31 august, 2022

Ellen Klages - Time Gypsy (Someone in Time, 2022)

 

Antoloogia lõpulugu on ainus selline tekst, kus ajarändamise metoodika on alles eksperimenteerimise faasis. Et tegu on kogumiku teise taastrükitud tekstiga, siis võib tõdeda, et selles antoloogias kõvaulmet (hard SF) pole; ka esimene taastrükk (Elizabeth Hand) pigem eksperimenteerib väljendusvõimalustega.


Ehk siis lugu sellest, et tänapäeval on jõutud ajarännu võimaluse sooritamiseni, aga see on niivõrd energiamahukas - kuid on kahtlus, et 1950. aastatel oli üks naisfüüsik, kes kuulu järgi olevat omal käel teoreetiliselt lahendanud. Kuid päev enne töö avalikustamist ühel konverentsil hukkus see naine autoõnnetuses … ja samaaegselt kadusid ta märkmed laborist jms.


Kaasajas elab üks teine füüsikust naine, kes doktorikraadi jaoks just selle geniaalse naise töid uuris. Nagu selgub, siis siinsesse postdokki ta võeti sellepärast, et oleks vajadusel võimalik saata teda 1956. aastasse, et ta saaks sellelt füüsikult ta käsikirja, enne kui see hukkub. Esimene inimesega ajarännueksperiment! Kõik selleks, et hiljem saaks seda energiasäästlikumalt teha.


Meie füüsikaloolane jõuabki 1956. aastasse ning avastab, et tema teadustöö iidol on tegelikult vägagi tore inimene, ning nad koguni armuvad teineteisesse - mis tekitab tollases homofoobses ühiskonnas mitmeid komplikatsioone. Aga kuidas saada käsikiri, millega naasta olevikku? Peategelane paljastab geniaalsele teadlasele plaani, miks ta minevikku saadeti, ning selgub, et saatmise organiseerija (teist füüsika Nobelit jahtiv füüsik) on vägagi ebameeldib tüüp …


Niiet jah, selline tekst inspireeris Strahanit niisuguse temaatikaga antoloogiat koostama. Romantika kõrval on oluline jätkuv sotsiaalne ebavõrdsus, ega kaasajalgi pole veel põhjust rahul olla. Mis on naise koht, eksole.




30 august, 2022

Carrie Vaughn - Dead Poets (Someone in Time, 2022)

 

Lugu kirjandusuurijast, kelle unistuseks on Sapphoga kohtumine,  aga ajarännu käigus satub kokku hoopis Thomas Wyatti vangikongi, kus see oli just pealt näinud oma armastatud Anne Boleyni pea maharaiumist. Mees peab vangikongi sattunud naist muidugi kummituseks või hullemakski, aga noh, nad hakkavad vestlema ja tekib teatud intiimsus. Mees soovib koguni koos naisega sealt vangikongist põgeneda, aga … kes siis itaalia keelest sonette tõlgiks ja nii tutvustaks seda ingliskeelsele maailmale? Ja eks naine teab, et peale vangikongi (teda ei löödagi maha!) kirjutabki Wyatt ise mitmeid häid luuletusi. 


Vähe arusaamatuks jäi, kuidas see ajaränd õieti siis toimus - kas see oli juhus (miks see siis mingit imestust ei tekitanud peategelases endas?) või siis mingeid selliseid õigeid asju kasutades saabki toimibki (Sapphoga kohtumiseks on vaja tolleaegset eset, mida see on kasutanud? Edasi on vaja vaid “süüdet”?). See on kuidagi … lahja, aga noh, muus osas igati meelelahutuslik lugemispala.


29 august, 2022

Theodora Goss - A Letter to Merlin (Someone in Time, 2022)

 

Peale Langani ja Siddiqui krüptilisi lugusid on üsna heaks vahelduseks lugeda kasvõi kuningas Arthuri müüdi uut tõlgendust. See siis nähtuna kuninganna Guinevere’i läbi - kuivõrd ta on omamoodi ajarändurist seestunud. Ajaränduri osa temas kirjutabki Merlinile, keda ta kahtlustab niisamuti ajarändurist vallatuna - kui see vaid vastaks temale.


Igal juhul, ühelt poolt kokkuvõte kuningas Arthuri legendiga seotud tegelastest, teiselt poolt siis seletus Guinevere’i käitumisele - miks ta ikkagi hakkas Arthuri asemel teist meest eelistama: kuigi kuningapaar oli nii lähedane! Noh, see oli selleks, et aastatuhandeid hiljem inimsoo lõppu veel edasi lükata - kuigi nagu selgub. ei saa kummi lõputult venitada.


Et siis selline melanhoolne lugu naisest, kes enda ajas on suremas, aga võõras ajas peab tegema asju, mida õieti ei taha. Minu senise kogemuse põhjal pole Goss kirjutanud puhtalt teaduslikku fantastikat, seniloetu põhjal oleks see küll esimene kogemus - aga muidugi tugevas fantaasiakastmes. Eks omamoodi hoiatav või ka masendav on lugeda tulevikuajalugu, kus kõik kordub: “war, famine, pestilence” (lk 337)


26 august, 2022

Kõrbeliivade kumedast kuminast (1982)

 

Kogumik kasahhi proosat ei paku just kirjandusesteetilist naudingut, küll aga kohalikku eksootikat ja nõukogudeaegse elu totrat ja halba maiku. Tekstide kõrget hinnet (kogumiku keskmine koguni 4,5!) ei saa hinnata selle järgi, kui osavasti autorid oskavad kirjutada, vaid tundmatu ainestiku pakkumisest - sest ega kasahhi küla- või kolhoosielu pole ka ühe lauaga löödud.


Kogumikku on valitud vaid meesautorid (üllatusega avastasin alles nüüd, et tekstid on järjestatud autorite perenimede järgi), vähemalt selline puuga-pähe-sotsrealism jääb enamasti kohaliku koloriidi kõrval toetavasse rolli - kuigi jah, asi võib ka olla elukogemuse muutumises, arvatavasti lugenuks 1992. aastal seda kogumikku hoopis teiste silmadega kui nüüd 2022. aastal.


