30 juuni, 2023

John Green: Katherine'ite küllus

 

See autor meeldib mulle. 
Noorteraamatute külluses pakub tema oma kirjutatutega alati selliseid vaatenurki, mida ma usun ja saan tõsiselt võtta, süüvimata samas asjadesse, mida ma teada ei taha.  Isegi kui juttu on noorest armastusest - ja tema minu poolt seniloetud raamatutes vähemalt mingi teema sellega alati on - pole need raamatud armulood, vaid kujunemislood. Osa kujunemist tekib ka armumiste ja musitamiste, kabistamiste ja seksi kaudu, ent rõhk on alati just kujunemisel.

Katherine'ite raamat on hea näide. Peategelane on imelaps, kes parasjagu on jõudnud vanusesse, kus ta pole enam laps ning tundub eakaaslastega võrreldes järjest vähem imelise mõistuga olevat. Sellega seoses on tal isiksuslik kriis, mida võimendab, et kindel tüdruk ta maha jätab. 
(Toda päeva kirjeldatakse ja tundub, et jätab maha ikka päris lambist. Võibolla päriselt nii käibki - ma pole kunagi sedasorti laps või teismeline olnud, kelle noored suhted aina vahelduvad.) Ja ta läheb oma parima (ainsa) sõbra õhutusel automatkale, mis viib ta Gutshoti linna, kuhu nad veidi pikemalt pidama jäävad ja juhtuvad igasugused rohkem ja vähem ootamatud sündmused.
Mõned neist väga etteaimatavad, teised vähem. 
Imelaps proovib luua teoreemi suhetest ja mahajätmisest. Võite ise arvata, kui edukas ta selle juures on. 

Ükski olulistest noortest tegelastest pole loll. Vastupidi, imelapsega suheldes on nad äärmiselt võrdsed, päris oluliselt terased. Kõik noored tegelased on raha suhtes äärmiselt hästi varustatud ja muretud. Et sündmustik leiab aset Ameerikamaal, käivad tegevustikust väga rahulikult läbi relvad, jahipidamine, milleks pole üldse mingit luba vaja, ohtralt burgereid ning teleka ees magamine. Aga kui välja arvata mõningane eblakus raamatute osas, mida peategelane loeb (Camus ja Kiergerkaard, ohkuipeen ), ei tule ette midagi tõeliselt veidrat ja võõrast. Võibolla olen lihtsalt piisavalt Ameerika filme vaadanud ja omapärad kui "seal on niimoodi"  juba sisse söönud.
On tüdrukud. On poisid. Üks tüdruk käib juba kolledžis, aga enamasti on noored küll keskkooli lõpetanud, ent mitte veel otsustanud, mis nüüd edasi teha. Vaesus ei kannusta. Rikkus ei meeldita. Püsitakse selles lapsepõlve ja täiskasvanuelu vahepealses faasis, kus kõik näib võimalik ja suurim küsimus on, kellega tonksu teha. 
Ja kujunetakse. Kujunetakse ikka mehemoodi. 

Tõlkija - muuseas, tõlgitud oli hästi

29 juuni, 2023

Juhan Voolaid - Müügiesindaja ja geniaalne valem (Looming 6, 2023)

 

Vast ehk ulmeline lobalugu Viljandi mehest, kes oli ligitõmbava välimuse ja võrdlemisi amoraalse suhtumisega müügiesindaja, kelle juures naistel jalad nõrgaks läksid. Kuni üks petetud kihlatu lasi tal uimastatuna juuksed maha lõigata. Juuksed, mis müügiesindaja ehteks!


Mees langes sügavasse masendusse, kaotas huvi senise elu vastuu. Ta küll proovis kanda parukat, aga ei, nüüd oli tal naistele hoopis tagasihoidlikum mõju. Mees muutus koguni erakuks. Kuni ta ühel öööl nägi üht imelikku unenägu … ja hommikul meenus talle sellest üks valem, millest ta ei mõistnud küll mõhkugi. 


Müügiesindaja hakkas siiski otsima valemi tähendust, ning pidi viimaks kodusest Viljandist minema Tallinna, kus leidis ministeeriumist inimese, kes adus selle valemi sisu. Inimkonna jaoks revolutsiooniline lahendus! Müügiesindaja ise ei saanud sellest küll midagi aru, või kuidas üldse selleni jõudis. Asi läheb veel õnnetumaks - talle määrati valemi leiutamise eest Nobeli preemia. Tseremoonial selgub, miks ta midagi sellist leiutada võis.


