baricco “Ookean merit”, aga ega ma seda muidugi nii hästi ei mäleta ka. Ja samas meenus ka Gaétan Soucy “Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke” ning samuti ka Olga Tokarczuki “Aja oma atra läbi koolnute kontide”, ning kui nii edasi minna, siis miks mitte ka Narine Abgarjani “Taevast kukkus kolm õuna” ja ehk, kui oleksin lugenud, siis ka Delia Owensi “Seal, kus laulavad langustid”, aga võibolla lähen nüüd juba rappa. Aga mis ma öelda tahan … mulle näib, et ühine joon on see, et need on kõik mõnevõrra eripärase jutustusviisiga raamatud, kus peategelanna räägib oma lugu oma tingimustel, läbi omailma, enese eripärase reaalsuse, mis on tavapärasest piisavalt nihkes, et tähelepanu äratada ning harjumuspärasest väheke äratada. Selle loo peategelase maailm on selline poeetiline-mütoloogiline ja üdini lugudest läbi imbunud, ent samas on just lood need, mis aitavad iseenese tormisel sisemerel vilkuvat tuld silmata...

Silveri – Cape Wrathi tuletornis üles kasvanud orvu – lugu on lihtsalt üks paljudest, osa lahutamatult üksteisega läbi põimunud lugude koest, aga samas ka lugu, mida elatakse nüüd ja praegu, mida tuleb õppida elama, enne kui selle päriselt lõpuni jutustada saab. Eks ta tegelikult ole muidugi ka lihtsalt üks suureks kasvamise lugu, tundub mulle.

“Jutusta mulle üks lugu, Silver” kordub läbi raamatu ikka ja jälle, ning Silver jutustab. Salts ning Cape Wrath, kaljused ja karmid, mäsleva mere ja külmade tuulte meelevallas, omandavad müütilised mõõtmed. Need on kohad, kus vaese inimese hütt võib asuda mäekallakul nõnda, et kaldpõrandal kõik asjad ja inimesed ühte nurka kokku veerevad. Need on kohad, kus leitakse kivistisi, loetakse Darwinit ja kus käib Robert Louis Stevenson. Need on kohad, kus majakavahiks on põlvede kaupa olnud üks pime Pew, kes võib rääkida mitmete inimpõlvede taguseid lugusid, nagu oleks seal ise kohal olnud, need on kohad, kus Pew võib võtta oma tiiva alla orvu ja ta oma lugudega läbi immutada nõnda, et too ükskord maailma lahkudes peab meie bürokraatliku ja süsteemse kummalisi maailma reegleid algusest peale õppima hakkama, ning ette vaatama, et nende keskele iseennast ära ei kaota.

Võib-olla on see sedavõrra raskem, kui olevikuga samaaegselt elada kõikide varasemate aegade lugudes, kanda enesega ühe ammu elanud mehe kivistist ja hoiatavat lõppu, mitmete põlvede jagu lugusid. Aga võib-olla on jälle sedavõrra kergem jälle kord ärgata ja taibata iseenda üles leidmise meeleheitlikku olulisust ja seda, et armastuse ajalikkusest ei tohi end heidutada lasta ning et selle tundmisest ei maksa end ilma jätta, sest mida kõik need lood siis lõpuks ikkagi öelda tahavad ja enesest jätavad?

Lugesin just “Surma Veneetsias” ja raamatukogu hakati kinni panema, nii et äärmise vastumeelsusega andsin ma selle tagasi, ning ütlesin neile, et ma tulen kohe hommikul kella üheksaks siia.

/.../

Kui topeltuksed avanesid, läksin laua juurde, küsisin raamatut ja sain teada, et raamatukoguhoidja oli selle eelmisel õhtul ise koju kaasa võtnud ning et hommikul oli ta helistanud ja öelnud, et on haige.

/.../

Kaks päeva hiljem jalutasin ma parasjagu läbi linna, kui nägin Starbucksis raamatukoguhoidjat. Ta istus akna all ja luges “Surma Veneetsias”. Kujutage ette, mis tunne mul oli... Seisin akna taga, vaatasin teda, ja tema vahtis äraoleva pilguga kaugusse, nägi vaid Lidot, nina hingas sisse paksu katkulõhnalist õhku.

/.../ mina läksin sisse ja ostsin espresso ja istusin raamatukoguhoidjale hästi lähedale, otse tema selja taha, et ma saaksin temaga koos lugeda. Küllap ta pidas mind natuke imelikuks – ma saan sellest aru, sest mõned inimesed on natuke imelikud, ma olen neid hotellis näinud küll – ning lõi ühtäkki raamatu kinni, nagu murraks ta seeläbi tõeotuse, ja läks kohvikust välja.

Mina läksin talle järele.

Ta läks juuksurisse, Woolworth'si, kiropraktikakliinikusse, lemmikloomapoodi, videolaenutusse ja lõpuks koju tagasi. Luurasin ring, kuni ta mirkoahjus soojendatud rigatoni pomador'i ja raamatuga maha istus.

See oli tõeline piin.

Lõpuks ometi jäi ta magama ja raamat kukkus käest põrandale.

Seal see oli, mõne tolli kaugusel. (lk 104-107)