Dükenbaj Dosžanov - Kes vajab tarka nõu 5/10

Tutkabaj Imanbekov - Sõda pole mäng 4/10

Dulat Isabekov - Šojõnkulak 4/10

Abiš Kekilbajev - Kaev 5/10

Muhtar Magauin - Arhiivilugu 5/10

Sajõn Muratbekov - Noorte kodu 4/10

Kaldarbek Najmanbajev - Puhtest päevasüdameni 4/10

Beksultan Nuržekejev - Mispärast? 4/10

Sätimžan Sanbajev - Valge aruaana 5/10

Kadirbek Segizbajev - Lõpetamata jutustus 5/10

Akseleu Sejdimbekov - Näpuotsatäis nuusktubakat 5/10

Orazbek Särsenbajev - Kõik on korras, vend 4/10

Magzom Sündetov - Žabal 4/10


25 august, 2022

Sameem Siddiqui - Timed Obsolescence (Someone in Time, 2022)

 

Nagu Langani puhul, ei ole ma üldse kindel, millest see tekst õieti on. 


Igal juhul, ajaränd on võimalik, seda siis teatud tingimustel - sul peavad olema nö kindlad otsinguparameetrid ja neid tuleb tohtida kasutada (nii on peategelasel kuulus eellane, kes on keelanud igasuguse sekkumise tema eluaega). Niisiis, juhtub nii, et selline palgaline ajauurija armub teise ajauurijasse - vitaalne naine, kes pakub kohtumiseks alati uue koha, mille parameetrite täitmiseks peab peategelane igati palju (leida just see õige inimene, kes tahab parajas ajahetkes midagi oma eellaste kohta uurida). Nojah, peale logistika lahenemist ja nihverdamist on seda naist aga lummav kohata.


Ainult et ajauurija kodus ootab teda mees ja poeg, need mõlemad on talle väga kallid, ja seetõttu kogeb siis mees mitmeid hingelisi probleeme. Aga see huvitav naine, eksole. Kuniks siis ühel kokkulepitud kohtumispaigas nad ei satugi kokku ja samal ajal juhtub pojaga õnnetus …


Siin loos on inimeste sooline identiteet selline … hägune, nii andis ikka mõnda aega välja nuputada, milline see peategelase peremudel õieti on. Ja kuidas see naine (või pole temagi naine?) õieti tuttavaks sai (mees 24. sajandist, naine vist 30. sajandist). Aga 24. sajandi laiemad sugukondlikud sidemed on veelgi segasemad ja teksti mõistmiseks igati olulised - ja seda pähklit ma küll läbi ei hammustanud. 


Ohjah, see antoloogia hakkab kuidagi käest libisema.


24 august, 2022

Margo Lanagan - The Place of All The Souls (Someone in Time, 2022)

 

Pikk ja segane tekst, mille ka teistkordne lugemine ei tekitanud suuremat mõistmist või avastamisrõõmu - mis muidugi tekitab küsimuse, et millest olulisest ma mööda panin või mõistmata jätsin.


Aga dramaatiline lugu kahest ajarändurist, kelle armastus on pinnuks silmas selles ajas, kus nad üheaegselt tegutsevad. Ja nad on lahutatud aastakümneteks - kuniks naine avastab kuskil laadal mehe mingi õnnetuse või haigushoo ohvrina arstide hoole all. Ja siis selgub, et neid on eesmärgipäraselt üksteisest eemal hoitud: aga jah, kuidas siis nüüd edasi?


Loo teeb segasemaks veel see, et nende kunagine ajastuülene kirjavahetus on paljastatud neile, kes ajarändurite vastuvõtmisega tegelevad (info ei tohi üle ajastute levida, et mitte muuta nö minevikku), ja sealt siis 0makorda … toimub info lekkimine ja omasoodu edasiarendus.


Kui see teksti osaline kokkuvõtmine kõlab segaselt, siis noh, esiteks on see minu poolt väga lihtsustatult kokku võetud ja nagu öeldud, palju jäi mõistatuslikuks. Siiski, teksti nii kõrge hinne selle eest, et seal oli mitmeid huvitavaid hetki ja kujutelmi (peategelase 26 rasedust ja no üldse tegelaste motiivid ja reageeringud). Aga jah, peale Rowan Colemani lihtsat teksti selline krüptiline lohe - oh seda antoloogiate lugemise rõõmu, kunagi ei tea, mis ühe või teise nurga taha pöördudes võib avaneda.


23 august, 2022

Sara Nickerson: Kuidas jäljetult kaduda, nii et sind kunagi ei leita

 

Ma polnud sellest raamatust iial kuulnud ega soovitanud seda mulle keegi. Lihtsalt nägi raamatukogus ahvatlev välja - kui raamat on kõvasti kasutatud, muutub ta kuidagi ahvatlevaks, eks? - ja tõin ta koju.
Hästi tegin. 

See on noorteraamat. See sort raamatuid, mille kohta young adult üteldakse. Kuigi peategelane on 12, mis on ka täiesti legitiimne lastraamatu peategelase iga. Ent kui see on lasteraamat, siis väga - täiskasvanulik.
Kaheteistaastane Margaret on palju rohkem nagu mina kaheteistkümnesena ja palju vähem nagu Eva-Lotta või Kalle Blomkvist. Ta ei näe maailma nagu mängu, mis vahepeal on raske, õudne ja valus, vaid näeb rasket, õudset ja valusast maailma, kus leavad aset mõned helged, rõõmsad ja imelised asjad.
Aga need on selgelt vähemus.
Ta mõtleb.
Ta paneb süsteemi.
Ja omatahtsi tegutseb vähe - kuni teda ei ergutata.
Aga samas ei ole "Kuidas jäljetult kaduda ..." tüüpiline noorteraamat stiilis "mhmh, see žanr, lihtne".
Kuni päris lõpuni välja ei saa lugeja päris kindel olla, kas tegu on realisliku loo, maagilise realismi või otse fantastikaga. "Mis juhtub?" on küsimus, mis haarab ka "Mis sorti raamat see üldse on, missuguse lahenduse autor lõi?!" 
Miski pole kindel ja ilmne. Võib oletada, et isa surmale (Margareti isa on surnud 4 aastat tagasi) saabub mingisugune seletus, ent mis juhtub, miks juhtub, miks on juhtunud, ei tea lugeja rohkem kui peategelane ise. Me ei tea ka, kas see on lugu ootamatult kummalise teise maailmaga kokku puutuvast normaalsest tüdrukust või meie maailma veidrustest tegelikult piisab, et asju lahti seletada, või on tegu maagilise realismiga - nagu piisaks ... ja ometi leiab aset nii palju kokkusattumisi, et loogiliselt võttes ei tohiks see kuidagi võimalik olla, teatakse asju, mida ei saa ju teada, seosed tekivad kohtade ja asjade pealt, mille pealt ei saa ju tegelikult midagi tekkida, ja nii edasi.

