Cixin Liu - The Village Teacher (Hold Up the Sky, 2021)

 

Kurblooline lugu Hiina kolkakülast, kus kõigist raskustest hoolimata püüab õpetaja oma kooli lastele teha selgeks reaalteaduseid. Aastakümneid on tal kestnud võitlus laste harimise eest (sellest siis vastuolud külaga, mistõttu kohalikud pigem takistavad laste harimist), kuni viimaks peab mees alla vanduma vähile. Aga veel surivoodilgi seletab mees lastele füüsikaseaduseid.

Juhtub nii, et surivoodi ümber kogunenud lapsi tabab tulnukate infopäring - kui planeedi asukad on universumi mõõtkava järgi küllalt intelligentsed, jääb planeet hävitamata. Kui on algelised, siis see pühitakse eksistentsist - nimelt peavad need tulnukad ehitama nö kosmilist Hiina müüri, et takistada nendega sõjajalal olevaid tulnukaid neid edasi ründamast. Selleks tuleb muuhulgas selline tühermaa nagu Linnutee milleks musta augu sarnaseks muuta.

Õpilastel pole muidugi aimu, miks neile selliseid küsimusi esitatakse.

Tekst jagunebki justkui pooleks - esimene pool kui üks naturalistlik kirjeldus kolkaelust ja sealsetest vaevadest, ja siis teine pool kui hoomamatu ulatusega sõjategevuse kirjeldus, kus Linnutee on tõesti üks suvaline täpike. Eks sellest väike paralleel Douglas Adamsi “Pöidlaküüdi reisijuhiga”, aga sealne plaan Maa hävitada kiirtee tarbeks … no Liu paneb ikka grandioossemalt.

Cixin Liu - 2018-04-01 (Hold Up the Sky, 2021)

 

Lugu siis lähituleviku painetest. Mees on kahevahel - kas sooritada finantskuritegu ja selle tagajärjel olla 2o aastat vanglas või siis olla edasi korralik kodanik. Korraliku kodanikuna oleks ehk võrdlemisi tavapärane elu, kui aga panna oma tööandjalt “kõrvale” viis miljonit, kasutaks ta seda tasumaks uue geenimanipulatsiooni eest, millega saaks lasta eraldada endast vananemisega seotud geenid ning nii võita endale ligi 300 eluaastat (ehk siis hetkel 30-aastasel mehel oleks peale vanglakaristuse kandmist veel arvatavalt 250 aastat elamist). Kuid mees kõhkleb.

Sest ta on nii armunud ning mõte sellest, et ta armastatul pole võimalik igavesti elada (sest kes teab, mis tulevik veel toob!), noh, see murrab ju südame. Kuid õhtul naisega kohtudes teatab see, et ta jätab mehe maha: sest naine laseb end sajandiks sügavkülmutada. Odavam kui geenimanipulatsioon, hibernatsiooni ajal on elutegevus nii madal et vananed vaid aasta ja jällegi, tulevik peaks ometi parem olema. Mees ei räägi oma kuritegelikust plaanist ning paar ongi lahti murtud.

Mehe kõhkluste taustal on juttu virtualiseerimise süvenemisest ning virtuaalsete ühenduste soovist saada riikidega võrdset staatust. Või muidu … võiks tabada näiteks virtuaalne sõda (nagu mehe töökohas aprillinalja (vaata pealkirja: 2018年4月1号) tehakse). Eks see geenimanipulatsiooni võimalus tundub vähe uskumatu viisina eluea pikendamiseks, ent eks autori sooviks paistabki pigem olevat osutamine lähiaja ohtudele.

Liu Cixin - Pime mets (2020)

 

Õnneks jätkub ilmakuulus triloogia eesti keeles ilmumist ning loodetavasti saame tulevikus selle vilju lõigata eesti ulmekirjandusestki. Sest noh, tegemist on meeldivalt laiahaardelise ja mitte nii angloameerikaliku (kuigi autor kindlasti teab ja tunneb seda) teadusliku fantastikaga. 

