Manfred Kalmsten: Lohe neelas alla päikse

 

See jutt on hea, aga lugeda küll meeldiv pole.
Pole kedagi, kellele väga kaasa elada.
Pole mingit hea ja kurja vahel valimist, pole mingit "niimoodi oleks hea, niimoodi võiks".
On toorus ja vägistamised, tapmised, üksindus, üksildus, haigused - ja see killuke päikest, mis antakse, tuleb alles loo päris-päris lõpus.
On ka headust - pakutakse tera halastust. 
Nii mõrkjas ...

Ja ometi on see hea jutt. 
Vbla isegi väga hea. 
Sest ühekorraga on püütud kinni võimaliku tuleviku hulk detaile - mida süüakse, kuidas saab, kuidas ei saa (hulk tegelasi on surnud juba enne loo algust). kui ebaoluline ja samas kui oluline on inimelu. mismoodi mõtleb üksinduses elanu, kuidas areneb keel, mis on väärtuslik, mis ei - lühikesse lukku on mahutatud nii palju, et võtab lugejal hinge kinni.

Vbla on liiga palju uut - sest kuigi mulle põhimõtteliselt meeldivad lood, kus maailmast saab aimu alles jutu edasi kulgedes, mingid asjad võiksid tuttavad olla, et oleks, kust kinni hoida. (Metafoor, päriselt ei pea kinni hoidma =P) Võibolla, kui lugu oleks natuke lihtsam, mitte nii realistlik, vaid rohkem jutustatava loo mõõtu, oleks lugejal seda kergem alla neelata.

Aga ei ole. 
On just nii halastamatult realistlik, et lugeda on raske. 

Aga ikkagi hea. 

Loteriis varem

Charles Stross: Accelerando

 

Ma olin seda raamatut kunagi lugenud, aga säärasel isiklikult keerulisel ajal, et meeles oli "noh, halb ei old, ok".
Nüüd lugesin uuesti. 
Millisest oivalisest kogemusest ma ilma jäin, sest hing oli maksimaalselt valus! See on äärmiselt tore raamat.

Jah, jah, tohutud visioonid, teadlik mateeria, intelligentsi hüppeline laienemine üha ja üha, oo, küberpunk, oo, teised mõistused, oo, avatarid ja vaba mõtlemine ja mm, alguses ka "raha ei ole vaja, kõik on tasuta" - aga peamiselt
PEAMISELT
on see minu jaoks imeline raamat seksist ja suhetest. 

Ärge nüüd tulge. "Heh, sul on raamatutäis imelisi ideesid kümberruumist ja võrkintelligentsusest, kosmosest ja selles reisimisest, aga naine võtab ikka suhted!"
Ei, ma ei võta seksi ja suhteid selles raamatus peamisena, sest ma olen naine. Ma võtan seksi ja suhteid peamisena, sest ma olen mina.

Ja ma olen kaua-kaua elanud oma kogemuses, aga mitte saanud seda otseseõnu valideeritud. Jah, siin-seal on vihjeid. Siin-seal on läbi lillede öeldud, et päris krdi kuum. 
Aga otsesõnu, selgelt ja korduvalt on "Accelerandos" mulle esimest korda öeldud, et see ei ole imelik, kui naine pigem päästaks kui oleks päästetud, see ei ole imelik, kui mees on pigem kontrollitav kui kontrollija, ei ole imelik BDSM-seksida nii, et mõlemil on hea, isegi kui ei ole mees dom, naine sub dünaamika.

See ei eelda, et mees on nõrk jobu. See ei eelda, et naine oleks südametu tulehark (kuigi raamatus on ka üks säärane, negatiivse näitena, et ka nii saab). (No niivõrd-kuivõrd. Ka tema on inimene.) 

Viimaks.

Kogu loos - selles tohututeks kasvanud mõistustega, plateetide lammutamise ja Saturni rõngastele loodud tsivilisatsiooniga loos - jookseb teadvulikkuse ja ideede teemaga paralleelselt kaasa seksi, soojätkamise, armastuse ja armumiste teema ning seda on väga lohutav lugeda.
Ükskõik, kui kaugele kehadest minnakse (ka valu kaotatakse kui ebavajalik), ükskõik, kui imelised vaimude välgatused on, ikka jäävad armumine, seks ja soov kassi silitada, kui kass ette sattub. 
Inimlikkus jääb ikka.Minnakse lahku, nii tore kui teine ka mingil ajal ei tundu, saadakse kokku, mis siis, et ollakse meie mõistes nii ebainimlikud kui saab. 
Nii lohutav. Nii armas. 

Raamatu päris-päris lõpp mulle väga ei meeldi - osalt ka selle suhtevärgi pärast. Tundub, nagu oleksid Strossil ideed otsa saanud. Aga aus olles - sellist sõitu veits meh-tundega lõpetada ei tähenda, et sõit poleks ikkagi faking imeline olnud. 

Hajameelne
BAAS

James S. A. Corey - How It Unfolds (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Kõvaulme, mis on ühtlasi vägagi inimliku selgrooga. Ehk siis lugu Roy ja Anjulast, kes abiellusid ülikooli ajal, aga siis mõne aja pärast kasvasid lahku. Sest … tuli sai otsa ja naine läks minema. Mees jäi teda taga igatsema ja lootma, et ehk äkki siiski kunagi saavad nad kokku ja proovivad uuesti.

Saavadki kokku, sest mõlemad osalevad suurprojektis, millega siiratakse inimkonda võimalikult elamiskõlblikele planeetidele. Ainult et põlvkonnalaevade asemel kasutatakse nähtust nimega “aeglane valgus” (slow light), mis siis viib asunike kloonimisandmed koos eluks vajalikuga sihtkohtadesse, kus need siis … ellu äratatakse. Aga nagu esimesed (õigemini küll kes teab mitmendad)  elluäratatud avastavad, võib ka väike tehniline viga (antud juhul tuumareaktoriga) uue inimkonna alge pea koheselt hävitada. Siiski, tühine osa ekspeditsioonidest siiski säilib - kasvõi niikaua, et omalt poolt inimkonna andmeid aeglase valgusega edasi saata. Ja igas sellises rühmas on Roy ja Anjula ning Roy tahaks taas naisega koos olla.

Tekst on esitatud katkenditena eri ekspeditsioonide ajahetkedest ning nii jõutakse lõpuks sadade miljonite aastate kaugusesse tulevikku - mida on vast sellevõrra lihtsam kogeda, et iga kord alustatakse alati sama geenisupi nullpunktist (ühel juhul on küll lühike salvest mitmesaja aasta vanusest  ühiskonnast, mis on selle üpris lühikese aja jooksul ikka tunduvalt, ee, eripärasemaks muutunud). Aga jah, Roy ja tema tunnete ajalugu (või noh, arheoloogia).

Eks see kõvaulme osa ehk aeglane valgus jäi mulle väge hämaraks, aga noh, selles tekstis nagu töötab. Ja no see lugematu arv inimkonna esindajate äratamisi, see on ikka õige laiahaardeline. Kui üldiselt niisugust kõvaulmet ei võtaks lugemisse, aga niimoodi kogumiks, vahelduseks miks mitte.