See ei ole isegi päriselt tavaline proosaraamat. Seegi pole kindlalt nähtav žanr. Vahele on lükitud koomiksilehekülgi ning nendega toimub ka semiootiline mäng - nad ei ole päriselt otse üle võetavad "nii juhtus" kirjeldused, ent samas on neis siiski väga palju infot. Nad on nagu väga ebatäpne stiliseeritud kaart ja kui lugeja ainult suudaks välja mõelda, mis on stiliseeritud osa ja mida joonistaja tegelikult öelda tahtis - et siis märgata ka vihjed sellele, mida ta öelda EI taha - saaks kõik selgeks.
Aga mina küll nii selgepilguline lugeja polnud. Mina sain ainult "midagi sellist juhtus või juhtub, aga mis täpselt, ei mõista". 

Väga põnev raamat. Kogu aeg oli põnev. Vahepeal lõhuti nejandat seina, sekkus "toimetaja tekst" ja enamik aega vaheldusid Margareti ja Boydi - ta tekib tegelasena lukku ja siis jääbki - vaatepunktid. Ma ütleks, lugu on hea, aga tehniliselt, kirjanikutööna, on see VÄGA hea raamat. Võibolla üks paremaid, mida olen lugenud. Kindlasti kõige parem noortekas.

Ja emotsioonid on selles loos vägevad. Võibolla pole nad kõigi inimeste jaoks nii mõistetavad, nii tõelised, ent minu jaoks oli kogu see raamat äratundmine.
Ning pinge - pinge püsis ja püsis ja püsis IKKA VEEL. 
Hea töö, autor.

Vetikavabrik

22 august, 2022

Rowan Coleman - Romance: Historical (Someone in Time, 2022)

 

Selles suhtes ebatüüpiline lugu, et on lihtsalt traditsiooniline või koguni vanamoodne armastuslugu. Ajaränd on keskselt sees, aga selle ülesandeks on toestada kõikehõlmavat armastust.


Noor neiu töötab oma unistuste tööl - ühes tänapäeva Londoni kesklinna vanaraamatupoes, mida õieti keegi ei külasta. Poe omanik on üks veider vanamees, kes elab sealsamas ülakorrusel ja poe tegemistesse kuidagi ei sekku. Nii saab neiu tööpäevadel rahus omaette olla ja kasvõi raamatuid lugeda. Ühel päeval aga neiu avastab, et üks raamat ilmub ikka ja jälle ta kassaaparaadi juurde, ükskõik kui palju ta seda riiulisse tagasi viib. Järgmine päev uus raamat, ning pealkirjade järgi paistab, et keegi tahab temaga kontakti saavutada.


Lõpuks kohtubki neiu selle raamatuasetajaga ning selgub, et tegu on 1914. aastast pärit kena noormehega, kes tollal siin töötas ja kes on avastanud mingi veidra koha, kust ta saab tulevikku vaadata. Neiu ja noormees hakkavadki seal poenurgas kohtuma, päevade jooksul armuvad, aga siis selgub noormehe jutust, et peagi võib alata sõda - nagu 1914. aasta avalikkus on kindel, et tuleb üks kiire ja võidukas sõda sakslastega ja peagi oleks ta tagasi raamatupoes. Neiu muidugi teab, et I maailmasõda … ja ta uurib internetist noormehe saatuse kohta selles sõjas … Ühesõnaga, armunutel on suur probleem.


Tekst võiks vabalt ilmuda mõnes armastuslugude antoloogias ja keegi ei kergitaks kulmugi. Peategelased on parajad introvertidest nohikute klišeed - inimesed, kes tahakski vaid raamatute keskel elada ja unistada ja vestelda neist; ning nad ei saa kontakti muu maailmaga jne. Noh, ehk ongi küllaga lugejaid, kes sooviksid samastuda selliste tegelastega. Õnneks ei punnita autor õnneliku lõpuga, jääb selline … magusvalus tunne.


19 august, 2022

Maniakkide Tänav - Muinaskuningas (2022)

 

Seda romaani oleks kiusatus võrrelda Tuuli Tolmovi poolelioleva triloogiaga - seda eelkõige nö mütoloogilise ainese kasutamise poolest. Kui Tolmov püüab ehk põhjamaa kujutelmi kaasata, siis Tänav paistab hulga enam nö omaloomingulist sisse kirjutada. Muidugi, ehk tõesti on siinseid veidraid ja võikaid teiseilma elukaid kuskil rohkem või vähem folkloorsetes tekstides mainitud (näiteks Eisen, Jaik, Laipaik?), aga vaevalt, et neil seal nii jõhkrat … sisu on.


Ja eks erinevus seegi, et kui Tolmovi kirjutatu on pigem YA kirjandus (aga sellest hoolimata loetav!), siis Tänavi fantaasia on pigem sünkmorni sugemetega - seda küll eelkõige täna romaani peategelase Hüüpi tegemistele siin ja varasemas elus. Oleks justkui asja eest võitlev peategelane, aga tegelikult muidugi üks paras egoistlik reo, kes oma ammuste eesmärkide nimel on vaat et kõigeks valmis. Mis muidugi suurt ei üllata Tänavi seniste muinasfantaasiate taustal (mingil moel ehk olekski viimaks aeg Tänavi sellelaadne loome kuidagi ühtekokku võtta - ehk siis kuhu on autor liikumas alates romaanist “Surmakarva”).


