Miikael Jekimov - Läbilõigatud niidid (Kübeke elutervet vihkamist, 2024)

 

Aurupunk-seikluslugu, mis leiab aset Albia maailmas; tõsi küll, teisi tekste üle vaatamata tundub, et tegevuspaigaks on seni kasutamata tööstuslinn Rookerfort.

Sõjast naaseb uue tehisjalaga Brendan, kes satub kohe sündmuste keskmesse - kohalik krimiboss nõuab mehelt, et see viiks oma poolelijäänud töö lõpuni ehk murraks lahti ühe seifi, kuhu on jäänud Brendani kadunud heategija paberid. Omal ajal pidi poisike Brendan just selle aadliku koju sisse murdma, aga ta jäi mehel vahele ning see heatahtlik aadlik võttis ta hoopis enda juurde elama (ehk siis pääsemine krimibossi senisest tänavapoisi ametikohast). Tulemuseks oli sõprus aadlikuga (või noh, omamoodi isa-poja suhe) ja armumine ta tütresse. Kuniks siis krimiboss sekkus jällegi, plaaniga üle võtta aadliku vara Brendani abil. Brendan põgenes sõtta, jättes maha nii aadliku, armsama kui ka Rookerforti kriminaalide sepitsused.

Aga jah, sunnitud tegema uue sissemurdmise, on tulemuseks hoopis see, et mees kohtub uuesti oma armastatuga ning kriminaalide eest põgenedes hakatakse sepitsema plaani, kuidas krimibossile vastu astuda - mille tulemuseks peaks olema krimibossi lapstööjõu elujärje parandamine. Kuid krimiboss … tahab oma.

Ühesõnaga, palju möllu ja palju tundeid, seda siis kõiksugu urgastes ja tsepeliini pardal. Tore, et Jekimov jätkab Albia maailma kasutamist - tekst on küll loetav igati iseseisvalt ja võetav kasvõi sissejuhatusena sinna maailma. Eks võib mõelda, et jutustuse põhiidee jääb natuke üheplaaniliseks - või siis autor on püüdnud sobitada kirjutatut antoloogia tarbeks. Natuke meenutab Rookerfortis toimuv McLeani maffia-fantaasiat, aga noh, see pole muidugi nii ulmeline kui Jekimovi Albia.

Miikael Jekimov - Celestaali varjud (2023)

 

Kogumiku 8 lugu jagunevad enamvähem pooleks - esimesed 5 on madinarohked ulmelood ja tagumised 3 fantaasiatekstid (kaks neist tumefantaasia kanti muinasjutud ja üks ehk etnohorror). Kolme teksti olen varem lugenud, seda siis trükituna Täheajas või Tuumahiius.

Ettevaatlikult võiks ehk tõdeda, et Jekimovi tugevus avaneb ennekõike seikluslikus ulmes (kuigi ka see etnohorrori tekst on päris hea). Sellele vastukaaluks on katsetused muinasjutulikus või kammerlike mõistulugudega, millega ma suurt ühele lainele ei saanud - aga ehk autor tahtis kätt proovida ka allegoorilisemas või sümbolistlikumas laadis (no selliste laadidega on mul alati probleeme ja eks pahatihti jäävad kaugeks).

Takkajärgi ehk enim jääb meelde see Albia maailmast (mis algas siis auhinnatud Ortoni looga) kolmel puhul kirjutamine - eks omajagu põnevust ole selles, kas need hiljem ka kuidagi ühenduvad suuremaks tervikuks või tsükliks; või siis lihtsalt paigutuvad niimoodi üsna lõdvalt sellesse aurupungimaailma. Sest noh, nende lühemate tekstidega tuli minu jaoks esile justkui Jekimovi ulmeline tuum - palju madinat üsna lühikese aja jooksul; niipalju potentsiaali on kuidagi … kokku surutud. Nagu ühe loo puhul siis leidsin: tekst on kas liiga pikk või liiga lühike (mistõttu loo finaal jääb siis kas liiga kergekaaluliseks või siis episoodiliseks).

Jekimovi ulme on kindlasti klassikalise ulme voolusängis - tähtis on kaasaelamine, mitte kaasamõtlemine; ja minu arvates selline lugejale eskapismi pakkumine on omas laadis hea. Mis paneb aga kukalt kratsima, on need kaks sümbolistlikku noiri fantaasia poolel, mis kogumikku keskmist allapoole kiskusid - nii sai keskmiseks hindeks 4,4.

Et siis jah, huvitav näha, kas autor suundub kuhugi edasi - mitte et oleks kohustuslik romaani kirjutada - lihtsalt et … kas täiustada või katsetada?

Kiita tuleb Liis Rodeni kaanekujundust; tore, et ulmekirjastustel on Marge Nelki kõrval kaasata õnnestunud juba teine hea kunstnik.

Celestaali varjud 5/10

Õhupuudus 5/10

Ortoni isevärki avantüür 5/10

Koiduaeg sadamas 4/10

Tynehallow’ rauad 4/10

Vahetatud lugu 4/10

Sõnad öötaeva all 3/10

Muld ei hoia 5/10

ulmekirjanduse baas

Miikael Jekimov - Sõnad öötaeva all (Celestaali varjud, 2023)

 

Põhimõtteliselt samas laadis tekst nagu “Vahetatud lugu” ja niimoodi järjest lugedes jääb sellest vast vastumeelsem mulje kui muidu mõne antoloogia vms kontekstis. Seekord siis peab neiu (ka selles loos on peategelaseks noor naine) ühe tänaval kohatud surija soovil jagama selle antud kaht lauset inimestele, kes seda vajavad.