Romaani tegevustikku ei tahakski ümber jutustada - ühelt poolt on see mitmel moel üldjoontes kirjas, teiselt poolt läheks tegevustikust kirjutamine vähe spoilerdamiseks. Igal juhul, need Müüripiidlejate paljastatud projektid on päris grandioossed ning Trisolarise vaatlejate põlglikust hinnangust hoolimata igati nauditav fantaasiavili. Kui “Kolme keha probleem” jagunes tegevustikult enamvähem kolmeks - Hiina kultuurirevolutsioon ja selle tagajärjed, kaasaja maailm ja nö Trisolarise aeg; siis see romaan liigub kaasajast paarisaja aasta kaugusesse lähitulevikku ning kõigist sealsetest teadus-tehnilistest imeasjadest (millel on muidugi see Trisolarise seatud alusuuringute blokeering) ja kiiskavatest vidinatest on tulevik üsna kõle. Ja et tegu on ikkagi triloogia keskmise osaga, siis neid läbikukkumisi ja väärotsinguid ikka jagub.

Autor pole teab mis dostojevski, nii kipuvad tegelased olema pigem tüübid kui karakterid (või noh, Zhang Beihai maailmavaade on ehk … liialt võõras). Eks need peamised tegelased kipuvad vahel olema otse üleloomulikult ettenägelikud oma järeldustega (eelkõige muidugi see kauaoodatud kohtumine Trisolarise kosmosesondiga ja sellele järgnenu; Luo Ji oskas kõike oodata), selles suhtes on lugeja justkui manipulaatori malenupp, mitte et koos tegelastega maailma avastaja (ja no muidugi romaani lõpplahendus, millest siis selgub romaani pealkirja olemus). Ja eks ikka ka hiinalik ellusuhtumine, kõik need poliitkomissarid jms (või vahest on Cixin Liu omamoodi vahelüli ida ja lääne vahel nagu Haruki Murakami?).

Kui eelmise romaani puhul sai rääkida ühe peatüki kohandamisest eraldi avaldatud lühilooks, siis seekordses romaanis meenutas üks koht (ehk Luo Ji hibernatsioonist ärkamisele järgnenud ajujaht) natuke tragikoomilist juttu “Curse 5.0”, kus siis samuti üks ammune arvutiviirus teeb kõiksugu ebameeldivusi sätestatud eesmärgi täitmiseks. Ehk on veel midagi, aga ma pole eriti lugenud Cixin Liu lühiloomet.

Nagu postituse alguses öeldud, tegu on väga teretulnud lisandusega eestikeelsesse ulmekogemusse. Samas väga ei kujutagi, millist inglise ja vene keele välist autorit võiks maakeeles enamvähem müüvalt ilmuda (kui näiteks Toledo kirjastus paneks hullu ja tõlgiks Angelica Gorodischeri mõne romaani …), sest noh, milline niisugune tõlge võiks üldse müüa, eksole.

Romaani lemmik-kujutelm on väikse tähelaevade armaada retke algus kütuse hankimiseks … kus lähim võimalik koht asub 10 valgusaasta kaugusel … ning selleni peaks jõudma 60000 aastaga.  Ega jah, retkelistega läheb nagu läheb (to be continued?), aga see skaala ise on võimas, kas pole?

ulmekirjanduse baas

sirgeldaja

Liu Cixin - Kolme keha probleem (2019)

Tulnukad on olemas ja nad tahavad meie planeeti. Sest nad on saanud meilt automaatsõnumi, mida saadetakse laia ilma intelligentse elu otsinguks. Ja nad tulevad – neljasaja viiekümne aasta pärast jõuavad kohale. Maalased jõuaks selleks kohtumiseks ette valmistuda … aga tulnukatel on omad viisid, kuidas Maa tegemisi jälgida ja nende tehnoloogilist arengut peatada.

Tegu on siis romaaniga, mis tekitas üsna plahvatusliku huvi nii selle autori kui üldse kaasaegse hiina ulme vastu: peale romaanitriloogia on nüüd inglise keelde tõlgitud sama autori jutukogu ja mitu romaani, lisaks veel Chen Qiufani, Hao Jingfangi ja Baoshu romaanid, Ken Liu kaks antoloogiat "Invisible Planets" ja "Broken Stars" (aga on teisigi antoloogiaid), veebileht Clarkesworld avaldas igakuises numbris ühe hiina autori tõlkejutu. Kui eestikeelses kirjandusruumis on tõlgetega igati harjutud (nii oli 19. sajandi omakirjandus tihti tõlkemugandused), siis paistab, et angloameerika maailmas on tõlkekirjanduse osakaal üsnagi tagasihoidlik (milleks puid metsa viia, eksole). Muidugi, eks iga esilekerkiva kultuurinähtuse puhul on osa sellest mitte just haipi väärt; eks ajalugu näitab, mis jääb kauemaks pidama ja mis on õhk.