Karl Ristikivi: Heliopolise imed

 

Lugu, kus õieti midagi ei juhtugi - ent mida on huvitav lugeda. Sest kui lihtne meremees sattub ühiskonda, mis peaaegu nagu meil praegu, on tal imestamist küllaga. Ning kuigi mul ei õnnestunud guugeldades leida, mis aastast "Helipolise imed" pärineb, millal Ristikivi selle kirjutas, tundub, et üsna kindlasti enne mobiiltelefone, võimalik, et eskalaatoriga oli ta kokku puutunud, ent seesugust sugudevahelist võrdsust ta vaevalt ka Rootsis kogenud oli. Ka oskuslik looduslike energiallikate kasutamine tundub lausa armas. Ainult looduse tasakaalu teema tundub autorile tundmata olevat. 

Ehk: väga vinge tulevikunägemus mehel. 

Mina lugejana olin korraks segaduses sõna "süsitkukujuline" juures, ent siis tul mulle meeldse, et süstik oli ju algselt mingi vidin vist kangakudumise juures (või ketramise - mis mina neist asjust tean!) ja kõik vana aja mõtlemise juures mõistlik ja läbimõeldud. 

Maniakkide Tänav "Muinaskuningas online #1 : Manatar", Lummur 2024

 See, et pool tegevust toimub mängus mõjus minu jaoks kohe isutekitajana, see oli ikka ammu, millal viimati leidsin aega ja võimalust mõnes online-mängus ringi uidata ja siis on ju igati nostalgiline ja tore vahelduseks seda mõne raamatu vahendusel teha. Noh, ei pidanud pettuma - mõnus õdustav õhtulugemine ja äärmiselt kena, kui mängumaailmas viibimine kohe detailideni ära toodud on. Pärismaailma lugu tekitas sellise pisut noortekaliku vaibi, kuigi kangelanna on ikka juba elu keskmisemates aastates ja silmitsi vääramatult (või kas ikka vääramatult, eks see on üks küsimusi, mis lahendamist ootab) läheneva surmaga, siis lugu ise on esialgu selline lihtsam ja mõneti olmeliselt helgegi, liiati kui lõpupoole terendab noorte romansi võimalus ja… oleks asi peategelase poja vaatevinklist kirjutatud - isa surnud, ema suremas, ema ravimiseks raha vaja, siis oleks noortekas, mis noortekas.

Tolles peredünaamikas küll muidugi just lapsevanemale sellist mõnusat äratundmist - tänapäeval paljudele vanematele on ju tuttav mure, et kas ikka peaks/pidanuks lapsi kuidagi rohkem ja kauem igasugu digimaailmast eemal hoidma olgugi, et vanemad ise pidevalt kas töö või muu tõttu ninapidi kuskil seadmes on ja et kuidas nad küll omal käel hakkama saavad ja küllap on ka neid vanemaid, kes näiteks lapse tegemistel silma peal hoidmiseks või ühise keele leidmiseks kah mingisse mängu sukelduvad, üks raamatki oli “Plokipoiss”, kui ma ei eksi, kus autistliku pojaga kontakti saamiseks arvutimäng abiks oli. See aspekt muidugi ka veel, et kui palju ekraaniaega päevas võiks olla lapsele ohutu ning kõik nutitelefonisõltuvuse jms, siinses maailmas on nimelt vanemal vr-tehnoloogial olnud kohe üsna otseselt nähtav kahjulik mõju tervisele.

Ühesõnaga siis - Kati, endine e-spordi tipp ehk siis edukas arvutimänguproff on jäänud ise invaliidiks ja kaotanud ka samal alal tegutseva abikaasa, ravikulud on söönud kõik säästud ning nüüd on küsimus, kuidas elu õhtusse saata ning aidata pojal õppida iseseisvat toimetulekut. Siinkohal tuleb mängu uus online massirollimäng “Muinaskuningas online” ja lootus sealse tavaariga raha teha. Tutvuse kaudu munsterdab Kati poja mängu sisse ja siis ennastki, sest võiks ju tal seal silma peal hoida… ning mäng algab.

Kui pealkirja vaadata, siis võiks eeldada, et “Muinaskuningas online #1” järgneb ka #2 ja ega tegevustikki just mingi ammendava lõpuni ei liigu. Igatahes loeks tollest maailmast hea meelega natuke rohkem, lisaks sellele, et tänu teenimisvõimalusele on mängus edenemine otseselk ka nn pärismaailmas edenemise ja hakkama saamisega seotud (mis lisab ju kohe tähenduslikkust kõigele, mis virtuaalilmas juhtub), oleks huvitav ka teada saada, kuhu Muinaskuninga maailma lugu välja jõuab (ja kui palju see hakkab peategelaste päriseksistentsiga seotud olema või mitte) ning mis värk tolle krooniga ikkagi on (ega tavaliselt alustaval tegelasel eriti lootust mingit kõrgema taseme haruldust üles korjata ei ole, aga eks siin olegi jälle üks neid kirjanduslikke võimalusi mängukogemust vürtsitada nagu futu-VR-tehnoloogia hüperrealistlikkus). Esimeses osas on igatahes selline magus ja üürike päris alguse osa. Kõik maailm ja tegelased on uued ja huvitavad, punktid tulevad kiirelt ja tegelase tase tõuseb nobedalt, põhimõtteliselt iga üksiku kolli tapmisel on justkui mingi tajutav tagajärg, noh, ja kass-tegelasega kaasnevad stereotüübipõhised muheaspektid nagu päevane ülesanne paisid nuruda või küüsi teritada ei tee ka paha, samas kui Kati kui endine professionaal on jällegi hea mugav tegelane, kelle mängu jälgida - julgelt võib teada, et küllap ta jälle kuidagi võidukalt välja tuleb või oma osavuse, nutikuse ja kiiruse abil midagi põnevat saavutab. Klassikaline seiklusvärk, eksole. Arvata võib, et kui edaspidi kogemuspunktide kogumiseks suurel hulgal nüri tapatööga tegelema peab, siis kirjanduslik ülevaade saab selle (meditatiivse või siis tüütu) osa ühe lausega kokku võtta ja keskendub murdelistele hetkedel.

Tulevikumaailm, kus Kati-Lauri elavad tundub olevat ilma erilise eraldiseisva ambitsioonita, pigem toetab mänguga seotud asjade loogika kokkusidumist, et tehnoloogia arengud ja mõned olmelised mugavused ja muidugi demograafilised imed, kus võimalik on isegi mitme eestikeelse MMORPG eksistents kujul, mis suisa äraelamist võimaldavad - no miks mitte, kes muu kui eesti autor võimaldaks meile sellist luksuslikku fantaasiat.

Et siis kokkuvõtteks õdustav kerge õhtulugemine, ootuspäraselt tempokas ja põnevust hoidev, (minu jaoks) piisavalt huvitav ja dünaamiline mängumaailm (kuigi, see alade esmaavastamise boonus ei saaks ju pikemas perspektiivis väga jätkusuutlik olla? Puha beetatestijate lõbu kõik alad ära nimetada ja … kui just mingit huvitavat lõputult laieneva dünaamikaga maailma pole aretatud…), millele lisab täiendavat vaheldust ka arendajate poolsed pidevad uuendused ja muudatused, beetatest, ikkagi. Tahaks ikka teada, kuhu Lauri lõpuks oma talu ehitamisega jõuab ja... lisaks muidugi põhiteemadele.