Romaani tugevuseks ongi Hüübi ja ta perega seonduv: isa Maidel ning õed Kale ja Hõbe, nende võimuvõitlused - kui Maidel-Kale-Hüüp on selgelt hallid või negatiivsed kangelase, siis Hõbe ja tema ajendid … ega lõpuks saa nendestki sotti. Tema positsioon õe ja venna vahel ning viimaks saavutanud kättemaksu, jääb ta ikka alles. Eks kuskilt lugesin (Sulepuru), et oleks võimalik ka järg kirjutada, ja tõepoolest, igasugu vaime ja liitlasi jäi veel küllaga ellu. (Vaia kandist paistab olevat näiteks ka Aivar Lembiti "Vaia sõnumitooja" (2016), hakka või lugema - kuigi see sisukirjelduse järgi pigem ajalooline romaan.)


Raamat saadud kirjastuselt Lummur.



18 august, 2022

Sam J. Miller - Unbashed, or: Jackson, Whose Cowardice Tore a Hole in the Chronoverse (Someone in Time, 2022)

 

Lugu noorest tudengist, kes saab esimest korda seksida noormehega, keda ta on seni eemalt imetlenud ja unistanud. Ja see on imeline, esimest korda midagi niisugust tõelist kogeda!


Ainult et … selles Ameerika tudengilinnakus pole geid just vastuvõetavad ning värskelt üksteist leidnud paari ootab kohutav argipäev, kui kaastudengid ta armsama surnuks peksavad. Noormees kujutleb, mis oleks võinud juhtuda, kui ta oleks antud olukorras kuidagi teisiti käitunud - teinud seda, teist või kolmandat; ning kuhu oleks see võinud välja viia. Et siis takkajärgi eri võimaluste läbi katsetamine. Kuid reaalsus on reaalsus.


Nojah, romantikat on, ajarännu olemus jääb vähe hägusaks, või on see siis nii orgaaniline, et see ei erist kuidagi selgemalt. Loo lõppedes selgub, et see on miski töötlus Indrapramit Dasi loost “Karina Who Kissed Spacetime”. Igal juhul, väga traagiline lugu, kas nüüd just ajaränd siin erilist kaalu omab.


17 august, 2022

Catherynne M. Valente - The Difference between Love and Time (Someone in Time, 2022)

 

Nö ilukirjanduslikuma ambitsiooniga tekst kui teised siit antoloogiast seniloetud lood (Elizabeth Handi tekst on ehk lähedane), mis siis kirjeldab naise vaatepunktist armastussuhet aegruumi olendiga, kes/mis on selles dimensioonis või ajahetkes kehastunud nö inimeseks (aga loo jooksul võtab ka teiste elusolendite vorme).


Suhe olendiga, kes/mis on igal hetkel kõikjal ja mujal, on ühtaegu inimlik ja põrgulik (et üldse midagi sellist saab vastu võtta, tuleb süüdistada lapsepõlve, kui noore lapsena oldi palju vastuvõtlikumaid kõiksugu kummalisemale kommunikatsioonile). Sest nö partneri reaktsioonid on nii nihkes (ja vahel ka vaimukad) ning teistes dimensioonides või ajahetkedes võid sa samuti tema jaoks eksisteerida ja olla hoopis toredam või mõistlikum jne. Aga aegruumolend tuleb ikka tagasi. Sest see on just see õige. Jne jne.


Ma saan aru selle teksti vaimukusest ja mängudest ja ambitsioonidest, aga ühtlasi on see kogumiku üks pikemaid tekste ka parajalt tüütu lugemine, kuna noh, pole just päris see. Või nii. Eks ootamatu ole tekstis kohata kirjeldust eesti naisest - aga samas, Valente on kirjutanud “Space Opera”, mille puhul ta otsis eestlastelt vahvaid sõnu vms (ka lk 206 on üks nö viide eesti vahetusõpilasele):


“The space/time continuum is holistically without gender. 

Its pronouns are it/everything.

Or, to put it another way, it is a quivering, boiling mass of all physio-psychological states that will/are likely to/have developed across every extinct/extant/unborn species, making the whole issue pointless, irrelevant, and none of my business. The seventy-fourth time we met it looked like an Estonian woman who had just graduated from the Rhode Island School of Design, so you can see what I mean.” (lk 201)


16 august, 2022

Gene Wolfe - Queen (Year's Best Fantasy 2, 2002)

 

Tekst, mille sissejuhatuses tsiteeritud Michael Swanwicki järgi on see töötlus Neitsi Maarja teemal ehk siis ka vääritul rikkuril on võimalus taevasse saada - kui ta vaid viimaks ise mõistab selle vajadust. Nojah, ise ma poleks sellise tõlgenduseni jõudnud, eks see ole küsimus kultuurikihi paksusest (umbes sama mõte tekkis Barbara Rodeni lühiteksti lugedes).


Kristlikud väärtused on muidugi sellised, et “käige mu sõnade, mitte mu tegude järgi”; või õigemini siis “las lapsukesed väänavad mu sõnu nagu seda neile võimu nimel kasulik on”. Või midagi sellist. Mille tagajärjeks on muidugi see, et raske on uskuda ühegi religiooni siirust. Eksole. Aga jah, eks ikka eksisteerib paar inimest, kes justkui kannaks neid ideaale, mis peaks usule sisimas kuuluma. Kuid see on muidugi illusioon.


Ehk siis Wolfe oma kõrgustes.