Nagu ikka, siis selle loo noirilik linn täis end katkisena tundvaid inimesi, kellele neiu tarkusesõnad kas annavad jõudu või siis mitte. Viimaks selgub, milleks need surija laused vajalikud on.

Et siis jälle selline poeetiline fantaasiatekst, millele kaasa elamiseks oleks vast vaja õiget meeleolu või siis olemist autoriga samal lainel. Sest muidu jääb see tume muinasjutulikkus kuidagi elutuks või tehislikuks.

Miikael Jekimov - Vahetatud lugu (Celestaali varjud, 2023)

 

Kui hiljuti targutasin, et Jekimovi tekstidele paistab olevat omane kaasaelamine, mitte kaasamõtlemine, siis siin on need justkui vahetatud. Ja tulemus on … mõneti pead kratsima panev. Seda teksti ikka andis hambad ristis lugeda ja ühele lainele ei jõudnudki. Eks see hinne jääb kuskile 3 ja 4 vahele, aga tavaline 3 paneb ikka hulga enam kukalt kratsima jne.

Lugu siis neiust, kes leiab tänavakaubitsejalt ühe ligitõmbava kaelakee. Aga seda ei saa raha eest osta, ja pealegi käib sellega kaasas lugu - mis viimaks ehte omandamise järel jääbki neidu ebateadlikult kummitama. Ja tõepoolest, ehtega kaasneb midagi kummalist - ühelt poolt tabavad neidu ootamatud tarkuseterad, mida võõrastega jagada, teiselt poolt … tahab üks kummaline mees seda ehet väga järjepidevalt neiult võõrandada. Millega siis õieti tegemist on?

Eks autor annab sellele küsimusele vastuse, iseasi, kui tõsiseltvõetavalt lugeja seda vastu võtab. Selge, et ükski autorikogu ei saa olla ühtlase tasemega, igal juhul tundub see tekst olevat kogumiku raskesti seeditavaim.

Miikael Jekimov - Tynehallow’ rauad (Celestaali varjud, 2023)

 

Kolmas lugu Albia maailmast ja jällegi võrdlemisi iseseisev (muidugi, võimalik on, et mingil on need rohkem ühendatud - aga hetkel veel ei oska kokku panna suurt pilti).

Albia tööstuslinna sattunud  emigrant avastab, et kodumaalt lahkumine ei ole midagi paremaks teinud, keegi ei taha talle siingi tööd pakkuda. Viimaks korjab ta üles kohalik gäng - võimalus on nendega ühineda, kuid selleks tuleb võita usaldusväärsus ühe ülesande täitmiseks (milleks on vaja inimest, keda kohalikud ei tunne).

Ülesandeks on gängi palgalehel oleva politseiniku linnast välja toimetamine - teada on, et peagi võetakse politseinik vahi alla. Emigrant saab teejuhiks kaasa noore naise ja algab retk politseiniku päästmiseks … mis päädib aga sarimõrvari otsimisega.

Jekimovile omaselt tempokas tekst, kus ühe ööpäevaga saab juhtum enamvähem lahenduse - ses suhtes igati sarnane eelmise Albia tekstiga. Aurumaailmale omaselt taamal suitsevate korstnate all töölisklass, kes peab tegema tööandjaid ja riiki rikkamaks - eks võrdlemisi harjumatu ole eesti autorilt lugeda töölisklassi vaevadest, aga tõepoolest, juba aurupungi olemus nõuab tahma ja higisemat lähenemist.

Ent tõesti, kas need kolm Albia juttu saavad mingi suurema tähenduse? Läbi romaani või mõne pikema teksti. Või nii.

Miikael Jekimov - Koiduaeg sadamas (Celestaali varjud, 2023)

 

Lugu siis samast Albia maailmast nagu auhinnatud Ortoni tekst, aga see jutt on muidugi hulga lühem ja paigutub hoopis teise linna (ja ei paista ka samu tegelasi olevat). Niisiis varasemast on aurupungimaailma toimimine ehk selge, aga tekstid on - vähemalt hetkeseisu lugemiskogemuse põhjal - üsnagi iseseisvad.

Lugu siis sellest, et üks poliitik ajab muuhulgas hämaramat vahendustegevust, võttes oma lattu kaupa vastu ja siis saadab edasi - huvitumata, mida ta õieti vahendab. Aga korraga on tal kohalik gäng kaelas, mis soovib omandada käesoleva laadungi. Ühtlasi on neil poliitiku kohta veel valgustkartvat infot ning seetõttu soov poliitik omale tasku pista. Ainult et … nad ei ole ainsad, kes tahavad omandada seda kaupa. Ja kellelgi pole õieti aimu, mis selles asuda võib. Noh, üllatus-üllatus.

Mingil moel hakkab ehk Jekimovi loome minu jaoks selgemaks saama - see on vast eskapistlik kirjandus, mitte mõni lugejale küsimusi esitav literatuur. Tähtis on kaasaelamine, mitte kaasamõtlemine. Ses suhtes on selle loo peategelane samas üsna ebatüüpiline Jekimovi varasemate tekstidega võrreldes - pole ta mingi madinakangelane, lisaks veel … homoseksuaal. Puha ootamatu värk, esimeste sellelaadsete vihjete puhul ootasin midagi ulmelisemat, aga ei. Igal juhul, kuigi see tekst jääb nagu vähe näpuharjutuseks, on siiski tore, et autor on veelkord ette võtnud seda kummalist maailma.