Küllap on arvestatav hulk inimesi, kellele arvutimängu asjasse segamise fakt on koheselt põhjuseks sellest raamatust kaarega eemale hoida ja ega polegi ju põhjust, miks peaks sukelduma teemasse, mis põrmugi ei huvita, ei ole siin ka tegemist tulevase maailma kirjandusklassikaga, vaid lihtsalt muheda kodumaise õdustusega. Aga samas võiks ju muidugi ka huvitav olla lihtsalt pisut silmaringi avardada, et mis värk ja kuidas nende mängudega siis on, selles mõttes võiks olla piisavalt tempokas ja üksikasjalik lugemine.

Lauri pöördus ema poole, pilk sünge nagu talveöö teisel pool akent. Kati tundis seda pilku: täpselt nii oli vaadanud ka poisi isa, kui oli midagi pähe võtnud ja uskus kindlalt oma õigusesse. Sellisel juhul oli teda väga raske ümber venda, mõistlikum oli sellistel hetkedel mitte liialt peale suruda.

"Sulle võib tunduda, et talumees ei saa kuidagi sõjamehele vastu, aga mul on plaan. Kui ma oma talu asutasin, siis pakkus mäng mulle kahte varianti - puhas põllumajandus, kus saagikus oleks 100% kõrgem, kuid millel puuduks igasugune kaitse, ja metsatalu, mille loomi ja ehitisi saab arendada ka kaitseotstarbeliselt. /.../ Ma küll ei arvanud, et rünnak tuleb nii ruttu, ja seepärast veel kaitsesüsteemidesse kuigi palju ei panustanud, kuid kui nüüd sellele keskenduda, siis ma olen kindel, et suudan üsna pea sissetungijatele vääriliselt vastu astuda."
See oli midagi uut. Kui nii, siis ei olnud tõesti mõtet hakata kellegagi oma tulusid jagama. Kati naeratas ja kivi tema õlul muutus veidi kergemaks. Poiss oli tõesti suureks saanud ja võimeline enda eest seisma. Enam ei pidanud ema tal kogu aeg sabas olema ja teda kurja maailma eest kaitsma." (lk 109) 

Laura Loolaid: Kiirituskuu sõnnik

Maailmaehituselt ja tegelashääle poolest üks kogumiku parimatest lugudest. Kirjatehniliselt samuti: uudissõnad, uudismõisted vanade märkide ja värkide kohta, kirjeldused, mis toovad pildid silme ette, võrdne suhtumine söömisesse ja seksi, kõik absoluutselt viimase peal. Ma kiitsin Kristi Reiseli lugu maapõhja, aga see lugu on hoopis teistmoodi hea. Mitte niimoodi hormoone kaasakiskuvalt põnev, mitte selline lõbus ja nunnu, vaid aju tööle panev jutt. Esitab küsimusi, millele ise jooksvalt vastab, aga vastab ainult sellele, kes kaasa mõtleb. 

Samas on, millele kaasa mõelda. Maailm on nii kaunilt kokku pandud! Sigilad ja pungumine inimtekke jaoks, täiesti rahulik väljasttulnute, "võõraste" inimsöömine, rahulik ja avalik eritamine, kõik nii loogiline - ja ometi nii ootamatu. Loen ja naudin iga lõiku, sest nii palju uusi teadmisi!

Lugu on muidugi ka. Lastest, kes lähevad ses kummalises põnevas maailmas aardejahile. Ja mis nad leiavad ja kelle nad leiavad. 
Ma võtaksin selle loo ja tema autori ees mütsi maha, kui ma mütsi kannaksin. 
Imeline töö. 

Kristjan Sander: Miljones Päev

 

Väga kammerlik (põhimõtteliselt on tegelasi täpselt üks) ja ühtlane, samas väga ülevaatlik. Millised on maailmad, millised on inimesed, mida teeb üks just selline inimene, kui ta määramatuks ajaks üksinda paradiisjasse keskkonda elama on jäetud, kuidas ta mõtleb, kuidas ta tunneb. 
Stoori on ka, ärge kahelge. 
Ent lugemisrõõmu rikkumata on raske sellest kirjutada. 
Hea lugu igatahes. 

Clifford D. Simak: Linn

Järgnev pole päriselt raamatuarvustus. 
Rohkem nagu ... filosofeerimine ja mõtteline vaidlus juba surnud autoriga. 
Sest "Linn" ei olnud mulle lihtne ja meeldiv lugeda, vaid täitis mu sooviga autoriga vaielda. 

Kõige suurem, absoluutne ja fundamentaalne uskude erinevus minu ja Simaki vahel on, et minu jaoks ei ole võimalik kedagi hukutada, tehes ta õnnelikuks. 
Jaa, saab hukutada, andes talle, mida ta enda arust õnneks vajab, aga see ei ole tegelikult õnnestav, vaid piinav - ja ma isegi usun kaasa, et kui inimesel ei ole enam mingit eesmärki elus, tal ongi halb ja mõttetu olla ja elutahe kaob.
Kui pole eesmärke, on raske elada. Kuigi olla õnnelik on väga hea eesmärk, lisan omalt poolt juurde. Väga hea!
Kui teha teine päriselt ja üleni õnnelikuks, ei saa ju seda hukutamiseks arvata. Nagu ... milleks too (antud juhul inimkond) siis eksisteeris, kui mitte õnnelik olemiseks? Mis muu oleks mõte? Mis muu olekski eesmärk? Õnnelikuks saamine (mis selles raamatus selgus olema inimkeha hülgamine ja edasi elamine teiseplaneetlasena) ongi ju eesmärk ja mitte kuidagi, mitte mingi valemiga ei suuda ma näha, et miski muu saaks seda olla.

Tundub väga mannetu olla universumi president, kes ei oska ega suuda samas õnne tunda.
Brr!

Ja ometi on Simak sedasi kirjutanud. Kirjutanud, nagu oleksid laienemine ja kasv mingid head asjad iseeneses, inimkonna eksistentsi eesmärk, ja õnn takistuseks selle teel. 
Või noh ... suurem jagu raamatut tundus sedasi rääkivat ja arvavat. Epiloog on teisest puust, aga see on ka mitukümmend aastat hiljem kirjutatud lugu.

Aga enne kirjutab Simak asju stiilis "perekond on hea asi iseenesest. Kui ka paarissuhtes osalevad inimesed oleksid eraldi õnnelikumad, peab perekond sälima!" ja "vaesuse puudus halb, sest siis pole inimestel enam tahtmist tööd teha".
Muidugi, sellega olen ma nõus, et mõttetu töö tapab ja kui su tegevusel pole eesmärki, ei tee see ka sind ennast päriselt õnnelikuks. Aga sellega, et õnnelik olemine on haigus, häda ja murekoht, ei. Ma ei suuda, ma ei taha, ma ei mõista seda seisukohta. 
Nii vale!

Võrreldes sellega on raamatu alguses üles visatud teooria, et kõik inimesed on südames introverdid ja põrutavad omaette olema, kui saavad, üpris taltsas. Ka idee, et introvertsus äärmusena viib täieliku empaatiapuuduseni, ma saan kuidagi alla neelatud - jah, minu kogemus ütleb, et see on VALE, introverdid on pigem empaatilisemad kui ekstraverdid, mitte vastupidi, aga olgu, ulmeraamat. Olgu, võtame vastu, loeme edasi.
Aga et õnn hukutab inimkonna?