Eks Voolaidile paistabki meeldivat kirjutada selliseid ulmelise krutskiga lugusid, ses suhtes midagi üllatavat just pole. Igal juhul, ka kiilaspäisus võib osutuda millegi jaoks heaks, seltsimehed plasspead!


28 juuni, 2023

Maryliis Teinfeldt-Grins - Emamesilased (Looming 6, 2023)

 

Lühilugu … ei tea õieti, millest kinni haarata. Või kuidas lugu algabki.


Kas nüüd just üliõpilasjutt, aga eks kerge paralleel Unduski nahakunstnikulooga. Aga siit Tartu Kunstikooli (esimestel lõikudel arvasin automaatselt, et EKA) tekstiili erialast palju teada ei saa, rohkem ikka muust elust (seda küll märgetena). Või noh, Tartu on väike puust linn.


Iseenesest on muidugi kiiduväärt saavutus, kuidas vaid kolmel leheküljel on võimalik nii palju keerutada selle ümber, et mida õieti peaks jutustama või kuidas valmistuda jutustamiseks. Ja kui palju viiteid sellele, mis jääb jutustamata, sest need kuuluvad teistesse lugudesse. Ja siis ikka see, et kus õieti algab ja lõppeb lugu. Ja kui see tekst üldse otsani jõuab, siis nagu … milleni.


Krüptiline värk! Või lihtsalt jääb tunne, et mingi oluline taust on teadmata. Või see pole see lugu? Pole aimugi.


27 juuni, 2023

Theodora Goss - A Country Called Winter (The Collected Enchantments, 2023)

 

Vera ema tuli koos lapsega Ameerikasse, kui see oli just kooliminekueas. Nad tulid maalt, mille nimeks võiks olla Talvemaa - kuskilt Skandinaaviast veel põhja poole; seal on enamvähem igavene talv, väikeste suviste sulamistega. Ema tahtis igaveseks kodumaa jätta, saada ameeriklaseks. Vahel ta jutustas lapsele Talvemaa muinasjutte, aga muus osas ei tahtnud midagi sellest rääkida - vaid üks lapsehoidjast kaasemigrant rääkis Verale Talvemaast.


Aastate möödudes on Verast saanud kirjandust õppiv Bostoni tudeng. Korraga tutvub ta taanlasest vahetustudengi Kayga, kellega suhe justkui klappis … kuni üht loengut tuli andma särtsakas Gerda, kelle lummusesse langes Kay ning Vera jäeti enne ühiselt koosveedetavat jõulupuhkust maha.


Talv tuli ja jäigi, veel juuniski oli külmakraade. Ühtlasi selgub Kayle, et Gerda on ikkagi püstihull ja tahab taastada suhet Veraga. Segaduses neiu kõnnib ema koju, kus omakorda selgub, et ta on Talvemaa pärija … sest ta isa oli seal omal ajal kukutatud kuningas. Veral on … probleeme.


Ühesõnaga, väga vinge töötlus “Lumekuninganna” ainetel. Algab see kui üks mõnigi kord Gossi poolt kasutatav emigratsiooniteemaga, et siis ikkagi pöörduda toredaks muinasjututöötluseks - ja seda on päris põnev näha, kuidas autor selle ära lahendab. Nagu ikka, elegantselt ja vaimukalt.





26 juuni, 2023

Aliis Aalmann - Mina ei käinud siis veel koolis (Looming 6, 2023)

 

Kurblik lugu maatüdrukust, kelle vanem vend on korraga kadunud. Seal, kus ta teiste külapoistega midagi ehitas, seal üle raudtee, kuhu väiksed lapsed ei tohtinud minna. Tüdrukus tekitab segadust, kuhu vend kadus ja miks sellest ei räägita, miks teised poisid justkui ei tea, mis juhtus. Miks need poisid senini ei taha temaga tegemist teha. Miks matustel on kirstus hoopis nukk, mitte tema vend. Aga viimaks saab ka tüdruk teada, mis vennaga juhtus, kuhu vend jäi, mis on kurbuse koht.


