Üsna üheplaaniline ulmelugu, mis võinuks ehk möödunud sajandil ilmudes mõneti esileküündivalt mõjuda, hetkel aga … vähe kerge pala.
Tekst algab kui olmerealistlik jutt, mis kirjeldab ühe vanapaari elu 21. sajandi tingimustes. Ühel õhtul lapselapse sünnipäevalt naastes peavad nad auto peatuma, sest ühel kõrvalteel seisab liikumatult põder. Mis pole kuidagi elus, mis pole kuidagi kuju ega topis - nagu selgub järgmisel päeval, kui päästeamet on selle (asja? laiba?) teelt ära toimetanud. Uudiste järgi on tegu ühe veidra balsameerimistehnikaga, aga kes ja miks seda teostas, ei tea. Ja see ei jää viimaseks niisuguseks juhtumiks, ning metsloomadelt levib koduloomadelegi. Aga mitte ainult.
Kõik see ulmeline värk on esitatud läbi vanainimeste eluolu (mis iseenesest on lahe vaatenurk), kõik need erinevad uudised ja vandenõud, mis hakkavad inimeste hulgas levima. Autor püüab ehk esitada massipsühhoosi levikut, mis tekib sõnulseletamatu põhjal; eks siin kajastuvad ka koroona kuumemad hetked. Ma nüüd ei oska öelda, et see oleks just väga eripäraselt esitatud, pigem tõesti üheksakümnendate eesti ulmelugu, vast nii pika staažiga autori puhul oodanuks vast midagi teravamat.
