Triinu Meres - Teistmoodi tavaline (2025)

 

Autori esimene päris oma kõvakaaneline raamat - nüüdseks muidu kokku seitse teost, avaldamist on leidnud nii Sündmuste Horisondi kui Orpheuse Raamatukogu sarjades, lisaks Varraku ridades ning kahel puhul väikekirjastuste poolt. Jutte on ilmunud veelgi laiemalt, eri ajakirjades ja antoloogiates, seda nii tava- kui ulmekirjanduse omades. Ühesõnaga, ulmeautorina kahtlemata üks kogenumaid kirjutajaid.

Lugude keskmine hinne on 5,2. Nelja lugu olen varem lugenud (nendel keskmiseks 5,5), nö uute lugude puhul jääks keskmine 5,1. Jäin pikalt arutlema, miks ma ei vaimustunud nagu allpool linkidel mitmed lugejad - põhjus paistab olevat, et nö paremad lood sai enamasti palju varem loetud ning nüüd ei teinud ülelugemist (sest samaaegselt sai maadeldud Eriksoni Malazani maailmaga). 

Südamelugu 5/10

Kes sa oled? 4/10

Nahk 6/10

Päriselt minu 5/10

Reeturid 5/10

Teistsugune südamelugu 6/10

Tähtsad asjad 6/10

Rohelistest välisseintest plastakendeni 6/10

Mismoodi on olla keisrinna 6/10

Võtja 4/10

Roheline kivi 4/10

Preili, röövel ja koerad 5/10

Joosta oma varju eest 6/10

luua metsanduskooli raamatuaastablogi

algernon

pärdikute päevaraamat

reaktor

Triinu Meres - Preili, röövel ja koerad (Teistmoodi tavaline, 2025)

Lugu vabameelsetele koeraarmastajatele - need, kes ei pane pahaks, kui eri tõugu koerad viimaks üksteist leiavad. Sest eks see ole nagu inimestega - lähedus võib leida sind õige ootamatu nurga alt ning kas peaks siis seda eemale peksma.

Nii ka selles loos, mida jutustab vana mõisateenija - kuidas tema mõisavalitsejast keskealine preili leidis endale hingesugulase ühes kunagi mõisast ärajooksnud korrarikkujaga; ja seda tänu koertele, kes muidu omanikke nii hoidsid ja samas ei suutnud vastassoolisest penist loobuda. Ning keskealine naine ning mõneti noorem mees jõuavad niisamati äratundmiseni mööda käänulisi teid.

Et siis selline igati inimlik lugu, jutustatuna elu näinud jutustaja poolt, kel on samuti oma saladused (või mäluprobleemid?), mida mõisavalitsejaga jagada. Aga kõigest ei saa rääkida.

 

Triinu Meres - Roheline kivi (Teistmoodi tavaline, 2025)

 

Eks selline lühike ilulev tekst hirmudest ja elu tõelistest väärtustest, või mis iganes sellised lühikesed ja kujundlikud tekstid õieti sümboliseerivad.

Antud juhul on siin linna rännanud tütarlaps, kes seal ringi uitab ning koos linlastega poeb alati peitu, kui sinna tuleb ohvrit otsiv hunt.

Aga noh, kas peaks kartma.

Selliste lugude õnnestumisprotsent on minu jaoks alati väike ja nõuab õigete tähtede kokkulangemist.

Triinu Meres - Mismoodi on olla keisrinna (Teistmoodi tavaline, 2025)

 

Päris leidlik fantaasialugu keisripaarist, kel on mõningaid probleeme. Keiser on võimule tõusnud peale türanni kukutamist, ning on rahva hulgas võrdlemisi hinnatud, ainult et tahab oma võimu kindlustada järjekordse sõjaga. Nõuandjad soovitavad sellega oodata, et rahvas jõuaks kosuda ja jõukamaks saada. Ent keiser kardab, et temapoolne välispoliitiline tegevusetus näitab teda liialt jõuetuna.

Seda enam, et tema armastatud keisrinna ei jää ponnistustest hoolimata lapseootele, sest naise viljakam aeg paistab olevat jäänud selja taha (tal on varasemast abielust tütred). Aga keisrinna on ikka vapustav, ja kui hästi nad sobivad.

Peale järjekordset rasestumise luhtumist leiab keiser võimaluse, kuidas kaks kärbest maha lüüa - ta peaks abielluma naaberriigi noorema printsessiga ning nii sõjalised jõud ühendades saaks kergemini minna vallutama! See plaan tekitab … mitmeid probleeme, kuid keiser on keiser.

Ehk siis mis teha, kui su armastaja on muidu igati hea rahuldaja, aga samas üsna võimuhull (kuid kuulab küll nõuandeid). Aga nojah, järglase küsimus. Fantaasiakirjandusena omaselt on naiselgi erilisi võimeid - tema suudab suhelda puudega, ning puud ei jaga niisama iidseid ja esoteerilisi tarkuseterasid, nemad on tähelepanelikud.

Autor on ette võtnud fantaasiakirjanduse mitmed klišeed, aga neid kasutanud üsna värskendavalt, või koguni harjumatult. Ühelt poolt on keisripaari suhte saatus traagiline, teiselt poolt … elu tahab elamist ka peale jamasid.

Triinu Meres - Tähtsad asjad (Teistmoodi tavaline, 2025)

 

Teaduslik fantastika tulevikust, kus heaoluühiskond on üsna laialdaselt levinud. Inimkond on laienenud teistele taevakehadele, sellega kohanemiseks tehakse laialt geenimanipulatsioone ning elu on üldjoontes talutav. Aga geenitöötlused pole siiski jagu saanud sellisest nähtusest nagu depressioon - ent on selgunud, et sellised inimesed on äärmuslikes olukordades vägagi tõhusad tegijad, siis saavad nad korraga oma laksu kätte ja efektiivsus laes.

Nii on siis kogunenud seltskond eriväelaste väljaõppega depressiooni kogejaid - et päästa ühest äärmuslaste kogukonnast noored neiud, keda sunnitakse abielluma. Mõeldud, tehtud.

