Yoon Ha Lee - Eating Hearts (Year's Best Fantasy 6, 2006)

 

Lugu naisest (kes on tegelikult tiiger), kes sööb südameid, et nii saada inimeseks (või surelikuks?). Kuid see ei too õnne õuele - sest nagu ta järjekordne ohver (nüüd sööb tiiger eelkõige võlurite südameid) ütleb, on ta juba tegelikult vaba.

Sest see tiiger on tegelikult üks maailma müütilistest algolenditest, kes põgenes loomise koopast, et saada inimeseks. Kuid tiiger … ei saa inimeseks (vahest ehk seepärast, et liiga vinge olend, mis?). Ent nagu võlur ütleb, on ta ometigi vaba (koopast, algollusest?).

Et siis kõhutunde järgi ütleks, et selline korealiku mütoloogiaga tekst, mis muidugi pole selliseks autori puhul üllatuseks (muidugi, Lee kinnitab seda oma kodulehelgi). Kuigi kirjelduse järgi oleks see justkui õige jahune tekst, siis tegelikult päris hästi teostatud, kõik see tiiger ja võluri iha ja kättesaamatud unistused. Sa oled see, kes oled. Eksole.

ulmekirjanduse baas

2019. aasta parimad raamatud

Tegemist on vast esimese sellise lugemisaastaga, kus tonnaažilt lugesin enam ingliskeelseid tekste kui et siis mõnusalt maakeeles. Kuidagi on kukkunud välja nii, et lihtsam on tellida kui et raamatukogust laenutada. Ja noh, 2019. aastal ilmunud raamatute esikümnesse ei mahtunudki eesti autorite teoseid, kuigi vaagisin vägagi tõsiselt nii Vadi, Meresi kui Aleksejevi raamatuid (kordan üle, siinne postitus käib vaid 2019. aastal ilmunute raamatute kohta, muidu võiks kogu lugemise top 10 õige erinev olla – „Beyond Redemption“, „Deadhouse Gates“, „The Poppy War“, „Blackwing“ , "The Two of Swords" - aga ei viitsi seda koostada).

Igal juhul, sedapsi, minu top 10:
1 Marlon James – Black Leopard, Red Wolf
2 Joe Abercrombie – A Little Hatred

3 Ed McDonald – Ravencry

4 Katherine Arden – The Winter of the Witch
5 Etgar Keret – Kissingeri igatsedes
6 Ken Liu - Broken Stars: Contemporary Chinese Science Fiction in Translation
7 Yoon Ha Lee – Hexarchate Stories
8 Zakes Mda – Suremise viisid
9 Ann Leckie – The Raven Tower
10 Paolo Bacigalupi, Tobias S. Buckell – Takerdunud maa


Ja need siis ülejäänud raamatud, mis ilmusid 2019. aastal.
Tuuli Tolmov – Neetud taevakivi
Roger Zelazny – Varjude Jack
Mare Kandre – Kurat ja Jumal
Peter V. Brett – Maapõu. Teine raamat
Urmas Vadi – Ballettmeister
Maniakkide Tänav – Newtoni esimene seadus
David Foster Wallace - Teatavate piiride poorsusest
Arvi Nikkarev – Maagia. Vene ulme antoloogia
Robert A. Heinlein – Topeltstaar
Werner Bergengruen – Poplavkin ja teised jutud
Triinu Meres – Kuigi sa proovid olla hea
Tiit Aleksejev – Müürideta aed
Jorge Luis Borges – Kujuteldavate olendite raamat
Andrus Kasemaa – Vanapoiss
Margit Lõhmus – Sterne
Andrei Beljanin – Tsaar Gorohhi salajuurdlus
Jorgos Seferis - Müütiline jutustus. Logiraamat III
Täheaeg 18: Ortoni isevärki avantüür
Kelly Barnhill - Dreadful Young Ladies and Other Stories

Yoon Ha Lee – The Empty Gun (Mission Critical, 2019)

Kuri tahtmine oleks öelda, et selline Lee kergemeelne looke pole just muud kui meelelahutus, ja kõvaulme tõsiseid standardeid just ei täidaks (huh, tore).

Igal juhul, tegemist siis verise kättemaksulooga, kus ühe mahanotitud, ee, klanni viimane ellujääja Kestre tõotab kättemaksu ta õdede ja vendade nottijatele. Selleks läheb ta illegaalse relvakaupleja jutule, ning vahetustehinguga saab enda käsutusse imeliku relva – see toodab laskemoona tühjusest. Ja tapab … mis hullu. Kättemaks edeneb kuni relva efektiivsus ületab igasugused mõistmise piirid, ning selgub, mil viisil see relv õieti end laeb.

Loo lahendus tundub veidi sulest imetuna ja pole Lee kohta just teravmeelne, aga noh, samas see tapatalg on kirjutatud omal moel veriselt ja humoorikalt. Ja see tehisintellekt, mis Kestret, ee, teenindab. Hea vaheldus antoloogiast seniloetud tõsisematele tekstidele.

„A storm wrecked the City and the wind whipped about Kestre as she disembarked. Shrapnel crunched beneath her shoes and blew against her armorsuit. Without its protection, she would have been bloodied. Not that a little more blood mattered, for the starport was painted in gore and liberally decorated with fallen bodies. While the corpses themselves, where intact, displayed the headshot wounds she knew so well, the gun hadn’t stopped there. In demolishing the starport’s defences, it had caused any number of explosions. Walking through the fire-splashed halls and toward the arrayed starships was like touring a combat zone as depicted by an enthusiast of the butcher’s art.“ (lk 233)

Yoon Ha Lee – Hexarchate Stories (2019)

Kogumikku tasub lugeda kasvõi „Glass Cannoni“ pärast, mis on otseseks järjeks ja edasiarenduseks triloogia sündmustele: poleks just suur üllatus, kui Lee üllitaks veel mõnegi romaani sel teemal.

