Fredrik Backman: Britt-Marie oli siin

Mõtteline järg raamatule "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust".
Või siis mitte nii mõtteline, otsene.
Lihtsalt kuna peategelane on teine, "Vanaema ..." raamatust tuttavaid tegelasi üsna vähe ning tonaalsus natuke teistsugune, tükib "mõtteline" mõttesse.
Vanaema-raamatut lugedes on üsna raske Britt-Mariet sallida. Isegi tema parematel hetkedel. Ikka tükib hirmus passiivagressiivsus esile, ikka kipub ta lugejat lämmatama, ja Britt-Marie-raamatu alguses on lugu isegi hullem.

Küllap kirjanikul oli vaja nii teha, et tegelase pähe nägemise efekt suurem oleks.

Ja see on.
Britt-Marie osutub niivõrd kaasaelatavaks, et mul tuli väga mitu korda (lugesin jõulude ajal) ette, et mu uid laste jäetud mandariinikoored voodiservalt prügikasti panna või jõulukook ära glasuurida "nagu peab" on väga brittmarielikud. Armastuse näitamine koduste toimetustega, tahtmine tunda end kellelegi vajalikuna, olulisena maailmas vähemalt nende jaoks - nii tuttav.

Britt-Mariel on muide ka omadusi, mis muudavad tema lugejale söödavaks tegemise Backmanile lihtsamaks.
Ta valetab harva (ja needki valed on tegelikult ülearu, nagu hiljem selgub), igatseb ikka veel oma 50 aastat tagasi surnud õe järele ja on tegelikult väga vapper (ning mitte nii tinasõdur, kui ta ise arvaks). Ta kirjutab rotile vabanduskirja, ta suitsetab, tal on pohmelus, ta on TÕESTI äss koristaja ning ütleb vahel nii õigeid asju, et ossaa.
Enamasti ütleb küll valesid.
Aga vahel siiski õigeid samuti.
Olla vapper saab mitut moodi. Ja vapper olemine ning tahtmine tunda end vajalikuna ei ole vastuolus.

Raamat paneb lisaks mõtlema jalgpalliklubide karakteritele, meenutab leebelt, kuidas tulevikupõlvkonnast on homofoobsus välja suremas (kui just täiskasvanud ise seda ei taastoodaks) ja ütleb väga keeruliselt mõistetava (ehk ma siiamaani mõtisklen selle üle, kõlab hästi, aga kas ikka on nii ja võibolla on parem mitte omada inimesi oma elus kui et seal on aina mölakad) asja andestamise kohta.
Et kui ei andesta, polegi lõpuks kedagi, kellele võiks andestada.
Ja krt, samas on need SUURED ASJAD, mida seal raamatus andestatakse, kusjuures andestatakse ikka täie rauaga.

Päris raamatu lõpp, kui väga kurvaks on ära läinud ja siis sealt edasi pääseb, kisub natu liiga moosiseks. Samas vanaema-raamatus läks sama selgelt happyendiks kätte ja seal see mind ei seganud.
Võibolla on asi selles, et vańaema-raamat meeldis mulle rohkem. Britt-Marie on samuti hea, meeldis lausa väga, ent sellist plahvatuslikku "ma olen hea just sellisena, kui ma olen, ma ei pea olema parem ja see on ka selle raamatu autori arust täiesti hästi" ei tulnud.
Lihtsalt leebe rõõm.

Sehkendaja
Loetu kaja
Lugemiselamused
Vahel ma kirjutan ka
Tilda ja tarakanid
Lugemispäevik
Sulepuru
Tuuli ja Marta
Heleni kirjanurk

Naomi Kritzer - Field Biology of the Wee Fairies (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

Ei oska nüüd öelda, kas see ütleb midagi eelmise aasta ingliskeelse ulme lühiproosa parimate juttude kohta või on antoloogia koostaja Strahan peast vähe soojaks keeranud, aga igatahes järjekordne väga kvaliteetne võluvik üleloomulike olendite asjus (nagu Kingfisher! Novik! Harrow! Newitz! Miks mitte ka Nix ja Ford ja Jemisin). Enamus neist lugudest on minu meelest igati mõnuga loetavad, ja noh, minu napid kogemused Kritzeri proosaga on küll seni igati mokkamööda olnud.

See lugu leiab aset 1962. aasta Ameerikas, kus noored neiud reaalselt usuvadki, et kui kinni püüda üks imeliselt lendav väike haldjake, siis selle vabastamise eest saab endale vastu nõuda ilusa naha või juuksed või midagi muud kena. Ent loo peategelane on noor tüdruk Amelia, kes tahab pigem teadust teha kui end tuleviku tarvis ehtida. Selleks ta näiteks peab oma toas kaht gruppi laborihiiri ja dokumenteerib hoolega nende käitumist – et selle tulemusi esitada osariigi noorte teaduskatsete konkursile. Ja kui haldjakesed tõesti olemas on, siis tekib Amelial paratamatult küsimus, et kuidas nad õieti toimivad, milles seisneb nende võluvägi.

Amelia ema muidugi ootab pikisilmi, et tüdruk kohtaks viimaks oma haldjat, ja et nii oleks tüdrukul nii välimust kui ka ajusid. Koolis … on Amelia veidi pettunud. Seal on teadusering, milles tohivad osaleda vaid poisid, ja nagu tüdruk tähele paneb, pole neil oma katsetega just suuremat sinasõprust.