Muidugi, siin tuleb mitmeid moraalseid küsimusi - kui suur võib olla see enese heaks saadav laks, et teha teistele nö altruistilikult head? Sest noh, see operatsioon pole kuidagi seaduslik (muuhulgas on ka inimohvreid), aga isiklik tasu on see, et sa tunned end nii elusana (seeläbi kasvõi partneriga seksida). Meres on loonud pealtnäha üsna lihtsa teksti, aga samas on see päris hea kõverpeegel (tänapäeva? endisele?) heaoluühiskonnale, egoismile, meediatarbimisele. Kuidas saavutada enesega rahulolu, mis võib olla selle tegelikuks hinnaks? Mis võib olla altruismi tegelik motivaator?

“Tavalises malbes olukorras vallanduv krooniline depressioon viitab sellele, et äärmusolukordades võib selline inimene äkki tõhusaks, kartmatuks ja otsustavaks osutuda.

Kui see oli välja selgitatud, oli edasin muidugi loogiline. Õigete geenide ja õige psühholoogilise profiiliga isikud said võimaluse läbida erikoolitused ning riigil oli niisiis vajadusel võtta võitleja loomusega päästjad-sõdijad. Kartmatud ja tõhusad inimesed astumas vastu kõikvõimalikele looduskatastroofidele või vägivaldsetele julmadele inimestele, kes üritavad maailma mingit osa ajas tagasi pöörata.” (lk 129-130)

Triinu Meres - Teistsugune südamelugu (Teistmoodi tavaline, 2025)

 

Kuivõrd siin on omal moel tegemist kõiksugu loomismüütidega (paaril juhul leiab mainimist nende seos kaasaegse maailmaga), võiks seda pidada päris pretensioonikaks kunstmuinasjutuks. Igal juhul, quest on siin suure algustähega, Pilvepoeg külastab oma halva käitumise heastamiseks (õigemini küll südame tagasisaamiseks; ses suhtes otsene paralleel kogumiku avatekstiga) erinevaid ilmu ning õpib mõndagi uut. Igal juhul, päris muljetavaldav quest.

Ja noh, nagu ikka, ürgjõud pole mingid läbinist üheülbalised nähtused, eks neil ole ka omad nõrkused ja kõrkused, autor ei pane siin mingit faehlmanni. Ning eks seetõttu ole ka peategelane Pilvepoeg (ugrilik trikster? kuigi jah, maailm pole just ugrilik) niisama meeldivalt mitmeplaaniline.

“Suur Meremadu oli tõepoolest suur. Tema silmad olid mahedad ja rohelised ning sama värvi näisid nende helenduses kogu tema keha ja juuksedki. Soomused kilgendasid ning tema pikakoonuline nägu oli omal moel kauniski, kuid see oli pilvede ja kaljude mastaapne ilu, mida on väga raske võrrelda elusolendite vilka võluga.” (lk 87)

Triinu Meres - Reeturid (Teistmoodi tavaline, 2025)

 

Seda võiks ehk nimetada militaarulmeks. Loo peategelasel on ees ikka ja jälle rasked eetilised valikud - noh, eks see vast ole Meresi loomingu kreedo.

On üks ulmeline maailm, kus kahe riigi äärealadel käib üks pidev madistamine, milles kummagi poole asunikud järjepidevalt kannatavad. Aga nagu selgub ühe haavatud sõjaväelase pihtimusest, pole see madistamine niivõrd riikide vahel, vaid just nende piirialade asunike vastu …

Jama värk. Asunikel tuleb leida kuidagi viis, kuidas endid säästa tapmisest. On muidugi üks ala, kuhu võiks põgeneda, aga selleks tuleb ületada mürgitatud maa. Muidugi, mis seal veel ees ootab.

Tegelikult on selline sissejuhatav kokkuvõte kõigest taustalugu ning peategelasel tuleb laveerida selle vahel, mis on õige ja mis vale - ja need valikud pole vaid personaalses plaanis (kuigi tema kireobjekt teeb õige häirivaid tegusid), vaid pigem kogukonna nimel. Laias plaanis siis üldinimlikud väärtused. Ikka on tunne, et Meres katsetab ja katsetab ning lugedes ma õieti ei käivitunud. Muidugi, plusspunktid nende eetiliste küsimuste valusa esituse eest.

Triinu Meres - Päriselt minu (Teistmoodi tavaline, 2025)

 

Tundub, et ma pole küll varem autorilt sellist teksti lugenud, mis jäljendabki kunstmuinasjuttu. Loomulikult pole see muinasjutt just lastele … kuigi jah, mõni enesekindel vanem võiks ju seda ettelugemiseks proovida.

Lugu siis kuningast, kes armastas kõiksugu kaunist ja eksootilist ning muuhulgas oli tal seetõttu haarem. Ja seal muidugi kaunid naised, neist kauneim ja vahest ehk targeim üks keeruliselt hääldatava nimega mustapäine kaunitar. Kui nüüd kuningas veetis temaga ühe armuküllase öö, pakkus ta naisele kingiks ükskõik mida see sooviks.

Ja vastus omamoodi rõõmustas kuningat, et naine valis midagi nii lihtsat kui rüüd, mis säraks nagu paabulinnul ja oleks päriselt tema oma. Lihtne värk, kuninga meelest. Ainult et … nagu peagi selgub, mõtles naine, et kleit oleks tõesti originaalne, mitte et jäljendaks paabulinde ühel või teisel viisil. Ja see tekitab segadust.

Eks muinasjutul ole ka oma selge moraal, mis aga samas pole minu jaoks ühtigi nii selge; ning eks teksti lõpuosa läheb vahest hämaraks. Aga see muinasjutulik jutustamine (jutustaja!), see on küll lahedalt teostatud - sest ega siis päris oma muinasjutu (või noh, kleidi) väljamõtlemine pole miskit näpuga nipsata.

Triinu Meres - Kes sa oled? (Teistmoodi tavaline, 2025)

 

Samasugust teksti “Kes ma olen?” lugesin paar aastat tagasi Vikerkaarest, pealkirja muutuse järgi võiks eeldada ehk ka teksti muutust, aga kontrollimiseks pole ajakirja käepärast ning Vikerkaare arhiivis ei paista seda üleval olevat.

Kuid see lühike tekst on jätkuvalt segadust tekitav. Tama nimeline naine püüab tappa nugade abil jumalkuningannat, kes selle tapatöö käigus ikka arutleb, kes see Tama olla võiks, kas mõni reinkarnatsioon jumalkuningannade vereliinist, mõni eelkäija. Tama ei tea sellest midagi, tema tahab lihtsalt vabaneda valitsejast, et tema asemel oleks mõni inimesest valitseja - ükskõik milliste vigadega, aga ikkagi inimene!

