Lavie Tidhar - The Smell of Orange Groves (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2012)

 

Lugu paigutub autori Central Station maailma (üks andmebaas näitaks, justkui oleks tegu varaseima ilmunud looga) ja paistab olevat otseseks eellooks “Vladimir Chong Chooses to Die” tekstile. Ehk siis kogu see Lähis-Ida naabrus on vähe leplikumas võtmes hiiglaslikus tehismaailmas, kus siis on Chongide juudi-hiina-vene juurtega sugukond, ning neid ümbritseb inimeste, robotite ja tehisintellekti möllamised. Muidugi on siin tehisintellekt kõikvõimas, aga siin jutus puudutatakse muuhulgas robotite võrdõiguslikkuse teemat. Ja Boris Chongi kahtlast tegemist geenidega (selle väidetava Marsi jubina augmenteerimise mõjutusel?). Ja eks siin ole tegelaste mälestuste segunemist, millal Vladimir ja millal Boris, või on veel keegi.

Eks nii üldine jutt viitab muidugi sellele, et väga tähelepanelikult ega isuga lugenud seda teksti, sest noh … natuke igav.

Lavie Tidhar – Bag Man (The Outcast Hours, 2019)

Tidhari tekstil pole ulmega mingit pistmist, on selline põnevuslugu tänapäeva Iisraeli kriminaalse maailma tegemistest, kuhu on segatud erinevad juudid, endise Nõukogude Liidu aladelt sisserännanud ja palestiinlased (kel küll ka soov Palestiina vabanemiseks).

Süžee on iseenesest labane: ühe grupeeringu kuller peab kohale toimetama kohvri, mis aga talt röövitakse konkurentide poolt. Siis sekkuvad tegemistesse palestiinlased, kellega sel kulleril oli eelnevalt verine kokkupõrge. Tulemuseks on vinguvad kuulid ning erinevaid vägivaldsusi kogenud laibad. Ja mis kohvris on?

Hoogsat möllu ja ohvreid on siin küllaga, omamoodi adrenaliinilitaka kannab tekst kenasti välja. Ja muud siit otsida ei tasugi.

Lavie Tidhar – Widow Maker (The Book of Magic, 2018)

Jätkub eelmises antoloogias tuttavaks saanud Goreli goreseiklused (mehe eesmärgiks on oma müstiline kodumaa leida, aga muidugi ei jõua sellele arvatavalt sammugi lähemale), mis on õige tumedad ja täis üliinimlikku reeturlust. Kui eelmine kord tegutses ta kõrbemaastikul, siis nüüd jäätunud mäestikus, mis on olnud tunnistajaks või õigemini hauaks konkureerivate tsivilisatsioonide hukule.

Oh seda morbiidsust, oh seda iidset hävingut, oh neid inimeste saatanlikkust. Tekst lirtsub kurjusest ja pahaendelisusest – seal on kangelane Gorel oma loomulikus keskkonnas, see on tõeline posttraumaatilise stressi põrgu. Eks ole kasuks seegi, et Gorel pole mingi suvaline rändav palgasõdur, tema nurjatused ja tapatööd on teada kogu sealses maailmas jne.

Mingis mõttes on see tekst sarnane sama antoloogia Parkeri looga – väga palju energiat on läinud löövale butafooriale ja tegelaste loomisele, mille käigus lugu ise on kuidagi vaeslapseks jäänud. Tekst ongi kui episood, mis ehk laiemas kontekstis oleks paremas hoos, praegu aga … suts ja valmis. Meenub hiljuti loetud Eriksoni jutustusekogu, kus kargles häälte polüfoonia; samas ega Gorel pole miski õnnetu Reese.

Lavie Tidhar – Waterfalling (The Book of Swords, 2017)

Järjekordne hüva lugu Tidharilt, hakka või seda autorit loetavaks pidama. Seekord siis õige sünge fantasy Goreli nimelisest püstolikangelasest, keda palgatakse sooritama erinevaid tapatöid. Gorel pole niisama matsist palgamõrtsukas, ta on lapsena võõrandatud oma kuninglikest vanematest ning ta peamine eesmärk on leida oma hukatud vanemate kuningriik, millest aga laias maailmas keegi midagi ei tea. Gorel on ka narkar, kes laksu eest on nõus nii mõndagi tegema (no siis tapma). Ja ta on ka petetud armunu, kelle armsamaks on teisest liigist maag, kes nii mõnigi kord on teda inetult ära kasutanud. Ühesõnaga, tegemist on mitmeti probleemse noormehega.