Kogumik koosneb pikematest juttudest ja jutustustest, mille vahele on pikitud mitmesugused seda maailma täiendavaid lühilugusid („flash fiction“, Lee on need enamasti kirjutanud kodulehel avaldamiseks). Peale „Glass Cannoni“ on teised pikemad tekstid varem ilmunud eri väljaannetes, õnneks oli endal mõnigi tekst veel lugemata. Aga need lühilood, need annavad siis väheke värvi juurde tegelaste minevikule või impeeriumi kultuurilistele oludele.

Eks selline üht maailma käsitleva jutukogu puhul tekib võrdlus hiljuti loetud Joe Abercrombie Esimese Seaduse maailma koguga. Vaekauss oleks ehk õrnalt kaldu Abercrombie poole, kuna noh … hulga lihtsam maailmm. Samas pole Abercrombie kogus niisugust teksti nagu „Glass Cannon“, mis otseselt kannaks triloogia ja sellele järgnenud romaane tugevalt edasi (muidugi, seal on vähemalt üks lugu, mis peaks toimuma Abercrombie peagi ilmuva „A Little Hatred“ romaani ajastul).

Lee raamatu plussiks on kronoloogia esitamine, ka lood on kronoloogilises järjekorras. Iga teksti lõpus on autori järelsõna, mis annab sissevaate autori mõtetesse sellest maailmast ja ka autori enda elust. Oeh, hakka või triloogiat uuesti lugema.

Viited jutukogu pikematele tekstidele:

„The Chameleon’s Gloves“

„Extracurricular Activities“

„The Battle of Candle Arc“

„Gamer’s End“

„Glass Cannon“

Yoon Ha Lee – Glass Cannon (Hexarchate Stories, 2019)

Jutukogumiku pärliks on selle pikim tekst, raamatut lõpetav enam kui sajaleheküljeline jutustus triloogiale ja “Gamer’s End” järgnevatest sündmustest … mis aga omakorda annab uued võimalused Suure Loo jätkamiseks, kuna Kujeni järglased ootamatult avastavad uued võimalikud vastased, ja seda ebamugavalt lähedalt (ja ei, jutt pole mõistusega hoolderobotitest, mis triloogia lõpus oma pahatahtliku panuse andsid).

Lugu siis sellest, kuidas Mikodezi juures vangis või arestis olev (jumal teab mis koostisega) Jedao põgeneb kooliõpetaja ametit pidava Cherise juurde - et saada sellelt oma mälestusi tagasi ja endast natukenegi sotti saada. Cheris laseb ta sõelapõhjaks (see pole muidugi esimene kord), Jedao ärkab surnuist ning nad põgenevad Mikodezi käsilaste eest Kujeni salabaasi, et seal Cherisest mälestused “välja nõrutada” (tegelikult küll …). Aga Kujeni endises baasis satuvad nad hoopis vangi, ja ikka ründavad Mikodezi erirühmlased.

Selline kergekäeliselt esitatud kirjeldus, tegelikult on tekstis õige õõvastavaid hetki mitmele maitsele, eriti mis puudutab Jedao ja Cherise nö erisuhet. Eesmärkide saavutamiseks tuleb õige karme hetki läbi elada - seda siis tänu (võiks öelda, et loodetavalt hiljalahkunud) Kujeni kiiksude tõttu. Ning kui Cheris ja Mikodez saavad jälile veel ühele Jedao-Kujeni eripärale, siis … võiks oodata selle seeria õige eepilist jätkumist.

Poleks üldse imestanud, kui see jutustus oleks ilmunud eraldi raamatuna nagu viimasel ajal tippulmes moeks on - aga noh, nüüd siis saab omandada jutustuse koos eelnevate lühemate ja pikemate juttudega (sest Solaris pole ikkagi Tor). Ja noh, tegelt on päris soovitav meenutada „Revenant Gun“ lõpupeatükke (köhh-köhh, „Gamer’s End“), nii mõnigi vähegi fantastilisena tunduv peategelaste olukord lähtub siiski otseselt raamatu sündmustikust.

„Her eyes blazed with contempt. Jedao couldn’t move.
„And you,“ she said, „you let him install you in pretty people who used to have lives of their own. Scientists and heretics, prisoners of war and experimental subjects who had outlived their usefulness. You lived in the skin of whatever person Kujen thought was attractive and convenient and you let Kujen fuck them by fucking you, and when he was sated and sent you back into the black cradle, those people were executed so they wouldn’t tell tales.“
At that moment, Jedao was convinced that the sheer force of her loathing would kill him, regeneration notwithstanding.
And what would he say? „I didn’t know“? They both knew he’d had no idea. It wasn’t an excuse.
Now, more than ever, it hammered home the importance of knowing what he’d done so he could take responsibility for it.“ (lk 271-272)

„Ruo had played Jedao’s stupid anonymous heresy game, had gotten caught interfering with a visiting Rahal magistrate. In response, Ruo did the sane, rational thing and committed suicide rather than be extradited and tortured as a heretic. Jedao’s response, on the other händ, had nothing in it of sanity or reason. At the age of seventeen, he’d sworn to take down the heptarchate in revenge.
If it hadn’t been for Ruo, she wouldn’t be here with Jedao stuffed up her nose, in Kel Brezan’s memorable phase, and the hexarchate would still be subject to Kujen’s tyranny. She had to believe that the whole wretched chain of events, all the atrocities small and large, hadn’t been for nothing. At least, that was what the originaal Jedao had wanted to think.“ (lk 297-298)

Yoon Ha Lee – Gamer’s End (Hexarchate Stories, 2019)

See tekst ilmus mänguteemalises antoloogias ning käsitleb Shuosi akadeemia nö edasijõudnute õpet, kus ühe simulatsiooni juhendajaks on üks teatud massimõrvarist Keli väejuht.