Et siis - mis õieti toimub. Sest noh, kui lugu koosnebki ainult tapmise protsessist, siis see on mõneti päris häiriv ning eeldaks justkui mõnd laiemat konteksti või lugejale selgemat sõnumit; antud lühiteksti puhul jään selles suhtes nagu jänni. Või tuleks seda teksti võtta kui autori hemingwaylikku näpuharjutust, ühe väiksema visiooni läbikirjutamist? Segane värk.

Triinu Meres - Südamelugu (Teistmoodi tavaline, 2025)

 

Žanriliselt võiks seda ehk nimetada body horroriks (või mis see õige termin ongi, pole õuduskirjanduse jälgija), igal juhul tehakse siin kehaga kõiksugu koledusi, sest peategelane jääb sõna otseses mõttes oma südamest ilma. Kuid … ta otsustab oma kaotatud süda tagasi võidelda. Ja noh, südamest ilma jäänud inimene on tõepoolest südametu ning võib seetõttu endale lubada erinevaid teguviise - kui vaid selle vitaalse organi tagasi saaks. Kuid südameröövlil on varuks oma üllatus …

Nagu alatasa korrutatud, pole ma õuduskirjanduse huviline ning ehk niisugune elundivärk on seal mingil moel levinud, igatahes mind nagu see tegevuskäik üllatas. Ja eks autor jätab vägagi lahtiseks selle, millised maailma toimimise printsiibid siin õieti toimivad (kui mul nüüd meenuks see termin, millega tähistatakse kujundi või metafoori reaalset elluviimist), igal juhul pole siin tegu just tavapäraste homo sapiens sapiensitega; mõni neist suudab lennata või nõiduda või elavast inimesest elundeid eemaldada (või siis … maagilise peategelase tõttu ongi selline teguviis võimalik?). No ja eks siin ole tõepoolest kirge kah, südame kaotamine on ka tavapärases võtmes.

Tundub, et raamatu kaanekujundus pärineb sellest jutust.

Triinu Meres - Omasid ei jäeta maha (2024)

 

On see romaan? Või lühiromaan? Või hoopiski jutustus? Igal juhul on tegu tekstiga, mis võiks tekitada vastakaid arvamusi - mis selle autori puhul on muidugi üsna oodatav tulemus.

Lugu siis sellest, kuidas ühte maanurka (jääb nagu täpsustamata selle tegelik suurus) on sisse tunginud loheanastajad. Neid juhib prints, kes tarbib võlujõudu ja muutub sellest üha vägevamaks - nii paistabki, et eelkõige on printsile vaja võluvõimetega kohalikke, kes peale printsi juurde toimetamist kaovad. Ja printsi vägi kasvab ja kasvab selliselt, et kohalikel valitsejatel pole õieti illusioone - tema edasitungi on võimalik aeglustada veel käepärase võlujõu abil, aga peatada mitte. Ja ehk oleks parem kokkuleppele jõuda, loovutades printsile oma võlujõuga inimesed?

Ühena peatajatest on tegevuses luureüksus Vikatid, kelle ülesandeks on kaardistada vaenlase sõjaväe liikumist ja jätta endast maha lõkse, et neid pidurdada. Vikatid on õige omapärane üksus, ning selle liikmete tegemistele ongi keskendunud suurem osa raamatust.

Autor on omalt poolt öelnud kaks märksõna selle raamatu iseloomustamiseks - üritada kirjutada jutt kindla peategelaseta ning et see on omamoodi austusavaldus Steven Eriksonile (kes siis inspireerib kirjutama nii nagu sul endal soov on. Tõepoolest, peategelast (või peategelasi) kui sellist on raske välja tuua, vaatenurk libiseb ikka edasi ja edasi nende Vikatite seas (ma pole küll kindel, kas kõik osalised saavad niimoodi kaetud - igal juhul sai üks neist korraga surma ja polnud nagu aimugi, et ta oli osa luureüksusest). Ja eks see üksusesisene suhtlemine ja kamraadlus toob paratamatult meelde Bridgeburnersi ja Bonehuntersi nähtused (kuivõrd autor on otsesõnu nimetanud Eriksoni ja mul hetkel lõpetamisel “Reaper’s Gale”), seda kasvõi nimede tõttu. Kuid pole vaid sõjatee kirjeldus, sest üksus leiab oma luureretkel ühe lapsetaolise olendi, kelle olemasolu ja päritolu panevad pead murdma.

Tegu on (vist?) high fantasy laadi maailmaga, igatahes on siin küllaga kõiksugu imelist ja kummalist - libahundid, lohed, haldjad ja mis kõik veel (mitte et see kuidagi taustast tihedamalt teksti jookseks). Kuid see lapsetaoline olend on esialgu defineerimatu. Ühtlasi on vähemalt see kirjeldatud ühiskond omamoodi polügaamne, on mitmikperekonnad mitmete vanematega, kes siis üheskoos laste eest hoolitsevad. Aga jah … paljugi jääb varju või siis enda fantaasia viljaks.

Ja siis on teksti viimane osa, kus autor keerab mõndagi hoopis uue nurga alla ja on vast selle lühiromaani parim osa oma hoopis teistsuguse lähenemisega (kahjuks ei saa spoilerdada - või noh, spoilerdamine seegi, et midagi sellist üldse mainin). Autor on ka maininud, et selle teksti maailm on ka ühes varasemas tekstis olemas, kuid kahjuks mul puudub hetkel ligipääs erinevatele paberväljaannetele (“Kes ma olen?”?). [Ei, tegelikult "Relvade kasutus".]

Ühelt poolt jõuab tekst üsna sünkmorniliku lõpuni ja sealt edasi pole suurt kuhugi minna; see on lõpetatud. Teiselt poolt … oleks tekst võinud olla vähe pikem - kas nüüd just eriksonlik massiivsus (ja kohatine umbsoo), aga tahtnuks enamat teada sellest maailmast ja luureüksuse vaatenurkadest (sest raamatu lõpuosa … eksole).

ulmekirjanduse baas

Triinu Meres - Plahvatus Le Gynil (Kübeke elutervet vihkamist, 2024)

 

Meresi kohta harjumatult sirgjooneline lugu - tekstil on selge moraalne konflikt ning lahendus, mis võiks algatada midagi head. Ei tule ettegi, kas autor on varem sellist kosmoseooperit kirjutanud - peale teist komeeditabamust peab laev lahkuma uuritavalt planeedilt, sest noh, kuidagi tuleks oma elusid päästa. Ent selgub, et üks päästekapsel jääb puudu - ning kapten määrab, et üks meeskonnaliige peab läbima eesootava ussiaugu päästekapslita, mis on enamvähem surmamõistmine. Selleks valitakse üks humanoid, või noh, uue inimtõu bono esindaja, kel võiks ehk kõige enam ellujäämislootust olla. Omal ajal aretati bonosid inimestele teenriteks, kuid ajapikku on need üha enam iseseisvunud. Peategelane otsustab sellise ebaõigluse lõpetamiseks sekkuda.