Loo aegruum meenutab mõneti nõukogudeaegset külaelu, kus majandites hingitses elu ja väikemajapidajad jõid mehiselt. Noh, kaheksakümnendad või nii - mis on nii noore autori puhul huvitav valik. Algul tõesti arvasin, et tegu võiks olla autobiograafilise looga (mitte et mul oleks aimugi), aga tegu on pigem ikka puhta fiktsiooniga. Ja selline sisseelamine väikelapse maailma on päris huvitav, tema reageering traumale ja sellega toimetulek. Eks siin tekib kerge paralleel Unduski Tallinna nõukogude ajaga, mis on muidugi hoopis teine ooper võrreldes Aalmanni Võrumaa olustikuga (kuigi tekstis jääb täpsustamata, kus see õieti võinuks toimuda - lihtsalt nimed ja keelekasutus on lõunaeestilikud).


Igal juhul, päris huvitav ja sugestiivne suleproov (eks Aalmann ka mujal proosat avaldanud), hoopis midagi muud kui autori luule.


23 juuni, 2023

Holly Black - The Poison Eaters and Other Stories (2011)

 

Jutukogu on küll lahterdatud väljaandja poolt puhtalt YA kirjanduseks, aga samas … mitmed siinsetest tekstidest on ilmunud nö tavalistes antoloogiates (Guran, Strahan, Hartwell-Cramer). Peategelased on tõepoolest igas loos kas teismelised või noored, kuid sellest hoolimata enamikel juhtudel kirjutatud täiesti loetavalt (ja plussiks seegi, et nii õhuke raamat ja meeldivalt suur tekst!).


Black on eelkõige (tume)fantaasia kirjutaja (kuigi mu esmatutvus temaga oli puhas ulmelugu), mis on tänapäevases kontekstis meeldivalt halli moraaliga (ja eks seetõttu ka puhuti seksuaalselt särtsakam). Mingil moel need tekstid pendeldavad tänapäevase fantaasiakirjanduse ja siis ehk paranormaalse romantika vahel (no nii palju, kui mõistan teiste blogide järgi selle viimase žanri olemasolu) - justkui autor võiks soovi korral kirjutada erinevatele lugejagruppidele.


Lugude keskmine on koguni 5 (võrreldes de Linti suurema ja nö emotsionaalselt lähedasema jutukogu keskmisega 4,8 näib see vähe ebaõiglane, aga selline see elu kord on).


The Coldest Girl in Coldtown • 5/10

A Reversal of Fortune • 4/10

The Boy Who Cried Wolf • 5/10

The Night Market • 5/10

The Dog King • 6/10

Virgin • 5/10

In Vodka Veritas • 5/10

The Coat of Stars • 4/10

Paper Cuts Scissors • 5/10

Going Ironside • 5/10

The Land of Heart's Desire • 5/10

The Poison Eaters • 6/10


22 juuni, 2023

Maarja Undusk - Minu vanaisa šärfnuga (Looming 6, 2023)

 

Esmatutvus autori proosaloominguga ja ei oska õieti midagi arvata. Ehk psühholoogiline realism? Igal juhul, tekst, mis kulgeb 1970. aastate lõpust tänapäeva ja jälgib kahe nahakunstnikuks õppinud naise eluteed - tõsi küll, eelkõige on see minajutustaja vaade oma ekstravagantsema kursusekaaslase Freifrau tegemistele.


Ja tõepoolest, omamoodi vabameelsem see naine on. Eks me kõik ole kuulnud või kogenud neid inimesi, kes nõukogude ajalgi säilitasid oma vabariigiaegse selgroo (kas nüüd just Ivan Orava laadis) ja andsid seda edasi oma järglastelegi (jajah, vast pooled tollased tuntumad kunstiinimesed olid ikka eestiaegse tagapõhjaga). Ses suhtes oli huvitav jälgida, milline oli Freifrau vanemate kinnisvaraseis (korter Tallinna kesklinnas, suvila Pirital; lisaks siis vanatädi Mustamäe korter) ja mis sellest kõik sai, kui üksikvanema Freifrau poeg need uue vabariigi ajal oma kasutusse sai. Tea, kas see on kujund kaasaja vaimsest situatsioonist.