Ainult et kui see simulatsioon käima lükkub, satub õppur situatsiooni, kus Shuosi hallatav planeedisüsteem ongi langenud Tauragi ülekaaluka üllatusrünnaku ohvriks (iroonilisel kombel oli simulatsiooni ülesandeks tegelda Tauragi sümpatiseerivate hereetikutega … nüüd on vastas hoopis eriväelased) ja õppur on sattunud valele poole rindejoont. Aga sellises olukorras oleks tal võimalik sooritada kangelastegu Hexarchate’i päästmiseks, selle nimel saaks ta lasta Shuosi energiasüsteemi taevasse: mis pidurdaks Tauragi invasiooni ja lisaks enese hukkumisele tõmmata surma kaasa kõik siinsed elanikud. See tekitab äsja partisaniks sattunud õppuril teatud küsimusi. Kuid aeg lendab.

Selle loo lõplikuks mõistmiseks pidin uuesti üle lugema „Revenant Gun“ lõpupeatükid – jah, Jedao tegelikult võetigi Mikodezi juurde õppeinstruktoriks, eesmärgiks Shuo tulevaste tipptegijate eetikat, ee, parandada.

Yoon Ha Lee – Persimmons. Irriz the Assassin-Cat. Vacation (Hexarchate Stories, 2019)

Need kolm lühilugu on rohkem kõrvaltegelastest. Tõsi küll, „Persimmons“ võiks olla otseseks järjeks mõõgaostu-tekstile, kuivõrd mõlemad jutud puudutavad Cherise nö karjääriõpinguid Keli akadeemias – seekord järjekordse hooldusroboti silme läbi. Ehk siis loogiliselt meenub eelmise postituse matemaatikatunni-lugu, kuivõrd nüüdki on robotid nii lummatud Cherisest, kes suhtub neisse ometigi austavamalt kui lihtsalt tööriistadesse. Nii on Keli akadeemiasse teenistusse suunatud robotil esimese päeva sekeldustest hoolimata austav võimalus Cherist õhtulauas teenindada. Oh püha rõõmu.

Teised kaks lugu räägivad Hexarchate võimufraktsioonide (Shuos ja Kel) liidrite kodusemast elust (kaudsemalt siis Mikodezi võimuhoobadest). Ka nemad on midagi muud kui lihtsalt südametud võimuesindajad, ka neil on omad nõrkused ja koguni heasoovlikustki. Või nojah … ka Stalin on inimene jne.

Yoon Ha Lee – Calendrical Rot. Birthdays. The Robot’s Math Lesson. Sword-Shopping (Hexarchate Stories, 2019)

Kolm lugu, kus Jedaost pole midagi (muidugi, vahepeal on saanud Heptarchate’st Hexarchate). Saame siis pilgu heita triloogia teise peategelase Cherise lapse- („Birthdays“, „The Robot’s Math Lesson) kui nooruspõlve („Sword-Shopping“). Lisaks siis üks minu jaoks krüptilisevõitu lugu ajaarvamisest – kuidas ja mil viisil selle maailma ajaarvamine toimib, sellest ma ei saa ausalt öeldes senini aru.

Nagu Jedao, nii ka Cheris on pärit nö alamaailmast, mis peab kohanema suure impeeriumi nõudmistega: eks siis jälle küsimused ajaarvamisest ja võimalikest hereesia-kahtlustest. Cheris on Mwennini päritolu – „Birthdays“ ongi sellest, miks naine oma nö originaalsünnipäevast ilma jäi ja pidi selle asendama impeeriumi pakutava kombestikuga (Mwenninil pole triloogia raames just kadestamisväärt saatus).

„The Robot’s Math Lesson“ viib kokku Cherise ja teenindusrobotid, millel on teatavasti romaanides üpriski oluline roll kanda. Lugu on jutustatud läbi tehisintelligentse hooldusroboti meele – ta ülesandeks on ranna puhastamine, ja et tööaega huvitavamalt läbi ajada, kirjutab ta liivale mitmeid matemaatika ülesandeid. Rannas jalutav tüdruk hakkab robotit õpetama, kuidas neid õieti lahendada (sest Cherisel on ometigi eriline matemaatika-anne). Ja noh, selle koostöö tulemus avaldub siis romaanides.

„Sword-Shopping" on taas impeeriumi kombestikust, ehk Cheris oma tüdruksõbraga (nagu eelnevast näha, pole üleüldse oluline, kas suhe on MF, MM või FF) satuvad puhkehetkel poodi, kus müüakse duellimõõke. Tüdruk pole küll sõjaväelane, aga Cherise kirg duellinduse vastu … erutab tedagi. Sest noh, erutus, eksole.

Jumal tänatud, et kogumikus on lood kronoloogiliselt järjestatud, muidu oleks vast päris keeruline kõike pakutavat konteksti asetada – sama suur tänu sellegi eest, et raamatut avabki konkreetne kronoloogia kuni romaanideni.

Yoon Ha Lee – The Battle of Candle Arc (Hexarchate Stories, 2019)

Jedao viimane kangelasteg enne Hellspin Fortressi … massimõrva, ja eks siit saaks välja lugeda mitmeid ettekuulutusi Heptarchate’ga suuremast mõõduvõtmisest. Tekst on järjekordsest võimatust missioonist, kuhu Jedao saadetakse tuld kustutama – ja võimalusel hereetikuid hävitama. Ainult et jõudude vahekord on vägagi Jedao lahingugrupi kahjuks … kuid vana rebane leiab ikka võimalus, millega hereetikuid segadusse ajada. Selleks võtab ta kasutusele Rahali nö tsiviillaevastiku, mis peab siis esinema Keli lahinguformatsioonis, ja sellega vaenlast peibutama haavatavat lahinguformatsooni kasutusele võtma.

Aga jah, see on siis viimane lahing enne Jedao segikeeramist, eks seda illustreerib ta tervislik olukord ja mentaalne jõukatsumine Rahali esindajaga, kelle riigitruu nägemus Heptarchate’i toimimisest on õige erinev Jedao pehmemast nägemusest. See tekst on päris oluline lisandus triloogia sündmustikule – kasvõi sellega, millised ambivalentsed suhted on Kelil Heptarchate / Hexarchate kontseptsiooniga. Mida peavad normaalseks nö reamehed, ja mida kõrgema kategooria ülemused.