Miikael Jekimov - Celestaali varjud (Celestaali varjud, 2023)

Pilkupüüdva kaanekujundusega kogumiku nimilugu on ühtaegu liiga pikk ja liiga lühike tekst. Liiga pikk, et nii põhjalikult kirjeldada ühe kriminaalse juhtumi uurimist. Liiga lühike, et vaid sellega piirduda, kui selle kirjeldamisse sai juba nii palju investeeritud. (Muidugi, kes keelab nii kirjutada.)

Kui kuulus kosmosepiraat saab mehaanikult teada, et teda varuosadega varustav diiler on talle seekord sokutanud mittesobiva jubina. Veider, et nii suvalise asjaga püüdis muidu usaldusväärne partner teda alt tõmmata. Kapten läheb koos mehaanikuga sellele Celestaali planeedile uurima, milleks selline jama. Aga vahendajat on raske leida - infot valdavad isikud kas tapetakse või püüavad ise piraadikaptenit rajalt maha võtta. Näib, et kapteni vastas ebatavaliselt osav vastane, kes püüab samuti seda vahendajat kätte saada.

Et siis selline kerge kokkuvõte. Üsna klassikalise maiguga ulme, kõiksugu eri rassid ja palju madinat ja muidugi peategelane, kes paistab olevat enamvähem haavamatu ja terve mõistusega, hoolimata kõigist ta vastu paiskunud hädadest. Madinat on siin kõvasti, aga vastavalt mehaanikule antud lubadusele (sest kapten tahab nüüd parem inimene olla!) ei tapa piraadikapten õieti kedagi.

Nagu öeldud, see võiks olla osa millestki suuremast (kui palju lahtisi otsi on siin edasi arendamiseks), aga ühe kiire juhtumi kirjeldusena jääb kuidagi … liigrammusaks - eriti arvestades seda, kui kiirelt see juhtum korraga laheneb. Aga ehk on see vaid tundub mulle, et pole õieti tasakaalu. Plussid siis ohtra madina eest.

 

Miikael Jekimov – Muld ei hoia (Tuumahiid 5, 2020)

Jekimovilt järjekordne žanrikatsetus (see mulje siis põhineb nendel tekstidel, mida olen autorilt lugenud), seekord puhas etnoõudus Eestimaa talupoegade elust ja surmast – või noh, milline vaev on see leseks olemine ja kuidas korrektselt saata lahkunu viimsele teekonnale.

Sest kui mõni neist lahkunuist tagasi tuleb, pole enam tegu kalliks saanud lapsukesega, vaid pigem verehimulise olendiga, millest vabanemine on paras õudus.

Kokku siis segatud usundit, tollast sotsiaalset ebaõiglust ja lähisuhte vägivalda. Õhustik on igati noir ja mõneti meeldiv, et maarahva kunagine eluolu on senini kirjutamiseks inspireeriv. Jutt loetav Reaktori lehelt.

ulmekirjanduse baas

Täheaeg 19: Pilvede sultan (2020)

Millegipärast arvasin, et see Veenuse teine kogumik on kuidagi asisem (kõvaulme!) kui esimene kogumik, aga võta näpust, ainus nö asine tekst on Loperilt ja kogumiku parim tekst on hoopis fantastilises maailmas aset leidev kelmilugu. Ja kui midagi kõrva taha podisema panna, siis ehk hoopiski Sargenti lugu loomuliku ja artefakti vastuolust. Aga üldiselt on see kogumik kui näide traditsioonilise ulme kirjutamisest: kangelane põrkub kokku takistusega ning ta peab elu päästmiseks selgitama selle takistuse põhjuse, seda kõike saadavad erinevad dramaatilised seiklused. Siin pole kohta identiteedi või sotsiaalsetele küsimustel, tegelasi ei vaeva helgemad või tumedamad kired.

Kogumiku tõlketekstid on ehk mõne kraadi võrra paremad kui eesti autorite originaallooming – kuigi samas minu jaoks nö reaalseima (veenvaima) teksti kirjutas Loper. Kuid peamine on see, et ükski tekst pole ärritav või õlgukehitavamapanevalt igav; eks koostaja tõlkevalikud ja eesti autorite loome väärib selle eest kiitust. Nüüdseks on Veenuse-projekt valmis saanud, nagu selgub koostaja Raul Sulbi ühest kommentaarist.

Geoffrey A. Landis – Pilvede sultan 6/10

Miikael Jekimov – Õhupuudus 5/10

Pamela Sargent – Unistus Veenusest 5/10

Heinrich Weinberg – Igal pool on parem kui kusagil mujal 5/10

Reidar Andreson – Meduusi kroonikad: Veenus 5/10

Mann Loper – Mina olengi Veenuse amatsoon 6/10

Ian McDonald – „Botanica Veneris“: Rathangani krahvinna Ida kolmteist paberlõiget 6/10

ulmekirjanduse baas

Miikael Jekimov – Õhupuudus (Täheaeg 19, 2020)

Üpris noirilik krimilugu uurijast, kes uurib võimalikku terroriakti, kus keegi näppis kodusüsteeme ja selle tagajärjel kärsatas üksteist inimest surnuks. Kes ja miks nii tegi, eksole.