Nagu öeldud, üsna selge seikluslugu. Mis on aga harjumatu, on see teksti lõpus asetsev üsna selge didaktiline toon, mis on vaat et kuskilt suhtlusõpikust üle võetud. See tundus küll autori senise loometegevuse taustal ootamatult lihtne lahendus - kuigi jah, eks nii saab moraalne konflikt igati selgelt esitatud. Ja eks tekst ole põnev ka.

ulmekirjanduse baas

Triinu Meres - Kes ma olen? (Vikerkaar 1-2, 2022)

 

Lühike tekst, kus neljal leheküljel püütakse surnuks pussitada valitsejannat. Kui juba loo pealkiri väljendab segadust, siis küsimusi jaguks küllaga, et millega siin lühiloos õieti tegu on. 

Esmapilgul võiks seda pidada fantaasiatekstiks. Aga kas see on episood millestki suuremast? Või on see unenäoline lühilugu? Millest selline järjekindel pussitamine? Miks on peategelane vastu võtnud sellise töö? Miks need jumalvalitsejad on võõralt maalt (või koguni planeedilt)? Ja see salapärane “hoi” ja hingede rändamine.

Millegipärast tundub, justkui oleks see tekst kerges suguluses Manfred Kalmsteni “Kaarnalauluga”, aga … ei või ju ometi olla? Igal juhul, toimetajate poole intrigeeriv valik.

Raul Sulbi: Eesti ulme XXI sajandil

 

Eiteks, et see öeldud, selge ja klaar oleks: raamat teeb seda, mida koostaja lootis: annab Eesti ulmest väga hea, põneva ning esindusliku pildi.
Mul tuleb pähe vähe mitme-autori-antoloogiaid, kus ei ole ühtegi otseselt HALBA lugu ning siin ei ole.
Et on mitu "noh, jah, käib kah", on ootuspärane 7 ja poolesaja leheküljega tellise juures, eks ole. Sellist mahtu ainult mulle meeldivate lugudega täita oleks tõenäoline vaid siis, kui ise koostaja oleksin. 
Antoloogia on nii mahukas, et mul ei õnnestunud kõiki autoreid siin täägidagi - blogger ei luba nii suurt tähemärkide hulka! Lahendasin asja nii, et pikkade nimedega autorid läksid esmajoones välja, kui neilt just mitut lugu teoses ei olnud. 
No sest kuidagi tuli valik teha!

Ning, et see samuti öeldud ja klaar oleks: selles kogus on ka hirmus häid jutte. Rohkem, kui kehvapoolseid. Nii häid jutte, et vaimustus, vaimustus, uskumatu, et SELLISED lood on mul seni märkamata jäänud! Oo! Mm! Jaaaa!!!!

Aga -  alati on aga, eks? Antud juhul on see "aga" juttude järjestusest tekkinud vaeva kohta käiv.

Lood mis mulle vähem meeldisid, olid pea kõik raamatu teises pooles ja kui ma alguses ka kilasin vaimustusest, lõppemotsioon ei ole päris ... sama.

Kuigi - täiesti objektiivselt ja maailmavaatest kallutamatult öeldud - see ON hea antoloogia, need ON kõik head lood (kuigi mõned suuremate miinustega) ja kui ma vihastasin lõpuks korduvalt selle või tolle autori liiga ekreliku maailmapildi peale, siis noh - enne oli 600 lehekülge, kus ma sel teemal üldse ei vihastanud.

Ei tulnud pähegi.

Lihtsalt kui alustasin kolmandat juttu järjest, kus peategelastel nimed nagu Kalevipoeg, Tiia, Õilis, Aire, Ilmar ja Ants, mul tuli neist "puhas eesti värk, valge viin ja "Tere" piim" tüdimus peale. See oli veel ainult tüdimus, mitte midagi kangemat.
Ent kui seejärel anti ette veel jutte, millest otsesed šovinism ja fašism täiesti varjamatuna ideoloogiliselt läbi tilkusid, hakkas vastik.

Et noh. Antoloogia on hea. Aga kui sul juhtumisi ei ole maailmapilti "keskealine valge mees on kõige lahedam inimühik maailmas, tema vaatekoht ainus vaatekoht, mis midagi loeb, kuigi muidugi on ka keskealiste valgete meeste hulgas tobedaid pehmosid ... igatahes kõigile teistmoodi inimestele kui šovinistlik fašistlik isik võib peale astuda ja HEA ONGI", võib tolle antoloogia lõppu lugedes paha hakata. 
Mul hakkas. 
Aga see oli ainult lõpp, eks? Enne oli 600 ja peale lehekülgi, mille jooksul oli vahel naljakas ja vahel imeline, enamasti põnev ning no palun, PALUN ärge minu lõpuemotsiooni pärast küll lugemata jätke, eks? 
Sigahäid jutte oli jumala mitu!