Mis mõlemal puhul võivad olla lihtsalt põrguteeks hereesiasse.

Yoon Ha Lee – Gloves. Hunting Trip (Hexarchate Stories, 2019)

Kaks lühilugu Jedao teenistusvälisest ajaveetmisest. „Gloves“ on bordelli külastamisest, „Hunting Trip“ tema kimbatusest kõrgema ülemusega – see nimelt soovib jahil kiskjaid küttida, Jedaol puudub selleks suurem huvi ja tahtmine.

Neist kahest loost omamoodi huvitavam on „Gloves“ ehk siis lugu sellest, kuidas Jedao üht privaatsemat bordelli külastab (sest kasiinod on talle mängimiskeelu pannud, kuna ta lüpsab neid rahast tühjaks – ja kasiinode õnnetuseks ausa mängu abil). Bordellis tellib ta endale terveks ööks kaaslase, kes algsest kimbatusest hoolimata (Keli vormiriietuse ja auastmete küsimused) osutub õige osavaks Jedao rahuldajaks. Mis teha, kui meie kangelasele meeldib pidulikule sõjaväevormile seemet pursata jne. Või noh, olla seksi puhul pigem käsutäitja – vastupidiselt siis igapäevasele käsutaja rollile. Mida Jedao muidugi ei tea, on see, et prostituut pole vaid pelgalt tasu eest rahuldaja.

Et siis järjekordne vaade Heptarchate’i ühiskonnale ja võimusuhetele, segatuna kokku Jedao ambivalentsest suhtest Keli ja Shuosi traditsioonidega. „Gloves“ on tugevalt homoerootiline lugu, mis ehk traditsioonilisema ulme austajatele on vähe liiast. Samas see Jedao suhted meestega ja järglaste saamise küsimused on pea igas loos taustal olemas; ta ema ikka rõõmustaks, kui Jedao kohtaks seda õiget meest, kellega järglasi saada (see mõte on mulle senini võrdlemisi hämaraks jäänud).

„Kio hauled Jedao on his feet. Despite his slender build, he was surprisingly strong. „Jack yourself off,“ he said. „With the gloves on. I want to watch.“
„Jedao’s first two attempts to undo his fly failed because his hands were shaking violently. Kio slapped him again, which had paradoxical effect of steadying him. He hissed between his teeth as he pulled his cock out and closed his fingers around it. Silk; the whisper of fabric against his overheated skin.“ („Gloves“, lk 132)

Yoon Ha Lee - Black Squirrels. Silence (Hexarchate Stories, 2019)

Oravalugu on Jedao õpinguaastatest, kus ta siis oma noormehega püüab proovile panna akadeemia turvateenistuse võimeid. Ja … üllatub selle võimalustest. Kui mälu ei peta, siis romaanideski on kooliaastatest mõndagi kirjas.

„Silence“ on taas perekondlik lugu, ehk õde ja vennad kogunevad ema juures. Jedao on nüüd tähelepanu äratanud Keli ohvitser. Lugu leiab aset 14 aastat enne Hellspin Fortressi sündmusi – jutustajast vanem vend arvab takkajärgi, et selle kohtumise põhjal oleks ta võinud Jedaost … niisugust käiku ette näha.

Nagu näha, on mõlemad lühilood triloogia sündmustega juba tugevamalt seotud, mingil moel võiks sobituda romaanidele kaasalugemisekski. Aga! Kui hakkasin sirvima  siit kogumikust „Extracurricular Activities“ juttu, paistis, et lapsepõlvelood ja „Silence’i“ emaga kohtumine on vägagi seotud selle tekstiga. Mhm, hakka või uuesti varem loetud jutustusi lugema.

Yoon Ha Lee – Omens. Honesty. Bunny (Hexarchate Stories, 2019)

Kolm lühilugu Jedao lapsepõlvest. „Omens“ on sellest, kuidas ta ema ja kohtingul käivad ning seejärel otsustasid lapse sigitada. „Honesty“ ja „Bunny“ on Jedaost ja ta vanemast poolvennast ja nooremast poolõest. Ääriveeri käsitlevad need lood Heptarchate’i ühiskondlikke ja kultuurilisi norme; „Honesty’s“ on muuhulgas juttu, kuidas võim allutatud rahvakilde endale sobivamaks kasvatab (ka „Omens“, seal on see teema ülal); „Bunny“ annab viiteid, milliseid võimalusi on sugueluks, seda siis Jedao vanema poolvenna näitel.

Eks nende lugudega on nii, et ega need „Ninefox Gambiti“ sissejuhatavaks kraamiks ei sobi, kuivõrd rikuksid sellega romaani konflikti terendumise ära – no mis lõbu oleks lugejatel teada,, et Shuos Jedao on sedavõrd oluline tegelinski kogu triloogias. Midagi tuleb ikka omal käel avastada.

„Jedao set the rock down. Then he knelt and tipped her chin up with his callused fingers. „Listen,“ he said. „Listen, I would never hurt anyone I love.“
She would not wonder for many years why, in a sentence otherwise in the high language, he had used the Shparoi word for hurt, which meant moral damage, but excluded the physical – „a hurt of heart’s marrow, not the flesh,“ as one of their famed philosophers had said – a distinction that the high language did not make.“ („Honesty“, lk 60)

Yoon Ha Lee – Seven Views of the Liozh Entrance Exam (Hexarchate Stories, 2019)

Lühilooke, mis võiks olla informatiivseks saatjaks romaanile „Ninefox Gambit“ ehk siis sissevaate-killuke hävitatud Liozhi maailma. Muidugi, Liozh oli jube värk jne, tegemist on ikkagi arhiividest üleskaevatud teabega neist hereetikutest (tänu neile sai Heptarchate’st meile tuttavam Hexarchate), seega kirjeldused nende vastuvõtueksamitest on õige hirmu- ja põlgusesegused.