Üldiselt ma nüüd ei oska öelda, et ma sellist proosat just tihti kätte võtaks; mingil moel oli uudishimu, et kuidas õieti loo pealkiri vormub finaaliks. Vormub tõepoolest ja õige traagiliselt, aga … ma ei tea, mu jaoks vast liialt klassikaline proosa. Muidugi plusspunktid nahakunsti töötoa valgustamise asjus, sellest polnud seni nagu suuremat aimu.


21 juuni, 2023

Theodora Goss - Conversations with the Sea Witch (The Collected Enchantments, 2023)

Lugu Melusinest, kes oli merekuninga tütar ja kes armus tormi käest päästetud printsi. Merekuninga tütar pöördus merenõia poole, et see aitaks tal inimeseks saada ja nii võimaluse oma armastatuga koos olla. Merenõid aitaski tal saba asemel jalad saada - vahetuskaubaks merekuninga tütre imeilusa hääl (tütar ei saanud seda maa peal niiehknaa kasutada). Tütar sai jalad (mis küll ei kandnud teda), sai printsi, sai armastuse, nimeks anti Melusine.


Nüüd on Melusine lesk-kuninganna, teda kantakse iga päev mere äärde, kus ta saab omaette teda külastava merenõiaga suhelda. Melusinel on nüüd inimese eluiga, mis on palju lühem kui mereolenditel - aga kas ta kahetseb seda? Ja merenõid, kel oli vaja merekuninga tütre häält, kas tema kahetseb, et ei saanud oma armastatut, ent sai võimsaimaks nõiaks?


Ilus, melanhoolne lugu. Muidugi, et midagi saada, tuleb midagi anda; lihtsalt, kas see kaup on oma hinda väärt. Aga eks ole, armastus või nii.




16 juuni, 2023

Charles de Lint - Dreams Underfoot (2003)

 

Nagu varemgi jutukogude või antoloogiate puhul, siis peale viimase teksti lugemist pole enam õieti jaksu kogu raamatu kokkuvõtmiseks.


Lugude hinnete keskmine on keskpärane 4.8 (kui kõrgem kui 5, siis kindlasti tegu keskmisest parema kogumikuga), mis vast põhjustatud sellest, et lühemad lood ei lähe õieti käima, ei saa suurt liha kontidele. Noh, ei arene välja; jäävad autori katsetusteks. Ja eks lugude tonaalsus on enamvähem tuttav, seepärast vast parem lugeda teatud pauside järel, et plaat liialt kordama ei hakkaks, või nii.


Samas muidugi tuleb tunnistada, et meeldiv on kohtuda Jilly ja ta lähikonnaga, kuidagi … tuttav tunne. Või nii.


Uncle Dobbin's Parrot Fair • 5/10

The Stone Drum • 5/10

Timeskip • 5/10

Freewheeling • 4/10

That Explains Poland • 4/10

 • Romano Drom • 5/10 

The Sacred Fire • 4/10

Winter Was Hard • 5/10

Pity the Monsters • 4/10

Ghosts of Wind and Shadow • 6/10

The Conjure Man • 5/10

Small Deaths • 4/10

The Moon Is Drowning While I Sleep • 5/10

In the House of My Enemy • 6/10

But for the Grace Go I • 5/10

Bridges • 4/10

Our Lady of the Harbour • 6/10

 • Paperjack • 5/10

 • Tallulah • 5/10


15 juuni, 2023

Theodora Goss - Snow, Blood, Fur (The Collected Enchantments, 2023)

 

Sugestiivne lühipala Punamütsikesest enne ja pärast; mis kõik võinuks juhtuda hundi ja jahimehega (ei midagi roosilist ega lastele kohast). Niisamuti arutlus muinasjutu aegruumist, see “igikestev siin ja praegu” maailm.


Nii napi kirjelduse peale on muidugi veider loole tervelt 7 punkti anda, aga eks ole kasvõi mitmeidki häid muusikapalasid, mis kestavadki vaid minuti või nii ning selle ajaga suudavad pakkuda mingist oma vaatepunktist hoopis midagi uut (muidugi, eks kahtlemata on oluline neid palasid ümbritsev kontekst: igal juhul, näiteks Animal Collective “Sweet Road”, Vincent Gallo “Sixteen Seconds Happy”, Taavi Tulev “Üks ilusamaid”).