Seekord on ta palgatud tapma üht oma endist kaaslast, kes kunagi Goreli ja ta palgasõdurite kompanii maha müüs (mistõttu ootas nii mõndagi enneaegne surm), kuid kui Gorel ta viimaks kõnnumaalt üles leiab, selgub, et selle petturi vangistuses on üks jumal, kes higistab narkootilist ainet ja selle lakkumise nimel on Gorel nõus tüübi ellu jätma … aga nagu mõne aja pärast selgub, on see vaid osa laiemast pettemanöövrist, mille eesmärgiks on meelitada Gorelit tapma Veekose-jumalat. Ja selle plaani taga seisab muidugi …

Ühesõnaga, selline kiiksuga tume maailm, kus on mitmeid eriilmelisi humanoide ja jumalaid ning eri viise, kuidas mõistusega olendid endale kalleid jumalaid teenivad (mõne nimel hüpatakse end surnuks, mõnd lakkudes saab end pilve tõmmata). Eks see Goreli armsamast maag on samuti meessoost, nii tekib kergelt Tom of Finlandi tunne. Aga niisugune kompott on päris lööv; nagu tutvustuses öeldakse, on Tidhar loonud selle sarjaga midagi sarnast Robert E. Howardi adrenaliiniilmadega (kas tõepoolest peaksin uue pilguga seda lapsikuna mõjunud Howardi kangelaslugusid lugema?).

Lavie Tidhar - The Buried Giant (Robots vs. Fairies, 2018)

Lugu, mis on kui müüt või muinasjutt, postapokalüptilise Noa laeva leidmisest või midagi säärast. Ehk siis maailm, mida me tunneme ja saame tundma, on peale kõiksugu konflikte ja katastroofe hävinenud, ning Maad täidavad inimestest järgi jäänud erinevad robotid. Millest enamik on mõeldud sõjapidamiseks ning inimeste hävitamiseks. Aga järgi on jäänud ka roboteid, mis hoiavad viimaseid inimesi elus … nende hulgas müütilist Oli, kelle lugu siin jutus siis mitmel moel ümber jutustatakse. Oli avastab poisikesena, et teda ümbritsev ideaalne lapsemaailm on muidu igati perfektne, aga tema ise on ebatäielik – vanemad ja koer ja naabrid ja linnaelanikud on kõik tegelikult inimesi jäljendavad robotid, aga Oli on kahjuks miski lihast ja luust ebard. Ta otsustab sellest paradiisist lahkuda (hoolimata elanike vastuväidetest) ning satub kohe hävingujärgsesse maailma, kus kõiksugu tapvad robotid ringi luusivad. Ta kaaslasteks satuvad kaks väiksemat tapjarobotit, mis otsustavad selle üliharuldase inimlapse toimetada hiiglasliku kõikvõimsa mecha juurde, mille ülesandeks on inimesi tappa. Kuid …

Nagu autor järelsõnas kirjutab, tahtis ta luua tagurpidi Pinocchio lugu poisist, kes tahab saada masinaks maailmas, kus inimesi samahästi kui pole järele jäänud. Loo jutustamisviis on meeldivalt krutskiline, kasutades metanarratiivseid võtteid; ning lõppkokkuvõttes jääb paratamatult kahtlus, et kes ja millised motiivid neil jutustajatel õige olla võivad. Huvitav vimkaga postapo.

Lavie Tidhar - Terminal (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 11, 2017)

Kui hiljuti sai avalikustatud tähtis eelarvamus, et Tidhari jutuloome tekitab minus teatud kõhedust, siis see lugu läks eelarvamusega ühte voolusängi (no mäletatavasti eestikeelne tõlge oli igati tarbitav). Ongi üks tüütu undamine, millega ühel lainel olemine nõuab erilist hingeseisundit. Aga seda juhtub mul harva, kergemeelne nagu olen.

Lugu siis sellest, kuidas erinevad inimesed sõidavad üheotsapiletiga Marsile. Ja seda mitte mõnes reisilaevas, vaid ühekaupa reisikapslites (miks niimoodi ühekaupa inimesi lennutatakse… no kes teab). Inimesed siis mõtlevad, et miks nad reisivad, ning ühtlasi püüavad üksteise kapslitega kommunikeeruda. Kuidas lugu lõppes, keeldun mäletamast, sest öökapilugemisena jäin viimast lehekülge oma veerand tunniks veerima (milleks selline masohhism, jällegi ei tea).