Hiina on teadagi üsna eksootiline (või siis Teine), nii leiab tegevus aset kultuurirevolutsiooni ajast tänapäeva riikliku kapitalismi ajajärguni (omamoodi paralleeliks võiks lugeda Baoshu tagurpidiajarändu; Baoshu inglise keelde tõlgitud romaan on aga teatavasti järjeks Cixin Liu / Liu Cixini triloogiale). Hiina riigi loogika on ehk maarahvale mõneti haaramatu oma suuruse ja inimressursside poolest; eks selline mass aitab ka teadust läbi igasuguse revolutsioonilise pudelikaela kasvõi hingitsemas hoida – või siis äärmuslikumal juhul omakorda sünnitada teadlasi, kes tahaksidki tulnukatele alistuda (kuid tulnukatel on teadlastega teadagi omad plaanid).

Ega sellest romaanist oskagi õieti midagi põrutavat kirjutada, kuivõrd sellest on palju kirjutatud. Peale kultuurirevolutsiooni kogemuse on meeldejäävaimaks hetkeks vast see, kui nanoniitidest võrguga fileeritakse Panama kanalit läbiv endine naftatanker koos inimestega. Või see Trisolarise aineline peatükk, mis tundus õige tuttav Cixin Liu lühijutuga, kuidas vanasti võinuks teha inimarvutit – see küll siis illustreerib Trisolarise hullu ajalugu.

Näis, kas järgmist romaani lugeda ingliskeelses või maakeelses tõlkes. Ingliskeelne olemas … aga aega pole kõigi nende lugemata raamatute kõrval.

ulmekirjanduse baas

Ken Liu - Invisible Planets: 13 Visions of the Future from China (2017)

Tagasihoidliku arvamise järgi tundub, et hiina nüüdisulme teine valik „Broken Stars“ on kuidagi intrigeerivam kui see Ken Liu esimene tõlkeantoloogia. Muidugi, siin on mitmeid tekste, mis ühel või teisel moel muljet avaldavad (Chen Qiufan, Ma Boyong, Cixin Liu), aga polnud niisuguseid ohhoo-elamusi nagu hilisemas antoloogias (kohe torkab pähe Baoshu ja taas Ma Boyong; paremate tekstidega on esindatud Xia Jia ja Tang Fei). Huvitav, et kui muidu on Cixin Liu lühem proosa üsna vastuolulise vastuvõtuga, siis minule on need küll enamvähem vaimukad tekstid. Ühtviisi kaugeks jääb Cheng Jingbo ulmaulme.

Aga igal juhul, väga hea vaheldus tavapärasele lugemisvarale. Huvitav, kui kaua jätkub hiina nüüdisulme suurem vahendamine või on see kõik Cixin Liu romaanitriloogia (nüüd inglise keele kaudu esimene osa maakeeldegi jõudnud) järellainetus. Raamatut lõpetavas kolmes esseeski tekib aegajalt küsimusi, mis teeb hiina ulmest hiinaliku.

Chen Qiufan The Year of the Rat 6/10

Chen Qiufan The Fish of Lijiang 5/10

Chen Qiufan The Flower of Shazui 5/10

Xia Jia A Hundred Ghosts Parade Tonight 5/10

Xia Jia Tongtong's Summer 6/10

Xia Jia  Night Journey of the Dragon-Horse 4/10

Ma Boyong The City of Silence 7/10

Hao Jingfang Invisible Planets 4/10 

Hao Jingfang Folding Beijing 5/10

Tang Fei Call Girl 4/10

Cheng Jingbo Grave of the Fireflies 3/10

Cixin Liu The Circle 6/10

Cixin Liu Taking Care of God 6/10

Ken Liu - Broken Stars: Contemporary Chinese Science Fiction in Translation (2019)