Sisukord

1. Roos ja lumekristall (2006) -  Indrek Hargla

2. Ultima Cthule (2008) -  Laur Kraft

3. Tähtede seis (2003) - Andre Trinity

4. Tuhkhall (2001) -  Hiram

5. Käilakuju (2019) - Kell Rajasalu

6. Kogu maailma valgus (2013) - Veiko Belials

7. See maailm on mulle! (2014) - Maniakkide Tänav

8. Kaelani vaakumis (2012) - Maniakkide Tänav Joel Jans

9. Vihma seitse nime (2014) - Heinrich Weinberg

10. Teise päikese lapsed (2015) - Reidar Andreson

11. Kosmodroomidest kaugel ja üksildasem veel (2013) - Veiko Belials Joel Jans

12. Ümberistumine (2003) - Kristjan Sander

13. «Üht teistsugust algust» (2001) - Meelis Friedenthal

14. Raske vihm (2017) - Manfred Kalmsten

15. Apelsinikollane (2004) - Elläi Tuulepäälse

16. Joosta oma varju eest (2011) - Triinu Meres

17. Seal, kus voolab valgus (2012) - Veiko Belials

18. Tänulik Olevipoeg (2018) - Mann Loper

19. Veenuse kuninganna (2017) - Jaagup Mahkra

20. Vabavalla kaotamine (2017) - Heinrich Weinberg

21. Õpilane (2003) - Karen Orlau

22. Valendab üksik prooton (2017) - Siim Veskimees

23. Raudhammas (2010) - Indrek Hargla

Lingid on konkreetselt minu viimase lugemise käigus tekkinud loterii-muljetele. Ei ole nii, et ma reageerisin ainult parematele lugudele (EI, päris mitu väga head lugu jäid reaktsioonita) ega isegi neile, mida varem lugenud polnud.
Ma reageerisin, kui tundsin, et mul on midagi öelda.
Ainus kriteerium. 

Triinu Meres “Kuigi sa proovid olla hea”. Varrak, 2019

Minu lemmik oli keskmine lugu. Ma mõtlen, et kui kogupealkirja kandma üks neist, siis just see keskmine – Nagu nuga vööl. Muidugi ei saa mööda vaadata esimesest, kuulge, ausalt, kellel ei hakkaks keel laulma juba pelgalt sõna „sulavesi“ peale, öeldagu seda siis valjult või hellitatagu mõttes. S-u-l-a-v-e-s-i—j-a—v-e-r-e-s-i-d-e. Ja kui asi päädib päeva maitse kirjeldamisega, siis on kogu jutu ninaotsast sabaotsani kaunikeelsus juba selgemast selge. Teisalt aga mõtlen selle hea olla proovimise peale, et ma saan aru, et suures plaanis on teemaks armastus vskohusetunne-ühiskond-lubadused-vms... Ja minumeelest see armastuse pool ikka võidab, nii esimeses kui ka viimases, võinoh, viimases on selle võitmise ja lõpuga muidugi kahetised lood, aga siiski.

Sellepärast vist keskmine mu lemmik ongi. Sest keskmises on tõepoolest sõnasõnalt nii, et püütakse olla hea, aga ikka tuleb sest mingi jama. Teed head, kukub välja nagu alati. Üritad asja heaks teha nii, et ennast ressursina kasutades üritad igal rindel maksimaalselt vähe kahju alles jätta, aga ... ega lõppkokkuvõttes õnne nüüd küll ühelegi õuele ei tule, võidab ainult tööandja. Aga samas muidugi, erinevalt teistest lugudest, on siin ränga süükoorma dimensioon ja mis valikuid siis üldse alles jääb ja ... no las olla, eks.

Viimasel lool on siis see intrigeeriv lõpukahestumine. Peab tunnistama, et lugemisrütmi häiris selline ootamatu võõrsõnaline pealkiri ja siis uus pealkiri pisut küll. Mulle oleks vist kogu Kuuevallasuse temaatikas olles lugejana natuke rohkem meeldinud, kui see kahetisus oleks kuidagi maagilisemalt, poeetilisemalt või loolisemalt välja tulnud, et kui olid juba kroonikakatked, mis tulevikust aimu andsid või midagi, suur punane silt „loo moraal“ ... on natuke ... ehmatav?

Aga see selleks. (Nagu tavatses öelda ... ega see ometi Homer Simpson ei olnud? ... „Enough about me, lets talk about me, what do you think of me?“.) Et nii esimeses kui viimases loos oli ju lõpeks ikkagi nii, et tehti nii nagu süda käseb või feromoonid meelitavad ja seda veel enne kahetise lahenduse puänti.

Ja ma mõtlen seda, et kuidas ikkagi proovimine ... mis see hea siis tähendab? Kuulekust ja korralik kodanik olemist? Või siis lihtsalt mingitsorti absoluutset headust, milleni inimene niiehknaa ei küüni? Minu mõistes suuresti oldigi head, lihtsalt mitte täiuslikud ja maailm ei olnud täiuslik niiehknaa, ning kuigi ma olen selle sõnumi poolt, et ei maksa ise oma elu keeruliseks teha püüdes järgida seda, kuidas sa arvad õige olevat selle arvelt, mis tegelikult heaolu toodab, siis ... inimene on vahel ka üksjagu vastandlik olend. Teed ühtpidi on halvasti, teed teistpidi – ikka kannatad. Seepärast keskmine lugu mulle kõige enam hinge läkski.

Igaljuhul, aitab sellest Simpsoni sõnade järgi käimisest. Kaunis kujundus, kaunis keel ja taaskord naudin põhjalikult kõiki neid maade ja kohtade ja inimeste ja asjade nimetusi: Kuuevalla, Pajuvalge, vöömees, Hõbehüüp, Anno ... no ma lugesin juba mitu aega tagasi, lihtsalt kirjutamiseni ei jõudnud, sestap esimese hooga kõik ei meenu. Seega võib pealiskaudsemale inimesel täiesti süümepiinadeta ka ainult kujunduse ja keele põhjal soovitada! Ja kui on räägitud, et raamatu armastusest, siis ei ole ka valetatud, loomulikult on. Janoh, väljamõeldud maailm on ka, selline, mis oleks sobivalt poeetiline ja piisavalt vähese taustamüra ja komplikatsioonidega lava emotsioonide ja valikute tandrile. Ehk.

Aga nüüd mulle tundub, et rääkisin ühest teisest raamatust, sellest, mida ma oma peas lugesin. Kaanepilt oli sama.

Triinu Meres – Kuigi sa proovid olla hea (2019)

Meresi raamatus kirjeldatud ühiskondlikku korda ei oskagi õieti täpselt määratleda. Oleks justkui matriarhaalne (kõik see trall tütarde ümber), kuid võimu teostajad on selgelt mehed – eks samas jutukogu matriarh Anno omakorda mitmel puhul rõhutab, et paljuski otsustavad (suunavad?) asju klannide juhtnaiste nö tagatoa kohtumised (samal ajal kui mehed ametlikult asju ajavad). (Ma nüüd ei julgeks mitte kuidagi kasutada seda vanamoodsat ütlust, et „naine on mehe kael“.) Meeste eesmärk olekski justkui võimalikult soodsalt naituda, et sellega Kuuevalla võimurägastikus võimalikult ettepoole nihkuda.