Liozh oli teatavasti see nö kunstiambitsioonidega osakond, nii polnud ka nende ülesanded suurt riigiaparaadi teenindamisele; kuigi ka Liozh oli omapoolselt – mitte just õnnestunult – seotud tollaste hereetikute „ümberõppega“. Aga muidu … no kunstiline tilulilu, mis hilisematele uurijatele ei paista kuidagi praktilisena (muidugi, kättesaadavad arhiivid pole kaugeltki täielikud; eks see pidev ajaloo ümberkirjutamine paistab olevat Hexarchate’le omane).

Niisiis, Hexarchate vaade Heptarchate ajastule. Nagu autor järelsõnas sedastab, võib ta selliseid ajaloolisi kilde Hexarchate maailmast valmis treida veerand tunniga, ja eks see ole mingil moel tuntav, et tegu nö lõbu ja täitematerjaliga. Aga miks mitte, fännidele vajalik.

Yoon Ha Lee - The Starship and the Temple Cat (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

Lugu siis hävitatud templi kassi vaimust, mis iga hinna eest on valmis kaitsma templijäänuseid võimaliku hävitamise eest. Sest noh, traditsioon on selline, et templis peab alati kass olema. Ja kui pole kassi, pole ka templit (sellest siis vaimuna tegutsemine). Ja kui pole templit, pole ka … no igatahes, kassivaim tegutseb.

Ega seda teksti ei oskagi kuhugi Hexarchate aegruumi paigutada (on ka võimalus, et tegemist täiesti eraldiseisva tekstiga); igal juhul on muidugi tegemist maailmaga, mida on raske tavakujutluses silme ette manada. Laev, mis on nii suur, et tarbib energiaks terveid planeete (et laevnikud kardavad kütteks kasutatud planeetide hukkunud elanikega seonduvat, on neil oma maagia selle ohu vaigistamiseks.

Eks Lee romaanitriloogiaski on mitmeid hetki, kus võrdlemisi jõhkrat inimhävingut nähakse vaid ekraanilt muutuvate arvutulpadena – kõiksugu isiklikud ja kultuurilised kaotused on taandatud numbriteks. Selles suhtes on templikassi päästegevus üpris harukordne vaade hävitatule seestpoolt; ta püüdeks on peatada endast loendamatult võimsamaid masinavärke. Kuid jah, kuhu see õieti Hexarchate maailmas paigutub (kordamine on tarkuse ema, jne), pole aimugi.

Yoon Ha Lee - Flower, Mercy, Needle, Chain (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2011)

Lee romaanitriloogia lugemiskogemuseta oleksin seda juttu ette võttes muidugi kõvasti ohkinud. Aga nüüd, noh, naudid mängu ilu ja ulmelisust. Et siis tekst ise kui selline kirjeldabki ulmelist konditsiooni, siin pole Võõrast kui sellist: praeguse inimkultuuriga pole just suuremat kokkupuudet (noh, kui mitte arvestada seda, et peategelaseks ongi … viimane inimene).

Tekstis leiduvate erinevate loomsümbolite tõttu ikka mõtled, et ehk on lugu kaugeks eelkäijaks triloogiale … või siis midagi „Foxfire“ maailma, aga jumal seda teab. Ehk võiks seda teksti nimetada paduulme hulka kuuluvaks (a la Rosenbaum või Rajaniemi), kuivõrd tegu ongi eelkõige mängu iluga, mitte mõne kõvaulme mõttekonstruktsiooni elluviimisega. Paduulme, mis kirjeldab niivõrd võõrast maailma, et see polegi Võõras.

Lugu ise siis sellest, kuidas ühel planeedil asub ainus inimene, kellel on niisugune relv, et … et sellepärast ta sel planeedil ainsa inimesena ongi (no lisaks on kõiksugu muid mõistusega olendeid). Ent siis saabub talle külaline, kes on üsna teadlik tema relva olemusest ning sellestki, et sarnaseid relvi on veelgi. Aga see läheks juba loo pealkirja lahtiseletamiseks.

2018. aasta parimad raamatud

Välja on toodud siis need raamatud, mis on ilmunud 2018. aastal. Kui esimesed viis on minu jaoks üsna selges pingereas, siis järgmises viisikus ei oska otseselt pingerida jätkata ning nii siis jagavad need 6-10 kohta. Selles suhtes veider või nii, et ehk 6-10 koha puhul olid ootused palju kõrgemad (võiks ka teha lugemispettumuste nimekirja, aga milleks) … kuivõrd esiviisiku puhul puudusid need enamvähem üldse. Galerast ja Achebest ei teadnud midagi (polnud arvustusi või lugemismuljeidki näinud), Lee lühiproosa on senini olnud nii-ja-naa kogemus (aga triloogia kui selline, ohhoo!), le Guin ja Strugatskid … pole just täielikult avanenud. Aga nüüd nokkisid, ja täiega.

Nagu näha, pole jõudnud aasta jooksul värskeid raamatuid eriti lugeda, ning riiuliski on veel ootamas mitmeid teoseid, mis võiks reaalselt siia nimekirja kuuluda (kuigi jah, need kahjuks ingliskeelsed romaanid ja antoloogiad). Loodetavasti 2019. aasta suudab paremini raputada.

