17 juuli, 2018

M.C. Beaton „Agatha Raisin ja kummituste maja“. Tänapäev (2017), tlk Mall Pöial.

Agatha Raisin on nutikas keskealine naisterahvas, kel maakodu Carsely külas ning arvata võib, et tegemist on sellise kandiga, kus kuritegevuse statistika (vähemalt raskestilahendatavate mõrvajuhtumite osas) tublisti riigi keskmist ületab. Olgugi, et hubane maakoht on hubane ning ei puudu daamide komiteed, klatš ja muu taoline, ei ole Raisin siiski mingi Marple (viimane on minu kujutluses paratamatult Ita Everi näoga, kuigi tegelikult on teda rohkem kehastanud ikka see inglise näitlejanna). Raisin on keskealine, korpulentne, üksjagu okkaline ja konfliktialdis ning evib ilmselt ka teatavat BridgetJonesilikku külge.

Esimese hooga tekitas meikimisele ja kostüümivalikutele pühendatud sõnaruum pisut ootamatut kummastust, aga lõppkokkuvõttes tuleb nentida, et Agatha Raisini tegelaskuju moodustabki ilmselt umbes poole nende lugude võlust. Kuritegu ja müsteerium on ka täiesti tasemel – siin raamatus ei midagi jalustrabavalt uudset (aga ei peagi olema) ning lisaks ka teatav annus Brittide ajaloolembust. Lisaks on vahelduseks päris tore, et lahenduskäik on eht Raisinlikult pisut pooljuhuslik – uurimise käik sõltub üksjagu ka tegelastevaheliste suhete konarlikest käikudest, ning samas ka mõnevõrra intuitiivne – Raisin pole mingi Poirot, kes hallidele ajurakukestele rõhudes keerukaid mõttekäike esitab vaid needsamused ajurakukesed teevad oma töö ära vaikselt isekeskis, sellal kui peategelasel igasugu olme- ja suhteküsimuste peale üksjagu auru ära läheb, et siis nagu muuseas õigesse suunda teed näidata.

Et siis muhe lugemine ajaviiteks, aga mitte päris selliselt õdus nagu peibutava kaanepildi peale arvata võinuks. Esimese hooga järgmist Beatoni raamatut haarama ei tõtta, aga millalgi tulevikus võiks ju huvi pärast vaadata, et kas mõne Raisini lugude varasema või hilisema raamatuga võrreldes on Agatha teinud ka mingi arengu ühes või teises suunas või jääb trotsliku okkalisuse ning haavatavuse kombinatsioon läbivalt täpselt sama (realistlikult) düsfunktsionaalseks nagu siin raamatus. Nagu näha – tõepoolest on kogu mõrvalugu nii hoolega tegelase igapäevaellu sisse istutatud, et kui viimane jääb tihtipeale õdusaks taustakulissiks, siis siin võib vaata et vastupidigi olla – mõrvaloo uurimine on lihtsalt midagi, mis juhtub Agatha Raisiniga, mitte ei ole Agatha Raisin siin selleks, et pahalane välja selgitada ja müsteerium ära lahendada.

***

Pärastpoole, tee ja kookide juures, lähenes Agathale proua Davenport. "Väike hoiatus," ütles proua Davenport. "Härra Chattertoni kohta. Teate, ta on abielus."
"Nii ta väidab. Aga ainult selleks, et küla vanad krõhvad teda ei tülitaks," vastas Agatha.
"Nagu teie?" küsis proua Davenport armsasti ja eemaldus.
Agatha silmitses teda pilukil silmi. Proua Davenport oli hakanud uuesti kugistama proua Bloxby toodud väikesi õrnu singivõileibu. Agatha lipsas kööki, kus laual oli elutuppa viimiseks valmis veel võileibu ja kooke. Agatha avas külmkapi ja otsis, kuni leidis kimbu tuliseid tšillipipraid. Kähku viilutas ta need ning laotas nii paljudele võileibadele kui võimalik, võttis siis vaagna ja viis elutuppa.

16 juuli, 2018

James Patrick Kelly - Itsy Bitsy Spider (The Year's Best Science Fiction 15, 1998)


Esmapilgul vähe tüütult algab lugu muutub arenedes tegelikult päris liigutavaks perekonnadraamaks. 21. sajandi keskpaigas läheb tütar külastama oma näitlejast isa, kellega ta pole lähedane olnud peale seda, kui vanemad lahutasid – siis kui tütar oli 11-aastane. Nüüd on 47 ja isa peaegu 90. Ema on äsja lahkunud ning jätnud millegipärast isale osa pärandusest. Tütar siis tahabki teada, miks ema seda tegi ja mis õieti juhtus.

Nö vanadekodus võtab teda isa majakese uksel vastu … kolme-aastase välimusega tüdruk. Kes on selline nagu oli tütar kolmeaastasena (tõsi küll, täiskasvanuliku häälega). Õigemini on tegu miski tehisintelligentsi omava tehisolendiga ning tütre esimeseks reaktsiooniks on see kuradi robot oma kuradi isale näkku visata (kes puhkab magamistoas). Nagu selgub, on selle väikse hoidja muretsenud ema, kes ühtlasi maksis isa hoiukodu eest. Tekib siis küsimus, miks.

Eks ülejäänud lähebki siis olukorra lahendamisele, muuhulgas teeb oma näitleja-etteaste isa, kes … tõesti pole just täie mõistusega. Tekst pole niisiis esmajoones ulme, vaid kasutab selle elemente sügavalt inimlike haavade lahkamiseks. Kena.