Ma ei saa, ma ei mõista, ma ei ole nii üldse nõus!!!!

Jaah, ikka on sajandeid ja lausa aastatuhandeid raamatu keskmes ühe perekonna sama nime kandvad liikmed. Jah, nad on kõik mehed, nimega naisi on raamatutegelaste hulgas kaks, üpris kõrvalised tüübid, ja jälle on üks neist oluline ainult armusuhte tõttu meestegelasega. Jah, on kõnelevad ja mõtlevad koerad, Simaki tüüptunnus (kuigi tal on rohkem teoseid, kus selliseid pole, ent ütled "rääkiv koer", mõtled "Simak") ja teised planeedid, on aja- ja dimensioonide hüpped, teise maailma avanev uks, ja lahked sõbralikud tegelased, on inimesed, kes teiste olendite heaolu nimel otsustavad inimkonna sekkumisvõimalust vähendada, ennast põhimõtteliselt tappes, on isegi vaprus - aga kõik see kahvatub mu jaoks idee kõrval, et õnn saab olla hukutav. 
Simak arvab, et õnn on hukutav inimkonna olemuslikule eesmärgile ja inimkonna olemuslik eesmärk on valitseda ja laieneda - ja see eesmärk samas Simakile ei meeldi. Paha inimloomus, paha!
Nagu ... äkki ei oleks siis vaja nii rumalaid asju välja mõelda? Õnn ei saa olla hukatus, jeebus küll! Äkki ei olnud üldse vaja välja mõelda tegelasi, kes sellist rumalust usuvad?
Ja siis see väide, et inimesed on tapjad, aga näiteks koerad mitte. Massiline kõikide-liikide-taimetoitlus saab rikutud, sest INIMENE. Et end kaitsta kurja eest, peab SAMUTI olema inimene. Kiskjad on sellised nii-ja-naa, mitte päris taimetoitluse usku pööratavad, aga võime murrangut tuua, on ikka inimeses ja inimloomuses ...
Öäk.

Ma ei saa aru, ma ei võta vastu ja mingi sünge osa minust märgib: "Kui "Linn" on Simaki peateos, mulle Simak vist ei meeldi."
Mis on suur murrang, sest seni olin veendunud, et Simak, täpsemalt tema raamatud, meeldib mulle üpris väga.

Tapmine kui inimlik joon on samuti niivõrd jabur idee, et mul ei õnnestu seda kuidagi omaks võtta. 
Ainsad, kes selles raamatus on sama karmi loomuga kui inimesed, on sipelgad. Sest nad on nagu inimesed, kuigi nii teistsugused, et isegi telepaatia nendega ei toimi.
Ja lõppude lõpuks kaovad ka nemad.
Ei, lugu on omal moel terviklik ja selle suurt mastaapi ei saa eitada. Põhimõtteliselt on esitatud kogu Maa tulevikuajalugu, kuni on veel midagi, mis ajaloo-mõistesse mahub.
Kuidagi sobib sõna "Linn" mitte ainult üldpealkirjaks, vaid iga osa pealkirjakski päris hästi. 
Lihtsalt osaliselt toetub kogu romaan (juttudest koosnev romaan on) nii absurdsetele ideedele, et ... nagu ma ütlesin: alguse "kui inimesed saaksid, nad tahaksid kõik elada looduslähedast elu kuskil maakohas" paistab selle kõrval veel üpris mõistlik. Et noh, tõepoolest, valglinnastumine ju näitab, et mingi huvi meil rohkem omaette olla on? Kuigi samas on ilmne, et osaliselt tuleneb linnade laienemine sellest, et suurem jagu inimesi ei saa endale lubada kesklinna hindu ja parem siis juba rahulik, veidi privaatne elupaik kui mõni Mustamäe.
Aga vanalinn peibutaks ikka, kui kättesaamatult kallis poleks.
Nnnnojah.

Muide, ma olin "Linna" enne ka korra lugenud, ent kuna ta ei jätnud mu ajju mingeid märke, unustasin kõik ära, millest jutt, ja sain sedakorda lugedes ikka nagu puuga pähe. 
Ma nüüd ei teagi, kas lugeda kohe veel Simakit, et vastik maitse tema nimega seoses suust peletada, või ei iial enam.
Ma vist ikka loen lihtsalt järgmise Simaki varsti otsa. Sest tema emotsionaalne tundlikkus ning sisemine soojus on liiga head, et nad päris maha jätta. 

BAAS
Goodreads

Clifford D. Simak: Mängud ajas

Raamat, milles kõik pisiasjad on valesti ja kokku on ikka kõik õigesti. 

Ühe lausega oluline ära öeldud, jai.

Kõik on valesti: jutu põhiaeg, milles ta toimub, on 6000 aastat tulevikus. Selle aja järel kannab isik Archer Sutton ikka veel perekonnanime Sutton, mida kandis tema esiisa 6000 aasta eest. 
Mõtleme oma esivanematele 6000 aasta eest. Mhmh, hästi loogiline, et nimi säilis.
6000 aasta pärast loevad nad hommikueine kõrvale ajalehti ja suitsetavad verandadel (mis on olemas) piipu. 
Raamatu üks kahest nimega naistegelasest on olemas selleks, et olemas oleks mingisugune armuliin ja vahepeal natuke suudeldaks. Teine on androidiõiguslasest natuke hull ja üdini naeruväärne matsakas maadam.
Kui on mingit infot vaja, võetakse viisori teel ühendus isikuga, kes tööna valdab sel teemal igasugust informatsiooni, ja siis tema käest saab olulise teada. Ei ole mingit võimalust viisorikõnet jälitada, see on üleni turvaline, küll aga võib töötaja emotisonaalselt sinuga juttu ajama kukkuda. 
Muidu omavahelise suhtluse jaoks helistatakse või minnakse kohale. 
On olemas "androidid", kes on muidu 100% inimesed, ainult paljunemisvõimeta, ning väga suur osa raamatust keerleb idee ümber, kas nad on või ei ole inimesed. Üldiselt Simak vist arvab, et ei ole - et nad on taagata, mida inimliik kannab, sest inimesed on evolutsioneerunud sõjakateks võitlejateks, aga "tehtud" androidid on kuidagi sellest pärandist vabad. 
Kuigi nad on tehtud täpselt inimestena, lihast, verest, kudedest, ajud on sees jne.
Tolles 6000 aastat tulevikus räägivad nad sama inglise keelt kui 1977, ei mingit probleemi arusaamisega, ei mingit aktsentigi, mis tuvastuks. Rääkimata sellest, et trükimasinal löödud tekst kuidagi 6000 aasta pärast raskestiloetav oleks. Hullem, Archer Stutton 6000 aasta pärast teab, et see on trükimasinal trükitud ja isegi mõtleb, et näe, palju XXXX-ga mahatõmbamisi, nagu oleks trükkija selle konkreetse masinaga mitte väga hästi tuttav. 
Neid mitteklappivaid asju on leegion ning ajuti tekib tunne, et Simak lihtsalt ei pidanud neid oluliseks. Aga eriti, ERITI imelik oli, et ta kirjutas inimliigist kui üdini erilisest - jah, peamiselt halvas mõttes. Aga ühtne ja eriline oli Inimene ta jaoks. Jah, oli toredaid inimesi, aga ka nemad tegelesid asjadega ikkagi nurga alt "inimene ei tohi inimliigi hiilgust piirata ega rikkuda" ja kõik olulisemad tegelased, kes Inimene olemise erilisust rohkem või vähem ei toetanud, olid ise ka tegelikult mitte-päris-inimesed.  
Phmt paralleeli tuues: ei olnud olemas valgeid orjuse vastu võitlejaid - kõigis orjanduse vastastes oli ikkagi kübeke tõmmut verd, mis siis, et see vbla silma ei hakanud. 