Top 10

1 Daniel Galera – Verest nõretav habe

2 Chinua Achebe - Kõik vajub koost

3 Yoon Ha Lee – Revenant Gun

4 Ursula K. Le Guin - Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia

5 Arkadi ja Boriss Strugatski – Miljard aastat enne maailmalõppu

6-10 N. K. Jemisin – Viies aastaaeg

6-10 Triinu Meres – Kuningate tagasitulek

6-10 David Mitchell – Luukellad

6-10 Dominik Parisien, Navah Wolfe - Robots vs. Fairies

6-10 Alastair Reynolds – Spioon Europal

Siin siis ülejäänud loetud raamatud, mis on 2018. aastal  ilmunud:

Neil Gaiman – Põhjala müüdid

Diana Wynne Jones – Kindlus õhus

Émile Zola – Kuidas surrakse

Ville Hytönen – Jumala koerad

Kir Bulõtšov – Kosmoselaevastiku agent 

Steven Brust – Yendi       

Jeff VanderMeer – Võim. Leppimine 

Kersti Kivirüüt – Tuulte linn

Droonide mäng. Saladuslik tsaar 5 

Jim Butcher - Hull kuu 

Heinrich Weinberg – Tõrkeotsing

Raul Oreškin - Kui ma vananen ...

Diana Wynne Jones – Paljude radadega maja 

Kersti Kivirüüt – Värav 

László Krasznahorkai – Viimne hunt 

Johannes Kivipõld – Põrge 

Janar Ala - Oma rahva lood 

Lois McMaster Bujold – Kodune sõda 

Jüri Kolk - Esimene malbe päev sel aastal 

Henn Leetna - Eesti 100. Reformid Eestis 

Peter V. Brett – Maapõu. Esimene raamat

Andrus Kivirähk – Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel

John Scalzi – Zoë lugu 

Jim Butcher – Hauatagune oht 

Yoon Ha Lee – Revenant Gun (2018)

Sarnaselt Ann Leckie ja Becky Chambersi triloogiatele on siingi küsimus, et mis … mis see inimolendiks olemine ole. Lee viib selle mõneti äärmuslikumaks kui mainitud autorite triloogiate puhul – siin on loodud olend, mis peakski olema surematu (nii Leckie kui Chambersi puhul oli selline küsimus eelkõige tehisintellekti sobivusest inimühiskonda); tõsi, loojakski on miski imesurematu.

Triloogia kohta ehk veider seegi, et peale iga raamatu lõpp võiks rahumeeli mõelda, et okei, nii siis võikski lugu lõppeda. Kolmas raamat on ses suhtes veidi erinev, et võrreldes kahe eelmise raamatuga on see mõneti … lugejasõbralikum – kultuur ja sõnavara pole nii eksootiliselt tappev ning põnevus lähtubki eelkõige tegelastevahelisest möllust.

Ja arveteõiendamist on siin õige mõjusalt ja dramaatiliselt. Kuigi taas – tavatriloogiate (sest ulmeromaani kui sellise jutustamise miinimumvormiks on teadupärast kolm raamatut) kohta veidi ebatraditsiooniliselt toimub siinne tegevus üheksa aastat peale teise raamatu sündmuseid. Vindub kodusõda endise kuuevalitsuse (Sander Vesiku pakutud tõlkevaste) aladel, kus ühel poolel kalendrilõpetajatest radikaalid ja teisel pool nö endised (kuigi needki pooldavad uuendusi – aga mitte nii järske, mis küll saab Keli tarumõistusest). Uue jõuna sekkub kodusõtta aastaid varjus olnud surematu Nirai Kujen, kes paneb oma armee otsa … ülesäratatud Jedao. Kes tänu esimese raamatu sündmustele on kaotanud (õigemini loovutanud) osa oma mälust Cherisele. Radikaalide revolutsioonile aluse andnud Cheris (või Jedao või CherisJedao või JedaoCheris) lahkus peale kuuevalitsuse kalendrilammutust radikaalide juurest ning eksleb aastaid üksinda, otsides võimalust kadunud Kujeni hävitamiseks (sest Jedao kogemustele toetudes on enam kui kindel, et kuskil see Kujen liigutab hoobasid vastavalt oma loogikale) – sest muudmoodi pole võimalik lõplikult vabaneda kuuevalitsuse või õigemini Kujeni lämmatavast taagast.

Kodusõja kaks traditsioonilist poolt on jõudnud arusaamale, et see teineteise kallal toimuv aadrilaskmine ning ressurssidele võidujooks ja hävitamine on vägagi meeltmööda nende naabritele, mis juba napsavadki endile endise kuuevalitsuse äärealasid. Nende võimalikku kokkulepet hakkab nullima uus-Jedao Kujeni armee eesotsas – veel hullem, Kujen on usaldanud neile oma uue superrelva. Näib, et Kujeni juhitav kuuevalitsus teeb paratamatu tagasituleku. Radikaalidega kampa löönud Shuos Mikodez on veel omakorda oma salaplaanidega. Ühesõnaga, igati dramaatiline möll, kus nuge võib selga sadada ka selge ilma puhul.

Kuid … mis olend see uus-Jedao õieti on? Miks tal on teinetaju? Lisaks inimolenditele on telgitagustes vägagi tegevuses need muidu tapeedina mõjuvad teenindusrobotid, mille tehisintellekt võib töötada … õige omal moel. Ja kui Jedao on kurat-teab-mis olend, mis siis see jumalalaadne Kujen veel oma imematemaatikaga on, mil viisil neid kahte on üldse võimalik hävitada? Uhh, läks veits spoilerdamiseks (köhh-köhh, Leckie & Chambers).

Sõnaõigust saavad pea kõikide poolte peategelased (ei viitsi arvutada, kas neist moodustuks kah kuusnurk), ses suhtes omal moel ebamartinlik lähenemine tegevuse edasiandmisele. Õnneks puuduvad eelmiste raamatute juhujutustajad, mis ehk andsid mõndagi maailma lahtiseletusele juurde, aga samas jutustusele endale suurt nagu ei lisanud. Aga nagu algul öeldud, kolmas romaan on kindlasti lugejasõbralikum kui triloogia eelmised osad.