13 juuli, 2018

Kelly Barnhill - Probably Still the Chosen One (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)


Väga vahva portal fantasy (?), mis võtab ehk kurvad mõtted neilt, kel muidu meeles mõlkumas McGuire’i portaalide poolt hüljatud laste saatused. Ka selle loo peategelane saadetakse tagasi oma koju – seda küll lubadusega, et talle kui Väljavalitul tullakse nädala pärast järele, kui Nibiru nimelises maailmas on olukord rahulikum. Oodaku tüdruk ta vanemate köögivalamu juures, kus peaks portaal avanema.

Igal juhul, tüdruku vanemad ei saanudki aru, et laps oli aasta aega kadunud (maailmades liigub aeg eri kiirusel) ning tüdruk jäi kööki valamu kõrvale portaali avanemist ootama. Aga seda … ei juhtu nädala pärast nagu lubatud. Ega ka aasta või viie möödudes. Tüdruk istub truult kodus ja keeldub sealt lahkumast, ning talle võimaldatakse koduõpet (kus ta osutub väga andekaks, sest Nibiru väljaõpe on andnud nii mõndagi). Aastate möödudes satub koju üks noormees ning selle kaasabil saab ta ise portsu laste emaks, mistõttu küll see sigitaja ta maha jätab. Peategelasele hakkab tunduma, et ehk see … Väljavalitu värk oli mingi uni või midagi.

No loomulikult polnud.

Lugu tõesti vahvalt kirjutatud, kõik need raskemeelsed hetked on lahendatud kuidagi kerges võtmes (no mõelda vaid, justkui muinasjutumaailma Väljavalitu, kes on 22-aastaselt nelja lapsega üksikema). Viis, kuidas tüdruk aastate jooksul endaga juhtunut ümber hindab … on selline fantasy klišeede hea värskendamine.

12 juuli, 2018

Kathleen Kayembe - The Faerie Tree (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)


Õuduslugu haldjatest, mida ei soovitaks rasedatele öökapilugemiseks. Et siis noore tüdruku kodu juures kasvab puu, milles lahkunud vanaema jutu järgi elutsevad haldjakesed. Kuna tüdruk ja vanaema on sellised erilised, siis nemad saaksid neid tillukesi haldjakesi näha. Ühel päeval saabub tüdruku koju ta vanem õde, kes on korraga rasedaks muutunud ning selle õudse olukorra tekitajaga salaja paarigi heitnud. Nooremale tüdrukule ja ta vanematele see koju toodud imelik mees ei meeldi, ning vanemad plaanivad noorte plaanidega tõsiselt tutvuda.

Järgmine hommik algab koledalt – loo peategelane saab õemehelt teada, et ta vanemad on surnud. Rasedast õest talle abi pole, see vaid vahib klaasistunult pilgul oma värske abikaasa tegemisi. Noor tüdruk otsustab need vanaemale teada haldjakesed appi kutsuda, et need koksaks koju toodud mehe maha ja olukord oleks nagu eelmisel päeval. Haldjad on nõus, kuid nad küsivad selle eest kõva hinda … ning kõike soovitust pole nad võimelised tagasi tooma.

Et siis selline dark fantasy või horror või midagi. Vähe arusaamatuks jäi, kes see loo peategelane ja ta vanaema õieti olid, või millega oli tegemist mehe puhul; aga see on ehk vabandatav niisuguse folkloori mittetundmisega. Jutt algab muidu vähe tüütult (oeh, imepäraste võimetega laps), kuid see sünge lõpplahendus on õige hingekriipiv – haldjatelt töö tellimisel on karm hind (nagu peategelase vanaemagi talle rääkis)! Tough luck.

11 juuli, 2018

Yoon Ha Lee - The Chameleon's Gloves (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)


Lugu paigutub Lee romaanitriloogia „Machineries of Empire“ maailma – hetkel on mul pooleli avaraamat, mistõttu mul pole aimugi, kas siin käsitletav sündmus avab tausta miskile kohale triloogias. No loodetavasti on mulle peagi asi palju selgem.

Lugu siis kelmipaarist, kellest üks (või ühed) on Kel-tüüpide poolt välja heidetud – sest ta avastas oma eriväljaõppe käigus, et mitte-Kelid on samuti … Kelidega võrdväärsed ja mõtlevad olendid. Aga et see avastus tegi väljaõppe komplitseerituks, siis ta (nad) pagendati – õiglane karistus olnuks küll surmanuhtlus. Kuid et tegemist niivõrd erilise sõjaväelasega, saatis Kel ta pagulusse, et vajadusel kasutusele võtta. Mitte et pagendatu (või pagendatud) seda eriliselt oodanuks.

Aga vajadus tekkis, ning ex-Kel ja ta partner võeti Keli komissaride poolt kinni – probleem siis selles, et üks Keli kindral paneb katsetehasest ajama eksperimentaalpommiga, mis võiks mitmekümne valgusaasta ulatuses kõik hävitada (noh, kui õieti aru sain, siis veerand kasutatavast maailmaruumist). Pagendatule esitatakse pakkumine, millest pole mõistlik keelduda ja ta saadetakse selle petturist kindrali juurde pommi varastama. Kuid Keli eest põgeneval kindralil on talle oma pakkumine …

Tekst meenutab mulle segu Leckie ja Asheri kosmoseimpeeriumide intriige – et kommete komöödia pluss apokalüptilise katastroofi võimalus. Muidugi oleks nüüd põnev teada, kuhu see tekst impeeriumi masinavärgis õieti paigutub (Neil Clarke’i aasta parimate antoloogias peaks olema niisamuti ilmunud üks lugu kindral Jedao nooruspõlvest – algselt ilmunud Tori lehel; peaks ka selle ühel hetkel läbi lugema). Niisiis õige apokalüptiliseks keerav kelmilugu.