Nojah, midagi kolksus minus kokku ja tekitas emotsiooni. Tekst loetav Daily Science Fiction lehelt.




14 juuni, 2023

Hannu Rajaniemi - Deus Ex Homine (Invisible Planets, 2017)

 

Tüüpiline Rajaniemi jutt ehk siis mitte lihtsalt ulme, vaid Ulmeline Ulme - kus siis tegelased on mingid augmenditud vms inimesed ja kõiksugu tehisintellektipärased jõud möllavad füüsilises ja psüühilises ilmas.


Peategelane on Jukka, kes on kunagi saanud nö viiruse läbi jumaliku laksu … kuniks ta ärakasutatuna nö mahakantud, tagasi inimesemaks saanud. Ta tutvub Šotimaal kohaliku neiuga, neil tekib kuum suhe kuni äkitselt jätab naine ta maha. Nagu taaskohtumisel selgub, on naine läinud sõjatandrile inimlike olendite ja tehislike päritolu olendite ja selle erinevate käsilaste vahel (samas ka tehisolendid võivad olla nö inimeste poolel, eksole). Selgub seegi, et suhte katkemine tuli sellest, et tollal elas ta kiirkorras üle raseduse, mille tagajärjeks oli üks beebi - selline, mis tüüpiliselt neiusuguse inimsoo vastaspoolel on. Aga ka selline “beebi” vajab vanemaid …


“The angel moves towards the baby. Its hands explode into fractal razor bushes. A glass cannon forms into its chest. Tiny spheres of light, quantum dots pumped full of energy, dart towards the baby.

The baby laughs again. It holds out its tiny hands, and squeezes. The air - and perhaps space, time - wavers and twists. And then the angel is gone, and our baby is holding a tiny sphere of glass, like a snow-globe.” (lk 14)


See oli nüüd väga tagasihoidlik kokkuvõte sellisest dramaatilisest vanemate ja lapse taasleidmisest. Kõiksugu nanobotid ja viirused ja tehisintellektid ning rohkem või vähem posthumaansed tegelased. See tekst pole küll täiesti tundmatus tulevikus või maailmaruumis, säilinud on inimlikud traditsioonid ja kohanimed. Rajaniemi on võimeline teatavasti hulga rajumalt kirjutama.



13 juuni, 2023

Theodora Goss - Pip and the Fairies (The Collected Enchantments, 2023)

 

Lugu Philippast, kes rändab tagasi otsima lapsepõlve juuri. Ta ema oli lastekirjanik ning kirjutas raamatuid tüdrukust nimega Pip, kes sattus haldjamaale seiklema. Peale ema lahkumist ja tema raamatute unustusehõlma vajumist andis Philippa intervjuu, mille järel inimesed idenfitseerisid teda selle Pipiga.


Ja nii siis Philippa meenutab, millistes oludes ema neid lugusid kirjutas ja kuidas nende vaene elu neis raamatutes omamoodi kajastus. Või millised nende traumad kandusid üle tegelastele. Või millised unistused jäidki haldjamaale ning jäid elus teostamata.


Eks see omamoodi lapsepõlvetraumakirjandus ole - millised valikud ja millise hinnaga. Ja noh, kas täiskasvanud Philippa teeb raha nimel just kõige õigemaid otsuseid. Omamoodi kurb lugu.



09 juuni, 2023

Andrus Kivirähk - Lend Kuule (2022)

 

Romaan, mis tekitab segaseid tundeid - et mida õieti Kivirähk kirjutas? Romaan inimlikust tühisusest ja sisutust suhtlemisest - pea kõik dialoogid kosmonaudi ja temaga kokku sattuvate inimestega ei jõua kuhugi, kedagi õieti ei huvita teise inimese öeldu, kui see just tema ootustega ei kattu. Selles suhtes mõjub kõige selgemalt Suur Hall Hunt, kes surub ise kosmonaudile oma diskursuse peale ja keda kosmonaut ise peab aktsepteerima.


