Grace Greene “Vahepealne õnn“. Ersen, 2019, tlk Ülle Jälle.

Teemaks vaimselt vägivaldsest lähisuhtest lahkumine. Retsept üsna klassikaline – naine hiilib oma napi salajase rahavaru ning mõne isikliku asjaga abikaasa juurest minema. Otsib varju vanematekodus, kuid jõuab lõpuks oma emapoolse suguvõsa päritolukohta, tädi asemel vana ja tolmunud maja valvama, lapsepõlve ja oma juuri meenutama. Võite kaks korda arvata, kas naabriks on sobiva vanuse ja atraktiivsusega vallaline meesterahvas ja teise arvamiskorra võite nüüd ära kasutada pakkumaks, et kas see meesterahvas tuleb oma osavate kätega abi pakkuma nii kadunud koera otsimisel kui ka koeraaediku renoveerimistööde osas. Lisaelemendina on meesterahval nutikas kasupoeg, ja loomulikult kulmineerub lugu maja ümber luuravast abikaasast jagu saamisega. Plusspunktina võib välja tuua ehk, et selles osas ilmutab printsess üsna aktiivselt pealehakkamist ja taiplikust ning valgel hobusel teoreetiline tulevasekandidaat jääb rohkem toetavasse rolli. Lõpus ei helistata ka pulmakelli – raamat piirdub siiski peaasjalikult iseseisvuse taasavastamise ja enesekindluse leidmisega nö juurte juures ja unustatud lapsepõlvemälestusi läbi mäletsedes ning onu surma asjaolusid avastades.

Natukene on ümbritsevat looduskeskkonda ja pisut olmelisi riietusküsimusi ning loomulikult koertega sahmerdamist. Ahjaa, ka kuulekus ja „tubli tüdruk“ olemine eraldi teema, mille peategelanna tõstatab. Et tegi muudkui nagu vanemad tahtsid ja nagu mees soovis, aga miskit head nahka lõpuks sest kõigest ei saand, hoopis iseennast kaotas ära.

Sheila O'Flanagani „Kadunud naine“, mida üle aasta tagasi lugema sattusin, on põhimõtteliselt selle raamatu teisik, väikeste erinevustega. Seal põgeneb peakangelanna tööreisil olles, kuid loomulikult tagasi maakohta, kus ta lapsena mõnda aega elas ning samuti käib lapsepõlvemälestuste läbisortimine, kunagiste saladuste avastamine ning uue atraktiivse meesisikuga toetava suhte tekkida laskmine, et siis lõpuks manipuleerivale abikaasale koht kätte näidata.

Paistab, et tegemist on hea sissetöötatud retseptiga. Aga mul kipub ikkagi nii olema, et kui seebikaisu tekib, hakkan kõikvõimalikke telesarju läbi lappama – millegipärast annavad näitlejate õnnestunud dünaamika, hea situatsioonikoomika ja visuaalselt kaunid kohad kulunud lugudele õdustavat värskust, aga raamatute puhul ei paku teostus sageli just väga palju kunstilist naudingut. Et oleks siis juba sellised maastiku ja olustikukirjeldused, et tõmbavad enesesse ning peategelaste dialoog ajab liblikad ärevile. Enamasti ei ole. (Olgu mainitud, et Jane Austen on kogu romantilise kirjanduse žanrile ikka tõeliselt silmad ette teinud.)

Adrian Tchaikovsky - Guns of the Dawn

Emily Marshwic on Jane Austeni kangelannasid meenutav vanast, kuid tagasihoidlikust aadlisuguvõsast pärit neiu. Marshwicid on olnud tuntud oma kohusetunde poolest; seepärast pole mingi ime, et kui puhkeb sõda naaberriigi Denlandiga, ei peida perekonna meesliikmed ennast selle eest. Kuid siis nõuab sõda neid veel juurde - ja kui mehi enam pole võtta, siis hakatakse nekrutiks võtma ka naisi. Ja Emily satub samuti lahingute keerisesse (romaan algabki in media res lahingustseeniga).

Romaani esimene kolmandik jätab mulje, et tegu on "Uhkuse ja eelarvamuse" ja "Läänerindel muutuseta" ristsugutisega, millele soustiks veid võlukunsti peale kallatud. Selles on 18. sajandi lõpu Inglismaad meenutav ühiskond, kõrk ja veidi tagurlik, ning oma kuninga tapnud ja ennast parlamentaarseks kuulutanud naaberriik. On, nagu öeldud, Austeni tegelasi meenutav perekond, on nende samuti austenlik vaenlane hr Northway, kes on aastate eest vana hr Marshwici enesetapuni viinud, kuid kellest Emily endalegi ootamatult hingesugulase leiab, on ball ja säravad kostüümid - ja siis muidugi lõputu mõttetu sõda kusagil kaugel. Ja sõjamaagid. Kui Emily ise sõtta satub, siis tempo muidugi muutub, lahti läheb pidev tulistamine, raiumine ja muu säärane ning temast saab uhke ja nutika aadlineiu asemel tõhus tapamasin, vähemasti teiste vaatepunktist; lugejal on siiski võimalik Emilyga koos kaasa kahelda ning mõtiskleda juhuse rollist kangelaslikkuses. Lõpuks saab muidugi sõda otsa ja kõik, kes veel ühes tükis, pöörduvad tagasi, kuid rõõmu ja rahu sellega ei kaasne; sõjani viinud ja sõjas tekkinud pinged on kuskil pinna all jätkuvalt olemas ning ei usu, et ka romaani lõpplahendus neid täielikult lahendab.

Lugesin raamatut nohuse peaga; uimasusele vaatamata - või ehk just selle tõttu - hakkas juba alguses häirima segadus detailides. See on muidugi ilmselt liigsete teadmiste häda, kuid ühiskondlikult on Tchaikovsky kokku seganud kogu Euroopa ajaloo 18. sajandi lõpust esimese maailmasõjani, mis paiguti mõjub väga kohatult. Ruumiline mastaap kipub venima nagu kumm, sest peategelane jõuab rindele mõne päevaga, käskjalal kulub aga sama maa läbimiseks samal viisil nähtavasti nädalaid. Sõda toimub ühel hetkel suurel alal ja on kõikehõlmav, järgmisel aga justkui peopesasuurusel maalapil; see peaks olema kestnud juba aastaid, kuid kõigile jätkub imekombel ikka veel vormiriietust, relvi ja muud varustust jne. Vaesed maagid ei leia ka eriti muud kasutust kui vaid ülespuhutud leegiheitjatena. Nii et maailmaehituslikus plaanis ei saavuta "Guns of the Dawn" kokkuvõttes suurt enamat hunniku klišeede kokkukuhjamisest. Samas meelelahutusena haigele targutajale on ta hea ja hoogne, hoides romantilise liini sõjalisega edukalt tasakaalus ning joonistades päris kenasid austenlikke karaktereid.