10 juuli, 2018

Michael Swanwick - "Hello," Said the Stick (The Dog Said Bow-Wow, 2007)


Lühike teravmeelne lugu kõnnumaal rändavast palgasõdurist, kes korjab maast üles võõrplaneetlaste toodetud rääkiva kepi. Millele kohe meeldib rääkida. Sõdur on teel oma järjekordse sõjateenistuse poole, ning see maast leitud kepike räägib õige imelikke jutte, kuidas võõrplaneetlased siinset konflikti jälgivad ja sellesse väheke sekkuvad. Nagu järgmine hommik selgub … kannab kepike endaga midagi õige õudset ühes.

Kui autor oskab paari lehega („Adventure Story“!) lugejale õige mahlakalt virutada ning nii õige hea tuju tekitada (tõsi, loo puänt on õige tume), siis see on ütlemata mõnus (ja ökonoomne!) lugemisnauding. Kui juba Gaimani lugu sai mainitud, siis tulebki tõdeda, et käesolev lugu on õige gaimanlik – saatanlik kepike ja õnnetu lihtsameelne palgasõdur ning nende (a)kommunikatsioon. Ja no muidugi keelekasutus, millega kepike ülbitseb sõduri kallal – see tuletab meelde Swanwicki haldjabordelli kui ka samas gaimanlikke lugemishetki, kus mõneti lihtsameelne tegelane satub võõra mõtteviisiga tegelinskite küüsi. Veider, senised tutvused Swanwickiga pole just paljutõotavad olnud, aga nüüd on selle kogumiku kaks lugu rokkinud mis hullu.

09 juuli, 2018

Urve Sõmer „Päikesevõimalus“ (2017)

Tuberkuloos on selline kirjandus- ja kultuurilooliselt kuidagi eriline haigus. Neid raamatuid, kus on verdköhivaid ja palavikku põdevaid tegelasi, kes vaikselt ja pöördumatult hääbuvad, ei jõua üle lugedagi ning eraldi aeg on veel teise maailmasõja aegne-järgne periood, mil akuutne toidu ja ressursside nappus tähendab seda, et ega seda ainsat ravi ehk organismi kaitsevõime toitainete ja elutingimustega poputamist ei saa kah kellelegi eriti peale panna.
Päikesevõimalus tundub olevat omanäoline tasakaal pärismälestuste ja ilukirjanduse, indiviidide ja ajaloo vahel ning luubi all on sedapuhku mitte niivõrd kopsu- kui luutuberkuloos, miski, millest mul enne seda raamatut eriti aimugi polnud. Raamatus elustub peaaegu käegakatsutavalt minevik – peategelaste saatuseid puudutab sõja põhjustatud trauma, nii ühiskondlikul kui vägagi valusalt intiimsel tasemel, haigus läbi erinevate raviviiside, -võimaluste ja etappide, ning üldse elu Eestis nii nagu see oli kolmel või enamalgi sõjajärgsel aastakümnel kuni tänapäevani välja. Lisaks eelmainitule või siis hoopis esmajoones on see justkui ühe eraldi kogukonna ja maailma lugu, sest haiglakoolid, haiglad, sanatoorsed koolid ja sanatooriumid moodustavad justkui ühe suure võrgustiku ja eraldi maailma, milles nende lugude peategelased veedavad oma lapse- ja koolipõlve ning mille vahet pendeldavad sedamööda, kuidas uued terendavad ravivõimalused või kaelakukkuvad komplikatsioonid nõuavad. Kõik need kohad ja majad on samuti justkui raamatu täieõiguslikud tegelased. Olen isegi jalutanud mööda Metsakoolist, mõeldes, et mis kool see selline siis oli, teadmata midagi selle maja ajaloost – ei Konstantin Pätsist ega haiglakooli aegadest. Samuti olen käinud korduvalt mööda sest Kalevi tänava villast Tartus, kus raamatu peategelased aastaid, kas voodisse kipsituna või karkudel ukerdades veedavad – too solaarium, kuhu kaldteed viisid on vist seesama Füüsikahoone kõrvane park, eksole? Just sel suvel sattusin ka Narva-Jõesuus jahtima seda, mis puitpitshooneist veel tänaseks järgi ning mitte aimugi ei olnud mul nende majade ajaloost ega kõigi nende õnnestunud ja mitteõnnestunud operatsioonide statistikast, rääkimata inimeste saatustest, kes mändide ja meremüha taustal kõigest hoolimata ikkagi oma elu elasid.
Mulle tundub, et lõppkokkuvõttes on tasakaal kirjanduslikkuse, informatiivsuse, ajaloolisuse ja omaeluloolisuse vahel üsnagi suurepäraselt õnnestunud. Postimehe arvustus küll kahetseb tolle tänapäevase raamjutustuse osa sisuliselt üleliigseks. Mõnes mõttes võib nõustuda, et Ruti, Gerta ja Hanna lood tõmbavad lugeja endasse ja minevikku sellise jõu ja veenva voogavusega, et naasmine Eha ja tema reiside juurde on igal korral justkui lummusest väljaraputav teekonarus. Aga samas tundub mulle, et see kiht, mis võimaldab luua jätkuvussideme tänapäeva olude ja kohtadega ning faktiga, et nende lugude ja aegade mäletajad ei ole veel põrmugi ajalootolmu vajunud vaid täiejõuline osa ka sellest praegusest, nii teistsugusena tunduvast maailmast. On ju meie lähiajaloos olnud nii palju suuri katkestusi ja eriilmelisi etappe, et vahel tuleb kerge imestus ja segadus peale kui kultuuriliste ja ajaliste distantside kokkulangevused ja erinevused reaalsustaju moonutama kipuvad. Võib-olla, et puht ilukirjanduslikust aspektist lähtudes oleks saanud natuke teisiti, veel paremini, aga mulle tundub, et siin raamatus on räägitud ära just see lugu, mis rääkimist vajas. Ahjaa, raamatu esimese poole internaadielus on ka midagi Kadrilikku ning eks leiab ehk ka hilisemas pooles midagi Kasuemalikku ning eks mõlemad raamatud, koos mitmete teiste tollel ajal kõneainet pakkunud kultuurinähtustega on ka ära mainitud.
Ahjaa – mis pisaraid puudutab ... Ei ole nõretav ega sentimentaalne, aga minul vanal härdameelsel tõmbas ikka silma niiskeks, kui lastel puha vanemad Siberisse viidud ning pool lapsepõlve kipsis lamades mööda läheb, eksole. Ja väljakutse punktid vajavad ikkagi täitmist ka. Tegelikult mind hoopis veetles see, kui mõnusalt tuleb siit raamatust välja see, kuidas seestpoolt vaadates on maailm, millele väljastpoolt tehakse kastike ümber ja lüüakse peale tempel „puue“ või „erivajadus“, lihtsalt täpselt seesama maailm, milles kõik elavad ainult mõningate füüsikaseadustest jmst tulevate täiendavate aspektidega, millega pole võimalik arvestamata jätta. Noja see, kuidas ema ümisemine ning Lenini ema Apassionata olid paralleelidena välja toodud oli minumeelest ka täiesti meisterlik. Midagi niivõrd ehedalt ajastute olude vaimulist, mitte, et ma ise just päris neid aegu kogenud oleksin, kuid ma kujutan täiesti ette, et just nii see pidigi olema, küllap andis parteiajaloostki üldinimlikke näiteid leida, kui tahtmist.