15 august, 2022

Lavanya Lakshminarayan - Bergamot and Vetiver (Someone in Time, 2022)

 

Esimene tekst, kus ajarändurite tegevust oma “objektil” võib kirjeldada kui pahatahtlikku. Mohenjo Daro linna saabub mees (või naine?), kes tahab uurida siinseid veesäilitussüsteeme. Ainult et … ülik, kelle juurde ta viiakse, teab kohe, et tegemist on ajaränduriga ja millise probleemiga seekord tema poole pöördutakse: temaga on kohtunud kaks rändurit eri aegadest (hilisemast ajast kui tänane külaline) ning ülik vabanes neist mõneti otsustavalt. Aga seekordne ajarändur huvitub sellest, kuidas Induse veeprobleem lahendati (kas seda saaks veepuudusega tulevikus kasutada!) ning ülik näitab talle … üllatust. Ja nagu selgub, siis ränduri tööandjatel on omakorda varuks üllatus (ehk miks see Mohenjo Daro kultuur nii kiirelt hääbus).


Tekst, mis tugevasti toetub puändile ja sellega seotud draamale. Armastuse osa jäi õieti tagasihoidlikuks või siis ma ei saanud õieti pihta selle erilisusele; ausalt öeldes ei mõistnudki, mis soost see peategelane oli - loogiline, et mees, aga samas … ei tea. Või noh, tol ajal pole ehk sel suuremat tähtsust.


12 august, 2022

David Gemmell - Legend (1994)

 

Enne Abercrombiet ja Gwynne’i oli teatavasti Gemmell ja tõepoolest, omamoodi arhailist löövust siin on ja teatud vabameelsust fantaasiakirjanduse loomisel (oh, Druss ja tema mitmed tagasitulemised). Eks siin on muidugi see küsimus, et karakterid pole just mitmeplaanilised ning mõnigi asi lihtsalt … juhtub (Rek ja Virae ühtesaamine nii äkiste - aga eks seda oli hilisemaks hädasti vaja. Ja no romaani finaal ja epiloog, eksole).


Vähemalt tuleb kiita seda, et ka juhtivad pahategelased on valmis ülluseks - olgugi, et nad on enamvähem metslased. Aga milline kangelaslikkus ja lahingumöll (selle ülesehituseks kulub küll üle poole romaani). 


On muidugi huvitav vaadata, kuidas Gemmelli alustatut jätkatakse eri moel - Abercrombie ühtaegu kergemalt (saab nalja!) ja tumedamalt (tegelased on vägagi halli moraaliga ja tänapäeval kaasakõlavad - kuigi ühtviisi on kõigil siin mainitud autoritel ühine see, et seksuaalvägivald on pigem taustal (no ehk Esimese Seaduse üheksas romaan on siin erandiks), Gwynne veelgi verisemalt ja eepilisemalt (tema puhul on fantaasiakirjanduse tippu ronimine küll vaevalisem huumorisoolika puudumisel - mis on ometi nii oluline laiema lugejaskonna hõlmamiseks). Gemmell mõjub nende kõrval õige … kergemalt ja ehk ka meelelahutuslikumalt (nojah, millegi sellise väitmiseks tuleks küll rohkem lugeda), aga eks kaasaegse fantaasiakirjanduse ühe otsese eelkäijana kahtlemata märkimisväärt (päris huvitav on vaadata Gemmelli auhinna nominentide nimekirju - ühtaegu on seal esindatud nii staarid, tuntud kui tundmatud autorid). Eks Gemmellgi viska nalja, aga see on selline retroulme tasemel.


Omaette nähtus on need arutlused kangelaslikkusest ja erakordsusest ja positiivsest eeskujust; kohe ei osanudki siit leida nö õiget tsitaati. On siis … selline.


“‘Druss is more than just a warrior,’, said Hogun, softly. ‘I think he always has been. He is a standard, an example if you like …’

‘Of how to kill people?’ offered Caessa.

‘No, that’s not what I meant. Druss is every man who has refused to quit; to surrender when life offered no hope; to stand aside when the alternative was to die. He is a man who has shown other men there is no such thing as guaranteed defeat. He lifts the spirit merely by being Druss, and being seen to be Druss.’” (lk 256)



11 august, 2022

Kate Atkinson: Emotionally Weird

 Sihuke raamat, mille osas ise ka kirjanikuna mõtlesin esialgu: "Kas tal lihtsalt oli hunnik poolikuid töid võtta ja siis ta leidis viisi, kuidas neid siduda ja kõik ühtede kaante vahel ühe romaanina esitada v?"
Võibolla oligi alguses nii, tont teab. 
Aga sel juhul tegi ta seda nii neetult hästi, et kellelgi ei tohiks olla etteheiteid, et on üks lugu tudengielust Dundee linnas, teine peategelasest tütarlapse päritolust - kuigi "tütarlaps" kõlab pentsikult, malbelt ja süütult, samas kui Effie on väga maine, eluline, tõeline - vahele on lükitud lõike kriminaalromaanist, mida Effie kirjutab, ja et asi veel segasem oleks, ka lõike teiste inimeste kirjutatavatest romaanidest.

Et "veel segasem oleks"?
Tegelikult ei ole segane.
Et kergem lugeda oleks, on kõik need lood eri fontides ja mind rõõmustas (mitte ei seganud), kui tudengielu-loo vahel oli kolm rida Effie ja tema ema loos toimuvast dialoogist. Kõik need lood ühtaegu põimuvad omavahel, mõjutavad üksteist ning laias laastus on üks - no kui KÕIK kokku võtta, eks.
Üks romaan. Ühtede kaante vahel.
Korduvalt on rõhutatud, kuidas kõik need lood on LOOD - kui ühes ütleb Nora, et kuule, ei, keeldun, ta ei tohi surra! siis teises leiab aset tolle tegelase päästmine ja me ei tea, kas ta siis tegelikult suri või päästeti ja mis üldse on TEGELIKULT. KÕIK need on ju ainult lood ja vähemalt minu aju küll suriseb naudingust selle mängu juures, mida Lugude Olemusega mängitakse. 