Ja ometi - ja ometi on ses raamatus kõik õigesti. 
Sest olemuslikult, põhiliselt seisab kõik ideel, et vihmaussil on oma Saatus ja igal elusolendil, kuidas see ka tehtud, sündinud, koorunud vms ka oleks, on enda oma. Et kõik olevused väikseimast ripsloomast suurima võõrplaneetlaseni, kes laiub kuskil silmapiirist silmapiirini, on oma Saatusega ja see Saatus elab koos olevusega sünnist surmani. (Või koorumisest. Või moondearengu ma ei teagi, mis etapist alates.)
Ning raamat tegelikult räägib sellest, kuidas ühel isikul on teadmine, et nii on, ning ta tahab seda jagada - ning ajas toimub sõda, et tema sõnumit kas moonutada, sel levida lasta või takistada üldse raamatu kirjutamist. (Andestatav ennastimetlev punkt kirjanikult, kelle elu on raamatute kirjutamine: et 6000 aasta pärast veel raamatuid kirjutatakse ning need muudavad kogu galaktikat.) Ja kuna see asi on õigesti, kuna Simak tundub olevat põhiloomuselt hea inimene, kuuluvad mu jaoks kõik veidrused ja tobedused, ebausutavused ja mitteklappimised gruppi "pisiasjad, pisiasjad" ja kokku oli tegu igati hea raamatuga.
Seda enam et klappisid ajasilmuste nüansid, oli selge, et ka "androididel" on tunded ning Archer Suttoni emotsioonid püsisid loogilised. 
Olgu, kui naeruväärne armuliin välja arvata. 

Reaktor
Raamaturiiulike
Postimees

Rait Piir - Raha ei tunne maailmavaadet (Täheaeg 20, 2021)

 

Üsna sirgjoonelisest ja dramaatilisest madinast on kahtlemata huvitavam kirjeldus lähituleviku Eestist aastal 2066. Tolleks ajaks on läbi elatud tehisintellekti tehnoloogia võidukäigu ning hübriidsõja naaberriigi mahitusel, mille tagajärjeks on, et väljaspool Harjumaad (ehk enamvähem siis laialivalgunud Tallinnat) on enamvähem idaukrainalik olukord ning sisepiire valvavad rahuvalvajad. 

Piir pakub omamoodi lähituleviku tõlgenduse, kuidas üldse sellise olukorrani jõuti: lisaks tehnoloogia võidukäigule on ka ökoloogiline katastroof (merepinna tõus ja antibiootikumide kasutuks muutumine seoses nende totaalse ülekasutamisega toidutootmises jms). Tulemuseks on siis väikse osa ülerikastumine ja ülejäänute kasutuks muutumine

Loo peategelastel, endistel politseitöötajatel, on aga vaja uusi eksperimentaalseid antibiootikume, et päästa oma lähedasi. Nende rööv aga satub hoopis suurema masinavärgi rataste vahele (vaata pealkirja) …

Autor on kirjutanud midagi hoopis muud kui ta jutukogus ilmunud tekstid - lugu on vaat et … päevapoliitiline ja tugevalt Eesti-aineline. Noh, õnneks pole tegu miski poliitiliselt debiilse lobaga.

“Enamik inimesi ei pööranud oma prillide tagant videole erilist tähelepanu, kuid Rene oli suurema osa liitreaalsuses maha keeranud, et keskenduda ümbrusele. Paraku kaasnes sellega võimetus valimisreklaame eirata.

“Valige Eesti Rahvuslik Ühtsuspartei ning me lõhume masinad ning võtame töö taas enda kätesse! Toome leiva rahva lauale tagasi ja vabastame meid Brüsseli tehnokraatide orjusest. Pöördume tagasi eestlaste juurte - jumala ja maaelu juurde. Ajame välja võõrad, kes nimetavad ennast rahuvalvajateks, kuid on tegelikult anastajad ja okupandid, lööme laiali suured rahvusvahelised digifirmad, kes on parkinud ennast Tallinna lahte ja irvitavad oma klaastornidest rahva kannatuste üle…”

Ei möödunud päevagi, kus Rene ei maitsenud tehnoloogia arenguga keedetud ebavõrdsuse lahjat suppi, mida maitsestas sõjajärgne majanduskriis. Vihane ja meeleheitel kodanik tema sees tahtnuks ERÜ-d toetada, kuid ta teadis, et seda marki isamaalisusest ja vihkamisest pakatavat isolatsioonimeelset rahvuslikkust rahastati Pekingist ja Moskvast.” (lk 74)

ulmekirjanduse baas

Rahul Sankrityayan - The Twenty-Second Century (New Horizons, 2021)

 

Siin on õieti koostaja valik lõike autori utoopiast 22. sajandi ilusa elu kohta. Algselt esseelikena mõeldud nägemused peaksid nüüd ehk ilukirjandusena loetavad olema.

Lugu on siis mehest, kes mingil kombel koopas olnud uinunud olekus koopas 260 aastat ja viimaks ärgates leiab end hoopis teistsuguse struktuuriga ühiskonnast. Maailm, kus pole sõdu ega riike, pole vaeseid ega rikkaid - kõik on võrdsed, kõik toimib ratsionaalselt. Nii valitseb võrdsus ja heaolu.

Tollal (tekst olevat kirjutatud 1918-1923) oli autor üsna kommunistlike ideaalidega, kellele tollaste kümnendite Nõukogude Liidu fassaad oli igati südamelähedane, nii võiks seda teksti pidada ka kommunistlikuks utoopiaks. Mis noh, nagu eessõnagi sedastab, on selline utoopia teostumine praegusel hetkel väiksema tõenäosusega kui kirjutamise ajal.

“Now man is equal to man, and women and men are equal … The earth has no landlords, no merchants and moneylenders, no kings, no subjects, no rich, no poor, no high, no low. All the inhabitants of the world are one family. The earth’s mobile and immobile property belongs to that family … rarely does a village produce everything it needs without the help of the other … Humanity is abundantly supplied with material goods due to this; so much time would be wasted otherwise. When was it possible to do what humans do today: to enjoy 20 hours of leisure with only four hours of labour?” (lk 49-50)

Sarah Pinsker - A Stretch of Highway Two Lanes Wide (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Lähitulevikku paigutuv lugu Kanada noorest farmerist Andyst, kes jääb tööõnnetuses paremast käest ilma ning kui ta on haiglas teadvuseta, pannakse talle eksperimentaalne tehiskäsi, mis on pigem kõrgtehnoloogiline jäse kui käejäljendus. Kena küll, Andy õpib ajapikku taastusravi käigus jäseme impulsse nii käsitlema, et uus kehaliige enamvähem töötab ning elu võiks justkui jätkuda.