***
Kui jõuame Aia ning Pargi tänava ristumispaika, ma lihtsalt pean näitama Ehale, mismoodi Gerta ja Ruti poodi või postkontorisse minnes läbi aiaaugu ronisid. Kohta, kus endist haiglat ümbritseval aial kahe püstvarva vahelt S-tähe kujuline metallkõverik puudu, pole raske leida. Siia kõrvale on samasuguseid ning suuremaidki auke lisandunud, aga mina leian erilise vaevata üles just selle õige. Ei usu Eha, et mina nii kitsast pilust läbi mahun. Võtan sisse poolkükkasendi, astun parema jalaga läbi augu ja, külg ees ning pilk õlale suunatud, libistan end aiaaugust läbi. Eha juurde tagasi pääsemiseks tuleb trikki korrata ning alles siis märkan, et täidlased vanadaamid teispool tänavat mind imestunud pilguga seiravad.
„Kas patsiente siis normaalsel viisil poodi ka ei lubatud?“
„Ei, sellega oli okei. Lihtsalt põnev oli. Ja läbi akna oli ka huvitavam käia kui ukse kaudu.“ (lk 152)

Katrin Johanson “Atlantis abajas”. Varrak (2016).

Jällegi pidin positiivselt üllatuma - tihe ja ühtlane kulg lõpuni välja. Tekst ise jääb sarnaselt tegelastega sellise pisut napi ja kiretu tooni peale, millega jutustatakse erinevate tegelaste elukäiku ning omavahelist läbikäimist. Sellised, kas just tingimata õnnetud, aga kindlasti mitte ka otseselt õnnelikud näivad nad kõik olevat ja mis siis on lahendus? Lõpus nagu miski loodetav lahendus terendaks kusagil kaugel Kreeka saarekesel, aga no mina jään ikkagi pisut segadusse, selle “murdumise” osas, et mis või kuidas või? Kas peaks see tähendama suure kire peluta lubamist? Või tuhasttõusu võimaldavat täielikku lüüasaamist (ei, seda vist ikka mitte…). Äkki teatavat iseendast ja mingist ülbusest ülesaamist … nn “alandlikkuse ja tänulikkuseni” jõudmist? Ah, ei tea. Vat, ühest küljest nagu hirmus traagiline ja kõle kõik ning inimesed oma olemise paratamatuse lõksus, aga teisest küljest jäid need tegelased kõik minu jaoks ka kuidagi kaugeks ja suletuks ning psühholoogia selles psühholoogilises romaanis maalikski nagu peaasjalikult ikkagi sellise masendava lootusetuse pildi.
See Reesi valitud eksistents lootusega kuhugi jõuda on ju ka - ühest küljest kena seiklus ja miks mitte, ning vaieldamatult on inimesi, kes leiavadki endale selle päris õige koha kusagil võõrsil, eksole. Aga selle loo lõpuna mõjus kuidagi klišeelikult. Kas ei ole mitte üldteada tõde, et põgene või maailma otsa, enese eest ikka ära ei põgene? Pisut tekkis seda tunnet ka, et nagu oleks mingid “õilsad metslased” kaugelt saarelt üles otsitud, et need äkki lõpuks õpetavad õnne saladused kätte  Kolmandast küljest muidugi - ega siis Kreeka saared halb mõte ka pole, hunnitu loodus ja igas vanuses meesisikuid…
Et ühest küljest üllatas, et taaskord midagi nõnda asist ja kvaliteetset omaarust üsna juhusliku valikuga leida võib. Aga teisest küljest jäi pärast lugemist kuidagi tühi tunne. Tegelased ning nende ajendid ja maailma tajumise viis jäid minu jaoks liiga üldsõnaliseks ja kaugeks, et miskit sotti saada - üksindus ja tühjustunne küll, aga selgeks sai pigem nagu selliste rahuldamatuste kohalolu, mitte anatoomia. Ütleb see midagi siis raamatu või pigem lugeja kohta - mine sa võta kinni.