Muidugi võiks iga antoloogiat lugeda sellises järjekorras nagu koostaja on tekstid paika pannud. Aga noh, ikka loed kõigepealt maitsmiseks lühemaid tekste või huvitavamaid autoreid … ning viimaks järgijäänud lood on tavaliselt üks kohustuslik läbinärimine koos üksikute pärlite kogemisega. Nii ka seekord … ainult selle vahega, et lõppu jäänud neli pikemat teksti olid kõik vägagi huvitavad tekstid omamoodi elamustega. Ja kui peale antoloogia lõpetamist hakkasin mõtlema, mitut teksti võiks teistelegi lugemiseks soovitada, siis 6 ja 7 punkti teeninud tekst on koguni üle poole – ehk üheksa kuueteistkümnest. Ja see peaks küll väga kõva tulemus olema.

Muidugi võib seda ka tõlgendada nii, et olen järjekordse moeröögatuse ehk hiina ulme haibi ohver.

Eks lugemise headus tulegi mitmel puhul sellest, et enamasti on autorite vaatenurk erinev angloameerika traditsioonidest (muidugi – kui palju ma üldse tean Kesk-Euroopa või Vahemeremaade ulmest – kirjastus Skarabeus on jõudnud ühe-mehe-kirjastusena vaid tilgakese pakkuda). Seetõttu võiks ka lugeja olla tuttavam Hiina maailma põhilisemate hoovustega – kuid tihti on tekstid nende teadmistetagi igati nauditavad (Ma Boyong ja Baoshu!). Sellest lähtuvalt on ka küsimus, kas ja kuivõrd on tekstid poliitilised, eks see jääks pigem sinoloogide hinnata.

Antoloogia lõpetab kolm esseed hiina ulme kohalikust retseptsioonist – millised on tüüpilised huvilised, mil viisil on see jõudnud sealsete akadeemiliste ringkondade huviorbiiti või siis laiema kultuuriavalikkuse tähelepanu alla. Siin pean muidugi lööma laksaka vastu pead, et pole senini läbi lugenud Ken Liu eelmist hiina ulme antoloogiat „Invisible Planets“ ja selles sisalduvaid esseesid … püüan lähiaastatel sellega hakkama saada.

Tänapäeva hiina ulme puhul ei saa üle ega ümber Liu Cixini (või Cixin Liu, nagu algselt teda angloameerika maailmale tutvustati) kuulsa triloogia (mis loodetavalt on eesti keeleski ilmumas) fenomenist. Loodetavasti saab tema järel mõni teinegi autor suurema tähelepanu osaliseks (noh, eesti raamatupoodides on müügil olnud Chen Qiufani ja Baoshu tõlkeromaanid), muidu võib see hiina ulme laiem tuntus küll mõne aja pärast lahtuda (jajah, talupoeglik pessimism). Igal juhul on sellegi antoloogia näol mitmeid huvitavaid autoreid inglise keelde tõlgitud.

Goodnight, Melancholy • Xia Jia 6/10

The Snow of Jinyang • Zhang Ran 6/10

Broken Stars • Tang Fei 6/10

Submarines • Han Song 6/10

Salinger and the Koreans • Han Song 6/10

Under a Dangling Sky • Cheng Jingbo 5/10

What Has Passed Shall in Kinder Light Appear • Baoshu 7/10

The New Year Train • Hao Jingfang 5/10

The Robot Who Liked to Tell Tall Tales • Fei Dao 3/10

Moonlight • Cixin Liu 6/10

The Restaurant at the End of the Universe: Laba Porridge • Anna Wu 3/10

The First Emperor's Games • Ma Boyong 7/10

Reflection • Gu Shi 5/10

The Brain Box • Regina Kanyu Wang 5/10

Coming of the Light • Chen Qiufan 4/10

A History of Future Illnesses • Chen Qiufan 6/10

Liu Cixin – Moonlight (Broken Stars, 2019)

Õige must huumor meie armsa planeedi tulevikuvõimalustest. Ühel ööl saab tänapäeva Shanghai hiigellinnas elav mees kõne tulevikust, enam kui sajand edasi meie ajast. Helistab … tema ise. Jajah, lähituleviku teadussaavutused võimaldavad elada mitmesaja aastaseks … aga ökoloogiline olukord on tume, kuivõrd kliimasoojenemise tõttu on veetase rajult tõusnud. Kliimasoojenemise põhjuseks siis meie fossiilkütuste agar kasutamine.