Lee inimolendite sooküsimused on lahendatud õige neutraalselt. Sellel ei ole nimelt tähtsust. Kindral või piinaja või tehnik, vahet ei ole, kas mees või naine. Seksuaalsuhted – mis vahet on, kes kellega tegutseb või üldse millises koosluses; küll tehisemakas loob midagi. Pere ja vanemad … see on moodustis, mille toimemehhanismidele ma ei saanudki õieti pihta. Ühiskond kui selline on ülimalt reglementeeritud, suuremas plaanis inimese mina kui selline samahästi kui puudub – kuigi inimestel on omad väikesed vabadused, millele kõrgemalt poolt enamasti läbi sõrmede vaadatakse; kuni muidugi on võimalus või vajadus või lihtsalt suva neid hereetikutena hävitada (eh, Vidona ja nende riitused – samas vastukaaluks teise romaani Hafni … inimmootorid).

Romaanide põhjal on raske tuua paralleele tänapäevase maailma ja selle võimalike suunitlustega, Lee on loonud lihtsalt teistel põhimõtetel toimiva universumi. Mingil moel võib sellest aimata teatavat aasiapärasust (uhh, kõik need poeetilised kohanimed; esimeses romaanis viskab üks võõramaalane päris head kildu nende kombetalitluste asjus), aga eks sellele annab ehk põhjust minu eelarvamused ja vaimupimedus.

Kokku moodustub siis vinge ja hoogne triloogia. Kuivõrd see võiks olla maiuspala tõsiulme austajatele, ma ei oska öelda, selle maailma toimimispõhimõtted jäid mulle osati hämaraks. Mõnel puhul võiks öelda, et kõik tegelased pole just loodud lähtudes dostojevskiliku mitmeplaanilisuse põhimõttest, aga jällegi – see on vastava maailma „süü“. Peale Leckie ja VanderMeeri tõlgete ebaedu on raske uskuda, et mõni kirjastus võtaks selle eesti keelde tõlkimiseks, aga noh, lugeda tasub: on võimalik, et nüüdisulme rokib.

Yoon Ha Lee – Raven Stratagem (2017)

Triloogia teise raamatu kohta on sel romaanil mõneti ebaharilik lõpp – soovi korral siit ei peakski edasi lugema ning jääda rahule praeguse lahendusega. Aga ei, kolmas romaan on siiski veel ning loota on uusi üllatusi.

Siin raamatus kaaperdab Jedao järgmise Keli armaada ning kasutab seda … sissetungijate (Hafn) vastu võitlemiseks. Ning oma hereesia levitamiseks (sest muuhulgas Keli tarumõistus on vale! Kuigi tänu sellele sai ta armaada enda alluvusse). Võim („hexarchate“ – mida iganes see võiks tähendada) … on ebakindel, selles, mis on Jedaol õieti plaanis; nö türannidel on omad plaanid – saada surematuks nagu kalendrilooja Nirai Kujen. Mis pole just väga hea plaan, arvestades fraktsioonide liidrite omavahelisi suhteid (ohoh, takkajärgi avastasin, et Lee kodulehel on neid fraktsioone kokkuvõtlikult iseloomustatud). Ja nagu öeldud, kõigi nende jamade keskel on niisamuti Hafni sissetungijad, kes kasutavad õige väärdunud võtteid hexarchate’i traditsioonide järgi.

Lee ehitab romaanides impeeriumi, mis töötab mingitel matemaatilistel eeldustel ja seadustel; tegu on sedavõrd supermatemaatikaga, et seda jagab vaid Nirai Kujen – ning eelmise romaani peategelane Cheris, kelle keha Jedao lõplikult kaaperdas enne naise vältimatut hukku (niiet … ikkagi polnud vältimatu). Segadust lisab seegi, et Kujen on aretanud Jedao surematuks selle 400-aastase vangistuse ajal. Ja nagu edasi selgub, on nüüd peitupugenud Kujenil seetõttu ühepoolne kontroll Jedao üle. Igal juhul, selles romaanis on Jedao olemuse kontrolliga seotud õige mitmeid küsimusi, mis romaani edenedes miskit valgust paotavad.

Romaani tagakaane reklaamlause on „War. Heresy. Madness.“ ja eks selline värk möllab siin igas liinis: ikkagi matemaatiline fantastika (millega kaasnevad „eksootilised relvad“)! Selles maailmas möllab muuhulgas sugudevaheline võrdsus, ning üldse sealsed ühiskondlikud olud on näiteks võrreldes Leckiega veelgi enam ulmelised (esimese raamat puhul ei torganud see veel niivõrd silma – karakterite tavapärase psühholoogia käsitlemisest oleks ehk niisamuti keeruline rakendada). Muidugi annaks seda maailma veel ja veel lüpsta, ainuüksi mainitud naaberimpeeriumid on oma toimimisvõtetega vägagi eksootilised.

Ma ei saa senini aru, kas kaks lühilugu on kuidagi olemuslikult seotud romaanidega või on tegu maailma illustreeriva materjaliga. Ehk triloogia viimane raamat annab mõne vastuse.

„In theory, six factions shared rule of the hexarchate. Three high factions: Rahal, which governed the high calendar and set the law; Andan, with their financiers, diplomats, and artisans; and Shuos, which specialized either in information operations or backstabbing, depending on whom you asked. Three low factions: Kel, known best for their military; Vidona, which handled education and the ceremonial tortuure that was fundamentaal to the calendar’s remembrances; and Nirai, which consisted of the technicians and researchers.“ (lk 55)

Yoon Ha Lee - Extracurricular Activities (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2018)

Lugu Shuos Jedao noorusest, kui ta Keli ridades järjekordset „mission: impossible“ värki korda saatis. Et romaanitriloogia ajaks oli Jedao 400 aastat „vangistuses“ olnud, siis saab kena vaate impeeriumi varasemale olekule.

Jutt siis sellest, kuidas Jedao on määratud uuele ametikohale kuskil teisejärgulises kindlusjaamas, kuid nagu selgub, on see muidugi kattevari impeeriumi salajasematele tegutsemistele. Nii saab ta ülesandeks päästa naaberimpeeriumis vangi langenud (või noh, nende saatus on selgusetu) spioonilaev. Naabrid on muidugi samasugused kommete ja reeglite friigid nagu impeerium, nii on siis siin tekstis päris palju nö kultuuride kokkupuutest ja suhtlemisprobleemidest.