Eks siin on oma osa nö kultuuristel eripäradel; peategijast uurija on pärit Maalt ja senini Veenuse ühiskonnas sisserändaja staatuses. Ja noh, üldse, kuidas see ühiskond toimib planeedilähedastes tingimustes. Vahest tekib ka kiuslik küsimus, kas tekst võidab midagi Veenuse sündmuskohast, või toimiks see pea iga võimaliku planeedi läheduses samamoodi – ehk siis tähtis on lugu, mitte toimumispaik. Muidugi, see on minu arusaam, autor vaidleks sellele kindlasti vastu. Ja eks annaks plusspunkte peategelase taagaga kaasneva noiri eest.

Igal juhul meeldiv, et viimase jutuvõistluse võitja eksperimenteerib ja katsetab.

Täheaeg 18: Ortoni isevärki avantüür (2019)

Jutuvõistluse esikümme pole otseselt midagi sellist, mis jalust rabaks, õnneks polnud ka midagi niisugust, mis tooks silma masenduspisara. Ja nagu ikka, paremal või halvemal päeval hinnanuks mõndagi teksti kas rõõmsamalt või riiakamalt. Enda emotsionaalseks lemmikuks oleks vast Umbleja tekst.

Laias laastus saab tekstid pooleks jagada – need, mis iseenesest täidavadki oma ülesande lühema proosapalana ehk on algus ja on lõpp ja otseselt midagi ripakile ei jää. Näiteks juba mainitud Umbleja sõjalugu, Mahkra retrogore, Raidma musta huumori pärlike, Ivanovi thriller ja Tiigisooni õudukas.

Edasi võiks arendada (või täiendada) Kripsi alternatiivset Baltimaid, Kalmsteni kaamose fantaasiat, Frey tekst mõjub paratamatult sissejuhatusena, Rajasalu lugu on üks paras hargnevate teede aed ja siis see Jekimovi aurupunk.

Nagu näha, pole kumbki võimalus minu jaoks eelistatum – mõni lugu ongi valmis oma raamides, teine tekst aga jätab lahtiseid otsi. Ühesõnaga, väga tore, et katsetatakse.

1. Miikael Jekimov:  Ortoni isevärki avantüür 5/10

2. Jaagup Mahkra: Riisirahvas 5/10 

3. Jana Raidma:  Libakass 6/10

4. Kadri Umbleja:  Siis,kui nad tulid... 6/10

5. Kell Rajasalu:  Käilakuju 4/10

6. Kaido Tiigisoon:  Sümpaatia 4/10

7. Piret Frey:  Esimene port 5/10

8. Manfred Kalmsten:  Lumemarjaveri 5/10

9. Toomas Krips : Riia keisririigi allakäik ja langus 5/10

10. Meelis Ivanov:  Apollo 18 5/10

ulmekirjanduse baas
err kultuur
algernon

Miikael Jekimov – Ortoni isevärki avantüür (Täheaeg 18, 2019)

Jutuvõistluse võidulugu tõestab tõdemust, et eestikeelset aurupunki pole kunagi liiast. Siingi loos siis kerkivad silme ette mitmesugused masinad, mõnigi fantastilisem kui reaalsus.

Lugu siis sellest, kuidas sõjaväe tsepeliinile peitunud pisike tüdruk otsustatakse tsepeliini pealinna jõudes selle sugulasteni toimetada. Ainult et sellise karistusülesande (kuivõrd teised rindelt saabunud mehed saavad vaba päeva) täitjaks määratakse mees, kellel on seal pealinnas põhjust vägagi peitu pugeda – kuna ta sealt aasta eest põgeneski, olles sooritanud ühe nurjatu murdvarguse tippleiutaja kabinetist. Ja kui aurumadrus selle leitud lapsega linna peale jõuab, hakataksegi teda eelmise töö eest peedistama – aurumadruse jaoks teeb selle keerulisemaks see kohustus (ja soov) laps mõne tolle sugulaseni toimetada. Nagu actioni käigus selgub, on noor neiu õige ootamatut päritolu.

Žürii paistab olevat võlutud sellest imelisest maailmast, esikümne lugudest olid ehk sellise meeldejäävama taustaga Umbleja ja Kalmsteni maailmad (kuigi ääriveeri võiks Jekimovi loole ehk lähedasemaks pidada Kripsi alternatiiv-Baltikumi). Muidugi, Jekimovi tekst on Umblejast ulmelisem ja Kalmstenist laiahaardelisem. Eks seda maailma oleks lihtne ettekujutada romaanina, kõiksugu ripakile jäävaid intriige leiaks igalt kümnendalt leheküljelt. Ning romaani kirjutamine paneks ehk autorit rohkem tegelema tegelaste lahtikirjutamisega, praegusel kujul jäid need ehk ühekülgseks – mis vast olekski peamine minupoolne nurin. Mitte et ma kuidagi nuriseks jutuvõistluse niisuguse valiku asjus, võidutöö on žürii valik.

ulmekirjanduse baas

Miikael Jekimov – Õnnepäev (Tuumahiid 4, 2018)

Militaarulmesse kuuluv jutuke leiutaja-õnneotsija Eduardist, kes vajab heaolu leidmiseks kiipi, millega käivitada enda kokkuklopsitud taktikadroid. Selle nimel ta kammib siis lahinguvälju, et langenutelt ja mahajäetud sõjatehnikalt nänni leida, mida siis hiljem mustal turul maha müüa. Töö pole just meeldivate killast, aga eks inimene harjub paljuga. Lõpuks tundub, et vajalik kiip on käeulatuses … ainult et võõrastes kätes, ning need ei taha mingil moel kiibist loobuda.