Teose põhiteemad on kokku võetavad Meresi debüütromaani pealkirjaga: „lihtsad valikud“. Kas süda või mõistus. Tunded või kord. Au ja südametunnistus ning sellega seostuvad eetilised probleemid (mille parimaks näiteks on vast Joonetiks saamine). Nii on kolmes tekstist kahe puhul tegemist eelkõige naistest peategelaste eetiliste küsimuste valikutega – kas järgida süda või korda.

„Minu vend usaldas mind, sest tema uskus minu uhkusesse.
Aga mina ei uskunud enam kellegi uhkusse, ma uskusin punasesse kuuma tuksumisse, soolamaiku, mehehigi lõhna ja pimeduses lausutud sõnadesse.“ („Sulavesi ja vereside“, lk 24)

Meresi naised on õpetatud korra järgijateks (mõlemal puhul ongi tegu oma klanni nö pärijatega), kuid mõlema ihad satuvad vastuollu klanni vajaduste ja normidega: kas siis väga vale abikaasa või sobimatu armuke. Tegemist pole pieteetide ühiskonnaga, aga kasvõi kõrvalsuhetega võiks klannivajadustega arvestada. Nagu avalõigus öeldud, kuidas õieti seda Kuuevalla ühiskondlikku korda kirjeldada – enamasti on see meeste lükata-tõmmata, aga samas võim ise teostubki läbi naiste. Tuleb muidugi meeles pidada, et kõik need kirjeldatud võimusuhted avalduvad selle raamatu maailmas läbi Kuuevalla eliidi, kogumiku ainus lihtrahvast pärit olulisem kõrvaltegelane on see uus-Joonet.

Autor heidab omamoodi kinda tavafantasyle, pakkudes nimiloos konfliktile lahenduse nii testosterooni kui ka testosterooni ja östrogeeni võtmes. Kui T-lahendus on igati harjumuspärane, siis TÖ-lahendus jääb minu jaoks utoopiliseks, muinasjutuliseks. Aga milles see T ja TÖ seisneb, ei saa siin kahjuks lahti kirjutada, see oleks finaali liigne avamine. Veidike segaseks jäi minu jaoks esimese ja kolmanda teksti seostamine – miks õieti Anno peret ähvardati? Kuninga liitmisintriigide tõttu? Või see Anno kunagine südamerõõm oligi siis …

Huvitaval kombel ei jäänud jutukogust meelde religiooniteemasid. Võin muidugi vabalt eksida, aga ei meenu ühegi preestriseisusest tegelase mainimine, või kõigevägevama tõsimeelne kummardamine. Ehk ka oli midagi, aga et see oluline polnud, jäi lugemistuhinas märkamatuks. Igal juhul, harjumatu lähenemine – samas, miks on minus see veendumus, et miski tuntavam religiooniteema oleks just harjumuspärasem? Ikkagi fantasy, või mis.

Meres on kiirelt avaldanud kolm proosaraamatut, mis üsna edukalt täidavad SFF põhiskaala – „Lihtsad valikud“ (SF), „Kuningate tagasitulek“ (SFF) ja nüüdne jutukogu (F). (Ja tänu jumalale, ükski raamat pole üleskasvamisromaan!) Minu jaoks vast teravamat arutlusmaterjali pakub enim vast käesolev raamat – vähemalt mina tunnen küll selle puhul mitmesugust kimbatust ja intriigi. Meres tundubki olevat eelkõige tegelaskeskne autor („mis paneb inimesed niimoodi käituma?“), samuti on oluline (eripärane) ühiskondlik kord („kuidas on võimalik tegelastel vastavates oludes opereerida; mida selline mudel ütleb meie kaasaja kohta?“). Mitte et tegevustik nõrgimaks küljeks on, lihtsalt need kaks aspekti tunduvad minu jaoks alati huvitavamad (ja kuhu on kadunud religioon, eksole?). Sest noh, lihtsad valikud ja „lihtsad“ valikud.

 „Anno naeris.
Ta ei olnud naerdes ilus, aga ta ei hoolinud, ei mõelnudki sellele enam. Alasti, Leitariga ihu ihu vastas oma voodi hallikasvalgetel linadel oli ta piisavalt ilus. Ta oli kuninga tütar. Tema puhul ei olnud ilu kõige tähtsam.
Ta oli Lõunavalla Anno, lastekandja, mõistus ja mõistuslikkus uurivates silmades, visadus vastu pidada, oskus oma tahet painutada, kõik sügaval luudes ja linas.
Ja peale selle kõige oli ta ka elus naine.“ („kuigi sa proovid olla hea“, lk 113)

kirjanduslik päevaraamat

ulmekirjanduse baas

sirp
reaktor

2018. aasta parimad raamatud

Välja on toodud siis need raamatud, mis on ilmunud 2018. aastal. Kui esimesed viis on minu jaoks üsna selges pingereas, siis järgmises viisikus ei oska otseselt pingerida jätkata ning nii siis jagavad need 6-10 kohta. Selles suhtes veider või nii, et ehk 6-10 koha puhul olid ootused palju kõrgemad (võiks ka teha lugemispettumuste nimekirja, aga milleks) … kuivõrd esiviisiku puhul puudusid need enamvähem üldse. Galerast ja Achebest ei teadnud midagi (polnud arvustusi või lugemismuljeidki näinud), Lee lühiproosa on senini olnud nii-ja-naa kogemus (aga triloogia kui selline, ohhoo!), le Guin ja Strugatskid … pole just täielikult avanenud. Aga nüüd nokkisid, ja täiega.

Nagu näha, pole jõudnud aasta jooksul värskeid raamatuid eriti lugeda, ning riiuliski on veel ootamas mitmeid teoseid, mis võiks reaalselt siia nimekirja kuuluda (kuigi jah, need kahjuks ingliskeelsed romaanid ja antoloogiad). Loodetavasti 2019. aasta suudab paremini raputada.