Teiselt poolt, mis see siis õieti oli. Justkui ühe vungiga kirjutatud road movie (noh, puudub igasugune teksti peatükkideks liigendamine), kus siis kosmonaut satub üha järgmise kunagise reisukaaslase juurde, kes aastate jooksul on õige tugevalt kaotanud oma senise sära (muidugi, vanus ka selline). (Mingil moel justkui unenäoloogika?) Ja kes siis on õieti kosmonaut kui selline ja miks ta ei taha õieti Kuust või jumalast rääkida.


Ehk siis, mis õieti toimub? Mingil moel tundub see Kivirähki üks süngemaid (või noh, nagu hapnikukraan oleks kinni keeratud) tekste, kus kõiksugu paksude värvidega kaetud karnevali all on tegelikult õige troostitu maailm, hall, tolmune, veretu. Milline vastand romaanile “Maailma otsas”. 


““Kolmas toit,” andis Kõht kosmonaudile järgmise joonistuse. “Isaelevant, kelle sees on emaelevant, kelle sees on lapselevant, kelle sees on eesel, kelle sees on põrsas, kelle sees on kana.” Ta limpsas keelt. “Vaat sellist praadi juba sööks!” lausus ta unistavalt. “See oleks väljakutse! Minu meelest sobiks jõululauale.”

“Sobiks tõesti,” noogutas kosmonaut, silmitsedes paberile joonistatud punase musisuuga elevanti, kellel polnud vist vähimatki aimu sellest, millist loomakarja ta sisaldab. Elevandi kõrvale oli Kõht joonistanud ka ehitud kuusepuu, seega polnud kahtlustki, et tegemist on nimelt pühadetoiduga.” (lk 129-130)


Ja nagu selgus takkajärgi arvustusi lugedes, siis tegu on hoopiski jutustusega, mitte romaaniga - mis noh, omab vähe rohkem loogikat (kuigi tegu on õige pikaleveninud jutustusega).



postimees

vikerkaar

õpetajate leht


08 juuni, 2023

Theodora Goss - Lessons with Miss Gray (The Collected Enchantments, 2023)

 

Järjelugu loole “Miss Emily Gray” - siingi pole peategelaseks Gray ise, vaid grupp tütarlapsi, kes ühel suvel otsustavad ajalehekuulutuse peale minna nõiaks õppima. Sarnaselt eelnevale Gray loole, pidin sedagi teksti lugema kaks korda, et õieti pihta saada, mis seal täpsemalt juhtub - ja kes seal õieti jutustab, kust tuleb see meie-vaatepunkt.


Paistab, et Gossile meeldib selline 19. sajandi lõpp olustik, milles tegutsevad noored neiud (näiteks ta romaanitriloogia paigutub sellesse ajajärku). Igatahes selles loos on ta kokku pannud viis tüdrukut - kolm neist keskklassist või kõrgemalt, üks “poor white trash” ja üks orjade järeltulija, kel pole veel õigusi valgete ühiskonna hüvedele (näiteks siis raamatukogu kasutamine). Ja siis on Emily Gray, kes pakub neile oma ülesannetega hoopis uusi vaatenurkasid enese leidmiseks. Lugu pole samas mingi liikumine parema ja helgema tuleviku suunas, kuivõrd tekstis aset leidev tragöödia lööb mõnedki eluplaanid sassi (mis muidugi annaks võimaluse jätkata Emily Gray tegemistega). Sarnaselt kogumiku mitmele teisele loole, on siingi vaatepunkt nii minevikus (kuidas need neiud Gray juures õppima asusid) kui ka olevikus (kui nüüd kaks täiskasvanud naist kokku saavad ja kogemusi jagavad - kuidas need nõiaõpingud nende senist elu õieti mõjutasid).


Võibolla minu jaoks on see tekst keeratud kuidagi liialt keeruliseks jutustamiseks, või liialt ambitsioonikalt kokku segatud; see juhtum oleks tõesti pigem pikemat vormi väärt kui niisugune lühijutt. Näis, kas siin raamatus on veel kohtumist Emily Grayga.



07 juuni, 2023

Neil Gaiman - An Invocation of Incuriosity (Trigger Warning, 2015)

 

Tekst ilmunud Jack Vance’i Dying Earth sarjale pühendatud antoloogias ja nagu ikka, siis selliste tribuuttekstide (nt Martin) kaudu tundub see maailm küll huvitav (no üht Vance’i originaali ka siiski lugenud).