Ainult et kui ta oma paremat kätt vaatab, näeb ta vaimusilmas Colorados põldudevahelist maanteed (vt pealkirja): mis ilm seal on , mis toimub tee ääres põldudel, mis liiklus maanteel on. Andy pole kunagi Kanadast välja saanud, aga nüüd tunneb kihku minna sinna maanteele. Kuni ükskord kaotab ta teadvuse ning Andy ärkab uuesti haiglas, nüüd parema käeta.

Et selline tekst, kus eelkõige on atmosfäär. Farmer Andy, kes elab veidi teistsugust elu kui ta nutitehnoloogiat kasutavad vanemad; mees, kes ihkab kõike teha oma kätega ja tänu millele ta oma käe kaotabki … ja satub siis kõrgtehnoloogilisse jamasse. Mis aga samas avab noormehes justkui midagi uut. Omal moel paeluv jutustamine üht meest tabanud õnnetusest ja kuidas ta sellest välja tuleb, ikka omal viisil.

Isaac Asimov “Teraskoopad”. Fantaasia (2008)

Umbkaudu 65 aasta tagune ulmevisioon umbes 3000 aasta kaugusest tulevikust Maal. Nagu sellise vana ulme puhul sageli, muutub tulevikunägemus seda kummastavamalt kahestunumaks, mida kaugemale liigub päris-aeg kirjutamise hetke ajast. Teate küll, see tüüpiline värk, et esimeses Star Trekis on kineskoopmonitorid kõrvu galaktikatevahelise reisimise ja transpordikiirtega.

Samamoodi on lood “Teraskoobastes” - tegemist on ülimalt arenenud robootika ja toiduainete tehnoloogia maailmaga, rääkimata sellest, et kosmosevallutusistki ollakse juba tuhandeid aastaid edasi jõudnud ning kunagised kolooniad on ammuilma iseseisvunud, tehnoloogiliselt ja arstiteaduslikult arengult Maast kaugemalegi jõudnud (ja nüüd nad muidugi tahavad midagi ja kõik on mures habraste suhete pärast tugevama osapoolega), aga sööklas söömiseks tuleb ikka mingeid pabereid täita ja kaarti kuhugi pilusse toppida jmt.

Muidugi sellistest tehnika arengu pisiasjadest, kus nüüdisaegse lugeja jaoks võib olla korraga kõrvu nii hämmastavalt täppi pandud ennustus, endiselt ulmeline soovunelm ja lootusetult iganenud tehnoloogia, on tihti veel huvitavamgi ühiskondlik areng. Muidugi, kui me räägime tuhandete aastate taha jäävast tulevikust, siis võib ju olla ühiskond parajasti kuhu iganes jõudnud, ka ringiga tagasi 1950ndate “Mad meni” hõngulisse peredünaamikasse – tegelikult pole ju tolles ühiskonnas mingit põhjust, miks mõlemad abikaasad peaksid näiteks tööl käima, kui rahamajandus kui niisugune paistab puuduvat, söök näib niiehknaa igale elanikule tagatud olevat ning töötava abikaasa klassifikatsioonist tulenevaid hüved näivad kogu perele laienevalt (näiteks võimalus isiklikus kodus töötavat kraanikaussi omada või üldse perekorteris elada või aeg-ajalt päris liha süüa vmt). Aga noh, sellise toruloopimise peale (no ta pmst helistab naisele, teatab miskit ja siis arvab, et teise murede peale toru hargile viskamine on sama hea kõne lõpetamise viis nagu iga teinegi...) oleks igas vähegi kaasaegsemas detektiiviloos piinatud peategelasel juba ammuilma lisaks elukutse painavale süngusele kaelas ka isiklik traagika lahutava naise ja võõrdunud lapse näol. Noh, eks kaasaegsetes krimides on muidugi igal teisel see traagika kaelas igal juhul, vaevalt, et lugupidavam suhtlusoskus neid žanri nõudmistest päästaks...

Aga mis puutub “Teraskoobastes” üles kerkivatele probleemidele, siis mõjuvad need loomulikult vägagi päevakajaliselt – see, et ükskord maa inimestele lootusetult väikeseks jääb, elamiskõlbmatuks muutub ja ressursid otsa saavad, ning esmatarbevajaduste rahuldamise võimatus lokaalsete vahenditega (ja sellest tulenev haavatavus) globaalse majanduse tingimustes on ilmselt juba pikka aega etteennustatavad hädad olnud. Kuigi, “Teraskoopad” on loomulikult väga optimistlik selles osas, et inimesel on suisa veel 3000 aastat õnnestunud edukalt hakkama saada ja massi kasvatada, enne kui selle 8 miljardiline elanikkond on lõplikult välisõhule suletud ning justkui suurte masinatena toimivatesse Linnadesse kapseldunud, elades peaasjalikult tohutu aretusprotsessi läbinud ja kujuteldamatut mitmekesisust omavate pärmikolooniate saagist ning tuumaenergiast. Linnast väljumine on sealjuures tavaelaniku jaoks kujuteldamatu ja loomuvastane.

Siinjuures tasub ära märkida, et “Teraskoobaste” linnad pole kahtlemata põrmugi nii glamuursed ja luksuslikud kui linn Arthur C. Clarke'i raamatus “Linn ja tähed”, mille elanikud linna juhtivast kompuutrist ja muudest tehnoloogiasaavutusist üdini ärahellitatuna tegelesid muudkui aga lõputu meelelahutuse, teadustöö, kunsti või millega iganes. “Teraskoobaste” linnad on ülerahvastatud ja kasinad – kõike saab kvootide alusel, normi jagu. Vallaline rahvas jagab väikseid eluruume, pesuruumid ja käimlad on avalikud asutused, süüa saab nn ühisköögist jne.

Siinkohal on tähelepanelikumad juba muidugi veel ära tabanud ühe huvitava ebakõla tulevikuvisioonis – selline üüratu ruumikitsik linnastumine on saavutatud 8 miljardi elanikuga, samas, kui meie siin oma 7,8 miljardise rahvaarvuga maal muretseme küll tõsiselt kogu rahvastiku äratoitmise pärast mitte väga kauges tulevikus, ent säherduses ulatuses linnastumisest ja pärmivabrikutest on muidugi asi veel kaugel. Siiski, vihjamisi on aimata, et põllumaa järjest hävib ja hävib – näiteks väljas kasvatatud tubakaski muutuvat järjest haruldasemaks ja haruldasemaks, nii et see seletab vajadust pärmivabrikute järele, aga samas ei ole kliima linnast väljaspool kuidagi eriliselt ohtlik, seega jääb inimkonna vajadus niivõrd tihedalt kokkupressitud tingimustesse kokku kolida pisut ähmaseks... Ent teisalt, nagu sellised ebakõlad ikka, ütlevad need lisadimensioonina midagi hoopis selle kohta, kuhu pärisajalugu nende 65 aastaga liikunud on. Maailma rahvaarv aastal 1953 oli nimelt umbes 2,67 miljardit. Mõni ime, et 8 tundub juba väga suur arv ja sobilik 3000 aasta kaugusse tulevikku...