Noh, loomulikult üllatus missugune, et selline kõne, aga tuleviku-minal on tõsine palve, ta palub võimalust tulevikku muuta – kui vaid oleviku-mina tutvustaks avalikkusele tehnoloogia sellist võimalust, mis aitaks fossiilkütuse kasutamist asendada ja seda võimalikult kiiresti. Oleviku-mina saab meilile kirja, kus manuses vajalikud joonised – tuleviku-mina rõhutab, et muutus hakkaks juba siis, kui ta vaid e-maili avaks. Kõne lõppeb.

Kuid siis saab oleviku-mina uue kõne, sest … see „uus“ tehnoloogia on tuleviku kliima teistmoodi hulluks keeranud. Jälle uued juhised tuleviku muutmiseks.

Jälle jama.

Ja uuesti.

Ühesõnaga, autor keerab hapnikukraanid õige kinni, kliimakirjanduse asemel võiks rääkida lihtsalt apokalüpsisest. Aga esitatud on see tekst … kuidagi naljakalt – kuidas see oleviku-mina püüab ikka uurida, et mis ta elust õieti saab ja kuidas tuleviku-mina sellele vastamast keeldub; no mis tähtsust sel, kas ta enam kunagi armastust kogeb või mitte. Eksole.

Muidugi, võimalus on seegi, et ma tõlgendan seda juttu liialt tragikoomilises võtmes, võibolla autor oli igati paatoslik ja valas tuleviku pärast pisaraid … Aga hästi ei usu. Hea kiiksuga värk.

Liu Cixin - The Circle (Invisible Planets, 2017)

Tekst on õieti osa Cixini ilmakuulsa (no kuulge, koguni Barack Obama kiitis seda) triloogia avaraamatust (mille pealkiri on siis … ?), aga on tõepoolest ka niimoodi eraldivõetuna ootamatult mõnuga loetav.

Tekst algab kui Hiina ajalooline jura matemaatikast, aga pöörab siis õige fantasyks kätte, kui matemaatik leiab, et jumalad on kirjutanud surematuse seletuse Archimedese konstanti (seda küll vaevalt Hiinas niimoodi tunti) numbrijadasse – tuleb vaid välja arvutada küllalt pikk jada. Kahe aastaga on ta suuteline arvutama sada numbrit peale koma; aga kui ta seda konstandi-mõtet surematust ihkavale keisrile jagab, siis see nõuab viie aastaga kümme tuhat numbrikohta kätte saada. Või muidu, eksole.

Matemaatik leiab lahenduse – on vaja kolme miljonit sõdurit, kes musta ja valge signaallipuga lehvitades annaks talle arvutusvõimsuse (ehk siis stiilis 1001110011010001110000 jne). Keiser nõustub sellise plaaniga, ja tõepoolest, matemaatikul õnnestub sõdurid lippe õieti lehvitama. Kuid et keisri armeest on suurem osa kaasatud Archimedese konstandi arvutamisse, siis see teeb riigi mõneti haavatavaks.

Ehk siis võluvalt jabur lugu inimkompuutri loomisest ja kasutamisest, seda küll vägagi hiinalikus soustis (no mis saatus seda matemaatikut ootas, eksole). Tõsi küll, tegelikult on matemaatikul hoopis omad ülesanded, mida selle inimraaliga peale hakata … mis ka õnnestub. Grandioosne pettus, mille mõtte- ja inimskaala on enam kui muljetavaldav.

Liu Cixin – Taking Care of God (Invisible Planets, 2017)

Lugu siis neile, kes usuvad, et Maal on tekkinud elu kõrgema jõu juhtimisel. Ja tõepoolest, selles loos sajabki taevast alla kaks miljardit Jumalat, kes omal ajal (3,5 miljardit aastat tagasi) panid Maal elu käima. Nüüd on Jumalate tsivilisatsioon lõplikult hääbumas, ning nad soovivad oma viimaseid päevi (nagu hiljem selgub, õigemini küll aastasadu) veeta Maal.