Lugu siis ühest Florida kirbuturu kaubitsejast, kelle eripärased pakkumised pakuvad huvi loo mina-tegelasele (nagu ikka, kerkib mina-tegelase puhul silme ette Gaiman ise). Nimelt see veidra välimusega kaubitseja (aga milline sealne kaubitseja pole kummaline?) pakub müügiks väga eriskummalisi nipsasjakesi, mis “olevat väärt rohkem kui nende eest makstakse” ning õhtusöögile kutsutud kaubitseja jutustab ühe õige fantastilise loo.


Mis siis sisaldab päikese kustumist ja sellele järgnevat maailma või universumi hukku; üht isa, kes seikleb ja äritseb eri maailmade ja aegade vahel ning tema poega, kes tahab olla enamat kui isa ori. Ja kuidas tuleb Eimidagi. Minategelane ei kergita selle peale suurt kulmugi.


Et siis jah, keeruline on kirjeldada, miks selliste metatekstide kaudu võiks tunduda see Vance’i Dying Earth intrigeeriv … aga autoritel paistab olevat miski hoiak, kuidas seda maailma täiendada - ja see näib mulle meeldivalt mänguline.


Teksti on võimalik netist lugeda.



ulmekirjanduse baas



06 juuni, 2023

Theodora Goss - Reynalda (The Collected Enchantments, 2023)


 

Naine naaseb metsast öösel oma mehe ja lapse juurde ning avastab seal ühe punase mantli, täpselt samasuguse nagu tal endalgi näpus on. Ta õde. Reynalda hiilib lapse magamistuppa, ja lahkub siis kodust koos lapsega. Mees jõuab veel ärgata, enne kui naine ja rebasekutsikas kaovad.


Niisiis, libarebase lugu. Ausalt öeldes jäi mulle selgusetuks, kas mees lasi oma naiseõe maha (kogemata või mitte), kui see kanasid kimbutama tuli, või siis ta asus abielurikkumisse hõimlasega. Vist ikka lasi maha. Või eks igaüks tõlgendab seda vastavalt oma rikutusele.


Tegemist vaid kaheleheküljelise tekstiga ning esmakordselt ilmavalgust näinud selles raamatus.



05 juuni, 2023

Michelle Thomas: Minu s*tt terapeut

 

Teeneka ja kogenud depressiivikuna lootsin, et see raamat räägib minuga tasandil "me teame, see on nii, me kogeme sarnaselt". 
Eriti kuna mu kogemused terapeutidega on kehvad ning raamatu pealkiri näib viitavat, et temal samuti. 

Paraku see nii ei olnud. Võibolla olen ma nii imeliku vaimse tervisega, et isegi mu depressioonid ei mahu keskmise kaaskannataja raamidesse? Selles depressioonis, mida raamatus kirjeldatakse, on olulisel kohal paanikahood ja kergendust annab ka lihtsalt rääkimine. Terapeut, kes ei tee muud kui kuulab, on "mittes*tt". Ja osadest terapeutidest on ka abi. 
Lisaks on juttu kehaprobleemidest, armuelu probleemidest, töökohaprobleemidest, koduprobleemidest, ravimiprobleemidest ja veel erinevatest probleemidest, mil pole terapeutidega mingit pistmist. See on depressiooniraamat, ent lisaks depressioonile räägib veel igasugustest häirivatest momentidest naise (meestest ka veidi, aga vähem) elus. 
Ja samas - loen ja leian kohti, mis kirjeldavad, kuidas autor sai kohe otsima hakates tööd või leidis tema vastaslustatud blog massilist lugemist või luges üht tema artiklit keegi, kes oli valmis maksma kinni tema lennupileti Austraalisse ja tagasireisi, et aga see inimene temast artikli kirjutaks. Autori vanemad toetavad teda igal sammul, neile helistamine on paanikate korral suureks abiks. Vägisi tuleb mõttesse: "Mida tema halab, tal on ju hästi!" Kuigi depressioon sellistest asjadest ei küsi. Ent ega raamat pole sellest, kuidas ei küsi - raamat on probleemidest.
Armueluprobleemid on ka kummalised. See ekskallim on imeline ja too ekstraimeline ja ainus mure paistab olevat: "Meile õpetatakse, et iga hea armusuhe peab kestma igavesti, aga nii ei ole."
Ega ei ole küll. Aga kas see nüüd depressiooni põhjustab, ma kahtlen. 