Kaanepilt on muidugi aga kena must huumor. Tekib tahtmine mõelda, et seesamune murdumine, mis võiks inimesi iseenda lõksust välja lunastamine, on äkki ikka lõpuks samaväärne sellega, mis juhtub vee seinakontakti jõudes? A mis siis juhtub, huvitav?

08 juuli, 2018

Ursula K. Le Guin - Always Coming Home (1985)

Enda kohta mõnevõrra ebatraditsiooniliselt hakkan ma praegu raamatust kirjutama enne, kui ta päris läbigi olen jõudnud. Aga sellel, usun, on kaks väga head põhjendust. Esiteks tunnen, et olen selle juba ammu võlgu. Teiseks – see on sedasorti raamat, et ühelt poolt pole teda vajagi alati kaanest kaaneni läbi lugeda, teisalt aga jääb ühest korrast niikuinii väheks. Vaja on teda vähemalt paar-kolm korda lugeda, et mõte saaks vajalikul viisil edasi-tagasi liikuda.

Sellest lühikesest sissejuhatusest peaks juba olema ilmne, et „Always Coming Home“ on Le Guini kõige keerulisem raamat. Raskused algavad juba tema žanrilisest määratlemisest, kuna kindlasti pole ta klassikaline romaan. Romaanid kõnelevad ju ikka üksikisikute saatustest või mingitest episoodidest nende elus, kuid selle raamatu peategelane pole mitte üksikisik, vaid ühiskond või kultuur, kui nii võib öelda. Ajaliselt võib selle paigutada kuhugi määramatusse ökoloogilise katastroofi järgsesse tulevikku, ruumiliselt – Californiasse, kus võib-olla kunagi selles tulevikus elab rahvas, keda kutsutakse kešideks. Vormistatud on kõik antropoloogilise uurimusena, mis koosneb mõningate kešide isiklikest lugudest, rahvajuttudest, luulest, rituaalide kirjeldustest ja kommentaaridest sellele kõigele. Need, kes soovivad romaani lugeda tõesti romaanina, võivad keskenduda ühele läbivale liinile – muu värgi keskel mitmes osas esitatud jutuvestja Stone Tellingu (Kivi Pajatab?) eluloole, mis moodustab raamatust vast viiendiku – ning ülejäänud jutte, kirjeldusi jms võtta kontekstina ja seletusena kõigele sellele, mida selle loo pajataja enesestmõistetavana võtab; muuhulgas hõlmab „kõik see“ väga palju ootamatuid ulmelisi elemente ja tehnoloogiat, mis jutuvestja narratiivi lugedes täiesti märkamatuks jääb. Aga see on vaid üks lugemisviis neile, kes on harjunud euroopaliku romaanitraditsiooni narratiividega, millel on algus ja lõpp – jäägu nende vahele siis kui kõver joon tahes.

„Always Coming Home“ ei ehitu aga joonena – ei kõvera, sirge ega katkendlikunagi. Visuaalseid kujundeid appi võttes võiks öelda, et ta loob teadvuses pigem kera või punktipilve. Maailma, mida lõputult avastada. Selles mõttes on Le Guin võib-olla raamatu vormis ennetanud tänapäevaseid avatud maailmaga arvutimänge alates „GTA“ sarjast ja „Neverwinter Nightsist“ ja lõpetades „The Witcheri“ ja muude asjadega, milles võib ju samuti rügada mingi lineaarse süžee läbimise nimel, kuid lõpuks veedad sa suurema osa ajast ikkagi hoopis muul viisil, uurides mingeid kõrvalisi urkaid vms.
Maailm, mis raamatust välja koorub, on kõige ehtsam utoopia,* mittepaik – koht, mida sa justkui läbi-lõhki tunneks, kuid mida tegelikult pole olemas. Le Guinile omaselt ei ole see muidugi mingi täiuslik paik, kus kõik end õnnelikult tunnevad; küll aga jätab kahtlemata mulje, et niimoodi on võimalik elada. Kui lõpetuseks veel veidi üldistavat juttu ajada (justkui seda poleks siin juba piisavalt), siis mõtlen ma, et düstoopiate düstoopilisus tuleneb paljuski just romaanižanri seadustest. Romaanis peab olema konflikt; peab olema areng, kulminatsioon. Tavaliselt kipub selle kõige aluseks olema mõne inimese õnnetu saatus; tema õnnetust kasvab aga selle mõjul, et süžeel peab olema algus ja lõpp, välja kogu maailma õnnetu saatus. Kui ühel inimesel läheb halvasti, siis läheb kõik halvasti. Le Guini aga sellised vajadused ei kammitse. Tema maailm lihtsalt on; see ei ole ei hea ega halb (kuigi selles juhtub nii head kui ka halba), vaid lihtsalt võimalik.

* Ääremärkus teose vormi kohta: antropoloogiline uurimus on meie ajastul kahtlemata sobivaim vorm utoopilisele teosele. Kui varauusaegsed utoopiad (More, Bacon jt) kalduvad olema esitatud reisikirjadena kaugetest maadest, siis uuemal ajal on maailmarändurite kohale kaugete maade ja kultuuride tutvustajatena asunud antropoloogid-etnoloogid-etnograafid (kelle teostes, olgem ausad, ei puudu kunagi annus utopismi).

Jane Austen "Kolm õde". Fantaasia (2003), tlk Eva Luts.

