Daniel Woodrell – Külm halastus (2014)

Tõeliselt tume romaan Ameerika nüüdisaja kolkaelust. Isa kaob sügisel, lubades millalgi tagasi tulles tuua kotitäie raha ja nänni ning jätab endast maha vaimselt haige naise, 16-aastase tütre ja kaks nooremat poega. Nojah, sarnaselt teistele Ozarksi kandi meestele pole isa olnud mingi musterkodanik (kuid see-eest kohalike poolt väga hinnatud metaamfetamiini valmistaja) ning mõned kuud peale kadumist selgub, et mees peab peagi kohtuistungile ilmuma, aga kui ta sinna ei tule, siis kaotab pere isa sõlmitud kautsjonileppe tõttu oma maja ja maa. Tütar asub kiiruga ümbruskonnast isa jälgi otsima, aga põrkub vastu kohalike vastumeelsuse müüri. Keegi ei taha, et asja urgitsetaks ning asi lõppeb tütrele karmi füüsilise töötlusega.

Kohtuistung toimub, isa sinna ei ilmu, ning talu õuele ilmub kautsjoniametnik, kes teatab, et kuu jooksul peab tüdruk vendade ja segase emaga sealt kaduma – kui muidugi isa ühel või teisel kombel välja ei ilmu. (Naaber on valmis üht poega enda kasvatada võtta, sest noh, tegelt ongi naaber poisile isaks.) Tüdruk hakkab seepeale asju kokku tõmbama, põletab varasemate põlvkondade mälestusesemeid ja riideid, niisamuti plaanib maha müüa väärtusliku metsamaa, mida suguvõsa senini pole lasknud aastakümnete jooksul puutuda. Aga siis... tulevad neiu hiljutised peksjad ja aitavad täbara olukorra nö positiivselt lahendada.

Kõlab kui happy end? Noh, sel juhul selline päris muserdunud happy end. Woodrelli kirjeldatud Ozarksi kant on tänapäevaseks eluks ikka väga nadi kant – tõsi küll, seal on olemas nii televisiooni vaatamise võimalus kui ka alkohol, kanep ja metaamfetamiin (kohalikud nö talumehed ongi pigem spetsialiseerinud metaamfetamiini tootmisele). Kinnine ühiskond, kus inimestel on erinevad sugulussidemed ja pikk ajalugu. Kes kellele tappa andis, kes kelle tappis, kes keda pani. Vägivaldne sootsium oma aureeglitega, adrenaliinist ragisev meesteühiskond, kus naistel roll lastekasvatajatena või lõbuobjektidena (muidugi, on ka matriarhe). Natuke nagu Metsik Lääs, aga 21. sajandi tingimustes.

Loo peategelane Ree on üks kange neiu, hoolitseb ema ja vendade eest, püüab poistele õpetada eluks vajalikke oskusi (sest ta ise plaanib sõjaväkke astuda, et Ozarksist minema saada), ning üritab oma vastikult bad ass'idelt sugulastelt isa kadumise kohta selgust leida (tõsi küll, selle eest tabab teda vägagi karm karistus – aga kohalikele avaldab muljet, et neiu ellu jäi ja sirget selga edasi hoidis). Nagu teised temavanused, jäi talgi kool pooleli – erinevalt teistest neidudest mitte seepärast, et vaja mingi jõmmi tekitatud titte kantseldada.

Ühesõnaga, miskit idealistlikku ruraalset rahulolu siit tekstist välja ei pigista. Maakoht on karm ja inimesed on karmid. Võiks muidugi õhata, et põhjamaiselt kaunis ja karm maa... aga milleks.

Omaette ooper on tõlke teostamisega, natuke veider on, et tõlkija seletused paiknevad tekstis (nt koha- või hüüdnimede seletused, muud selgitavad märkused), mitte nt joonealuste märkustena; võiks öelda, et sellised tõlkijapoolsed lisandused autori teksti sees võtavad ilukirjanduslikku vunki vähemaks. Õnn seegi, et Woodrell ise pole omapoolselt kasutanud ümarsulgusid.

loterii

Külm halastus: Daniel Woodrell

Jutt oli väga hea.

Raamat oli väga ilus.

Raamat ei meeldinud.

Raamat ei meeldinud seepärast, et oli toimetamata.

On alust kahtlustada, et

• Mitte keegi kirjastuses ei olnud seda tõlkijalt saadud faili läbi lugenudki, toimetamisest rääkimata.
  
  
• Tõlkija oli pidanud toimetamist ennastmõistetavaks ja jätnud teksti sisse ka oma kahtluste väljendused.

Tõlkijaks on märgitud Kalevi Kvell. Tema kohta leiab netist teksti (http://www.jt.ee/2074245/inimest-loe-kui-huvitavat-raamatut ), kus on puudutatud ka tõlkimisega seotud jamasid. Nüüd on uus jama kaelas. Vaevalt, et ta tunneb rõõmu ja uhkust oma nime üle tiitellehel.

• Tõlkija poolsed märkused on sulgudes teksti sees, niiviisi, et ei ole võimalik erista märkusi ja tõlget. Mõne märkuse puhul võib tunduda, et tegemist on võõristusefekti saavutamiseks tehtud autori poolsete märkustega. Tavaliselt on et tõlkija/toimetaja märkused joone all.
  • Need märkused ei moodusta selget ja ühest süsteemi. Märkused ei ole alati mõiste esimesel esinemisel, mõni märkus annab sama asja kohta sisult erinevat infot, märkused ei ole alati keeleliselt korrektsed.
  • Ei ole otsustusele jõutud, kas tegelaste hüüdnimed kuuluvad tõlkimisele või mitte – praegu on (samade tegelaste kohta) mõlemaid variante.
    
