Trubetsky Pathique Habicht – Inglid ja kangelased (2002)

“Piret tõmbas oma sukkpüksid jalga. Kaaren oli alati rõõmustanud Pireti kalduvuse üle kanda olenemata ilmast ja aastaajast sukkpükse. Kaaren oli tuntud tööpõlgur. Selliseid isendeid olid suurlinlased karjade kaupa Euroopa ja U.S.A. suurlinnade kinode ja metroojaamade ees kohanud.” (lk 237)

Võiks öelda, et parem kui eelmine raamat. Hmm. Viis süüdimatut lugu Võlurist ja sellest ja tollest seltskonnast, Maal ja Regulusel. Raamatu nimilugu on kõige loetavam, õigem oleks öelda, et teos laguneb lehekülgede edenedes, viimane lugu on ikka kole, suisa dementne ehk, lihtsalt mõttetu jura. Raamat on nagu näide sellest, kuidas tühjaks pigistatud sidrunit veel ja veelkord manipuleerida (muidu ma ei kurjustaks siin midagi niimoodi – kui ainult poleks pidanud lugema seda “Varjupaika vetevallas” - arvatavalt muudest lugudest hiljem kirjutatud ja autor pole nagu viitsinud üle lugeda või toimetada, peaasi, et raamat koos). Tekst on kirjutatud nii nagu see võiks olla automaatselt ümbertõlgitav – et seletatakse mingeid Maavalla mõisteid lahti jne (mis iseenesest on Eestis elajatele niigi teada). Kui raamatu algupoolel mõtlesin, et kas on mingit seost Nossovi Totu raamatutega; siis hiljem arutasin, et keegi võiks võrrelda Trubetsky & co maailma Wiedemanni ja Petrjakovi maailmaga – nö fantastiline nõukogude eesti kogemus.

“Ta seiskas mootori ning võttis valge kitli seljast. Punased lokid langesid vabalt päevitumata ihule, mida hele läbipaistev rinnahoidja kergelt soonis. Ta oli veidi rase. Nihutades helesinistes sukkpükstes pepu üle istmeserva, libistas ta end autost välja ning lõi ukse pauguga kinni. Kaaren mõtles talle järgi minna, aga ei läind. Ta oli tülpinud naistest ja seksist. Kitty seisis auto kõrval seljaga külgakna poole. Kaaren silitas pilguga läbi sukkpükste paistvat peput. Kui meditsiiniline õde sukkpüksid alla lükkas, tundus Kaarnale, et metsa all läks veidi valgemaks. Ta küünitas end aknast allapoole vaatama. Kui Kitty autosse ronis, proovis Kaaren teda kerge tüdimusega võideldes suudelda, ning astus temaga siiski seksuaalvahekorda, hoolimata ärandatud kiirabiautost, kõigest.” (lk 262)

Kui juba Totut sai mainitud (mida Trubetsky oma anarhismi ajaloos kõrgelt hindab), siis võiks siinset raamatut pidada naiivulme esindajaks – a la 20. sajandi lõpu Lydecken või Kuprin, niisiis laste- või noortekirjandus. Naiivulme kui ajahamba küüsi jäänud või veidralt pretensioonikas ulmeline kirjandustekst. Hellitlevalt totter või lugeja vaatepunktist ebaõnnestunud lihtsameelne tekst. Naiivulme ei tähenda, et campi dosimeeter kohe automaatselt käivituks – tegemist võib olla lihtsalt halva või piinliku tekstiga.

“The book writers have put together a novel, which includes the realities of life back then, real-life people, vulgar jargon in some places and high-quality writing in others. There are also recognizable adventure and detective novel cliches, some things to be taken seriously, and unconcealed (self)irony.” (lk 268) – jajaa, ekstaole.

baas

Tõnu Trubetsky & Anti Pathique – Daam sinises (1994)

“Kui keegi ta kisast välja ei teinud, jooksis ta müdinal mööda laevalage gongi juurde ja kukkus seda pealiku pikksilmaga taguma. Ta peksis niikaua, kui pikksilmast ainult riismed järgi jäid ja kõrvulukustav “pimm-pomm” mehed tekile ajas. Kõik kogunesid uniseid silmi hõõrudes ümber vahimadruse ja püüdsid ta kolistamist takistada. See ei õnnestunud neil enne, kui pealik nende vahelt läbi trügis ning ümmargust vaskpanni taguva madruse kõrvale seisma jäi. Madrus lõpetas tagumise ning jäi jahmunult pealikule otsa jõllama. Mõlema pilgud libisesid pealiku isiklikule pikksilmale, mis oli väga kõver.”

Kunagi sai seda teksti noorukina ajakirjast “Noorus” loetud – poolikult, mingid osad olid kindlasti puudu. Tundus siis parajalt kihvt, et Napoleon ja eesti punkarid, milline üllas suurushullustus. (Või kas ikka ilmus “Nooruses”? Ei mäleta, küllap vist.)

Tolleaegsele punkseltskonnale tuleb igal juhul au anda – et igasugu selliseid mälestusmärke raamatute kujul endast maha jätsid (punkarid on pigem üldnimetus; tekstides eristuvad veel rockerid ja lõngused ja mis iganes ameerikaliku popkultuuri esindajad). Omamütoloogiline hais käib üle pea, imidži kehtestamine; samas seltskonna siseringi naljad, kõrvalseisjale jääb see olemuslik paratamatult mittemidagiütlevaks.

Ei ütle, et seekordsel lugemisel paistis tekst sama cool kui noorukina tarbides – on lihtsalt üks järjekordne näide kirjanduse mitmepalgelisusest. Punkarite loivamised ajamasina abil; mõte on huvitav, aga teostus pealiskaudne. Vast pea tahtlikult lõtv keelekasutus (mitte et ropendamine kuidagi häiriks, vaid laused ise on sellised selgrooga kallerdised). Huvitav oleks teada, millistele raamatutele see tekst tugineb; üks võiks muidugi olla “Sõda ja rahu” (sealt pärinevad vist need porutšiku anekdoodid). Nojah, siseringi kerge absurdikas.

baas