Lugu kahest keskealisest mehest, kes lähevad iga-aastasele retkele Põhja-Soome loodusesse. Seekord on eesmärgiks süüa korralikku lambaliha - mille tarbeks tuleb siis kuskil kohapeal mõni lammas omastada. Üks sõpradest on kaardistanud erinevate artiklite põhjal sealsed võimalike lambakasvatajate talukohad.
Ega see tapatöö ja sellele järgnev liha küljest käristamine kõige meeldivamaid emotsioone ärata, aga kui soome mehel on vaja, saab kõik tehtud. Ja siis saab süüa.
Lambalihast tähtsamgi on muidugi see automatk ja telkimine ja kõik need väiksed kohal ja erinev alkohol ja jauramised looduses. Meestel on küllaga arvamusi Soomest ja välispoliitikast ja minevikust ja tulevikust; armastuse psühholoogiast ja naiste füsioloogiast. Üldiselt on need … mõistetavad, aga eks autor laseb neil maailma õige ülemeelikult paika panna.
Mingis mõttes on see lugu kui … mõne kadunud ajastu postkaart (vähe võrdlus Paasilinna “Jänese aastaga”). Vabad mehed, vabad arvamused; kõik see olustik seal ja piiride taga. Eks seda raamatu tõlget ole kiidetud, ise ei saa öelda, et huumor ja elumõnu ja mürgeldamine oleks mind lugedes kõrgele laineharjale tõstnud. Soome huumor … vahel töötab, vahel mitte; eks see sõltub meeleolust ja tähtede seisust. Igatahes on see selges suguluses Paasilinna paremate lugudega, teiselt poolt saaks näha kergeid märke tulevasest Vuorineni rämehuumorist (lihtsalt siin veel elatakse väikekodanlikus võtmes).
