Kristi Reisel - Gurmee tee (Täheaeg 22, 2023)

 

Hästi koostatud tekst - kuni puändini oli ikka üsna möh-tunne: kui esmakogemus autoriga oli parajalt särtsakas, siis mis zen siin nüüd toimub, kus on … nõks? Aga nõks tuleb.

Sarnaselt esmakogemusele on seegi tekst teadusliku fantastika raames - kõiksugu planeedid ja võõrad olendid. Peategelane on tippkokk, kel on lubatud siseneda ühel planeedil asuvasse maitsete paradiisi - selle läbinu on endale enamvähem kindlustanud koha ülimate kokkade eliidis. Teda võtabki kõiksugu peente ja haruldaste aroomide küllus, aga ka mitmed tülitekitajad, kes takistavad üksnes keskendumist. Kuid samas saab ta neist tülitajatest enda jaoks midagi õppida. Ent siis kohtub ta ühe põliselanikuga (need on siin muutunud harulduseks) - kolme ninaga humanoid, kes palub ta endale süüa teha. Enneolematu au!

Igal juhul, Reisel on omandanud ulmejuttude kirjutamise võttestiku - eks võiks küll mõelda, kas puändijärgne läheb liialt pikaks, aga samas on siis kõik lahti seletatud.

ulmekirjanduse baas

Meg Elison - The Pizza Boy (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Lugu tulevikust, kus veidra reliktina tegutseb nö pizza kojukanne - mis siis antud tingimustes tähendab toidulätaka toimetamist erinevatele laevadele või objektidele sellesinatses ilmaruumis. Aga … ühtlasi on tegijale oluline, et see pizza peab olema õigesti tehtud, traditsioonide ja retseptide järgi (mitte küll nii radikaalselt, et kiviahjus ja elaval tulel).

Ehk siis kust muretseda tomatid (antud juhul kasvavad need pizzalaevas) või juustu (seda saab planeedilt, kus sealsetelt vee-imetajatelt saab soolast piima ja seejärel siis rohelist juustu), seeni (kõige keerulisemalt kättesaadav komponent), liha ja muid aineid. Kire õige pizza tegemiseks on pärinu laevaomanik oma isalt, kes sellega varem koos pojaga tegeles (ja kes ühel päeval jäi kadunuks) ning traditsioone tuleb hoida - eriti sellises maailmaruumis, kus on pidevalt sõjalisi pingeid. Kuid pizzamees on neutraalne ja tema toimetab kõigile tellimusi. Kuigi … eks teadjatele ole omamoodi sõnumiks seegi, milliseid toiduaineid saab kasutada toidu tegemiseks - kus on küllalt vaba, et pizzamees saaks seal toorainetega toimetada.

Et siis võrreldes antoloogia eelmise tekstiga vähe klassikalisem lugu - jutumull, mis ühtaegu sisaldab konkreetset juhtumit kui ka annab laiema pildi selle ümber. Eks see pizzateema on sellises maailmas enam kui relikt (ja tegu on viimase inimesega, kel sellised oskused ja teadmised), kuid samas lugejatele enamvähem kodune teema. Niiet, omamoodi huvitav visioon tulevikuilmast.

Neil Gaiman - Sunbird (M Is for Magic, 2008)

 

Lugu siis epikuurlaste klubist, mis on jõudnud omadega surnud punkti, sest enam pole midagi uut hamba alla proovida (muidugi on veel enam kui külluslik putukate maailm, aga nende maitsed pole üldsegi nii mitmekesised). Lõpuks üks vanem kodutu veidrik pakub, et Kairo linnas on võimalik tulilindu püüda (mis siis polegi vaid müütiline elajas), ja seda siis ära grillida.

Tekst on ilmunud muuhulgas Gaimani kogumikus “Fragile Things” ning tolle raamatu sissejuhatuses on muuhulgas juttu selle loo taustast - nimelt püüdis Gaiman seda kirjutada oma ühe noorpõlveiidoli R. A. Lafferty laadis (nii nagu “October in Chair” peaks olema bradburylik). Hiljuti on ilmunud Lafferty valikkogu (mida minagi aegajalt loen), kuhu Gaiman on kirjutanud üldise sissejuhatuse ning kahe loo kaassõna, selge, et Lafferty on talle mingil moel oluline autor. Ainult et, sellised tribuudid pole tihti just õnnestunud, nii ka see tekst pole just … vaimukas õnnestumine. On toredaid hetki ja eriskummalisi olukordi-tegelasi, aga muidu pigem 1980. aastate laadis Gaiman (kuigi sissejuhatuses kirjas, et tütar palus kirjutada mõne teksti oma 18. sünnipäevaks jne).

Elektrivahvliküpsetaja ЭB 2Y4 (1974)

Teadagi, igati vingeid vahvleid saab just nõukogudeaegse riistapuuga … aga ma pole küll kindel, kas just see mudel oli kasutuses 1980. aastatel, kui lapsepõlves oli kokkupuuteid sellesinatste toodetega.