Ega ei oskagi midagi kokkuvõtlikku öelda, kogu piin on eelneva paari lausega raskustega netti paisatud. Vähemalt ei saa öelda, et Tidhar püüaks meeleheitlikult keskmisele lugejale meeldida.

Raul Sulbi - Täheaeg 16: Hirmu planeet (2017)

Sulbi jätkab eesti lugejatele angloameerika ulmetraditsioonide tutvustamist, seekord on vaatluse all Veenusega seonduv. Abiks (eeskujuks?) on olnud hiljuti ilmunud auhinnatud antoloogia “Old Venus”, kust on tõlgitud kolme nimeka nüüdisautori jutud (väga tänuväärne), ning sulbilikult tagasihoidlikult on tõlkimisel piirdutud vaid ühe retroulme näitega, milleks on antoloogiat avav Keith Bennetti “Raketlastel on karvased kõrvad”. Et tegemist nelja tõlkeloo ja viie algupärandiga ning neist vaid üks on vanaulme esindaja, siis seekord lugesin Täheaja kaanest kaaneni läbi (jah, ka Bennetti loo, aga sellest ei viitsi enam kirjutada).

Rõõmustav on see, et lugudest enim muljet avaldasid eesti autorite tekstid - Mahkra ogar fantasy muistsest vabadusvõitlusest ja Veenuse amatsoonidest ning Jekimovi klaustrofoobiline märul planeedi kaevandustes. Kolm tõlkelugu (Arnason, Tidhar, McAuley) olid head meelelahutus, niisamuti Belialsi põnevik. Ehk Tänav-Metsavana ja Weinberg jäid pigem keskmisteks kosmoseooperiteks (kuigi jah, mõlemaid lugesin viimases järjekorras). Mis tähendab seda, et tegemist on üle keskmise antoloogiaga, kuivõrd ei leidu ühtki nõrka teksti, mille lugemine paneks hambaid kiristama või lugu pooleli jätma (tõepoolest, ka Bennetti vanaulme on loetav). Koostaja on püüdnud lugudest luua ühtset narratiivi, järjestades neid vastavalt oma nägemusele - mina küll kahjuks seda järjekorda ei järginud. Sellega kaasnes autoritutvustest loobumine (millest on veidi kahju) ja sisukorra mõneti segi keeramine.

Tekste on raske pidada korralikuks teaduslikuks fantastikaks, vast ehk Weinberg ja Tänav-Metsavana on sinna kanti - aga need lood ei leiagi aset planeedi pinnal (Weinbergil on Veenusega üldse nõrk suhe). Muud tekstid (välja arvatud Jekimov) kirjeldavad Veenust kui Maa-sarnast planeeti (võrdluseks näiteks Weiri Mars), kus võivad tegutseda veenuslased või Maalt põgenenud iidsed inimgrupid ning eripärane floora ja fauna. Miks Veenus selline on, aitab ehk seletada Sulbi kirjutatud artikkel selle planeedi ainelisest ulmekirjandusesest. Mis viib mõtte edasi, et kuigi on tegemist igati loetava Täheajaga, pole siin esindatud just nüüdisulme progressiivsemad tekstid - ehk piirab valikut seegi, et tänapäeval pole vist suuremat mõtet leitud Veenuse koloniseerimiseks - kuivõrd planeet pole tõepoolest inimsõbralik nurgake universumis. Sulbi on muidugi huvitav nähtus, püüeldes eesti lugejaid üles kasvatada angloameerika ulmetraditsioonide järgi. Nojah, küllap on mu mõningane rahulolematus põhjustatud sellest, et ei suuda neist traditsioonidest enda jaoks leida muud kui meelelahutuslikku väärtust.

Lavie Tidhar - Uppunud jumalus (Täheaeg 16, 2017)

Kui senini olen pidanud Tidhari raskeks autoriks ning seetõttu kõiksugu lugusid pooleli jätnud, siis nüüd tabas ilmatuma üllatus ehk tegemist on lovecraftimaigulise retroulmega Veenuse ja universumi saladustest. Kui Arnason oli mingilgi moel tänapäeva reaaliatega seotud (Nõukogude Liit, CIA), siis Tidhar purjetab rõõmsalt campi avavetele - siin loos tegutsevad marslased, veenuslased ja teiste tähtede pärismaalased, kes rõõmsalt üheskoos eksisteerivad maalastega. Kui Arnasoni Veenus oli pigem poolkõrbelik, siis Tidhari Veenus on rohelusest pakatav, džunglid ja sood ja muinasjutulikud elukad.