Jumalad saabuvad siia kahekümne tuhande kosmoselaevaga. Mis võiks mõjuda iseenesest hirmutavalt, aga kui Maale ilmuvad ekslevad vanamehed, suure habemega ja riietunud valgesse toogasse (noh, nagu kujutlused neist olenditest, kes pilvedel jalgu kõlgutavad), siis polegi enam nii kole. Noh, on vähe sellised kahtlased või seniilsed või nii; kui inimkond neid vastu võtaks, pakuks nad tasuks informatsiooni tehnoloogiate kohta, mida nende tsivilisatsioon on kasutanud ja millega nüüd seniilsed vanad ei oska midagi peale hakata (nad ei saa enam kosmoselaevade juhtimisega hakkama, need on juba aastatuhandeid või kauemgi tehisintellekti juhitavad olnud).

Maa valitsused on selle vahetuskaubaga nõus ja Maale sajavad kosmoselaevadest ülejäänud Jumalad, nüüd on Maa elanikkond kahe miljardi Jumala võrra rikkam (kosmoselaevad sõidavad ise asteroidiparve nö parkimisplatsile, et vajadusel Jumalatele järgi sõita). Et sellise ülerahvastatusega toime tulla, paigutatakse iga jumal mõne pere juurde, makstes neile selleks toetusraha (ees ootab ju hea põli, kui Jumalate tehnoloogia tööle saab!). See tekst iseenesest kõnelebki sellest, kuidas Hiina ühes väiksemas külas (sinna paigutati vaid paarsada Jumalat) neljaliikmeline pere ja Jumal hakkama saavad.

See on loo koomilisem osa. Järgneb tragikoomiline osa, kus see inimsoo ja Jumalate taasühinemine … ei kulge üldse inimsoole loodetud suunas. Jumalate tehnoloogia on maalaste teadmistest niivõrd kaugel, et sellega pole midagi peale hakata (õigemini, nendega ei osata midagi teha). Ja Jumalad ise on kõigile koormaks, nad ei ole kuidagi kasulikud – ning kuivõrd nad peaksid veel paarsada aastat elama, siis oleksid nad põlvkondadeks maalastele priikostil. Loo lõpp läheb õige apokalüptiliseks, nimelt paljastab üks Jumal oma uuele perekonnale, mis seal kosmoses õieti toimub ja miks Jumalad õigupoolest Maale pidama jäid.

Et siis jah, kui pea kaks kolmandikku tekstist on „Curse 5.0“ laadis ulmeline jant (jajah, intelligentne disain või mis see tänapäeva uskumus ongi), siis tekst lõppeb õige süsimusta käiguga – kui seda muidugi nii võtta. Muidugi võib siit leida arutlemiseks kõiksugu teooriaid Maa ja inimkonna ja kosmose päritolu ja koostise kohta, aga kuivõrd tõsiselt … eks see ole iga lugeja enda asi. Paistab, et Cixin Liu on päris vaimukas autor.

Cixin Liu – Curse 5.0 (The Wandering Earth, 2017)

Kui eelmine tekst tekitas kujutelma postsotsrealistlikust ulmest, siis see tekst on hoopis lahedam ja kõnelda võiks koguni huumorist – muidugi, lõpupoole läheb asi vähe tumedaks. Ehk siis tragikoomika.

Aastal 2009 loob noormehes pettunud neiu arvutiviiruse, mille eesmärk on vaid nakatunud arvuti monitoril kasutajat informeerida, et noormees see-ja-see pole üldsegi tore inimene. Viirus muud ei tee, küll oskab end kõvasti kinni haakuda operatsioonisüsteemiga, et siis sellest lahtisaamiseks tuleks kogu kõvaketas taevasse lasta. Ühesõnaga, arvutiturbefirmadel on lihtsam see ohutu viirus unustada.