Igal juhul, brošüür on vahva kujundusega ja lühidalt informatiivne. Kui masin tööle panna, tuleb esmalt teha proovivahvel, et järgnevad ei kleepuks masina poolte külge! Ning masinal on koguni kondensaator, tänu millele selle töötamine ei sega raadio- ega televisioonisaadete edastamist! Ikkagi kosmoseajastu tehnika.

Autoriks oli tehas Volta. Illustratsioonide nimetu autor võiks tehnika poolest justkui tuttav olla … aga hetkel ei tule pähe, kes see olla võiks.

Kaido Tiigisoon – Juriidilised probleemid (Tuumahiid 4, 2018)

Hiljuti raamatudebüüdi teinud autori satiir tulevikust, kui maailma saaksid valitseda … veganid. Ja et ikkagi tulevik, siis on meditsiinitehnika niivõrd arenenud, et võimaldab inimesi muuta neile sobivamateks. Nii on eriti karmid veganid hakanud end muutma rohkem või vähem mütoloogilisteks loomadeks või taimedeks.

Aga tõsised eesti mehed muidugi lihata ei saa, nii on ka advokaadist loo peategelane (kes muuhulgas kaitseb seaduserikkujaist lihasööjaid, enne kui neid lõplikult represseeritakse) oma jahimehest onuga (jahimehi on vaja selleks, et hundid moondatud veganeid ei himustaks) öises metsas, et salavorsti tegemiseks liha saada. Kuid pimeduses kõmmutas onu hirve asemel kentaurile kuuli kerre. Advokaat on šokeeritud inimolendi laskmisest ja tahaks kutsuda kiirabi, kuid kuri onu tahab selle koriseva kentauri hoopis maha matta. Ja korraga ilmub sündmuskohale pargivaht, kes on pärnaks muudetud inimene.

Noh, kõige selle groteski keskel on lool lõpuks oma puäntki. Et siis niisugune veganlust pilav jutuke (loetav Reaktori lehel). Omal moel vaimukas, omal moel mingit tervet talupojamõistust ja rehepaplust idealiseeriv mentaliteet. Vähemalt tuleb tunnistada, et ma pole varem sellist eesti-ainelist juttu lugenud, seega ikka silmavaadet avardav.

„Lagendikul valitses vaikne tardumus. Kentauri läbistasid surmaeelsed värinad, ta tõmblevad jalad sahistasid rohus. Aeg-ajalt oli kosta vere lurinat haavas. Mõtlesin sellele, mis meid siiani toonud oli. Puhas ahnus – päeva lõpuks leiab nõudlus alati pakkumise. Ja pakkuja leiab vahendaja. Arvaku riik sellest, mida tahab. Vanasti oli liha legaalne ja narkootilised taimed ja seened illegaalsed, nüüd on vastupidi. Siin me siis nüüd olime.“ (lk 9)

ulmekirjanduse baas

Ingrid Noll "Kostiliste lõunalaud". Eesti Raamat (2016), tlk Arne Nielsen.

Peategelanna on kahe lapsega üksikema, kes asjaolude arenedes asub pakkuma täiesti registreerimata lõunasöögiteenust reale sõpradele, tuttavatele ja tuttavate tuttavatele. Asusin lugema nagu mõnd Agatha Christie raamatut – kõigepealt koht ja taust ning siis kõik need ükshaaval tutvustatud lõunalised. Igaks juhuks jätad mõnedki ebaolulisena tunduvad seigad ja seosed meelde ja nii edasi ning asud siis süütu romantika ja pereelu argipäeva taustal ootama, et millal ja kes siis lõpuks ära koksatakse, kes juhtumit lahendama asub, lootusega, et lõpuks süüdlase leidmine parajal määral loogiline on aga lõpuni saladuses püsib.

Pinge tekib ja kestab küll, aga tabad end kaasa elamast ootamatutele tegelastele ja asjaoludele ja see, et milline see kõige õigem lõpp nüüd siis olema peaks jääb ka üsnagi lahtiseks. Teatava musta iroonia olemasolus, ka nende samade lugeja ootuste aspektist, ei saa kindlasti kahelda.

Mitte et ma tingimata kohe järgmist Nolli raamatut otsima tõttaks, ent selle lugemiskogemusega ja kõigi nende mõnusate ninanipsudega mu õdukrimiootustele ei jää küll muud üle kui rahul olla. Mulle iseenesest meeldib, kuidas siin headuse ja kurjuse ning argi- ja krimielu hallust kokku miksitakse.

Lisaks aastaaegade hõngu, tõsi küll, sellisel kujul vaid täpselt ühes kohas (ja miskipärast meenutas see koht mulle Ray Bradbury lühijuttu Saadik (The Emissary, kui õigesti mäletan):
“Lapsed tormasid sisse ning tõid kaasa jaheda tuulepuhangu ja punaseks tõmbunud viinapuulehti. Tonja vaimustus nende erksatest värvidest, soonte siredast mustrist, aga ka sõrme all kombatavast nahksest pealispinnast, ja jagas neid dekoratsiooniks lauale.”