Päris hull raamat mütoloogilisest
Aafrikast ja selle intriigidest ja koletistest ja vaimudest ja nõidadest ja
olenditest. Ning inimesed ja loomad ja deemonid ja kuningad ja metsad ja sood.
Ja see kõik on kokku kirjutatud metsiku pöörasusega, kus hingetõmbeaega suurt
polegi. Muidugi, alati võib pidurit tõmmata ja mõelda, et see oleks
minusugusele postkolonialistlik lugemiskogemus, aga … autor nagu ajabki hullu,
joobub metsikustest (mitte et see oleks miski hõimulugu – tehniliselt on
kohalikud riigid vägagi, eh, keskaegsed; lihtsalt see alamate ja orjade
kasutamine … on brutaalne).
Kuulu järgi on juba selle romaani
filmiõigusedki ostetud … mitte et ma kujutaks hästi ette, kuidas kõike seda peategelaste
geivärki saaks laiemale vaatajaskonnale serveerida. Ja no oleks siis peategelaste
hell armastus või ajatu kirg kadunud armuobjekti järele, ei, need tegelased
panevad hooga üksteisele ja noorematelegi (mis võiks eeldada, et lugejaskond
oleks ikka 18+).
Lugu siis sellest, kuidas
müstilise haistmismeelega jäljekütt nimega Tracker palgatakse otsima poissi,
kes on röövitud kolm aastat tagasi. Nagu palkaja väidab, on poiss siiski elus,
ja bande, kelle käes ta on, liigub mööda maid ringi ja sooritab õõvastavaid
tapatalguid – noh, õigemini nad söövad inimesi. Poisi leidmiseks ja päästmiseks
on palgatud väga eriilmeline seltskond, kes omavahel kohe üldse kokku ei sobi.
Nende teekond kulgeb ühes hullumeelsest linnast teise ning avanevad üha uued
(ja aina tumedamad) küljed, mis poisi kadumisega seotud on. Lisaks
jahiseltskonna omavahelistele enam kui pingelistele suhetele saadab neid
kõikjal ohter vägivald ja kummastavad mütoloogilised olendid.
Seda raamatut peaks lugema teist
korda, kuivõrd tekst keeb niivõrd üle kõigist selle maailma kummalistest
eripäradest. See, mis eelmises lõigus on kokku võetud, on vaid üks sirgjoon
joonte rägastikus. Romaan on esitatud lugu loos võttega, ehk siis ühesilmaline
Tracker jutustab ülekuulajale, mis ta viimaks vangikongi sattus – mis sellele
otsingusaagale eelnes (Trackeriks saamine ja ta varasemad suhted mitmete
tegelastega) ja mis selle saaga käigus õieti juhtus (seda siis Trackeri
vaatenurgast, ehk siis tulemuseks pole kaugeltki ammendav jutustus).
Kui esimeses lõigus on mainitud
võimalikku postkolonialistlikku lugemiskogemust, siis tõepoolest – kahtlemata
on fantasy Aafrikast eksootilisem kui näiteks
Ardeni fantaasia paganliku ja
kristliku Venemaa konfliktist. Et siis nii fantastilisem maailma ülesehitus kui
ka lihalikum ja spirituaalsem siseilm; noh, eksootika ruudus. Ja tegelaskõnegi
(„Tell me true, tell me quick, tell me now.“), no seegi ajuti pidžininglise
keel, mis võiks panna kõrgstiili puudumisel kergelt muigama. Aga … aga … Jones
nagu panigi suurt hoolimata punni põhja, et jutustada lihtsalt üht pöörast ja
vägagi brutaalset lugu, mis samas pakub ka vähe mõtteainet sügavamatel
inimlikumatel teemadel. Ja no veidi uskumatu tundub, et tegu on triloogia
esimese osaga – kuhu siis teine osa veel õieti liikuma peaks? (Üks
arvustus teab rääkida, et teised triloogia osad on jutustatud omakorda teiste osaliste
poolt, andes siis oma vaatenurga – no Kuunõid ja Nyka ja Ogo (kuigi Ogo
jutustas päris palju endast) ja Aesi oleks väga huvitavad vaatenurgad
toimuvale.)
„The Aesi laughed. „Your friend the Tracker, he said he
did not believe in belief; I saw that too. You think he believes in a butcher
of gods? He would have to believe in gods first. Did you notice, Tracker, that
nobody worships anymore? I know you do not believe in gods but you know many
who do. Have you not noticed that more and more, the men of the lands are like
you, and the women too? You hae been around witchmen and fetish priests, but
when have you last seen an offering? A sacrifice? A shrine? Women gathered in
praise? Fuck the gods, you say. I have heard you. And you fuck them, this is
the age of kings. You don’t believe in belief. I butcher belief. We are the
same.“
„I will tell my mother she has one more son. She will
laugh,“ I said.
„Not with your grandfather’s cock in her mouth she will
not.““ (lk 512-513)
Tegemist on vast esimese sellise lugemisaastaga,
kus tonnaažilt lugesin enam ingliskeelseid tekste kui et siis mõnusalt
maakeeles. Kuidagi on kukkunud välja nii, et lihtsam on tellida kui et
raamatukogust laenutada. Ja noh, 2019. aastal ilmunud raamatute esikümnesse ei
mahtunudki eesti autorite teoseid, kuigi vaagisin vägagi tõsiselt nii Vadi,
Meresi kui Aleksejevi raamatuid (kordan üle, siinne postitus käib vaid 2019. aastal
ilmunute raamatute kohta, muidu võiks kogu lugemise top 10 õige erinev olla – „Beyond Redemption“, „Deadhouse Gates“, „The Poppy War“, „Blackwing“ , "The Two of Swords" - aga ei viitsi
seda koostada).