Aastad mööduvad, moed muutuvad ja IKT areneb omasoodu. Aastal 2026 toetub kogu maailmakorraldus võrgule ning radikaalsemad kunstnikud teevad omakorda kunstipäraseid viiruseid. Üks neist (kah kelleski pettunu) korjab üles selle netiajaloo prügikasti ununenud viiruse, ning tekib 2.0 versioon: arvutivõrkudes asetsev tehisintellekt saab nüüd ülesandeks seda „noormeest“ füüsiliselt mõjutada (kui ta peaks isesõitvasse autosse sisenema, liiguks see kõrbesse ning laseks seal mehel auto sees surnuks kuivada. Ja edasi sünnivad teiste netikunstnike poolt viirused 3.0 ja 4.0, üha keerulisemate tapmisviisidega (aga see on loojale mõnus väljakutse – näiteks apteegist peaks talle väljastatama surmavat ravimit, mida tuleks juba ravimitehases võltsetiketi nime all toota jne jne jne; ühesõnaga, vägagi täppistapmine).

Kuid veidi varem on tegevusse lisandunud ulmekirjanik nimega Cixin Liu, kes leiab endale fantaasiaautorist ametivenna, kellega otsustatakse kirjutada tohutu mahuga romaaniepopöa. Õhinapõhine aastatepikkune koostöö nõuab neilt kõigest loobumist ja kui viimaks tellisraamatud ilmuvad, ostetakse neid kokku vaid 42 tükki. Aastate eest populaarsed autorid on nüüd korralikult pankrotis ja koos alustatakse kodutuelu – aga pole häda, vahepeal on see muidu provintslik kivisöelinn muutunud Hiina uueks ärikeskuseks (elagu kivisüsi, eksole!) ja kodutud elavad seal kui kuninga kassid. Viirus 4.0 ajal leiavad nad purjuspäi ühe kasutatud süleraali, ning et Liu on ikkagi olnud kõva arvutikäpp, siis hakkavad nad seda viirust edasi modifitseerima – andes viirust haldavale tehisintellektile ülesandeks kogu linna elanikkond hävitada. Tehisintellekt asub tööle ja tulemuseks on üha eskaleeruv massimõrv, mida tehisintellekti juhitud masinad inimeste vastu teevad.

Teksti võlu on selles kerglases toonis, kuidas autor lähituleviku arenguid hiinalikult käsitleb, mille suureks osaks on pea täielikult võrgustunud maailm, kus siis tehisintellekt saaks … õige mitmesuguseid võimalusi pahategudeks (aga mismoodi ja miks mõni asi siiski ei toimi, ei hakka siin spoilerdama). Autori eneseirooniline tulevikuautobiograafia on kah parajalt lõbustav – kuidas kuulus ulmekirjanik koos teise fantasyautoriga muutuvad tulevikuühiskonna paadialusteks (mis pole küll iseenesest hirmus saatus, äkkrikastunud linnavõim hoolitseb muuhulgas ka kõige vaesemate ihalike vajaduste rahuldamise eest jne – rääkimata tuleviku ulmehipsteritest (kes näiteks isesõitvate autode asemel kasutavad hoopis hobuseid), kes fännavad vastukaaluks ümbritsevale võrgumaailmale anti-sci-fi kirjandust, mis tohib ilmuda vaid vanadel trükimasinatel trükituna jms). Ühesõnaga, kokku moodustub igati lõbus tragikoomiline möll koos mikroapokalüptilise hävinguga jne.

Mõlemale tekstile on ühine vast see (no peale selle, et tegu on Hiina-keskse vaatepunktiga – kuigi mõlemas loos viidatakse mõnelgi puhul läänelikule kultuuriklassikale), et tulevik on vägagi progressiusku; asjad arenevad nii heas kui halvas meile tuttavast olevikust lähtudes. Muidugi, senini olen lugenud vaid kolme Liu lugu, seega üldistada oleks vähe ennatlik, või kuidas.

Cixin Liu – With Her Eyes (The Wandering Earth, 2017)

Lähituleviku teemaline lugu. Mees saab loa Maad külastada, aga juhul, kui ta võtab kaasa silmapaari (niisugused erilised prillid), millega kosmoses viibiv teine inimene saaks enamvähem vahetult kogeda Maa olusid. Tema „paariliseks“ osutub kuskil pimedas kokpitis resideeruv noor naine, kes on arvatavalt enam kui tüdinenud oma kitsastest kosmoseoludest.