Jane Austen on ikka mu lemmikute hulka kuulunud. Kui klassikaline lembelugu, siis Austen. Või noh, vähemalt mingile ajastule mõeldes. Kolm õde ja teised lühijutud, mis siia raamatusse sisse pandud on esiteks selles mõttes hästi vahvad lugeda, et tekib tunne nagu oleks nii üks kui teine karikatuur juba romaanidest teatud määral tuttav. Loos “Jack ja Alice” näikse tegutsevat nii Bennetite tütarde karikatuurversioonid, kui ka Veenmisest tuttav hea ja vooruslik daam (no ei tule nimi meelde) Leedi Williamsi kujul ning siis muidugi eelmäng mr. Darcyle Charles Adamsi näol, kes on nii ilus mees, et vaid kotkad võivat ta nägu näha (et siis nina püsti, jah?) ;)

Teiseks on Austen muidugi kahtlemata vaimukas. Seega, kui pisut teemasse ja ajastusse süveneda ning tasapisi lugeda võib ehk osa saada, millestki, mis usutavasti Austeni lähikondseid kenasti naerust krõnksu krussitas. Mingu siis vahepealt mõni kultuuriline finess kaotsi või mitte:

‘Ma tõesti ei tea, kuidas suudan kunagi temast lahkuda. Ta pole kunagi Bathis käinud ja minu arust oleks see talle kõige meeldivam Retk. Ütle, mu Armas,” jätkas ta Lucy poole pöördudes, “mida ütled sina nende Leedide saatmise kohta? Oleksin õnnetu ilma sinuta - see oleks sinule äärmiselt meeldiv reis - loodan, et sa lähed; kui lähed, siis oleks see mulle kindlaks Surmaks - palun luba end veenda…”’

Ühesõnaga, muhe lugemine oli, ning päris tore tunne tekkis, et nagu oleks õnnestunud korraks varasemasest tuttavate lugude telgitaguseid piiluda … või midagi sellist.

07 juuli, 2018

Robert Muchamore: Agent : missioon nr. 1

Noortekirjandust, nagu ka täiskasvanute oma, on mitmesugust.
On väga labast ja stereotüüpidel elavat. On isegi peaaegu head. On sellist nagu see raamat. Ja on nii oivalist, et panna peale silti "noortekas" on lihtsalt tobe.
On ainult hea kirjandus, on kõigile maiuspala!

Mulle meeldis see konkreetne teos väga, ent selge on, et mõned jooned on tal ka teistsugustele inimestele pealeminevad:

* Raamat on kiire. Tegevust jätkub kogu aeg, pidevalt püsib pinge, rütm on kiire. Kuigi vahepeal jätab autor lugejale hingetõmbepause, ei ole kusagil kunagi pikka pinevat ootust, on pidev möll ja seejärel puhkus.
Mis peaks väga sobima kujuteldavale noorele lugejale. On probleeme, palju probleeme, aga nende peal haudumise ja valulemise asemel kas tegeldakse - või ignoreeritakse kuivalt.
Sest mis muretsemine aitama peaks?

* Üldine "vist-läheb-lõpuks-hästi"-õhustik.

Aga mulle ekstra ja väga meeldisid just järgmised asjad:

* läbimõeldult erinevad, isikupärased, päris-tegelased. Mitte mingid stereotüübikuhilad ühe silmahakkava omadusega, mille abil just seda tegelast teistest eristada, vaid PÄRISELT. Nt peategelase ema, väga ülekaaluline varaste boss, kes ise oma käsi ei määri, vaid vahendab ja saab kõigest sotti ja matti.
Mitte nimi ei erista ühte tegelast teisest, vaid nad ONGI täiesti erinevad. Ka arvukalt (vara)teismelisi tüdrukuid-poisse. On jalgpallihuviline karm tüdruk, on dändilik puhaspoiss, on võitluskunstide-ässad, on ...

* Kuidas lapsed käituvad nagu lapsed, mis siis, et nad ühtlasi käituvad kui salaagendid.
12-aastane esimest korda peol ja õllejoomine ja nii paha on pärast, sest ei oska veel piiri pidada. Esimene suudlus pole eriline maagiline moment, vaid lihtsalt - juhtus. Arvutimängud ning karm ellujäämiskoolitus aluspesuväel külmas öös ilma tikkude ja ainsagi varjualuseta kõrvuti.

* Moraalsed ebamäärasused.
Pahadel polegi jõledat lõusta ning pudelit sildiga "mürk" käes, nad on inimesed. Tõeliselt negatiivne on ainult üks tegelane - olgu, kaks - ja nemad ka tegelikult laste pilgu läbi. Kõik (teised) püüavad teha oma parimat - isegi poisid, kes lõikavad vigastatud elusal tuvil tiiva küljest.

* Et ka peategelane pole alati hea, alati tore. Ka tema on kohati ilge ja vahel teeb ta vigu, vahel otse halbu asju. Ei klati kõike ära samuti. Läheb nagu ... läks.

* Üldiselt on lastega tegelevad agendikasvatajad toredad inimesed, kellele saab loota, keda saab usaldada. Kuigi nad ei tee alati meeldivaid otsuseid, peavad nad kokkuvõttes silmas laste heaolu. Selline "maailmale saab enamasti loota, mölakad on selles erandid"-meeleolu, mis on noorte- ja lasteraamatus tore ja kohane.

Oh, oleks see elus ka sedasi ..!

Järje hoidja

06 juuli, 2018

Kersti Kivirüüt – Värav (2018)


Sündmuste Horisont pakub ootamatul kombel nö kvaliteetulme asemel suvist rannakirjandust ehk siis romaani sellest, kuidas Peipsiäärses Meerapalus tegutsevad … kooljad. Mitte et tegu oleks miski ootamatu zombiapokalüpsiga, ei, need kooljad on aastakümneid seal Meerapalu asulas öösiti kondanud ja võimalusel mõne ettevaatamatu soolaukasse kambajõmmiks vedanud (huvitav oleks teada, kui reaalselt on autor kujutanud kohalikku olustikku; kas sinna oleks võimalik korraldada … koolja-ekskursioone). Nagu juhtub ka selle romaani algul, kui kooljad mõrvavad elajalikult pealinnast saabunud riigiametniku, ning selle tagajärjeks on avalikkuse mõneti kõrgendatud tähelepanu (no kuni järgmine sotsiaalmeediat raputav skandaal selle tühjaks imeb).