Ühesõnaga oli see üks korralik ulme ja krimi, mitte lihtsalt ulmeliste elementidega krimka ja ega ei saa ka öelda, et oleks lihtsalt ulmekas, kus tegelane on politseinik vms. Robootika areng on jõudnud suhteliselt kõrgele tasemele ning robotite kasutuselevõtt saab hoo sisse tänu välisilmlaste (ehk tehnoloogiliselt arenenumate kunagiste maa kolooniate) õhutusele, kuid Linna rahvas kardab ja vihkab roboteid (ja välisilmlasi, elagu ksenofoobia), kelles nähakse ohtu inimsusele ja oma võimalusele elatist teenida – järjest enam on neid, kes on vallandatud ja asendatud robotiga. Ja siis tehakse uurija Baileyle ülesandeks asuda uurima poliitiliselt vägagi delikaatset mõrva – tapetud on üks neist vihatud ja kardetud välisilmlastest, mõrvapaigaks on Linna kohale rajatud nn Kosmoselinn, sest välisilmlased ei sisene maalaste Linnadesse kunagi, ja mõrvar peab olema keegi maa Linnast …

Kenale krimikirjandusele kohaselt on vihjed kohe alguses olemas, eksisteerib ka mitmeid võimalusi valejälgedele sattuda ning lahendus on kenasti viimase hetke puänt klassikalises tulge-ma-räägin-teile-kuidas-see-võimalik-oli. Kenale ulmekirjandusele kohaselt on korralik maailmaloome, suured ühiskonnakorralduslikud probleemkohad. Kenale ulmekrimile kohaselt on lõpplahendus kulminatsiooniks neile mõlemale. Ja lisaboonusena saab ka nö rassismiliin ehk robotivihkamine, mida ei saa tegelikult rasiismiliiniks lugeda, sest no robotivihkamist lahendav argument oleks igasuguses rassismivaidluses täielik katastroof … ühesõnaga – saab ka robotivihkamine üsnagi piibelliku lahenduse. Aga samas jääb vennastumine inimese uue parima sõbraga (sest koera näeb vaid loomaaias) siiski pigem tolmuimejatasemele, Star Treki humaniseeruvast tehisintelligentsist on asi kaugel ja no ka point on selles, et peabki kaugel olema.

Kui tänapäeva seisukohalt mõelda, siis on sellel sõbrunemishetkel tehisolenditega ka üsnagi praktiline ja ajakohane maik man – on ju tulekul kõikvõimalikud isejuhtivad autod ja käigus iseteeninduskassad ja nii edasi. Ja kui vaadata Meeri küla ajalugu, siis hulga talude elatiseks olnud maa kulub praegu ühele ainsale suurtalule ära, kus inimtööjõudu vajatakse nii umbes ühe toonase talu jagu. Aga ega me siis tegelikult sada aastat tagasi taha minna, tahaks lihtsalt oma osa pirukast ilma ülemäärase mureta või midagi.

Eks see tihedalt kokkupressitud Linnaühiskond meenuta ka natuke sotsialismi õndsusi, kuigi, võrdsemad ja vähevõrdsemate kodanike osas puudub ametlik võrdsuse retoorika vms. Ja lõppkokkuvõttes on au sees ikka praktiline meel ja eluterve seiklusvaim vms, vs põhjamaade heaoluühiskond individualismi ja pika elueaga ( ;) ) või kommunistlik kõigi hingeshoidmine ja motiveerimine loomaliha, kraanikausi ja ekspresstee istekohtadega. Aga siiski ei ole tegemist mingi analoogia või poliitkommentaaridega, vaid tuttavlikud elemendid lihtsalt hea ehitusmaterjal mittetuttavlike alternatiivmaailmade kokkupanemiseks vms. Ent aitab nüüd küll, olen päev otsa seda tutvustust kirjutanud, sest no jõuan lõigukese, kui tuleb jälle mitu tundi midagi muud teha ja ma üldse enam ei mäleta millest alustasin või kas kuhugi välja ka tahtsin jõuda.

(Ja raamatu järelsõna (Raul Sulbi) on ütlemata armas ja soe tunnustusavaldus autorile, mulle meeldib selline segu informatiivsusest ja hingega asja juures olemisest.)

“Zymolihal poel midagi viga,” ütles Jessie ja surus huuled kokku. “Sina lihtsalt söö, mida sulle ette pannaks, ja ära kommenteeri.”

Oli üsna selge, et see on zymoliha.

Baley istus oma toolile. Ka ta ise oleks eelistanud midagi muud terava järelmaitsega zymoliha asemel, kuid Jessie oli probleemi talle juba varem ära seletanud.

“Noh, ma lihtsalt ei saa, Lije,” oli ta öelnud. “Ma elan just siin nendel tasanditel terve päeva ega saa endale vaenlasi tekitada, sest muidu muutub elu väljakanatamatuks. Nad teavad, et olin varem dietoloogi assistent, ning kui ma kõnniksin üle nädala minema loomaliha või kanaga, kui sellele korrusel leidub vaevalt kedagi teist, kellel oleks toiduprivileege isegi pühapäeval, siis ütleksid nad, et see on sohk või et mul on sõbrad ettevalmistusruumis. Sellest muudkui räägitakse vahetpidamata ja ma ei saaks enam ninagi uksest välja pista ega rahus Isiklikku minna. Nii et zymoliha ja protojuurvili on väga head. Need on hästi tasakaalustatud toitained ilma jääkideta ning tegelikult on need täis vitamiine ja mineraale ja kõike muud, mida igaüks vajab, ja me võime saada nii palju kana, kui tahame, kui sööme Kogukonnas kanateisipäevadel.” (lk 39)

Ernest Cline: Valmistub esimene mängija

Mina olin küll selleks raamatuks valmis.
Et mu Nõukogude Liidus aset leidnud kaheksakümnendate lapsepõlve ei mahtunud pea midagi raamatus mainitud Kaheksakümnendate Ikoonilisest Olemusest, ei takistanud. Üheksakümnendatel pealegi sain teada, mis on K.I.T.T., nägin Monty Pythoni Holy Graili ära ja sain oma kogemused PacManiga.
Sellest piisas täielikult.

Elik vbla selle raamatu üks sihte on "teha rõõmsaks need, kes tunnevad vihjed ja otseütlemised ära", aga mulle piisab online-maailma tavakasutaja tasemel tundmisest, kunagise WoW-mängija kogemustest, oma poja Overwatchi-teemalistest lõugamistest ja natukesest kaheksakümnendate teadmistest, mis tulid naturaalselt, ega ma kotis ela, et teost väga nautida.

See kaheksakümnendate soust kübermaailmas, põhjendatud "looja oli nende fänn"'iga, oli ju lihtsalt soust.
LUGU oli mujal.
Online-maailma ja reaalmaailma suhe (lõpus tulnud moraal mind küll ei veennud, muide), võrguisikute ja pärisisikute kattuvused ja mittekattuvused, üksisikute versus rahakate korporatsioonide väärtused ning no noor armastus on ikka ka teema, eks ole.
Väga vähesed noortest rääkivad raamatud lähevad sellest mööda ning põhjusega - minu kogemus on küll, et armumine noore südamega tundub nagu metsatulekahju, mis ei peatu millegi ees.

Lisaks on see eduraamat - algab peategelasele verivaestes tingimustes, tal ei ole reaalelus sõpru ning ka virtuaalmaailmas on neid täpselt üks, tal pole midagi peale tahtejõu ja ning viitsimise.
Lõpus on ta päris pagana rikas, inimesed armastavad ja hindavad teda ning isegi reaalmaailmas kohtumine ei muuda seda.
Oi, kas see oli lugemismõnu rikkumine etteteadmisega?