    
• Tõlkija ei ole (vist) olnud teadlik sõimu tõlkimise tänapäevastest heast tavast – sõimu sõnasõnaline tõlkimine on viga, õige on leida Eesti keelest sama kangusastmega väljend.
  
  • Lk 124: „… kui see oma ema keppija siia sisse kõnnib…“. Kontekst lubab arvata, et kõne all olev isik ei ole olnud oma emaga sugulises vahekorras - tõlkija jäme maitsevääratus. Kui oleks olemas olnud toimetaja, siis ei oleks see sellisena trükki jõudnud.
    
    
• Taoline olukord sunnib lugema pideva kahtlusega – kriminaalse loo nautimise üks eeldusi on usaldus teksti vastu.

Muidu olen ma tõlkega rahul – rütm ja lauseehitus vastavad minu maitsele.

Raamatu on välja andnud kirjastus „JI klassika“, toimetajat ja toimetamist ei ole mainitudki.

Raamatul on kõvad kaaned ja kaanevärviga sobivas toonis järjehoidja.

Mina oleksin eelistanud toimetatut, olgu selle hinnaks pealegi pehmed kaaned ja hall paber. Aga ju on see käesolev kirjastaja ettekujutus heast raamatust.

(Kivisildniku kodulehel on sõnad: juba mõnda aega kahtlustan et olen jumal)

Nii palju siis häirivast vormist. Kas toimetamine on sisu või vorm?

Sisu on ilus. Jutt on ilus.

Selle jutu ilu on ennekõike selles, mida ta ei ole.

Jutus ei ole:

• Suurtele üldistustele pretendeerivaid sügavmõttelisi lõike (ehki lugu seda võimaldaks).
• Pisarakiskumisi (ehki loo käik seda võimaldaks).
• Ohvri-sildistusi (ehki annaks ka nii näidata) ja sellest tulenevat ettepanekut anda kellelegi ära oma hääl või raha.

Nii, et karge lugu.

Loo kargus on omadus, mis tekib selge eesmärgiseadega. Ja praegu on eesmärgiks jutustada lugu.

(Ehki eestikeelne internet ei paku selle raamatu lugemiselamusi, on loo ümberjutustus olemas http://et.wikipedia.org/wiki/K%C3%BClm_halastus. See ei vasta detailides minu poolt loetule (kontrollitud raamatu järgi!), nii et võib olla lähtus jutustaja inglise keelsest originaalist (usaldus tõlkija vastu?!) või usaldas muljetamisel liialt oma mälu. Pole ka võimatu, et raamat on Viki artikli autori poolt lugemata ja ümber on jutustatud hoopis raamatu järgi tehtud filmi. Film, muide, olla kuulus ja palju tunnustust leidnud.)

Lugu ei ole lineaarne.

Algul ütleb peategelane väga nõudvalt oma vennale: „Ära iial, iial küsi armuanni järele!“.

Ja asub seejärel ümberkaudsetelt nõudma oma õigust. Nõuab õigust ja saab selle lõpuks … armuannina.

Kas see nõudmine oligi veidras vormis armuanni küsimine, kas õigust saab anda halastusena, armu andmisena?

Ja nii edasi, ja nii edasi…

Kui raamatu algul unistab peategelane ümbruskonna mahajätmisest ja sõjaväkke astumisest, siis lugejal ei ole lõpus kahtlust – see tüdruk sõjaväkke ei lähe, tema hoolitseb edasi oma vendade ja ema eest.

Et siis peategelane muutub jutu jooksul.

Peategelane ei muutu jutu jooksul, see vastutus teiste eest on temas algusest peale olemas, aga ta ise seda veel ei tea. Jutt enda kohta olulise teadasaamisest.

Raamat kohusetundest. Kohusetunne on see, mis lubab küsida armuandi. Ent mitte enda jaoks, tohib küsida (armuandi, halastustust) teistele. Tohib ja peab küsima, nii et veri lendab. Praegu küll küsija enda veri, aga … lihtne on kujutada ette, et ka võõras veri – las lennata, hea eesmärk pühendab abinõu!

Nõnna, väikese liialdusega raamatu mõttest.

Raamat on liigitatud maa noir’iks (county noir). Võimalik, et see on õige, ei tea. Üldistuse tegemine on raske, teisi maa noir’e pole lugenud, netist jääb mulje, et teisi taolisi pole olemaski.

Mina küsin, kelle verd on kirjutaja ja arvan ära tundvat Leo Perutz’i ja Torgny Lindgren’i näojooned. Üks mu tuttav väitis nägevat sugulust Charles Bukowski kompromissitu inimene-olemisega.

Igal juhul on tegemist silmapaistvalt hea raamatuga jutuga!

Lugege kindlasti!

Daniel Woodrell – Häda ellujäänuile (2009)

“See oli sama selge, kui on lehmakoogid lumisel kaldal.” (lk 79)

(Ameerika kodu)sõja karune maailm, 19. sajandi koleduste nautijale sobilik teos. Soolikaid ja jäsemeid ja pooduid lendab sinna ja tänna ja kolmandassegi kohta. Hea sisseelamusega kirjutatud, krooniks õienupul on mõneti robustne kõnepruuk ja mõttemaailm, poeetiline segipööramine. Nii verise raamatu kohta ootamatu lõpp.

Kui hiljuti sai loetud aurupunki, siis peale selle raamatu läbimist sain teada järelsõnast, et Woodrell on kantrinoiri algataja (oleks kohe teistmoodi lugenud, kui enne teadnuks!). Raamatu lõppu lisatud selgitustest tuleb välja, et päris palju on tegevusel pistmist reaalsete isikute ja olukordadega. Igal juhul, tore lugemine, why not elamus.