Dundee lugu on kõige pikem, ent selgelt üksinda poleks ta eriti palju väärt. Elab ta just koos jutustusega Norast ja Effiest ja sellest, mida Nora räägib Effie pärinemisest. Kriminaalromaan on teiste kahega lõdvemalt seotud, raamatu saaks ka selleta, ning küsimuseni, kes on mõrvar, ei jõutagi - "kas ohver on mõrvaohver?" on enam-vähem selle osa küsimus. 
Teatav oluline side ülejäänuga muidugi on. Et tudengielu-loo laused ja sõnad leiavad tee Effie kriminaalromaani, kuidas veest leitud naisega saab, kas ja kes, on kuidagi selgem ja ühesem side, ent ema-tütre dialoogid ja mis nende tagajärjel juhtub või ei juhtu Dundee-tudengielu-loos, on palju keerulisem. 

"Ha! Vot selline maagiline realism!" ütleb Effie Norale, kui on jutustanud taas mitu lehekülge oma lugu. 
Effie on tütar. 
No kellegi oma ikka. 
Nora on ema. Effiele kindlasti. 
Aga kuidas miski pole lihtne, kui lähemalt vaatama hakata, on ka osa sellest raamatust. MISKI pole lihtne - ja ometi on mõned asjad täpselt sellised "tundus nagu ta oleks ..." ja hiljem selgub, et ongi. 

Väga mõnus. 

Lugemine oli puhas nauding, kuigi neid inglisekeelseid sõnu, mida ma ei tea ja pidin järele vaatama, oli ikka hulgem. Ega ma ei olegi mingi tõlkija, sõnavara on selline, millega vestlustasandil täiega hakkama saab, ent hea ilukirjanduse lugemiseks jääb piiiisut väheks. Ent ma ei kaeba: tasus ära. 

10 august, 2022

Elizabeth Hand - Kronia (Someone in Time, 2022)

 

Erinevate mälupiltidena esitatud lugu kahe ajaränduri veidralt põimunud eluteedest. Paistab, et ajaränd tekitab siin kõiksugu paradokse, seepärast siis mõlema kogemused varieeruvad üsna tugevasti. Ja lõpuks kohtutakse


Nagu selgub, on see tekst inspireeritud Chris Markeri filmist “La Jetee”, sellest siis kogumiku lühima teksti väga kiire “pildikeel”. Ühtlasi on tegu ühega kahest taastrükist (raamatu lõpetab Ellen Klagesi taastrükk), ei tule nagu ettegi, et Strahan oleks varem oma originaalantoloogiates taastrükke kasutanud - kogumiku sissejuhatuses selgitab koostaja, et mõlemad tekstid on ta ammused lemmikud ja omamoodi inspireerisid niisugust kogumikku tegema.



09 august, 2022

Nina Allan - The Lichens (Someone in Time, 2022)

 

Antoloogia eelmiste tekstidega võrreldes on autorilt vähe värskendusi teemas ja võttestikus; traditsiooniliselt on küll esindatud LGBT lembeliin.


19. sajandi Šotimaa kolkas elav üksik koolis töötav naine satub külla sattunud inglise karistussalga eest peitu pugedes kokku … ajaränduriga. Uskumatu lugu, aga samas on selles midagi tuttavlikku, mistõttu jääb ta selle naissoost ajaränduriga vestlema - see selgitab talle, miks tuli ja mis selles Šotimaa kolkas niivõrd eripärast on. Nimelt on siin küla lähedal tiigi põhjas tulnukate laev (no selle alla kukkumine põhjustaski tiigi tekke). Ja kui suve jooksul tiik kuivab, kas naine saaks seal põhjas tuhnida ja tuleviku tarbeks nähtut kirjeldada. Ja sündmuskohal samblikke uurida (jällegi, et oleks mingeidki tähelepanekuid ilmnevatest muutustest).


Naised vestlevad muuhulgas ka oma ühiskondlikust rollist, selgub, et ka ajaränduri ajastus pole naised meestega võrdväärsed. Ajarändur ikka uurib, et kas naisel on olnud kogemusi teiste ajaränduritega: midagi nagu oleks tuttavlikku, aga mis? Ajarändur lahkub, edasi kirjeldatakse põgusalt naise edasist elukäiku - kuidas ta õpetajana just tüdrukuid õppima utsitas jne.


Sest selgub, et üks ta õpilastest saab hiljem kuulsaks botaanikuks, kes oma elulooraamatus mainib sedagi, kuidas ta õpetaja oli kunagi koolis rääkinud, et nende küla lähedal tiigis peaks asuma tulnukate laev.


Teksti viimane osa on ajaränduri kaasajas, kus selgub, et ajarändur on varemgi selle naisega kohtunud, aga mingil põhjusel unustavad kõik ajaränduritega kokku puutunud oma sellised kogemused. Kuid see naine … justkui mäletanuks midagi. (Ja mis trall selle tulnukate laevaga õieti on.)


Niisiis, ootamatul kombel on juttu tulnukate artefaktist (uus teema!) ja loo jutustamine pole sirgjooneline liikumine punktist A punkti B - siin jõutakse finaalini vähe keerukamalt. Ja lähedus, see on üks segane mälestus. Nii võttes päris toredalt komponeeritud tekst.


08 august, 2022

Jeffrey Ford - The Golden Hour (Someone in Time, 2022)

 

Selline 1950. aastate maiguga lugu, umbes nagu (minu tunde järgi) Bradbury või Simak võinuks seda kirjutada.


Ühte väikelinna on sattunud vananev ajarändur, kes oma sõnutsi ootab õiget aega ja jõudu, et sealt lahkuda. Ajalehekioskis töötav naine tutvustab ajarändurit loo peategelasele, romaani kirjutada püüdvale kirjanikule. Kirjutamine ei edene, küll aga on huvitav vestelda selle ajarändurina esitleva mehega, kes ei olegi hull nagu kirjanik esialgu arvas.


Nagu ajarändur seletab, aeg on justkui staatiline juust, mida on võimalik õige mõttejõu ja vastavate harjutuste abil läbida. Kuidas just, jääb kirjanikule segaseks. Nad kohtuvad mitmeid kordi ning ajarändur viib ta koguni vaatama 10-aastast poissi, kes on siis ajarändur ise noorena.