Aga see on ka selline raamat, et hakkad lugema ja õnnelik lõpp paistab kohe kätte. Huvi jälgida pole mitte teemal "mis saab", vaid "kuidas saab".

Tõlge oli korralik ehk ei riivanud silma ja tunnet, ja raamatust jäi hea meeleolu.
Tunnustan.

Postimees
Meie Maa
Reaktor
Lugemissoovituse blog
Triinu raamatublogi
BAAS

Dan Simmons “Heeliksi orvud”, Fantaasia (2017)

Sisaldab kahte lugu – Heeliksi orvud ja Tulemuusa.

Esimene siis ühes universumi nurgas mõnda aega pärast Hyperioni-Endymioni raamatute sündmusi. Aenea Jagatud hetk – ehk siis super-massikommunikatsioon, kus messias sai jagada oma mõtteid ja kogemusi empaatilisel tasandil kogu inimuniversumiga – on endiselt teema. Aenea järgijatest on aga saanud aeneaanid, kes kokkupuutes Aenea verega on saanud osa nanotehnoloogiast (nagu väidab wiki), mis võimaldab suhtlust kauge maa taha jms. Kuna ma ise mäletan kõiki neid detaile ja ülesehituslikke küsimusi jms, mida vastavast wikist leida võib, kahetsusväärselt vähe, siis küllap korralik Hyperioni-saaga fänn loeks ehk seda lugu teise pilguga ja võibolla läheks lõpu peale mõni eriti oluline lambike põlema, kuigi, mul on tunne, et see on täiesti võetav iseseisva loona ja oluline taustainfo on ka kenasti sisse ära põimitud.

Amoiete Spektriheeliksi nimelisest maailmast on pisut vähem kui 700 000 asukat kaksikheeliksi kujulisel kosmoselaeval asunud teele otsima asustamiseks sobivat maailma väljaspool inimuniversumi piire, et edasi viia oma kultuuri ilma inimliigist järgmist liiki eluvormiks arenenud aeneaanide mõjudeta. Teepeal, üsna Star Trekilikus võtmes, kohatakse ühte hätta sattunud heidikute kolooniat, kelle elupaigaks valitud tehis-kosmosemetsa ründab iga 57 aasta järel automatiseeritud kosmosekombain. Eetilised kaalutlused tingivad, et kombaini uisapäisa hävitada ei või – ilmselgelt ta ju kogub ressursse ja viib need kuhugi ning tema tegevusest võib jälle sõltuda mõne teise tsivilisatsiooni elu.

Käputäis üles äratatud asunikke peavad moodustama töörühma ja viima läbi otsuseid, neid assisteerivad 5 Aid, kes asunike külmaunes viibimise ajal laeva üle valvet peavad. Isiksused on need Aid sedapuhku saanud Jaapani klassikalise kirjanduse vallast – Saigyō, Bashō, Murasaki shikibu, Ikkyū, Ryōkan, aga see on rohkem selline lõbustav aspekt.

Lõppküsimus näib olevat selles, et kas saavad hundid söönuks ja lambad terveks, ning et mis värk nende aeneaanide ja nende heatahtlikkusega lõpuks ikkagi on …

Ahjaa, külastasin Wikipediat ka igaks juhuks ja avastasin enda jaoks uue ja huvitava infokillu. Nimelt Veristaja ehk originaalis shrike, olla tulnud hoopis samanimelise linnu järgi (eestikeeli õgija). Nimelt olla õgijail kombeks oma saaki (putukaid ja väikseid närilisi) nt mõne okaspõõsa ogade otsa torgata või oksaharude vahele tagavaraks suruda. Hallõgija Wikipedia lehel on kohe väga temaatiline linnuportree ka.

Tulemuusa keskendub ühele rändavale teatritrupile, mis esitab eranditult Shakespeare'i näidendeid. Ja loomulikult ei rända nad mingite vankrite ja hobustega mööda maapealseid laatu vaid neil on ikka kosmoselaev, küll vana ja ohutuks modifitseeritud, ja kujutavad nad endast ainsat meelelahutust, mis alamateks mustatöölis-orjadeks taandatud inimliigile seal universumis üldse lubatud on. Saabudes ühele kiviplaneedile kaevandustöölisi lõbustama juhtub midagi ootamatut ja enneolematut – trupp kamandatakse mõisniktulnukate (haha, justkui sellises kontekstis sõna tulnukas kasutatav oleks) arkonite kantsi etendust esitama ning sealt edasi läheb hullumeelne Shakespeare'i maraton täie hooga käima.

Tuleb välja, et Shakespeare olla olnud ainumas põhjus, miks inimliik üldse omal ajal ellujätmist vääris – see seletab ka elukorralduse, kus kogu selle orjastatud töölismassi peale on võimaldatud spetsiifilise erandina just Shakespeare'i mängivate rändtruppide eksistents ja edasikestmine. Ja nüüd on siis jälle kord ühe trupi kätes piisava veenvusega suure klassiku tükke elama panna, et järjekordselt saaks terve liigi saatuse üle otsustada ning võibolla on kaalul enamatki.

Eks see lugu olegi selline väike kummardus Williamile ja sekka vast ka üht-teist teatrihuumorit. No ma olen selles vallas väga tuhm, aga vähemalt Mac... tähendab eeee ... Šoti näidendi nali jõudis kohale, sest millise etendusega kõik need jamad ikka pihta hakkavad, kui mitte sellega. Aga muidu on see muidugi õõvastavalt suureplaaniline nägemus inimliigi saatusest – et nagu aastasadu või tuhandeid praktiliselt kogu maailmade kultuuride pärandi surma ja siis ainult Shakespeare'i looming jääks nagu alles ja siis oleks teoorias veel mõeldav võimalus, et kõik muu, mis vahepeal ära unustatud saab lihtsaltniisama meelde tuletada kah veel?

Muudab lõppkokkuvõttes bioloogilised kehad ja kultuuripraktikad kuidagi väga tähtsusetuteks ja universaalselt masinlikeks... Ja idee, et keegi võõrliik peaks inimteatrist kuidagimoodi aru saada saama, tundub pehmelt öeldes kummaline. Eks see ole muidugi see tüüpiline Star Treki retoorika, et kohtugem ükskõik kui võõraste liikidega kosmoseavarusis, aga lõpuks nad ikka heldivad inimlike vendluse, kaastunde ja õigluse väärtuste ees (kuigi, olgu öeldud, et nt maapealses kohtusaalis võib neil väärtusil korruptsioonisüüdistusega silmitsi seistes üsna vähe kaalu olla).

Aga noh, eks lõpuks puutu religioossed mõtisklused ka (või siis peamiselt) asjasse (kuigi, võiks olla väga hea meeldetuletus, miks jumalate või jumaluste eksistentsi võimalus saab olla VÄGA kõhe mõte – et nagu möödaminnes sajandeid orjapõlve ja pole asigi) ja iseenesest on ju ometi hea muhe lugu. Simmons mainib otsesõnu ära, et on Rosencranzi ja Guildersterni filmi ka vaadanud ja … ma poleks üldse üllatunud, kui see talle näiteks inspiratsiooni andiski, mõnus film, mulle tuleb nüüd meelde, et plaanisin ju kunagi ammu kui seda nägin ka Hamleti üle lugeda. Sest kes see keskkooliaegsest lugemisest enam midagi mäletab …