Vastavalt naise soovile peatub mees kaks päeva ülesharitud endises Taklamakani kõrbes, mis on nüüd värskest rohelusest pakatav noor stepp. Nende silmapaaride abil saab naine pea otsekontakti mehega ning tal palutakse muudkui lilli lähemalt vaadelda või siis pilvi või Kuud – tema soovid muutuvad muidu heasoovlikule mehele enamvähem tüütuks ja kurnavaks (no saja lille pärast maas roomata pole just vaheldusrikas). Lõpuks jätab mees öösel need prillid ühele puuoksale rippuma, niiet otseülekanne jätkub ja keerab ise tagasi magama. Hommikul on prillid kastest hägused ning öö läbi üleval olnud naine kurb, et nii ei saanud ta jumalikku päikesetõusu – mida ta nii ootas – prillide abil läbi elada. Mehel on muidugi kahju, aga nende seanss on läbi ning ta naaseb kosmosejaama tööle.

Siiski jääb see naine mehe mõtetesse kummitama ja otsustab naise üles otsida. Ülemuse abil saabki ta siis saladusele jälile – naine polegi tööl Maad ümbritsevas asteroidivöö mõnes kosmosejaamas sealsel nüristaval töökohal, vaid … Maa sisemusse uurimisreisile suundunud sõidukis. Tegemist on kuuenda ekspeditsiooniga Maa sisemuse uurimiseks ning kogemata kombel on see sattunud Maa südamesse, kust pole enam tagasiteed. Kolmeliikmelisest uurimisrühmast on see naine ainus ellujäänu ning mingit tagasipöördumislootust pole. Ja noh, mees käkkis tema viimase silmside maapinnal olevaga. Kuid naine jätkab muidugi peale sedagi andmete kogumist ja maapinnale saatmist, niikaua kui võimalik. Mitte just kaua.

Et siis niisugune melodramaatiline värk. Maa sisemuse uurimisest nagu polegi varem midagi lugenud (jajah, Jules Verne), ses suhtes huvitav vaatepunkt tulevikuperspektiividele. Aga samas see jutustamisviis on vähe postsotsrealistliku meeleoluga, mistõttu ei saa rääkida just tavaulmest eenduvast tekstist (mille kuradi pärast korraldatakse selline halastusoperatsioon nii käpardlikult?). Kuid eks see ole kogemus hiina ulmest, palju mul sellega ikka kogemust on.

Cixin Liu – The Weight of Memories (Tor.com, 17.08. 2016)

Eks vähe tobe on üldistada, et see on nüüd näide hiina kaasaegsest ulmest (eriti kui ma pole seda üleüldse lugenud), aga asiaatlikku hõngu selles hetke kuumimas hiina ulmeautori loos on küll (kuigi jah, korraks tsiteeritakse siin Shakespeare'gi). Lugu algab totakalt, keerab teaduslikuks ning lõppeb dramaatiliselt.

Ühesõnaga, noor ema vestleb haiglas oma kõhus kasvava maimukesega (seda võimaldab siis eriline tehnika, mitte mingi vaimne side vms). Tasapisi koorub välja, et maimuke on vägagi tuttav oma noore ema mälestustega – sest nagu selgub, on ema osaline teaduslikus katses. Kui muuta teatud geenikombinatsioone, saab lootele üle kanda ta ema (või isa või mõlema) mälu, mis... hoiaks tulevikus kõvasti aega kokku, vastsündinu saaks tervelt 20 aastat edumaad oma saatusekaaslaste ees. Ema ja loote rõõmsa vestlusega ühineb katset sooritav teadlane, kes omakorda tutvustab kõiksugu võimalusi inimeste arenguks. Vestluse arenedes hakkab intelligentsele lootele ilmnema... et tegelikult ta katsejänesest ema on elanud päris näru elu, ja kuna see ootaks tedagi, ei taha ta enam mingil juhul ema kõhust ilmavalguse kätte tulla. Mistõttu...

Mistõttu ei hakka paljastama, mis edasi juhtub. Nagu öeldud, algselt vähe totakana mõjuv tekst („kas tõesti nüüdisulme üks räägitumaid autoreid kirjutab sellist perekoolijura?“) läheb finaalis õige löövaks. Elagu teadus ja fantastika, eksole. Väga vist ei soovitaks lugeda inimestel, kel kõiksugu tundeid emadusega.

Tekst loetav siit.