Aga siis ta kaob. Kioskineiult uurides selgub, et ajaränduri naine oli kohale ilmunud või õigemini viimaks mehe leidnud, et temaga koos sellest ajahetkest lahkuda. Kuid vananev ajarändur … ei saa hakkama. Kirjanik hakkab seda paari koos kioskineiuga jälitama - et ühelt poolt kirjutamiseks inspiratsiooni saada, teiselt poolt ise õppida ajarännuks nippe (ja kolmandaks tekib neiuga romantiline suhe). Ajaränduri naine viimaks lahkub, kuid mees jääb - ja nagu selgub, on tema ebaõnnestumisel vägagi traagiline mõju sellele linnale.


Antoloogia esimene lugu, mis osutab minevikus tuhnimise ohtlikkusele, ja autor lahendab selle inimlikult väga mõjusalt. Ühe armastusloo asemel on siin kaks - nii ajarändurid kui ka kioskineiu ja kirjaniku suhe; ja seda üsna traditsioonilises võtmes. Tekst olekski justkui traditsiooniliselt hea ning sellisena võiks olla tõlgitud ka näiteks eesti keelde.


05 august, 2022

Katherine Addison - The Goblin Emperor (2019)

 

Ühel hommikul tuleb kaugesse lossi sõnumitooja ja teatab keisri ja ta pärijate hukkumisest lennuõnnetuses. Lähim meesliini pärija on Maia, keisri neljanda naise poeg; naisega abielu oli poliitiline ning nii ema kui poeg olid ebasoosingus, ema surma järel pagendati poeg koos riigireeturluses süüdistatava sugulasega sinna üksikusse lossi. Ning unustati.


Kuid nüüd, peale keisri ja otseste pärijate hukku, toimetatakse Maia pealinna ning pannakse keisriks. Noormehel pole vähimatki aimu sisepoliitikast või kombestikust - kuid tal on vaistu (ja vedamist) õigete “inimeste” usaldamiseks. Ning ta hoolib ja ei pea end maailma uueks nabaks.


Selline lähenemine kahtlemata šokeerib õukonda ja ametnikke, aga ka … tasapisi tekitab mõneski austust. Muidugi, on enam kui küll tegelasi, kellele see uus keiser ei sobi ning uuel keisril tuleb järjest rinda pista nii lähikonnast pärit riigipöördekatse kui ka rahulolematute atentaadiga. Selge, et süüdlasi tuleb karistada, kuid samas - seepärast ei pea kannatama süütud. Niisamuti laseb ta uurida eelmise keisri hukkumise asjaolusid - sest tegemist on tahtliku kuritööga. Selgub, et selle taga on kaks vägagi vastandlikku jõudu (ühe jõu puhul tekkis ootamatu paralleel Dostojevski “Kurjade vaimudega”). 


Üks keisri kohustusi on abielu. Esialgu üsna formaalne (ja keisrit õnnetuks tegev) valik abikaasaks (Maia isa oli teadagi viis korda abielus) osutub viimaks … no ei tea, sellest kuuleb ehk rohkem järgmise romaani jooksul.


Teose vast tumedaim külg on Maia ja isa suhe. Mida õieti polnud, sest vana keiser ei hoolinud oma “võõramaalasest” naisest ja pulmaöö tagajärjena tekkinud segaverelisest pojast. Kuid noore keisrina peab Maia üha kokku puutuma isa pärandiga ning teda ja ta mälestust austama, kuigi … isa kui selline pole seda õieti väärt. Muidugi, Maia püüab tedagi mõista (keisri elu on kõike muud kui privaatne), kuid see on keeruline.


Ühesõnaga, midagi sellist see raamat on ning jätkuvalt paistab see ulmelugejatel keelel ja meelel olevat (niisiis, pole hooajakaup!) - muuhulgas osutatud ka kui üheks hopepunki alustalaks (“Grimdark is not the only color.”). Ja tõepoolest, raamat täis õukonnaintriige ja üleskasvamist pole mul just otsitud lugemisvara, aga see peategelane mõjub kuidagi … sooja tekitavalt. Muidugi, tegu pole eneseabiromaaniga, see on siiski fantaasiakirjandus - siit ei saa õpetusi, kuidas olla parem inimene; siit saad kujutluse, et sa võiksid olla … parem inimene. Ja see on omamoodi saavutus.


Jäi mainimata, et tegu on haldjate maailmaga ja pealkirjas mainitud “goblin” eesti keelde vahendamine on minu jaoks senini keeruline (jajah, Buehlman “Blacktongue Thief”). Ses suhtes siin raamatus vastu vaatav nimede rägastik on lugeja jaoks vast päris keeruline ülesanne ning mõnelgi puhul andsin alla, et raamatus esineva nimeloendi abil tegelaste suguluse määratlemist korralikult paika panna - mis muidugi mõneti vähendab kõiksugu finesside tabamist. Aga ehk ikka suures plaanis sai asjale pihta.


Ühesõnaga, kindlasti soovitatav neile, kes otsivad fantaasiakirjandusest midagi … teistsugust. Lootust.



04 august, 2022

Magzom Sündetov - Žabal (Kõrbeliivade kumedast kuminast, 1982)

 

Jutt ühiskonna valusast probleemist ehk mida teha isastega, kes oma arust on igati täkku täis ja kes ei saa samas poegi, isegi tütreid mitte? Üks võimalus on muidugi naisi vahetada - kuni viimaks üks neist mõistab, et lapse saamiseks tuleb kasutada võõrast seemet.


Antud juhul osutub võõra seemne kandjaks kohaliku küla karjus, mõningase arengupeetusega noor ja vägev Žabal. Ainult et kui naine lootis, et Žabal unustab selle operatsiooni, siis peale poja sündi hakkas karjus pea iga päev õnnelike vanemate kodus käima, saades vaat et poisi onuks. Mis ühele lapsevanemale valmistas nalja, aga sünnitajale … tekitas ebamugavust. Ja vahel on keeruline mõista, miks see lollikesest külakarjus sellesse poissi nii kaitsvalt suhtub …


Et siis jah, tollaste noorte kasahhide probleemid on muidugi üsna ajatud, ja ega see tekst ole siis sotsrealistlik hoiatus või nii.