Tekst pole teab mis ilmaime, pigem võib seda võtta autori harjutamisena kirjandusliku vilumuse omandamiseks. Nii on kulunud kõvasti auru keskkonna loomisele, kõik see sünkmorn kauge planeet ja raipejaht ja tulnukad ja lõputud konfliktid.

Tekst pole puhtalt angloameerika traditsioonis toode, nii on siin ihaldusobjekti hellitusnimeks Sampo. Võib muidugi mõelda, kas selle Eduardi edasisi seiklusi võiks kirjutada (või on seda tehtud?), noh, militaarulmet pole kunagi palju.

Igal juhul, teksti võimalik Reaktori lehelt lugeda.

ulmekirjanduse baas

Raul Sulbi - Täheaeg 17. Päästa meid kurjast. Jutuvõistluse paremik (2017)

Nagu ikka, saab selliste kogumike lugemised jagada kolmeks - lõbustavad või intrigeerivad tekstid, igati loetavad tekstid ja tekstid, mis jäid mõneti kaugeks. Nii on kogumiku minu rõõmudeks Tänavi kaks erinevat splätterit; intrigeerivamad olid Adleri, Meresi ja Kalmsteni lood (no see, et Tänavit ja Merest huviga loen, pole just üllatus; seega oli enda jaoks avastamisrõõmu Adleri ja Kalmsteni puhul). Normaalseid lugemiselamusi pakkusid Weinberg-Andresoni ja Jekimovi seikluslood. Natuke kaugeks jäi Jürgensi, Frey ja Lannesi seekordne loome. Kogumiku viimase teksti ehk Kaisa-Liina Nääri YA maigulise “Mina: kaitsja” puhul oli mul eelnevate tekstide lugemisest toss väljas ning raske südamega võtsin vastu ebaajaloolise otsuse seda hetkel mitte lugeda.

Jutuvõistluse tulemuste põhjal on mul raske midagi kokkuvõtvat öelda, õnneks oli esikümnes nii teadusliku fantastika kui fantaasiakirjanduse maiguga lugusid, need on jagatud temaatilisesteks osadeks (eelmise jutuvõistluse puhul rõõmustasin zombide ja vampiiride puudumise tõttu, ka siin need puuduvad). Kui paaris postituses sai viidatud suomikummale, siis selle valguses on mõneti kahju, et esikümne lugudes on eestiainelisi lugusid võrdlemisi vähe - mõtsaeesti-huvilistel tasuks korraks lugeda etnofuturismistki. Kogumiku lõpus on Sulbi artikkel jutuvõistluse ainel, kus ta soovitab järgmise jutuvõistluse korral žüriid värskendada - ja tõepoolest, siin annaks välja mõelda erinevaid värskendusvõimalusi; iseasi, kui palju tekitaks ulmikute hulgas hädaldamist nt new wave laadis lühilugude võidutsemine.

Miikael Jekimov - Tuulerändur (Täheaeg 17, 2017)

Tubli tummine fantasy. Kui Tänavi loo puhul sai rääkida suomikumma (ehk mõtsaeesti?) voolusängi hüppamisest, siis Jekimovi tekst läheb rohkem tavafantasy kogemuse kanti - ei saa öelda, et lugu leiaks aset eestipärases maailmas; niisuguse loo lugemine võõrkeelses variandis ei paneks just äratundmises kulmu kergitama.

Jutt võiks olla millegi suurema alguspunktiks (no muidugi saaks ka minna tagasi ja hakata heietama kangelase noorusloost) ehk kuidas noor nõiaõpilane peab oma õpetaja vägivaldse surma järel ise hakkama saama. Nii satub ta metsikus looduses ekseldes ühte külasse, millel paistab mingi needus peal olevat. Ta laseb külavanemal end palgata saladust paljastama ning täisväärtuslikku nõida teeseldes püüab siis saada saladuse jälile. Nagu ta avastab, on seal tegemist õige jõleda värgiga.

Huvitav oleks teada, kas Jekimov viitsiks selle teemaga edasi tegelda ning hakata sapkowskit panema - võimalusi selleks oleks (samas on autor varem pigem teaduslikku fantastikat kirjutanud). Kui eesti nüüdisfantasyt kannavad eelkõige naisautorid, oleks Maniakkide Tänava kõrval kuulda mõnd meeshäält lisaks (jajah, hiljuti on ilmunud ka Mahkra Veenuse mõtsaeesti seiklus). Jekimovi see lugu ei loo just silmiavardavat fantasyt, küll on aga näha, et siit saaks mõndagi edasi arendada, mis tekitaks hoogsat kaasaelamist. Intrigeeriv, et tekstis on vaid meestegelased, see pole märk LGBT kasutamisest, vaid tegelaste kenast karskusest, süütuseajast.

Raul Sulbi - Täheaeg 16: Hirmu planeet (2017)

Sulbi jätkab eesti lugejatele angloameerika ulmetraditsioonide tutvustamist, seekord on vaatluse all Veenusega seonduv. Abiks (eeskujuks?) on olnud hiljuti ilmunud auhinnatud antoloogia “Old Venus”, kust on tõlgitud kolme nimeka nüüdisautori jutud (väga tänuväärne), ning sulbilikult tagasihoidlikult on tõlkimisel piirdutud vaid ühe retroulme näitega, milleks on antoloogiat avav Keith Bennetti “Raketlastel on karvased kõrvad”. Et tegemist nelja tõlkeloo ja viie algupärandiga ning neist vaid üks on vanaulme esindaja, siis seekord lugesin Täheaja kaanest kaaneni läbi (jah, ka Bennetti loo, aga sellest ei viitsi enam kirjutada).