Kokku: lugeda võis, aga minu hädadele mingit seletust, lahendust ega isegi leevendust ei leidunud. 

02 juuni, 2023

Roger Zelazny - Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud (2022)

 

Kui raamatu sain, oli plaan siit lugeda mõnda teksti ja siis taas endale tõdeda, et Zelazny tekstid jäävad kaugeks. Aga juhtus siiski nii, et lugesin jutukogu kaanest kaaneni läbi (kuigi kõigist tekstidest ei hakanud eraldi postitust tegema, ei jaksanud kivist vett välja pigistada). Sest noh, on, mida lugeda.


Võibolla on küsimus selles, et autorite algusaja tekstid on mingil moel … põnevamad, ärksamad kui nö kogemuste pagasiga kirjutatud ja lihvitud. Et autori jaoks on rohkem maailma avastada või nii … kui et lihvida meistriteoseid või hoida teadatuntud taset. Ka see kogumik ilmus 1971. aastal ning mõnedki tekstid näivad pigem noore autori katsetustena … aga igal juhul on neis vunki möllamiseks, ükskõik kui igavalt need ka välja kukuvad (kogumiku viimased paarkümmend lehekülge on ikka üsna hambaid kiristama panev ja vast maiuspalaks tõelisele austajale).


Zelazny paistab eelkõige olevat jutustaja, kellele on subjekt olulisem objektist - oluline pole butafooria, vaid nägemus. Ehk siis maailma loomine kui selline võib lapata mitmel erineval moel, aga kui visioon, siis saab sellega mängida. Eks need visioonid võivad minna krüptiliseks, aga võivad olla ka üsna anekdootlikult lihtsad. Paistab, et teemade valikul aukartust pole; vahest ehk inimeste lihaliku läheduse külg jääb tekstidest välja (jajah, on küll faiolid).


Eks omaette nähtus on Ats Milleri järelsõna Zelazny loometeest ja autorist endast, ning eks Milleristki. Vähemalt pole see akadeemiline.


Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud 4/10

Tee detsembrisse 5/10

Deemonauto 4/10

Koguja roos 4/10

Koletis ja neitsi

Kogumispalavik

See surelik mägi 5/10

See tormihetk 4/10

Suured aeglased kuningad 5/10

Eksponaat 5/10

Jumalik hullus

Corrida

Armastus on imaginaararv

Mees, kes armastas faiolit

Lutsifer




01 juuni, 2023

Theodora Goss - Christopher Raven (The Collected Enchantments, 2023)

 

Kõrvalepõige ehk õuduskirjanduse kanti või nii, kuigi Gossi mitmed tekstid on vast tumedama fantaasia sugemetega. Jutt siis Inglismaal vanas mõisamajas asuvast internaatkoolist, kus pannakse ühte varem kasutamata tuppa koos elama neli tüdrukut. Tüdrukut pole omavahel just kõige soojemates suhetes, aga peale esimesi öid selgub …. et nad kõik näevad unenägusid ühest kaunist mehest, kes neid nii ihaldavalt vaatab ja kõiksugu kauneid sõnu räägib. Unenäod on erinevad, aga kõigil lähevad aina kuumemaks.


Viimaks uurib üks neist maja ajaloost rääkivast raamatust, et tegu on 19. sajandi algul seal peatunud poeediga, kes peale tüli omanikuga sealt lahkub ja seejärel hukkub kuskil Alpides. Aga unenäod ütlevad justkui midagi muud ja kui tüdrukud hakkavad maja lähemalt uurima, siis …


Et siis selline britilik kummituslugu. Raamjutustuseks on samade tegelaste külaskäik oma endisse kooli aastaid hiljem - elus on nad päris hästi hakkama saanud, kas siis abielu või eneseteostuse läbi; elukogemused ja armastused on nii ja naa. Eks see tekst ole ka veidi emantsipatsioonist - kuidas naistena 20. sajandi esimeses pooles enamat saavutada kui see traditsiooniliselt on võimalik olnud. Pole just Gossi tippteos (või noh, minu teetass), aga järjekordne näide heast stiilitajust.