Catherynne M. Valente - Badgirl, the Deadman, and the Wheel of Fortune (The Starlit Wood, 2017)

Valente on ette võtnud Grimmide ühe järjekordse õudusjutu ning selle omal moel lahendanud. Mul pole aimu, kas algupärane jutt on eesti keelde tõlgitud, igal juhul on wikipedias olemas algupärase loo kokkuvõte – millest võib järeldada, et Valente on mõnegi rõhuasetuse muud moodi lahendanud; mitte et selle läbi oleks tegu vähem õudustäratava looga.

Tegevus toimub siis kuskil kaasaegses Ameerikas, kus üksikvanemast isa oma tütre narkodoosi eest diilerile kaotab. Diiler pole muidugi niisama tegelinski ning tema plaanid noore tüdrukuga … pagan teab, mis (üks vihje on muidugi tüdruku käte asjus; aga kas ka enamat … vahest ehk mitte). Igal juhul tüdruk kätest ilma jääb.

Eks see narkoteema teeb asja vajalikult süngeks: kõik tegelased on omal moel veidrad ja eks selle noore tüdruku siseilm võibki olla eakohaselt infantiilne. Kõik see kokku moodustab üsna lootusetu õhustiku.

Charlie Jane Anders - The Super Ultra Duchess of Fedora Forest (The Starlit Wood, 2017)

Tegemist siis Grimmide miski muinasjutu uusversiooniga, kus originaalis tegutsevad lind, hiir ja vorstike on nüüd postapokalüptilises maailmas, mis on tekkinud peale gripipandeemiat (mil on lingvistikas doktorikraad), mis pühkis inimkonna maamunalt (no mida muud on oodata lingvistist pandeemialt?).

Niisiis on inimestest järele jäänud artefaktide maailm, kus korrastavaks jõuks on riikidesse ja ühendustesse kuulumine. Sarnaselt kadunud inimmaailmale on ka need riigikesed oma toimemehhanismidega võimalikeks uurimisobjektideks Foucaulti mantlipärijatele.

Kuid on üks anarhiline nurgake, kus seadused pole niivõrd repressiivsed ja kus kõiksugu erinevad artefaktid saavad koos (või segamini) eksisteerida. Nii ka see … kommuun, kus elavad üheskoos lind, hiir ja vorstike. Neil on lihtne tööjaotus, millega tagatakse esmavajaduste rahuldamine – et kõht iga päev täis saaks, toob lind metsast küttepuid, hiir vett ja teeb tule, vorstike ronib pannile ning aeleb sellel senikaua, kuni toidule lisandub rammusam maik. Ning kui kõhud täis, saab vorstike pühenduda oma unistuse täideviimisele – tema sooviks on nimelt EDMi mängivaks DJks saada. Muidugi ei saa selline idüll lõputult kesta, sest muidu poleks tegemist muinasjutuga – mille aluspõhja on pealegi Grimmid ladunud.

Nagu näha, siis võiks seda lugu hinnata rõõmsalt absurdika raames. Sest Andersi (ja Grimmide) maailm on täis kõiksugu antropomorfseid artefakte, on need siis kõiketeadev tekisaurus või kalkunikoib (pealegi on inimesed hävinenud). Eks see kõik ole muidugi metafoor võimuaparaadi repressiivsele olemusele, kuid tekst on ka rõõmuga loetav ülemeeliku ulakusena. Ja noh, Andersi lugu pole lõpuks nii grimmdark.

J. ja W. Grimm – Punamütsike (1971)

On mõnevõrra mõtlemapanevalt veider, et tüdruk kannab muudkui peas vaid sametist mütsi, nii hakkavad selles räpapesas viimaks täid kasvama. Emale paistab eelkõige muret tekitavat see, et hädine vanaema veinipudeli kätte saaks – ärgu ainult tüdruk seda katki tehku, hoidku pudeliga võpsikusse kukkumast jne! Edasi tekib loomulikult küsimus, et kas peaparandust vajav vanaeit oli ärgates ikka veel nii oimetu, et ei eristanud inimest ega hunti (või milline tegelikult võis olla õige Punamütsikese välimus??). Aga noh, jumal hoiab joodikuid, nii jääb ka vanaema näljase hundi maomahlades hinge – eks aitas seegi, et ta teadis tüdruku toodavast peatsest peaparandusest. Ning peale jahimehe kirurgilist sekkumist saidki nad kolmekesi hundi korjuse kõrval rõõmsasti veini rüübata.

Kui miskipärast arvasin, et originaaljuttu on selle värvimisraamatu jaoks lühendatud või muidu kohendatud, siis tuli välja, et kõik on sõna-sõnalt natürlich. Raamatu on illustreerinud Vaike Pääsuke, kelle nägemus loost on väga kenasti psühhedeelne.

Vennad Grimm – Lastelegendid (1993)

Selline lastekirjandus siis. Sadistlikele lastevanematele ehk.

“ROOS

Elas kord vaene naine, kellel oli kaks last: noorim pidi iga päev metsast kütet toomas käima. Kord, kui ta hagu otsides oli kaugele läinud, astus ta juurde rõõmsameelne ja sõbralik lapsuke, kes aitas tal kiiresti oksaraage korjata ja need ka koju tassida. Seejärel kadus ta ühe hetke jooksul. Poiss jutustas sellest kohtumisest emale, kuid too ei tahtnud seda kuidagi uskuda. Järgmisel korral tõi noorim laps roosi ja jutustas, et ilus poiss oli talle selle andnud ja öelnud, et kui roos õitsele puhkeb, tuleb ta taas.

Ema pani roosi vette. Ühel hommikul ei tõusnud tema laps enam voodist üles, ema astus ta sängi juurde ja leidis lapse surnuna, näol rahulik ilme. Ja roos oli samal hommikul õitsele puhkenud.” (lk 7)

“JUMALATOIT

Elasid kord kaks õde, üks oli rikas ja tal polnud lapsi, teine oli lesknaine ja tal oli viis last. Ta oli nii vaene, et tal polnud lastele kõhutäiteks isegi leiba anda. Suures hädas pöördus ta oma õe poole ja palus: “Minu lapsed kannatavad koos minuga suurt nälga. Sa oled rikas, anna mulle paluke leiba.” Aga pururikkal naisel oli kalk süda ja ta sõnas: “Mul pole endalgi majas midagi,” ning saatis õe kurjade sõnadega minema. Veidi aja pärast tuli rikka õe mees koju ja soovis lõigata endale tüki leiba. Ent niipea, kui noatera leiva sisse tungis, hakkas sealt punast verd välja voolama. Kui naine seda nägi, oli ta ehmatus suur, ja ta jutustas mehele, mis oli vahepeal juhtunud. Mees ruttas naiseõde abistama. Tuppa astudes nägi ta teda palvetamas, mõlemad noorimad lapsed kätel. Mees pakkus neile süüa, mille peale naine kostis: “Maapealset toitu pole meil enam vaja; kolmele on Jumal juba kõhutäie andnud, ka meie palve võtab ta kuulda.” Niipea, kui ta need sõnad oli öelnud, heitsid mõlemad väikesed lapsed hinge. Sellele ei pidanud ka ema süda enam vastu ja ta kukkus surnuna põrandale.” (lk 9)