Rõõmustav on see, et lugudest enim muljet avaldasid eesti autorite tekstid - Mahkra ogar fantasy muistsest vabadusvõitlusest ja Veenuse amatsoonidest ning Jekimovi klaustrofoobiline märul planeedi kaevandustes. Kolm tõlkelugu (Arnason, Tidhar, McAuley) olid head meelelahutus, niisamuti Belialsi põnevik. Ehk Tänav-Metsavana ja Weinberg jäid pigem keskmisteks kosmoseooperiteks (kuigi jah, mõlemaid lugesin viimases järjekorras). Mis tähendab seda, et tegemist on üle keskmise antoloogiaga, kuivõrd ei leidu ühtki nõrka teksti, mille lugemine paneks hambaid kiristama või lugu pooleli jätma (tõepoolest, ka Bennetti vanaulme on loetav). Koostaja on püüdnud lugudest luua ühtset narratiivi, järjestades neid vastavalt oma nägemusele - mina küll kahjuks seda järjekorda ei järginud. Sellega kaasnes autoritutvustest loobumine (millest on veidi kahju) ja sisukorra mõneti segi keeramine.

Tekste on raske pidada korralikuks teaduslikuks fantastikaks, vast ehk Weinberg ja Tänav-Metsavana on sinna kanti - aga need lood ei leiagi aset planeedi pinnal (Weinbergil on Veenusega üldse nõrk suhe). Muud tekstid (välja arvatud Jekimov) kirjeldavad Veenust kui Maa-sarnast planeeti (võrdluseks näiteks Weiri Mars), kus võivad tegutseda veenuslased või Maalt põgenenud iidsed inimgrupid ning eripärane floora ja fauna. Miks Veenus selline on, aitab ehk seletada Sulbi kirjutatud artikkel selle planeedi ainelisest ulmekirjandusesest. Mis viib mõtte edasi, et kuigi on tegemist igati loetava Täheajaga, pole siin esindatud just nüüdisulme progressiivsemad tekstid - ehk piirab valikut seegi, et tänapäeval pole vist suuremat mõtet leitud Veenuse koloniseerimiseks - kuivõrd planeet pole tõepoolest inimsõbralik nurgake universumis. Sulbi on muidugi huvitav nähtus, püüeldes eesti lugejaid üles kasvatada angloameerika ulmetraditsioonide järgi. Nojah, küllap on mu mõningane rahulolematus põhjustatud sellest, et ei suuda neist traditsioonidest enda jaoks leida muud kui meelelahutuslikku väärtust.

Miikael Jekimov - Terra Nova kuningas (Täheaeg 16, 2017)

Antoloogia seniloetud lugudest kõige tänapäevasem, tekst, mille märul on juba selline… et vanameister Lew R. Berg hakkaks nihelema. Igal juhul, niisugune madinarikas koletiselugu on päris angloameerika vaimus kirjutatud… ja nagu muud ei oskakski öelda. Adrenaliinilaks, raisk!

Kui eelmised lood kirjeldasid Veenust kui üsna inimsõbralikku planeeti, siis selle loo puhul võib rääkida teatavast teadusliku fantastika maigust - ehk siis Veenus on üsna ebasõbralik paik, kus peale terraformimist on suudetud vaid kaevandamist alustada. Ainult et ühel päeval on kaevandus seisma jäänud, töölised on kas põgenenud sealt või kaduma läinud. Asja saadetakse uurima palgasõdurite grupp, keda juhib loo peategelane Rodrik. Kaevandus on tõepoolest inimestest tühi… kui äkitselt rümdavad sõdureid miskid sisalikulaadsed olendid. Rünnak suudetakse viimaks kaotuste hinnaga tõrjuda, ning järgmiseks kerkib piinlik küsimus - mida on tööandja nende eest veel varjanud. sest teadupärast puudub Veenusel igasugune algupärane elu. Mis värdjad need siis on? Kuid need verejanulised sisalikulaadsed pole ainsad, kes seal kaevanduses sõduriliha maiustavad, peagi ootab neid hoopis erilisem koletis…

Jutt keerab päris võikaks ning inimestele sajab aina uusi hädasid selga. Jekimovil on nõrgalt arenenud tegelaste alalhoiuinstinkt - kui on seiklus, lugejal võimalikult hapnukukraane kinni keerav, las tegelased praevad rohkem kui vaja. Kui Mahkra üllatas oma maarahva ja Veenuse ogarusega, siis Jekimov lajatab vintske maailmaga, kus vange ei võeta.

Raul Sulbi – Täheaeg 15. Ajavärav (2016)

Kogumik on päris huvitav ja mitmekesine, laias laastus võiks eesti autorite tekstid jagada kaheks – ühed, mis pakuvad midagi uut (Laurik, Loper, Kõomägi); teised, mis jätkavad ulme meelelahutuslikku suunda (Jekimov, Metsavana-Belials, Kusnets, Mahkra). Ühed laiendavad ulme võimalusi, teised pakuvad kindlat ja teadatuntud elamust. Otseselt ühtki eriliselt säravat teksti minu jaoks polnud, kuid samas ka ei midagi hammaste vahel krigisevat. On fantasyt, teaduslikku fantastikat, aurupunki; segaseid maailmu, huumorit ja vägivalda; romantika on va kurvameelne (ons eesti ulmes üldse positiivset romantikat?).

