Lisa Tuttle - The Curious Affair of the Dead Wives (Rogues, 2015)

Kui sulle meeldib Sherlock Holmes ja Watson (võrdluseks näiteks Arnasoni versioon), siis käesolev müsteerium on variatsioon sel armastatud teemal. Uurijapaariks on noor mees ja naine, majahoidjaks aga mehe ema. Holmesi nimi vilksatab korra tekstist läbi, aga ilukirjandusliku kangelasena, mitte kui mõni reaalne tegelane.

Kui Priest kirjutas eksortsismist, siis Tuttle’i loo teemaks on… surnuist äratamine. Tõsi küll, asi on kaugel zombivärgist, tegemist pigem varjusurmadega tegelemisest, et selle abil… midagi-kedagi omastada. Ühesõnaga, kergelt perversne lugu, mis paigutub 19. sajandi lõpu Londonisse.

Üheskoos õudus ja kriminaallugu, näpuotsaga ka võrdõiguslikkuse teemat. Muidu loetav tekst, aga takkajärgi paneb õlgu kehitama - sellest loost teadmine elukogemust just oluliselt ei rikasta. No eks muidugi võib rääkida, et noor naine kui Watsoni teisik on nii mitmeti tõlgendatav… aga pigem on see lihtsalt 21. sajandi meelelahutusmaailma viis tarbijaid lõbustada.

Lisa Tuttle – Kus kivid kasvavad (Sünged varjud, 2001)

Tõepoolest, kivid kasvavad, selleks läheb vaja õiget aega ja kohta. Selle jutu puhul jäi natuke selgusetuks, et kas kivid soovivad kasvamise ajal orgaanilist manustada (näiteks inimesi) või on neil sellest savi. Lugu siis sellest, kuidas ühel noormehel on lapsepõlvetrauma tõttu kivikartus. Nimelt sattus ta lapsepõlves vanematega ühte maakohta, kus kuulu järgi olid mõned naised kivistunud, kuna need naised olid jäänud magama väljal, kus – siis, kui õige aeg on – kivid kasvavad. Poisi isa huvitas kohaliku mehe jutustus vastavast juhtumist ja vaidles selle võimalikkusele vastu, ning võttis mõned kivinäidised endaga kaasa... ja teatud aja pärast tabas teda kummaline surm. Ajad möödusid, ja poisist sirgus edukas noormees, keda painamas saladus kivide kohta. Kuni ükskord vanematelt päranduseks saadud vaipa lahti võttes pudenes vaiba vahelt põrandale sellist kivipuru, mida ta lapsepõlves nägi... Kas tõesti?

ulmekirjanduse baas

George R.R. Martin, Lisa Tuttle – Windhaven (2009)

“Sündmuste horisont” tundub muutuvat raamatusarjaks, mil tasub silma peal hoida – pakutav raamatuvalik on igati loetav. Kaanekujundused hakkavad üha enam sarjalikumaks koonduma (pole vaadanud, kas alati sama kujundaja – vist mitte), ehk siis sobilikud leidmaks omale kindlat nurka raamaturiiulis (huvitav, kas leidub ulmekaugeid lugejaid, kes sel põhimõttel nende raamatutega oma riiuleid täidaks? Noh, miks mitte, parem need kui mingid suvakirjastuste õudused). (Kusjuures tuleb välja, et see alles kolmas sarja raamat, mida lugenud; ning ajus moodustunud kahtlased lühiühendused mingite valede mälestustega.)

Eelneva kiidukõne järel tuleb öelda, et raamat ise polnud just paeluv – aga lihtsalt seepärast, et not my cup of tea. Ei saanud just adrenaliini- või mõtte- või campilaksu. Languse osa oli ehk huvitavam kui eelnev 60% raamatust ehk jahumist lendamise ja eetiliste otsuste üle. Konkreetne elu- ja edulugu – algusest otsani. Feodalismi ja tärkava demokraatia (?) konflikt, tõde ja õigus, kohusetunne ja südametunnistus, eetilise käitumise eri pooled ning põhjused ja tagajärjed (üsna jabura lause olen moodustanud, kuidagi on vaja pseudotada). Omamoodi keskaegsusest hoolimata on lendajate ühiskond üsna võrdõiguslik (maagaseotute puhul ei oska võrdõiguslikkusest rääkida, raamatus pöörati neile vähe tähelepanu).

See iidne kosmoselaeva hädamaandumine ja kosmoseelanike järglaste põlvkondade mandumine raamatuaegse sündmustikuni meenutab pisut Tarlapi romaani. Algul jäi mulje, et tõlge on kuidagi kobav, angloameerikalik? Noh, hiljem vist nii silma ei torganud.

baas
sex, drugs and great books
tõnise lugemispäevik