Aga ühel hommikul kooli minnes näebki Amelia väikest haldjakest, kes nii kutsuvalt ta lähedal virvendab (nagu teada, siis haldjakesed nagu tahavadki seda, et neid kinni püütaks). Amelia otsustab temast mitte välja teha (ka seda võib võtta teadusliku eksperimendina). Kuid haldjas ei kao päeva jooksul kuhugi. Viimaks püüab tüdruk ta kinni ning haldja õuduseks on Amelial kindel soov temaga katseid sooritada – seeasemel et pruntis suud või pikki ripsmeid vms soovida.

Lugu on täis mitmesuguseid vaimukaid ajalikke ja ajatuid detaile, mis esmapilgul teevad naljad, aga tegelikult kirjeldavad päris kenasti nö ühiskonnale sobivaks kasvatamisest – kuivõrd Amelia oma tõsiste soovidega pole ühiskonda just valutult sobituv tüdruk. Ka haldjate võluvõimetega seonduv saab üsna usutava seletuse (ikkagi süstemaatiline lähenemine!). Ühesõnaga, sotsiaalselt tundlikel teemadel ei pea tingimata kirjutama pateetiliselt või didaktiliselt, hoopis meeldivam on ... vaimukam lähenemine.

Selle võiks küll eesti keelde tõlkida.

Triinu Meres „Kuningate tagasitulek“. Fantaasia (2018).

On öö. Pakane. Lumi.
Toitu on vähe ja seda ei leia metsast, vaid sealt, kus on või on olnud inimesi. Neid, keda linn toidab. Nõnda mõtleb teine inimene. Ja kui ei anta, siis pole muud teed kui võtta. Kuninga jaoks leidub seal, kus on inimesi, samuti toitu. Head, värsket, elusat, sooja. Aga loomulikult pole see kõik ainult öömust ja lumevalge. Miks on kurjus ja võimuga võtmine ning rahaühikuks padrunid? Kas ja kes ulatab, kellele käe? Ja kas annaks muuta viljakaks suveks igavest talve või on midagi muud, mis aitaks külma helgemaks muuta...?

Selline annus maailmaga väga halvasti minemise järgset totalitarismi, kus reamees teeb reamehe värki ja liigselt ei mölise, aga samas paras annus välikangelaslikku vabadust, sest kui sa oled juba rasketes oludes ellujäämas, siis arusaadavalt on teatav piirang KUI palju ettekirjutusi sulle teha saab või nende täitmist kontrollida. Ning loomulikult sünnib äärealadel elumuutvaid kohtumisi, vahetuid, kogemuslikke arusaamu asjade olemusest ja sellest, mis võiks olla õige või vale ning tuleb välja, et halb on pigem süsteem, kui inimesed. Ja kui inimesed kõik kenasti sellest aru saavad ning mõtlevad välja, mis teha, siis ... siis on lootust.

Järjekordselt on väga nauditav lugeda eestiulmekeelt. Kärujaan, Jänene, jne.

Päris lõpuosaga on jälle nii, et põhimõtteliselt tundub väga loogiline anda üldisem ülevaade asjade käigust pärast seda, kui tegelastevahelised pinged on oma lahenduse juba saanud. Et siis pole enam mõtet hakata ülemäära detailidesse minema, pole enam tähenduslikke dialooge ja avastusi, eksole. Aga praktikas kukkus nii välja, et see hulk viimaseid lehekülgi edenes pikaldaselt, silm ei tahtnud peal püsida. Võibolla seepärast, et kui tulemus ei ole enam erilise küsitavuse all, siis skemaatiline kulg enam ei huvitagi, äkki oleks lõbus saunaõhtu rohkem köitnud, selline, kus lõpuks kõik on ’suur rõõmus perekond’? Aga oleks on teadagi ... see, mis oli, mõjus igatahes nii nagu mõjus ja mis seal’s ikka. Ja kuna lugemisest läks kogemata kombel juba mitmeid kuid mööda, siis ega ma enam rohkem muljeid hästi ei mäleta ka.

Igal juhul on mul hea meel, et eesti keeles selliseid raamatuid kirjutatakse.

***

„Üksi. Üksi, nagu Jänene oma skautimisretkel juba kaks kuud olnud on! Nüüd, kus jahirühm oma üleüldise hävingu tagajärjel talle järele ei lähe, peaks Jänene kohe oma majaka maha jätma ja minema tõmbama. Tal oleks nii vähemalt mingi võimalus – ja mida rutem, seda parem. Skaudivarudest ei jätku igavesti ja vend on juba terve igaviku taigas oodanud. Mingil hetkel ta lumepesa enam ei pea, kusekotid saavad otsa ja ... Ja kes talle teatab, mis seis on, et üldse peab jalga laskma? Mööda Smiti keha jooksis võpatus nagu säbar veepinnal. Ta hingas sisse, kõigest hoolimata mõõtu pidades, aeglaselt. Emotsioonid ei aita ellu jääda, vähemalt mitte praegu. Need seal kärujaanis ei tea ilmselt midagi skaudi asukoha ja sageduse kohta. Salu, Jakk, Smirre ja Belka olid surnud ning teistel polnud õieti aimugi, kes ja mis. Jääb ta ise. Võiks vast oodata hommikuni. Päeval sidet võtta nagu ikka. Üks öö ei muuda enam midagi ja öösel pole nagunii sideaeg ju. Ainult ... kui suur tõenäosus oli Smitil tegelikult hommikuni elada?“