Tõlketekstidest suutsin vaid „Shambleau“ läbi lugeda, kahe teise loo puhul katkes kannatus kas loo keskel või algul. Et tegemist ajaloolise autori lugudega, siis suurt vajadust läbinärimiseks ei tundnud. Esikaane illustratsioon tekitab tavapärase jõuetuse tunde (hea, et vähemalt Orpheuse Raamatukogu on normaalse välisilme saanud).

Miikael Jekimov „Tormiga saabub ka veritasu“

Koostajalt päris julge samm avaldada kogumiku pikim tekst kõige vähem tuntumalt autorilt. Seikluslugu täis ootamatuid pöördeid, ohtralt reetmisi ja palju madinat (kui õieti mäletan, siis esmatutvus Jekimoviga oli sarnane). Võiks öelda, et üsna traditsioonilise fiilinguga seikluslugu – on kurikuulus piraat Morgan Must, kes jääb peale järjekordset edukat röövi loorberitele puhkama. Siis aga selgub, et ta kamraad-piraat on maha lastud ning Morgan tunneb vajadust tapjale kätte maksta (sest noh, eks neil oli sõbraga selline... sõbralik suhe – mitte küll homo, aga näivalt gei küll). Selle käigus ühineb ta korrakaitsjaga (kelle heaks on ta varem nuhkinud) ning üheskoos püüavad nad rajalt maha võtta üht kuritegelikku jõuku. Aga nagu öeldud, kõik pole nii lihtne ja alati tuleb arvestada võimalusega, et sulle püütakse nuga selga lüüa. Jekimov on loonud maailma, mis suurt millegagi ei üllata – peategelane jääb alati jalgele, tal on femme fatale, kurikaelad ja võimuesindajad ühtviisi patused, on mõningaid võõrliike ja viise avakosmose läbimiseks. Hea on see, et ongi seiklusjutt ja mingit suvalist tähenärimist kohalike kommete kirjeldamiseks on vähe. Mitte nii hea, et loodud maailm pole just originaalne ning kirjanduslik väljendus selline keskmine.

„Ta sulges silmad. Peas vasardas taas kummaline ja vastumeelne mõte, nagu tal oleks raske kedagi tappa. Võimalik, et Cara surmal oli sellega midagi pistmist, võimalik, et mitte, ent Morgani üle võttis võimust sama tülgastus, mis Tähevõrgus Petty Triflit töödeldes. Taas polnud tähtsust sellel, et Morgan oli kurikuulsaim kapten universumis, kardetuim piraat ja kurikael. Ta ei tahtnud enam kedagi üle taevakaare teispoolsust otsima saata. Vabanda, Cara, aga vahel pole isegi parima tahtmise juures võimalik valida kuldset keskteed. Vahel tuleb lihtsalt asjapulgad maha lasta. Siis, kui pole mingit tahtmist endal mulda õgima hakata. Kõik on aus.“ (lk 46)

Mairi Laurik „Surf ajalainetel“

Teaduslik fantastika, eks sellised tekstid arendavadki ulmet edasi. Lugu siis koloniseeritud planeedile aastasadu tagasi „vangi“ jäänud tsivilisatsioonist, mis on ajapikku taas tippteadust loomas (mis jääb küll arvatavalt alla koloniseerimishetkel olnule) ning muuhulgas katsetatakse seal ajaga manipuleerimist. Kuidas see toimib, jään vastuse võlgu; aga igal juhul on rõõm lugeda teksti, millest suurt midagi ei mõista, aga mille taga paistab olevat nii palju draamat (irooniavaba tõdemus). Nagu näha, on kergem kirjutada seiklusjuttudest kui tõsisest teaduslikust fantastikast.

J.J. Metsavana, Veiko Belials „Neli kohta peale koma“

Tekst siis Strugatskite ainetel, kuid vastavate romaanidega pole ma tuttav. Võib täheldada, et autorid on püüdnud jäljendada originaalide väljendusi ja mentaliteeti, tulemus on ehk seikluslikum kui muidu Strugatskitel (jällegi, see järeldus on pigem selle põhjal, mida seniloetud tekstide puhul olen endale täheldanud – võibolla on algtekstid samamoodi paduseikluslikud?). Üsna vahva tõlgendus posttraumaatilisest stressist ja selle sünnitatud koledustest. Iseenesest ei tulegi ette, et oleks varem lugenud kaasaegset ulmet, mille toimumispaik on allveelaeval, eks seegi värskendav.

Mann Loper „1905“

Kogumiku naisautorid loovad eesti ulmekirjanduses uut kvaliteeti – kui Laurikul pea krüptiline teadusliku fantastika tekst, siis Loperi lugu on alternatiivajalooline aurupunk 1905. aasta mässust (ajaliselt õhkõrn paralleel Pihla Oksa-looga). Ehk sii milline võinuks olla see mäss, kui maailmas olnuks kasutuses... aurupunklikud leiutised – tsaaririik kasutanuks õhujõududes tsepeliine ja kui tehnika areng võimaldanuks... algelisi mechasid luua. Ja samas valitsenuks ikka see tsaariaegne ühiskondlik-poliitiline eluolu – venestamine, baltisakslased ning Vene-Jaapani sõda (koos tsaaririigi kaotusega). Tulemuseks on siis igati arvestatav aurupunk, mis leiab aset Eesti mitmes otsas, on leiutajad ja revolutsionäärid ja dramaatika. Tore lugu.