Top 10

1 Daniel Galera – Verest nõretav habe

2 Chinua Achebe - Kõik vajub koost

3 Yoon Ha Lee – Revenant Gun

4 Ursula K. Le Guin - Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia

5 Arkadi ja Boriss Strugatski – Miljard aastat enne maailmalõppu

6-10 N. K. Jemisin – Viies aastaaeg

6-10 Triinu Meres – Kuningate tagasitulek

6-10 David Mitchell – Luukellad

6-10 Dominik Parisien, Navah Wolfe - Robots vs. Fairies

6-10 Alastair Reynolds – Spioon Europal

Siin siis ülejäänud loetud raamatud, mis on 2018. aastal  ilmunud:

Neil Gaiman – Põhjala müüdid

Diana Wynne Jones – Kindlus õhus

Émile Zola – Kuidas surrakse

Ville Hytönen – Jumala koerad

Kir Bulõtšov – Kosmoselaevastiku agent 

Steven Brust – Yendi       

Jeff VanderMeer – Võim. Leppimine 

Kersti Kivirüüt – Tuulte linn

Droonide mäng. Saladuslik tsaar 5 

Jim Butcher - Hull kuu 

Heinrich Weinberg – Tõrkeotsing

Raul Oreškin - Kui ma vananen ...

Diana Wynne Jones – Paljude radadega maja 

Kersti Kivirüüt – Värav 

László Krasznahorkai – Viimne hunt 

Johannes Kivipõld – Põrge 

Janar Ala - Oma rahva lood 

Lois McMaster Bujold – Kodune sõda 

Jüri Kolk - Esimene malbe päev sel aastal 

Henn Leetna - Eesti 100. Reformid Eestis 

Peter V. Brett – Maapõu. Esimene raamat

Andrus Kivirähk – Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel

John Scalzi – Zoë lugu 

Jim Butcher – Hauatagune oht 

Triinu Meres „Kuningate tagasitulek“. Fantaasia (2018).

On öö. Pakane. Lumi.
Toitu on vähe ja seda ei leia metsast, vaid sealt, kus on või on olnud inimesi. Neid, keda linn toidab. Nõnda mõtleb teine inimene. Ja kui ei anta, siis pole muud teed kui võtta. Kuninga jaoks leidub seal, kus on inimesi, samuti toitu. Head, värsket, elusat, sooja. Aga loomulikult pole see kõik ainult öömust ja lumevalge. Miks on kurjus ja võimuga võtmine ning rahaühikuks padrunid? Kas ja kes ulatab, kellele käe? Ja kas annaks muuta viljakaks suveks igavest talve või on midagi muud, mis aitaks külma helgemaks muuta...?

Selline annus maailmaga väga halvasti minemise järgset totalitarismi, kus reamees teeb reamehe värki ja liigselt ei mölise, aga samas paras annus välikangelaslikku vabadust, sest kui sa oled juba rasketes oludes ellujäämas, siis arusaadavalt on teatav piirang KUI palju ettekirjutusi sulle teha saab või nende täitmist kontrollida. Ning loomulikult sünnib äärealadel elumuutvaid kohtumisi, vahetuid, kogemuslikke arusaamu asjade olemusest ja sellest, mis võiks olla õige või vale ning tuleb välja, et halb on pigem süsteem, kui inimesed. Ja kui inimesed kõik kenasti sellest aru saavad ning mõtlevad välja, mis teha, siis ... siis on lootust.

Järjekordselt on väga nauditav lugeda eestiulmekeelt. Kärujaan, Jänene, jne.

Päris lõpuosaga on jälle nii, et põhimõtteliselt tundub väga loogiline anda üldisem ülevaade asjade käigust pärast seda, kui tegelastevahelised pinged on oma lahenduse juba saanud. Et siis pole enam mõtet hakata ülemäära detailidesse minema, pole enam tähenduslikke dialooge ja avastusi, eksole. Aga praktikas kukkus nii välja, et see hulk viimaseid lehekülgi edenes pikaldaselt, silm ei tahtnud peal püsida. Võibolla seepärast, et kui tulemus ei ole enam erilise küsitavuse all, siis skemaatiline kulg enam ei huvitagi, äkki oleks lõbus saunaõhtu rohkem köitnud, selline, kus lõpuks kõik on ’suur rõõmus perekond’? Aga oleks on teadagi ... see, mis oli, mõjus igatahes nii nagu mõjus ja mis seal’s ikka. Ja kuna lugemisest läks kogemata kombel juba mitmeid kuid mööda, siis ega ma enam rohkem muljeid hästi ei mäleta ka.

Igal juhul on mul hea meel, et eesti keeles selliseid raamatuid kirjutatakse.

***

„Üksi. Üksi, nagu Jänene oma skautimisretkel juba kaks kuud olnud on! Nüüd, kus jahirühm oma üleüldise hävingu tagajärjel talle järele ei lähe, peaks Jänene kohe oma majaka maha jätma ja minema tõmbama. Tal oleks nii vähemalt mingi võimalus – ja mida rutem, seda parem. Skaudivarudest ei jätku igavesti ja vend on juba terve igaviku taigas oodanud. Mingil hetkel ta lumepesa enam ei pea, kusekotid saavad otsa ja ... Ja kes talle teatab, mis seis on, et üldse peab jalga laskma? Mööda Smiti keha jooksis võpatus nagu säbar veepinnal. Ta hingas sisse, kõigest hoolimata mõõtu pidades, aeglaselt. Emotsioonid ei aita ellu jääda, vähemalt mitte praegu. Need seal kärujaanis ei tea ilmselt midagi skaudi asukoha ja sageduse kohta. Salu, Jakk, Smirre ja Belka olid surnud ning teistel polnud õieti aimugi, kes ja mis. Jääb ta ise. Võiks vast oodata hommikuni. Päeval sidet võtta nagu ikka. Üks öö ei muuda enam midagi ja öösel pole nagunii sideaeg ju. Ainult ... kui suur tõenäosus oli Smitil tegelikult hommikuni elada?“

Triinu Meres – Kuningate tagasitulek (2018)

Kas see romaan on science fiction või fantasy või science fantasy, ei oskagi omapoolselt määratleda (no see on mulle paratamatult küsimuseks sellel halli alakese puhul, mis jääb epic fantasy ja space opera vahele). Nagu ikka, Meres ei kirjuta žanripuhtalt – kuigi vaevalt, et see romaan oleks olnud romaanivõistlusel sama edukas kui „Lihtsad valikud“, selles suhtes on tegu üsna üheselt ulmesisese teosega.

Et hiljuti lugesin VanderMeeri, oli vahepeal kiusatus seda romaani nimetada eesti versiooniks alast X, aga samas neil sarnasusi suurt just pole; samal moel võiks rääkida, et tegu oleks Tolkieni triloogia modifitseeringuga, kus võimusõrmuseks oleks kuningas (Tume!), mis tuleks heita … heita Linna lõugade vahele. Tolkienile pani ehk mõtlema selle romaani kolmeosaline ülesehitus. Iga osaga hakkas lugu edasi andma rohkem jutustajaid, iga looga läks pilt sellest maailmakorraldusest ühtaegu selgemaks ja samas keerulisemaks.