03 august, 2022

Orazbek Särsenbajev - Kõik on korras, vend (Kõrbeliivade kumedast kuminast, 1982)

 

Lugu kolhoosi riisikasvatajatest ja nende muredest. Nimelt avastab üks noor kolhoosnik, et keegi juhib tema põllult öösiti vett eemale. Ta korraldab õpetajast vennaga, ning öösel jääbki vee kõrvalejuhtija oma tegevusega vahele: nende kolhoosi parim riisikasvataja juhib seda oma põllule (mis asub venna põllu kõrval)!


Et on põud, siis vett napib, aga kas siis etteantud plaanid sellest hoolivad - nii ka kolhoosi peaagronoom kui ka esimees ei taha sellesse tülisse niisugust õigust tuua nagu vennad soovivad. Küll aga võtab parim riisikasvataja selle noore justkui tiiva alla. Selline meelemuutus on muidugi vahva, aga … väike kahtlus jääb.


Viimaks saagikoristamiseni jõudnud, on noorem mees rahul, et saab põua kiuste midagigi oma põllult kätte, kuid parim riisikasvataja muutub üha mornimaks: lubatud plaaniületust ei tule. Aga pole häda, peaagronoom pakub nüüd noorele riisikasvatajale vahetuskaupa - annad suure osa oma saagist teisele, saab parimat jälle esitleda kolhoosi esirindlasena, sinule aga laename majaehituseks raha …


Et siis selline nõukogude elu jaburdus (jajah, võrdluseks Udami “Vastutus”, mis läheneb majanduselule hulga laiema vaatenurgaga), ühtlasi näpuotsaga kasahhi onupojapoliitikat ja hõimlaskultuuri asjaajamistel.


02 august, 2022

Akseleu Sejdimbekov - Näpuotsatäis nuusktubakat (Kõrbeliivade kumedast kuminast, 1982)

 

Sureb vanamees, kohalike seas igati austatud kodanik. Matustele koguneb palju rahvast, kes kõik meenutavad hea sõna ja nutuga. Aga siis hakkab rääkima üks vanamehe eakaaslane: lugu sellest, miks oli kadunu tervelt 10 aastat Siberis vangis. 


Kadunu oli juba noore poisina paras džigitt ja hinnatud karjus, ainult et kulakud rõhusid, eksole. Peale suurt tüli tööandjaga (kes ei tahtnud toetada orvuks jäänud nooruki soovi püstitada oma kadunud vanematele korralik mälestuskivi) põgeneb ta külast - mõne aja pärast selgub, et ta on asutanud samasuguste vabadust ihkavate noormeeste küla (või noh, kommuuni), kuhu kutsub liituma ka loo jutustaja. Mehed teevad kõvasti tööd - põllul ja püüavad kala, ning see uus külake hakkab õitsema (eriti veel, kui viimaks on aeg perekondi looma hakata).


Muidugi valitakse külavanemaks kadunu kui selle küla hing ja kõige kõvem mees. Ühel talveõhtul jääb külavanema majja pidama läbisõidul ühe kohaliku üliku poeg (kes on koguni külavanema endise tööandja poeg). Vastuvõtt on nagu vaja, kuid üliku poeg ei taha kuidagi oma nuusktubakat jagada tubakavaevuses peremehele. Lõpuks puhkeb sellest kähmlus ning peremehe käe läbi saab külaline kogemata kombel surma. Peremees viskab hukkunu ja ta hobuse jõkke.


Alles mitme aasta pärast selgub see tapmise juhtum ning kadunu saadetakse Siberisse, kust ta naaseb kümne aasta pärast - nüüd juba nõukogude korda; ta on ka ise Siberis vaimselt suureks kasvanud. Endine vang moodustab nüüd esimese kolhoosi jne.


Ehk siis karm õpetus sellest, mida võib põhjustada nikotiininälg. Eks siis loos on draamat enam kui küllaga, takkajärgi võiks ju mõelda, et küll kohalikud võisid nüüd imestada oma endise kolhoosijuhi mineviku asjus … aga samas, kas oleks imestatud?


Igal juhul, lapsed, nikotiin on paha.


01 august, 2022

Kadirbek Segizbajev - Lõpetamata jutustus (Kõrbeliivade kumedast kuminast, 1982)

 

Nooruslik lugu üliõpilasest, kes kiirustab üle pika aja kodukülasse, saamaks selgust, mis seisus on ta suhe sinna jäänud südamedaamiga - kui varem kirjutasid nad pea iga päev, siis nüüd pole neiu talle vastanud pea neli kuud.


Tudengil sõiduks raha pole, vagunisaatjat pettes õnnestub tal rongiga edasi saada, kuid sealt maha hüpates ootab teda ikka pikk kodutee ja karm talv. Õnneks satub ta teele asudes kokku omavanuse pikamaaautojuhiga, kes lubab tudengi kohale toimetada - vastutasuks peab see tee peal lugusid jutustama (eelkõige seiklustest naistega), et öisel ajal sõites autojuht magama ei jääks. Tudeng jutustabki, aga lumetorm ja külm on niigi hullud, et autojuhil pole aega rooli taga unistada.


Ka autojuht on tõttamas oma armsama juurde, kellega ta mõne kuu eest tutvus ning nüüd järgmisel nädalal abiellutakse. Tema südamedaamilgi oli linnas õppiv kallim, siis aga …


Nojah, nii need saatused põimuvad. Teksti muudab erilisemaks selle kogumiku lugude hulgas ehk see, et peategelasel pole just kõige puhtam südametunnistus (miks ikkagi koduküla neiu talle enam ei kirjutanud, ja muidu tudenglikud eluviisid) kui ka viis, kuidas infot ette söödetakse (“jutustus jutustuses”). Ja no see talvetormi kirjeldus ja tollaste autojuhtide tööelu.