Aga jah, Kivirüüti romaanis hakkab seda müstilist segapundart lahti harutama Mehikoormas piirivalvurina töötav endine kriminaalpolitseinik, kes kohalike usaldust võites (ja veel ühe inimese abil, keda ei hakka siin paljastama) püüab selgusele jõuda, millega siis õieti tegu on … ja kas sellest rutiinseks muutunud nuhtlusest oleks võimalik vabaneda. Noh, tagajärjeks siis hoogne pärapõrgu ja libasurnutega möll, mis jätkub raamatu lõpuni.

Kivirüüti loome tekitab minus kahetisi tundeid – ühelt poolt on enam kui tore, et etnohorror leiab aset kodumaal, teiselt poolt paneb vähe kulme kergitama, et selle etnohorrori põhjuseks on tegelikult mitte just kodumaised legendid (näiteks see hiljutine bestseller-romaan). Võiks ehk rohkem soome-ugri folkloori usaldada, kui et kõiksugu läänelikest müütidest vunki lisada. Aga see on muidugi üheselt maitse asi, eks omal moel on „Rehepapp“ eesti uskumused senisel kujul üsna tühjaks imenud (ehk siis, midagi värskemat oleks vaja?).

Hiljuti sai imestatud, kui vähe on ilmunud Fantaasia kirjastuse sarjades naisautorite teoseid, nüüd siis ootamatul kombel selline lööv suvelugemine. Elu ei väsi üllatamast. Kiita saab sedagi, et Marge Nelk on sattunud romaani kaanekujundust tegema. Elu ei väsi üllatamast.

„Külmaverelisus laipade suhtes oli Andresel juba ammu välja kujunenud. Ent laip, kes omasoodu ringi tuterdas ja vajadusel elavaid sohu tiris, oli uus kogemus. Igaks juhuks tõukas Andres kooljat. Koolja kea oli külm ja ligane. Vägi, mis elavat laipa püsti hoidis, oli nii tugev, et tõuke peale see isegi ei vankunud. Andres söandas nüüd hakata medaljoni kaelast ära võtma. See osutus ebameeldivamaks, kui ta arvas. Medaljoni kett oli sööbinud läbi kaelanaha koolja kehasse ning kui Andres üritas seda kätte saada, kinnitus selle külge ka tükke koolja poolmädanenud lihast. Ligase ollusega oleks Andres veel toime tulnud, aga ninasõõrmetesse karanud roiskunud liha hais ajas öökima. Ilmselgelt ei mõjunud regulaarsed jalutuskäigud kooljate mumifitseerumisprotsessile hästi.“ (lk 66)

05 juuli, 2018

Ingrid Noll "Kostiliste lõunalaud". Eesti Raamat (2016), tlk Arne Nielsen.


Peategelanna on kahe lapsega üksikema, kes asjaolude arenedes asub pakkuma täiesti registreerimata lõunasöögiteenust reale sõpradele, tuttavatele ja tuttavate tuttavatele. Asusin lugema nagu mõnd Agatha Christie raamatut – kõigepealt koht ja taust ning siis kõik need ükshaaval tutvustatud lõunalised. Igaks juhuks jätad mõnedki ebaolulisena tunduvad seigad ja seosed meelde ja nii edasi ning asud siis süütu romantika ja pereelu argipäeva taustal ootama, et millal ja kes siis lõpuks ära koksatakse, kes juhtumit lahendama asub, lootusega, et lõpuks süüdlase leidmine parajal määral loogiline on aga lõpuni saladuses püsib.

Pinge tekib ja kestab küll, aga tabad end kaasa elamast ootamatutele tegelastele ja asjaoludele ja see, et milline see kõige õigem lõpp nüüd siis olema peaks jääb ka üsnagi lahtiseks. Teatava musta iroonia olemasolus, ka nende samade lugeja ootuste aspektist, ei saa kindlasti kahelda.

Mitte et ma tingimata kohe järgmist Nolli raamatut otsima tõttaks, ent selle lugemiskogemusega ja kõigi nende mõnusate ninanipsudega mu õdukrimiootustele ei jää küll muud üle kui rahul olla. Mulle iseenesest meeldib, kuidas siin headuse ja kurjuse ning argi- ja krimielu hallust kokku miksitakse.

Lisaks aastaaegade hõngu, tõsi küll, sellisel kujul vaid täpselt ühes kohas (ja miskipärast meenutas see koht mulle Ray Bradbury lühijuttu Saadik (The Emissary, kui õigesti mäletan):
“Lapsed tormasid sisse ning tõid kaasa jaheda tuulepuhangu ja punaseks tõmbunud viinapuulehti. Tonja vaimustus nende erksatest värvidest, soonte siredast mustrist, aga ka sõrme all kombatavast nahksest pealispinnast, ja jagas neid dekoratsiooniks lauale.”

04 juuli, 2018

Allen Steele - The War Memorial (The Mammoth Book of SF Wars, 2012)


Lugu siis dessandist Kuule, sest pahad korporatsioonid ei taha lasta kuulastel vabalt endi asju ajada. Dessantväelasi võetakse vastu marulise tõkketulega, aga osadel õnnestub siiski Kuule maanduda ning teele asuda sihtpunkti poole – ehk üks kraater, kuhu saaks luua sillapea.