Lugu siis sellest, kuidas kõrtsis kaarte mängivad maalane ja veenuslane satuvad ühe imeliku rünnaku tunnistajateks ning seeläbi saavad teada, et Veenusel on miski saladus-varandus peidus (Roog!). Seda otsima asudes satuvad nad hullu mehe kätte vangi… kes tegeleb selle Roogi soost otsimisega. Kui viimaks Roog leitakse, otsustavad vaevatud maalane ja veenuslane sellele ise käpa peale panna… aga see pole just hea mõte.

Nagu öeldud, on siin loos minu mõistmise järgi Lovecrafti maik juures, kuivõrd tegeldakse iidsete olenditega, kes pole teps mitte nunnud pühapäevitajad. Lugu kirjutatud mahlakas retroulme vaimus ehk siis selline ulmelugu, mida tavalugeja peaks kerglaseks kirjanduseks. Kuid eks see oleneb lugemismudelist - kui sa ei ootagi siit märksõnu ja heietusi inimolemusest, siis niisama meelelahutusena pea samaväärne muinasjutu lugemisega (muidugi, kui see muinasjutt pole just Noviku või El-Mohtari vaimus dekonstruktsioon).

Lavie Tidhar – Vladimir Chong Chooses to Die (The Mammoth Book of Best New SF 28, 2015)

Lugu suremisest, mis polegi enam nii “lihtne” millalgi tulevikus kuskil tähesüsteemis. Chong tunneb, et on endaga läbi, õigemini pole tal enam oma elu palju järel – mehe mälestused on segunenud isalt päranduseks saadud mälestustega. Nimelt valis Chongi isa lahkudes sellise võimaluse, kus inimesest “kaardistatakse” mälukoopia, mis siis võimalusel laaditakse lähisugulastele, et need saaksid kogeda kõike seda, mida lahkunu elu jooksul läbi elas (kogemustest õpitakse jne) – Chong siis enam ei mõistagi, kus on tema või millised on ta isa mälestused.

Surmakliinikus pakutakse talle valida mitmete võimaluste vahel – teha mälestustest koopia (nagu näha, polnud ta enda kogemus kõige parem), lasta end külmutada mõneks aastasajaks (praktika ütleb, et see ei aita ravimatute haiguste puhul), lasta teha endast küborg (nagu Chongi õde tegi) või siis... surra enda valitud viisil (näiteks šampust juues või mõrva läbi jne jne). Chong valib...

Lugu on kantud kergest juudi mentaliteedist ja muidu selline... mõneti sentimentaalne, kuid samas see valikuvõimaluste läbimängimine oli üpris hea ja... inimlik. Lahkumisäri, või noh, mis siis ikkagi teha... lahkumisega. Milline märk maha jätta või kuidas elu ükskõik millisel viisil pikendada. Ühesõnaga, inimlik värk.

Lavie Tidhar – The Integrity of the Chain (The Mammoth Book of Best New SF 23, 2010)

Tidhari lugusid olen siin ja seal kohanud, aga see lühilugu on viimaks esimene, mille olen läbi lugenud. Sellise verstapostini jõudmist võiks kuidagi tähistada, aga ei suuda kuidagi hommikust konjakijoomist lõpetada.

Peale nii humoorikat sissejuhatust ei oska suurt midagi loost kirjutada. On selline lähituleviku päevake Vietnami noore nö taksojuhi elust. Tema unistab Kuule minemisest, kus askeldavad erinevad riigid, muuhulgas Aasia tähtsamad riigid. Vietnamis on senini mingilaadne rahvademokraatlik võim, millel on olla õnnetus Hiina ja Ameerika jõukatsumiste üheks tallermaaks. Kõiksugu tehnoloogilised uuendused on jõudnud ka Vietnami (või on ikkagi tegu Laosega?) igapäevaellu, aga ühiskondlik elukorraldus on ikka... nagu vanasti.

Selles suhtes... ajatu lugu, sellist teksti võinuks vabalt kirjutada ka üheksa- või kaheksakümnendatel, küllap oleks siis mõjunud hulga värskemalt. No teine võimalus on muidugi see, et mul jäi midagi olulist märkamata (need salapärased munk-olendid?), mistõttu ei suuda kuidagi niisuguse loome peale erutuda (hommik & konjak).

ulmekirjanduse baas