Kui esimeses osas on tegevus nähtav vaid Rauna silme läbi ja seda tiheda actioni võtmes paari päeva jooksul, siis teises osas on juba kaks jutustajat ning tekst muutub auklikumaks, libisedes üle monotoonsematest hetkedest, mis paari nädala jooksul põgenemisteekonnal juhtub. Kolmas osa läheb juba õige tormiliseks (polüfooniliseks!), jutustajaid on nii Külast kui Metsast, ning juhtuv antakse edasi hüppeliselt ning linnulennuga läbitakse mitu kuud kuni saatusliku mõõduvõtmiseni. Kusjuures kõik need kolmandikud on pea ühe pikad, seega ühes romaanis on üheskoos esindatud nii lähi- kui suurplaan kui ka tavaline narratiivne voolamine.

Nendest aukudest sõltub ka teksti nö loetavus – nii on esimesena osa vägagi jõhker (gore?) tapatalg, edasi hakkab siin-ja-praegu-pinge lahtuma ning lugemine muutub kergemaks, romaani viimane osa on juba õige mittemereslik ehk hakkab meenutama mõnd tavapärast seikluslikkus ulmeteost. Sest Merese traditsiooniliste tekstide võlu ja valu avaldub eelkõige lähiplaanides (naha-aluses, lihatasandil?), olukorras, kus inimene on surutud vastutahtsi võimu, vaimu ja jõu tangide vahele. See on eelkõige selgelt esil esimeses osas, kus nooruke sõdur peab võtma õige ränku otsuseid ning kogema päris võikaid elamusi ja ebainimlikke pingutusi. Järgmises osas on see samuti tajutavalt olemas, kuid „lahjeneb“ kahe tegelase vahel, kes pealegi võtavad nendega toimuvat õige fataalselt. Ning kolmas osa on, nagu öeldud, juba traditsioonilises seiklusulme rütmis.

Küsimus, miks see Merese maailm näib mulle pigem fantaasia kui teadusliku fantastikana, peitub ehk selles, et see postapokalüptiline ei paista just pärinevat meile tuttavast 21. sajandist. Ehk mis on need kuningate tekke põhjused ja mil põhjusel juhtus Pauk. Muidugi on see maailm kenasti düstoopiline oma tekkiva klassivõitluse ja lapseplaneerimise ja repressiivorganite ja muu looriga varjatud saladuste tõttu. Aga need kuningad … jah.  Uniooni ja Konföderatsiooni vaheline konflikt viitaks justkui ühele 19. sajandi kodusõjale, siingi romaanis tegutsetakse viimaks mitmete inimeste õiguste nimel.

Merese kahe romaani vahel on ehk rohkem erinevusi kui sarnasusi. Ja see on hea. Nii on käesolev romaan ehk ebatüüpilisem sellega, et adrenaliinilitakas materdab eelkõige esimeses pooles. Natuke võib mõelda, et kas romaani teises pooles idanema hakkav revolutsiooniidee jääb ehk vähe skemaatiliseks ja kuidagi … harjumatult lihtsaks lahenduseks, põhimõtteliselt võinuks selle pea sama paksu raamatuna lahti kirjutada (muidugi, autor on varasemate teoste puhul mitmel puhul rõhutanud, et kõike ei pea lahti kirjutama). Või noh, ehk on harjumatu, et selle ühiskondliku õnne otsimisel jääb kuidagi varju muidu nii mereslik subjekti füüsiline ja psüühiline ellujäämisküsimus.

Seda romaani oleks keeruline soovitada lugemiseks ulmevõõrale lugejale, juba see raamatu esimese poole kuninglik inimkrõmpsutamine paneb ehk mõnegi inimese kannatuse proovile. Muidugi, eks siin on esil küsimus, mis on see inimeseks olemine ja mis on Teine (ammendavat vastust sellele ei saagi, kuivõrd Metsa-Küla-Linna kõrval on ka teine sarnase ülesehitusega võimuahel nimega Konföderatsioon – aga kui inimesed need seal on, seda ei taha tegelased enam surkida), siis see pole lahendatud just eksistentsiaalses-psühholoogilises võtmes, vaid pigem hoogsa ulmekirjanduse traditsioonides. Et siis, Meres kirjutab nii nagu tahab, ta ei käia ühe ja sama romaani uusversioone.

 „„Palju teil …“ Karen ei jaksanud tervet lauset korraga öelda, puhkas vahepeal. „ … moona on veel?“
„Üldse ei ole,“ vastas Tikk. „Uutel tulijatel veel midagi on, seepärast polegi meist veel üle joostud, aga midagi head siit loota pole.“
„Nii et mul oli täitsa … asjatu teadvusele tulla?“ päris Karen ning kui oleks jaksanud, oleks ta naernud. Praegu piirdus roiu naeratusega. „Oleks võinud kohe ära surra! Kõik on sitt, sest elu on sitt, sest maailm on sitt ja miks me üldse ponnistame?““ (lk 301)

Huvitav, et see romaan ilmus Sündmuste Horisondi asemel Orpheuse Raamatukogu sarjas – kuigi kahtlemata on tegu pigem SH laadis teosega, ikkagi eesti autor ja OR kohta seninägematult tüse teos (ja pealegi pole seal senini ühtki eesti autorit ilmunud). Aga küllap siis kirjastus jõudis kõiki rahuldava otsuseni. Nüüd on mõlema sarja 89 (jätsin loetelust välja 3 SH vene antoloogiat) raamatu kohta juba neljas naisautori teos (varem Marion Zimmer Bradley, Marion Andra (mõlemad 2009), Ursula K. le Guin (2012); niisamuti Lisa Tuttle’iga kahasse kirjutatud romaan – kuid siin on siiski olulisem George R. R. Martini nimi), on vaid aastakümnete küsimus, mil naisautorite teoste koguarv jõuab järele ulmekirjanduse niisuguste tippude nagu Siim Veskimees (8), Isaac Asimov (7), Roger Zelazny (6) või Arkadi ja Boriss Strugatski (5) raamatute arvuni.


loterii
marcalt maailmale
ulmekirjanduse baas