Kuid esmatasandil on muidugi Jedao korraldatav päästemissioon, mille puhul tuleb kasuks vägagi Shuo riukalik koolitus. Nagu ikka, pole lõpuks asjad nii nagu loodetud, aga – Jedao on teadagi karm vend. Muidugi mitte nii julm (nagu hiljem legendides), et tapaks rohkem kui vaja.

Loost selgub muuseas, et Jedaol on nõrkus mehelike võlude järgi, seniste romaanide põhjal pole senini otseselt silma torganud meie lemmikkindrali niisugused meelisklused (muidugi, impeeriumis kehtiv perekonnakord kui selline … on mõneti laialivalguvam mõiste kui tänapäeval). Et sündmused leiavad aset enne Jedao tippu tõusmist, siis impeerium on siin veel seitsmeharuline, kuid „Ninefox Gambitis“ oluline Liozh ei leia samas kuidagi mainimist. Siingi leidub mitmeid viiteid hereetikute tegemistele, samuti on Jedao osaline mõneski nö riigivastases vestluses – ühesõnaga, mees on järjekindlalt liikumas sinna, kus ta kõige eredamalt lõõmama hakkab.

Tore lisandus Lee maailmale (peaks teise lühijutu uuesti üle lugema, mõistmaks, kuhu see pusles õieti paigutub); tekst on ülal Tori lehel.

Yoon Ha Lee – Ninefox Gambit (2016)

Kui hiljuti loetud Lee lühijutu puhul sai mainitud Leckiet ja Asherit, siis noh, lihtsuse huvides mainiks neid uuesti. Ehk siis mõneti veider tulevikumaailm oma korralduse ja ohtudega (mis muuhulgas tähendab minu jaoks ka seda, et nii mõnigi maailmaehituslikk element jääb mulle mõistmatuks või mitmeti aimatavaks – aga eks see ole paratamatus, millega tuleb võõrkeeles lugemisel leppida).

Lee loodud maailmas pole rõhku eriskummalistel eluvormidel või transhumaansetel olekutel (nagu näiteks hiljuti loetud Becky Chambersi puhul; tõsi küll, ka Chambers ajab vähe elavama rida kui paduulme) – tegelased elavad lihtsalt meile võõras kultuuris ja seetõttu erinevate reeglite järgi (kuigi nüüd „Raven Stratagemi“ alustades … paneb küll senist arusaama vähe teisiti vaatama). Inimkond kui mesilassülem, kus ühe konkreetse impeeriumi raames on nad jagunenud eri kastide vahele – on need, kes teevad nö eluks vajalikke töid ja on võimuaparaat oma erinevate (repressiiv)organitega, mille haldusalades on erinevad võimuhoovad kultuurist armeeni. Siinses romaanis on see võimuaparaat kuueosaline, ning tegevus keskendub sellele, kuidas maha suruda mässu, mille on tekitanud aegu tagasi hävitatud seitsmes haru.

Selleks on vaja kasutada hiilgavate matemaatiliste võimetega sõjaväelast – kuivõrd see maailm on vägagi matemaatikakeskne (ja no see on üks asi, mida ma suurt ei mõistnud). Matemaatikageenius leitakse tegevväest ning geniaalne taktik istutatakse talle pähe – tema puhul on tegemist endisaegse hullunud sõjageeniusega, kes arvatavalt läks oma viimases lahingus hulluks ning selle käigus hävitas nii enese kui vastase armeed (muuhulgas pidi ta ainuisikuliselt hukkama oma staabi).

Niisiis, see elus sõjaväelane saadetakse saadetakse laevastikku juhtima, mille ülesandeks on nö hereetikute kindlust tagasi võita; väekoondise õuduseks selgub, et selle operatsiooni tarbeks kaptenist kindraliks edutatud isiku peas tegutseb see hullumeelne ja geniaalne reetur. Ja noh, romaan ongi siis sellest operatsioonist ühteliidetud kahe isiksuse interaktsioonist. Mis viib välja …

Kõlab veidi segaselt, aga tegemist on päris mõnuga loetava romaaniga. Ikka täiesti võõras maailm ja mõistete süsteem ning muidugi see kahe erineva aru kokkupõrge – kus üks püüab mõista teise kunagise ja praegusi motiive ning teise eesmärgiks on … kas nüüd just midagi seaduslikku ... Tegelaste soolised küsimused pole niivõrd küsitavad kui Leckie triloogias – igal juhul pole need suurt vahet, inimene on inimene, tegelastel on üsna ükskõik, kes on juhtival kohal või sekspartneriks. Omaette ooper on teose militaarsel küljel ehk nö eksootilistel relvadel, neil on õige karmid hävitusviisid (jajah, mitte küll nii mastaapsel kujul kui lühijutu puhul).

Arvata on, et seda teost eesti keelde ei tõlgita, liiga vänge ulme, et oleks väikestki lootust tavalugejale kaela määrida. Aga soovitaks lugeda küll – neile, kes tahavad midagi … iseseisvat kogeda.

„Cheris’s world was also very small. It had narrowed to her terminal with its glitterspin of displays. Everything announced itself in colors, numbers, diagrams. At some point, she had been aware that certain numbers presente people, and other numbers represented guns, and still others represented Kel moths. Now she was only aware of interlocking hierarchies and the imperatiive to trade some numbers for others.“ (lk 185)

„Terrible irony: if only she’d waited, if she had known what the Liozh were debating in their white-and-gold chambers, she could have offered her services to them instead. She wouldn’t have needed to resort to mass murder. But the Liozh heresy reared up two decades after her death and some time before the Kel first revived her. Worse, there was good chance that the calendrical disruption caused by Hellspin Fortress was what led them to investigate laternate forms of government, which led to their particular heresy. Democracy.“ (lk 288)