Täitsa tore lugemine lapsepõlvetingimustest kaheksakümnendate Eesti kolkas. Eks lapsepõlvedega tutvumine ole üldjuhul üks tüütu lugemine ja natuke paneb imestama, et kolmekümnendates autor seda nii agaralt kirjutab (jumal teab kui autentne see on, pigem ehk ikka proosana loetav), aga tõepoolest, hea kiire lugemine ja pealegi retronaljakas.
“Lapsepõlv ja kõik, mis sellega kaasas käib – kohati tagurpidi kulgev ja hoovõtul takerduv isiksuseks kujunemine aga kestab. Kestab, vaatamata vilksatades mööduvatele aastatele. Vaatamata vaagnaluus pakitsevale valule ja pealetükkivale elutüdimusele. Kestab, kuni süda pumpab verd.” (lk 40)
Paar kriitilisemat nooti. Autor on vahel ehk liiga suuresõnaline, loob mälestustest eepilisi seoseid ja järeldusi, millised sümbolid küll talletusid väikese millimallika pähe (kuigi, kes teab, kuidas keegi mäletab, suurvaimudel ehk võpastavam mälu). Mõned lood, mis autori arvates tähenduslikud, ei saa ehk lugeja peas nii tähenduslikuks (mõneti nagu suuline jutustamine, mis ei kandu automaatselt kirjasõnas edasi). Raamatu lõpp läheb liialt hajusaks ja poeetiliseks, võinuks parem poolelt lauselt katkestada, mis siin ikka suurejooneliselt ja pidulikult kokku võtta – ega see siis ometigi Kiluski elutöö ole. Tegemist pole just kristalselt kronoloogilise jutustamisega, vaevalt et koolireform (lk 145) toimus peale esimest Rock Summerit (lk 141); ent teksti see ja mitmed teised ajaapsud võivad ka mu enda mäletamisvead olla ja oleks totter nõuda autorilt ausust – tegemist pole kroonikaga.
“Kui geograafiatunnis anti ülesandeks joonistada oma kodukoha kaart, avastasin joonlaua ja pliiatsi abil kriipse tõmmates, et meie küla on täpselt haakristikujuline. Koolimaja asus selle õudust külvava sümboli absoluutses tsentris. Üks mu klassikaaslane väitis seepeale, et kui vene sõdurid sellest teada saavad, pommitavad nad siin kõik puruks. Ma küll ei uskunud teda päriselt, ent edaspidi, kui mõni lennuk üle sõitis, vaatasin alati hoolikalt selle kõhualust. Ainult sääl sai paikneda saatuslik luuk, mille avanedes surmatoovad pommid meile pähe kukuksid.” (lk 90)
Tagasi kiidulainele. Kilusk siis räägib lapsepõlvest nõukogude tingimustes kuskil Setumaa asulas. On nõukogude mõjud ja setu mõjud ja religiooni mõjud; ent kokkuvõttes ikkagi: loodus, seksuaalsus, vägivald, surm, joomarlus, friigid. Täiskasvanud joovad ja kepivad ja toodavad mitmesuguseid järeltulijaid (no mõni kohe on... retarded). Elu kui põnev ja lõbus mülgas, suuremad ja väiksemad jamad. Omaette ooper, millised õpetajad sinna kolkakooli õpetama sattusid, mõni ikka päris võigas kaader – ja et täiskasvanud neid välja kannatasid. Ja eks üleüldse kogu see külaelu värvikas elu... mis on värvikas. Evolutsioon: partisanid > Rambo > J.M.K.E.
Ühesõnaga, täitsa loetav raamat. Meil Tallinnas nii ei olnud. Või kes teab.
“Anton töötas ka ühe lähedal asuva alevi eriinternaatkoolis öövalvurina. Klassivälise töö organisaator nagu ta oli, moodustas ta kahe kooli vahel sõprusklassid, nii et mõnda aega käisime raskesti kasvatatavate lastega viktoriini pidamas ja nende kooli diskodel tantsimas. Õhkkond oli sääl hirmutavalt vabameelne.
Anton käperdas erikooli tüdrukuid üsna avalikult ja selle kohta räägiti nii mõndagi. Ainuüksi mõte sellest, kuidas üks higine, vuntsidega eksmiilits neid litsakaid tüdrukuid kusagil internaadi panipaigas läbi tõmbab, tekitas kogu ürituse suhtes vastumeelsust ning ajas iiveldama.
Nii nagu lapsed, kes sisimas juba aimavad, kuidas suguakt toimub, kuid keelduvad kramplikult seda müsteeriumi uskumast, keelduvad täiskasvanud inimesed uskumast, et nad on läbi ja lõhki haiglased.” (lk 134)
lugemissoovitus
istu mu pingile, kiika mu aknasse
kirjanduslik päevaraamat