Tamur Kusnets „Ootamatu jahisaak“

Kusnetsilt pooleldi jämekoomiline lugu esmakontaktist tulnukatega. Kohalik jahimees juhtub tundmatu olendi maha laskma ning seepeale vahistab ta politsei ja seepeale veereb lugu pidurdamatult edasi – lollid ametivõimud, tulnuka lahkamine, meediakära, suurriikide katsed tulnukaga seonduvat salaoperatsioonidega enda kätte saada ning... tulnukalaeva tulek. Autor viskab kildu ja pilab hoolega, vaid tulnukatapjast kohalik jahimees oma seltskonnaga esindab nö tervet mõistust. Eks autorile omaselt on loos mitmeid detaile, mis peaks lugejas vastikust esile kutsuma jne.

Armin Kõomägi „Punamütsike“

Selle loo puhul võiks ääriveeri mõelda Tuglase novellipreemia nominentide nimekirja jõudmisest (kuigi ma pole kindel, kas žürii eelnevalt avalikustab finaliste). Et siis Punamütsikese lugu tulevikutingimustes – on äärmiselt reglementeeritud heaoluühiskond, kus mees ja naine saavad teatud tingimustes koos elada. Kui nad nõudeid ei täida (lapse saamine), siis saadetakse partnerid uuele ringile või võetakse „ringlusest“ välja või antakse soodsatel tingimustel võimalus eutanaasiaks. Kuidas see Punamütsikese looga haakub... no omal kunstilisveidral moel see juhtub. See on minu jaoks Kõomägilt esimene tekst, mis mõjus huvitavalt – muidugi, ma pole lugenud ta jutte, senised kogemused romaanidega pole suurt võluda jõudnud.

Jaagup Mahkra „Umgolla mustad maagid“

Eksootiline fantasy, kodumaine panus mõõga ja maagia põhjatusse varakambrisse. Tõsine ports madinat ja musta maagiat, reetmisi ja kangelase musta minevikku; psühhopatoloogiat õige mitmele maitsele. Meeleolult on tekst pigem Howardi ja 20. sajandi laadis... et no selline retrohoiak ja paatos – eks see viib küsimuseni, et kui palju on siin autoripoolset austusavaldust kirjanduslikele eeskujudele või võiks mõnda loos esinevat deus ex machina lahendust võtta irooniliselt (no näiteks see, kuidas kangelane kuuleb Mubassiri reetmisest – niimoodi tehakse 19. sajandi rahvadraamas). Aga jah, omamoodi samas kambas Jekimovi ja Metsavana-Belialsi tekstidega, näited traditsioonilisest seikluslikust SFFist.

reaktor

reaktor

Lea Pullerits, T.K. Jürgens, Miikael Jekimov (Täheaeg 14, 2015)

Lea Pullerits “Valge mälestused”

Unenäoline lugu, kust ei ole õieti millestki kinni haarata. Seisundiproosa, mille lugemiseks peab olema just täpselt õiges meeleolus, et loo voogudega kaasa minna. Et siis tegelased põgenevad kuskilt, neid ähvardavad ohud, mis rapsivad grupi aina väiksemaks. Kuid nemadki näitavad hambaid. Eks lõputu põgenemine tekitab pingeid, kas oli vaja pista jooksu niikuinii kindla surma eest? Teadvustaja arvab, et tasus küll. Sest lõpuks on tema üks väheseid pääsejaid. Aga millest? Kes teab? Autor teab. Aga ei ütle!

T.K. Jürgens “Teisel sagedusel”

Õige vanamoodne lugu Marsist ja paralleelreaalsusest. Jooksevad poiss ja tüdruk aasal ringi ja on parajalt armunud, ning poiss otsustab tüdruku viia Teisele Poole, kuhu käimiseks on ta külavanemast isalt Võtme näpanud (muidu tahaks poiss armastusest kõnelda, aga ei julge). Ainult et... seekord on Teisel Pool mingid veidrad tüübid! Nagu tüüpide omavahelisest vestlusest selgub, on nad esimesed inimesed Marsil, kelle missiooniks oli tuua sinna varustust järgmiste uurimisretkede jaoks. Poiss tõmbab kosmonaudid tagasi oma reaalsusse – tema arvates on mehed sinna Teisele Poole eksinud ja seetõttu selgelt hädas jne. Maainimesed... on sellisest sündmuste käigust enam kui hämmastunud. Ja käituvad seal reaalsuses edaspidi maainimeste kombel ehk teevad kurja.

Ühesõnaga selline kergelt hipilik värk, kus pahad saavad lõpuks karistatud ja head karmi õppetunni.

Miikael Jekimov “Läbi külma metalli”

Vahelduseks puhas actionlugu, tempokas ja meelelahutuseks õiges laadis. Planeetidevaheline salakaubavedaja jääb reetmise läbi korrumpeerunud politsei küüsi ja vangist pääsemiseks peab ta kolme päeva jooksul ühe paki edasi toimetama. Nagu arvata, pole selle planeedi (õigemini tähelinna) asukad aatelised ega seaduskuulekad kodanikud, mistõttu satub salakaubavedaja igasugu vintsutuste ja pettuste keskele. Ent mehel on sõber, kes aitab mitmeski olukorras jõu ja nõuga ellu saada. Saab kärtsu ja mürtsu. Hea sirgjooneline ulmelugu, koos kõigi pääsemiste ja jõukatsumistega.