Loo peategelaseks on üks neist õnnelikest, kes pääses läbi surmava kadalipu Kuu pinnani (ega muud võimalust polnudki, kuivõrd dessantlasi vedanud laev sai täistabamuse peale sõduritest vabanemist). Pinnal on paras surmav kaos ning rühmajuht käsib ellujäänutel kiiremas korras ja organiseerimatult sinna varjupakkuva kuukraatrini jõuda. Ellujäänud asuvadki ahvikiirusel teele, ainult et peategelase superskafander … jääb seisma ja kõik juhtimissüsteemid lülituvad välja. Ega keegi sellele liikumatule raidkujule järgi tule – sest kui tummalt seisab, ega siis seal elavat oodata ole. Mees teab, et tal on maksimaalselt kolmeks tunniks hapnikku ja siis … on kõik. Ümberringi maanduvad dessantvägede järgmised jäänused, tõkketuli jätkab oma tööd.

Ja jutt lõppeb nagu lõppeb (lõputagi üsna traagiline). Kas seda võiks just sõjavastaseks pidada, pigem mitte. Kaasneda võiks huvitav järeldus, et kuigi tehnika võib osutuda selle kasutajale surmalõksuks, on selle kasutamine laiemas plaanis ikkagi ellujäämist pigem soodustav – kuivõrd peategelane sai juba dessantlaeva lõhkemisel sellise paugu et... Eks tekst oli minu jaoks vähe melodramaatiline ja ehk ka vanamoeline, seetõttu siis mulje on harju keskmisest veidi nõrgem.

03 juuli, 2018

Caitlín R. Kiernan - Fairy Tale of Wood Street (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 12, 2018)


Lugu keskealisest naisest, kes ühe kirgliku öö järel avastab, et ta sõbrannal on saba. Noh, umbes selline nagu lehmadel on. See vaatepilt on talle omal moel häiriv, sest nad on juba mõnda aega koos olnud ja mitmesugust kirge jaganud, aga nüüd siis … saba. Naine püüab endale selgeks teha, et ehk nägi ta unesegaselt midagi valesti või siis varjude mäng tekitas niisuguse vaatepildi. Või siis teine võimalus, et ta on väheke enneaegselt segi minemas ning seetõttu näeb asju, mida pole olemas. Sellises häiritud olekus lähevad nad õhtul vanasse kinno väärtfilmi vaatama, mis räägib millestki, mida naine on lapsena justkui kogenud.

Nagu ikka, kõiksugu saladuste võti võib paikneda lapsepõlves, nii on ka sellel sabavärgil … oma seletus.

Vast ehk keskpärane lugu, kus põhirõhk on peategelase siseilma kajastamisel ja heitlustel meelemõistuse nimel (no tõepoolest, see tekitab ehk segadust, kui avastad armsamal saba). Samas see loo lõpplahendus on kuidagi, kuidagi üllatustevaba (sest see kunstiliste ambitsioonidega film, eksole). Niisugune müstiliste sugemetega LGBT romantikalugu või nii.

02 juuli, 2018

N. K. Jemisin – Viies aastaaeg (2018)


Romaani võiks nimetada tektoonika-fantasyks, igal juhul on siin kõvasti tegemist kõiksugu geoloogiliste protsesside möllamistega – seda õnneks mitte kontemurdvalt kirjapanduna (mis protsessid ja mis viies aastaaeg, need on vast üldteada värgid ja ei hakka siin postituses üle kordama), vaid … omal moel ängistav-põnevalt. No ja kuivõrd tegu on tektoonikaga, võiks edasi mõelda cli fi’le, sest et mõnigi katastroof-kataklüsm tuleneb inimtegevuse tagajärgedest (veidi kahju, et pole lugenud neid James Lovelocki Gaia-teooriaid), nii võiks seda raamatut lugeda ka kui hoiatusromaani.

Kõlab vast jumalavallatult, aga Jemisini kirjutusviis meenutab mõneti mu kujutluste Triinu Merest (et siis jutt pole reaalsest autorist ega isikust, vaid autorist, mis kirjutab mu … fantaasias (?)), kes kirjutaks niisugust fantasyt – aga arvatavasti oleks Merese peategelane veel okkalisema hingeeluga. Igal juhul, romaani peategelane pole miski kaunishing, kes tõttaks lillelt lillele – ei, ta on ärgas ja inimlike vastuoludega, kelle reageeringud võivad vahel panna pead vangutama, aga selline see elu ongi. Raamatu tegelased võiks jagada neljaks – inimesed, orogeenid, kivisööjad ja Maa; ehk on tegu omamoodi arenguetappidega? Ehk kes need erivõimetega orogeenid õieti on (tegemist on inimestega, kuivõrd saadakse järglasi tavainimestega), ja kivisööjad, mis wtf olendid need veel on. Eksole.

Romaani tegevustik kulgeb kolmes ajas, mis kirjeldavad peategelase kasvamist … järgmise romaanina (mis loodetavasti on samuti tõlkimisplaanis!), kust on siis oodata kõrgelennulisemat tulevärki – ehk siis mida hakkab peategelane peale selle tektoonilise jamaga (hirmus, hirmus viies aastaaeg on alanud!), mille on põhjustanud … põhjustanud mitmed reageeringud, mille tagapõhi paljastub ehk triloogia järgmistes osades. Ja see seltskond, mis lõpuks ta ümber koondub (ikkagi quest, eksole) … no näis, mis kasutus ja millised motiivid neil õige on; igal juhul ei saa öelda, et nad kindlasti truult peategelast ja tema eesmärki teeniksid.

„Ta sikutab kuhjast välja puntra loomasööta hobuste jaoks, kallab neile joomiseks puldanämbrisse veidi vett, silmitseb nende pabulahunnikut ja mõtleb selle kühveldamisele üle suurtee ääre, et mitte lõhna tunda.“ (lk 108) – huvitav, et tegelikult ei tule ette, et niisugustes raamatutes räägitakse ratsutamiseks tarbitavate loomade sitast ja selle haisust.