Karen Joy Fowler: me oleme kõik täiesti endast väljas

Esimene asi: see on väga hea raamat, nautisin selle lugemist äärmiselt.

Teine asi: kirjutada selle raamatu kohta mingeid üldisi detaile, vastata küsimustele "millest see raamat räägib?" või "mingid üldised peategelast ja peamisi kõrvaltegelasi iseloomustavad jooned või kasvõi nende elu puudutavad faktid võib ikka välja tuua ju?" tähendab peaaegu kindlalt teiste lugejate lugemiselamuse rikkumist.

Nii et kui püüan korraga olla abiks inimesele, kes lugemist kaalub, ja püsida aus, saan teose kohta öelda piiratud koguses asju.

* Minategelane on sündinud umbes aastal 1974, naissoost ja üpris terane. 
* Raamatu tegevus leiab põhiosas aset 1996. aastal, ent mälestused varasemast, eriti kuskil 1980 aastast, on samuti olulisel kohal, ning korduvalt on mainitud ka "praegust aega", mis tundub püsivat kuskil 2012 aasta kandis. 
* Lugu ei esitata lineaarselt, kaugel sellest.
* Raamatu sisu selgub tükkhaaval, kusjuures üsna läbivalt kasutatakse meetodit "jutu sees mainitakse üht või teist detaili, hiljem antakse detailile laiemat tagapõhja ja veel palju lehekülgi hiljem minnakse konkreetseks ja räägitakse, mis siisTEGELIKULT  juhtus".
* Rõõmustavalt loogiline.
* Harlow valetab alailma, erilise põhjuseta. Ma tunnen ka ühte sellist naist (no enam ta ei ole tüdruk - kuigi toona oli).
* Psühholoogi laps ei ole kerge olla. Kaastunne kõigile teistele psühholoogilastele! Väga väga raske on näha ennast millegi muu kui teaduslikult paikapandavate kildude kogumina, mis pealegi kehvasti kokku pandud. 
* Mälu ei ole lihtne ega lineaarne ega alati usaldusväärne. 
* Mida inimesed ütlevad ehk fakt a ja mida nad mõtlevad ehk fakt b, on kõige kummalisemates seostes nähtused.
* Kannatused on alati tõelised.
* Rõõm on sama tõeline.

Laura raamatublogi, samas tekst ilmus ka Postimehes
Loetu kaja (spoilib armutult) 
Raamatutega (spoilib samuti)
Triinu raamatublogi (mis nad spoilivad peaaegu kõik või? See ka.)
Plaan B (spoilib üpris leebelt)
Kultuuritarbija 60+ (kah leebelt)
Ivika loeb (ei spoili)
Loteriis varem (spoilib leebelt)

Peter S. Beagle - Four Fables (Year's Best Fantasy 7, 2007)

 

Neli mõistulugu liblika, türannosauruse, jaanalinnu ja kaheksajala kogemuste läbi sellest, mis on see inimeseks olemine ehk ka pime kana leiab tera - no kuidagi peab evolutsioon toimima, ka ühe liigi edutu teekond või umbtee on laiemas plaanis teekond edasi.

Vast parimad tekstid on türannosauruse ja jaanalinnu lood. Türannosaurus püüab kinni imetaja, kes viimasel hetkel teatab, et tal on sõnum: neljapäeval tabab Maad hiiglaslik asteroid, mille tagajärjel surevad välja suured elukad. Aga mis on asteroid? Imetaja seletab, et taevast kukkuv hiiglaslik mägi. Aga neljapäev? Imetaja läheb lõunaooteks ja saurused leiavad lõpu.

Noor jaanalind peab tobedaks oma suguseltsi kommet hädade korral pead liiva alla peita. See on suisa ohtlik, aga teised jaanalinnud nii ei arva. Viimaks läheb mässumeelne jaanalind nõu küsima kõige targema looma käest - iidvanalt isalõvilt. See soovitab lõpuks pea asemel keha liiva alla peita. Ja tõepoolest, jaanalindude uus komme tekitab erinevate kiskjate hulgas … furoori.

Joy Adamson „Vabana sündinud“. Eesti raamat (1985), tlk Silvia Kippasto

Raamat, mis sisaldab ohtralt nii inimeste ja loomade kui ka loomade omavahelist suhtlust – jälle üks mu lemmikuid teemasid. Mõnes mõttes tundus, et meil siin põhjas polegi päris lootust sarnaseks kogemuseks, metsiku looduse asustustihedus ei ole selline, et võserikus peaks hoolega jälgi lugema ja silmad lahti hoidma, et mitte kõikvõimalikele eri liiki loomadel otsa jalutada ning ootamatult elevandikarja sisse lõksu jäämine pole ka teema ja olla jõe ääres istudes pidevalt ümbritsetud narritavatest paavianitest (ilmselgelt ei ole see igasugu soojamaa muinasjuttudes, kus ahvid sees, üldsegi ülemäära suur loomtegelase isikustamise hüpe, kui need sindrid narrima ja näppama pannakse) ja krokodillidest (noh, see, et meil jõgedes-järvedes krokodille pole, sellega olen ma küll nurisemata nõus leppima siiski). 

(Kuigi, eks need inimesed, kes metsas rohkem kodus on ja loomadel ühel või teisel põhjusel erilisemalt silma peal hoiavad, eks need inimesed ikka üksjagu märka ja kohta ka. Piltegi on näiteks sellest, kuidas vares rebast sabast sikutab või eks ole mul endalgi, nii vähe kui ma tegelikult ka metsas ringi kooserdan, õnnestunud (väga matslikult) kutsumata kähriku uru juures tammudes koduomanikuga pea ninapidi kokku põrgata.)

Vabana sündinud passib kenasti samasse ritta Durrelli klassikutega ja Konrad Lorenzi loodusraamatutega – annab väärtusliku aimu sellest, kuidas olla kasupereks ühele lõvile, sest seda Joy ja George lõpuks ju on. Küllap võti seisnebki selles, mida autor ka ise raamatu keskel, kui Elsa juba piisavalt täiskasvanu on, mainib. Et nad arvestasid lõvikutsika loomuse ja vajadustega, ning lõpuks jäi järele pigem võrdsete sõprus, kus Elsa oli niivõrd kuivõrd kursis metsaelu reeglitega ning samas ei unustanud ka oma inimperega kooseksisteerimise ja suhtlemise viise.

Taustaks on Aafrika (Keenia) loodus oma külluses, palju tundmatuid taimi ja loomi oma igapäevasuses (jah, teistel laiuskraadidel on kask ja kuusk eksootika!), üks pere teine lemmik, damaan – jälle loomake, kellest midagi ei tea, aga samas, milliseid suhteid on võimalik temaga luua. Eks kindlasti oli suur loll neis suhetes sellel, et ka Joy ja George olid ju erialainimesed, looduse ja loomade uurimine nende kirg. Ning lisaks see, et soe kliima, sagedased väliretked ja üldine eluolu tundus olevat üksjagu kaugel linliku punktuaalsuse ja puhtuse visioonist. Pidas Konrad Lorenzki ju elutoas hakki ja talus kannatlikult jahuussipudru kõrvatoppimise armastusväärsust. Olen üsna kindel, et minul endal ei jätkuks leplikust lasta mürakal lõviteismelisel end armastusväärselt pikali hüpata, tõsi, ühel hetkel kui hakkas väga tihti korduma olukord, kus Joy enam iseseisvalt endale otsa hüpanud Elsa alt välja ei pääsenud, siis tegi ka tema sedasorti suhtlusele lõpu.

Ka lõvikutsika seiklused paljude erinevate loomadega olid mõnusalt kirjeldatud. Küll meeldis talle kaelkirjakuid varitsedes mängida, elevante jälitada, pühvlite peale eriliselt elevile minna ... kuni ajani, mil ta iseseisvalt murdma õppis oligi vast mängukaaslane paslik sõna küll. Ja huvitav oli see, et kui lõvil kõht täis ja ta avalikult ringi jalutab, siis ega need teised loomad niiväga ei peljanudki, ühtlasi oli suurtel loomadel ka rahumeelseid strateegiaid oma laste lõvist ohutusse kaugusse korraldamiseks. Kui nii võtta, siis kattuvad siinse raamatu vastastikkused suhted päris hästi ahvenapoiss Sulevi poolt tiigis kohatuga – kui nüüd kõik see vastastikuse abistamise osa ja õrnatundelisus kõrvale jätta.

Igal juhul väärt sissevaade ühe lõvi ellu ning järjekordne meeldetuletus, et loomadele vaadates tuleb unustada liigne inimesekesksus ja teiste olendite alahindamine.