James S. A. Corey - How It Unfolds (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Kõvaulme, mis on ühtlasi vägagi inimliku selgrooga. Ehk siis lugu Roy ja Anjulast, kes abiellusid ülikooli ajal, aga siis mõne aja pärast kasvasid lahku. Sest … tuli sai otsa ja naine läks minema. Mees jäi teda taga igatsema ja lootma, et ehk äkki siiski kunagi saavad nad kokku ja proovivad uuesti.

Saavadki kokku, sest mõlemad osalevad suurprojektis, millega siiratakse inimkonda võimalikult elamiskõlblikele planeetidele. Ainult et põlvkonnalaevade asemel kasutatakse nähtust nimega “aeglane valgus” (slow light), mis siis viib asunike kloonimisandmed koos eluks vajalikuga sihtkohtadesse, kus need siis … ellu äratatakse. Aga nagu esimesed (õigemini küll kes teab mitmendad)  elluäratatud avastavad, võib ka väike tehniline viga (antud juhul tuumareaktoriga) uue inimkonna alge pea koheselt hävitada. Siiski, tühine osa ekspeditsioonidest siiski säilib - kasvõi niikaua, et omalt poolt inimkonna andmeid aeglase valgusega edasi saata. Ja igas sellises rühmas on Roy ja Anjula ning Roy tahaks taas naisega koos olla.

Tekst on esitatud katkenditena eri ekspeditsioonide ajahetkedest ning nii jõutakse lõpuks sadade miljonite aastate kaugusesse tulevikku - mida on vast sellevõrra lihtsam kogeda, et iga kord alustatakse alati sama geenisupi nullpunktist (ühel juhul on küll lühike salvest mitmesaja aasta vanusest  ühiskonnast, mis on selle üpris lühikese aja jooksul ikka tunduvalt, ee, eripärasemaks muutunud). Aga jah, Roy ja tema tunnete ajalugu (või noh, arheoloogia).

Eks see kõvaulme osa ehk aeglane valgus jäi mulle väge hämaraks, aga noh, selles tekstis nagu töötab. Ja no see lugematu arv inimkonna esindajate äratamisi, see on ikka õige laiahaardeline. Kui üldiselt niisugust kõvaulmet ei võtaks lugemisse, aga niimoodi kogumiks, vahelduseks miks mitte.

James S. A. Corey - Elsewhere (The Best Science Fiction of the Year 6, 2022)

 

Kurblik lugu naisest, kes tuleb hooldushaiglasse oma vähki surevat isa vaatama. Ainult et see naine pole füüsiliselt seal, surivoodi kõrval on ta avatar: sest ka temal on noorusest surmalähedane kogemus - kui teda tabas hävitav viirus ning vaid kunstliku hingamise abil sai teda elus hoida (midagi oli verevarustusega samuti). Kuni viimaks selgus, et ta saaks avatarina naasta füüsiliselt tegutsema; ning viimaks saab naisest küllaltki edukas arhitekt.

Aga ikkagi on naisel keeruline mõista, miks ta isa niimoodi surmale alla annab (ema on juba varem lahkunud), kui ometi on võimalus elamist pikendada. Isa, kes ärgitas teda edasi võitlema. Või noh, kui järele mõelda, kui palju on üldse selles avataris teda alles - kõigi nende loodud haigestumise järel loodud mälestustega jms.

Et siis lugu, mis ääriveeri uurib transhumaansuse võimalusi: kes õieti on selline taasehitatud … inimkogemus? Selle kõrval siis kõige loomulikum suremine; keha ja vaimu lahkumine vanaduse komplikatsioonide läbi. Eks omamoodi huvitav seegi, mil moel autorid kujutlevad niisugust avatarkogemust ja selle aistinguid.

Daniel Abraham - Yuli (The Book of Dragons, 2020)

Lugu endisest Nõukogude Liidust pärit palgasõdur Yulist, kes nüüd Ameerikas elades nö pensionile jäädes peab uuesti rinda pistma mineviku tegudega. 

Paistab, et loo selgroog on palgasõduri lapselapse tõdemus, et ennevanasti said lohedeks eriti vägevate sõdalaste hinged - nii istub ka selles loos Yuli oma kokkukrabatud ja teenitud varanduse otsas ja konflikt on siis tekkimas sellest, et seda varandust tullakse tagasi nõudma. Minu jaoks jääb selle loo konflikti olemus mõneti selgusetuks (mida paganat peitub paari miljoni dollari väärtuses kuldmüntides, et selle nimel Yulit maakera teisest otsast jälitada ja vajadusel üks korralik tapatalg korraldada?), aga samas see loo olustik on veidralt paeluv - kuidas vananev palgasõdur end uuesti vormi putitab, võtmaks vastu paratamatut kokkupõrget jälitajatega. Ja see arvutimängijast lapselaps oma fantaasiamänguga lohe varanduse röövimisest.

James S. A. Corey - Leviathan Wakes (2012)

Igati meeldiv ulmeline meelelahutus, kus ei tule möllust puudust ning peategelased on kenasti okkalised kangelased – tõsi küll, neist huvitavam on ehk Miller oma võrdlemisi imeliku kujutlusliku suhte pärast Juliega (kes siis … nojah).

Aga jah, möllu on. Pommitatakse laevu ja taevakehasid, toimuvad massimõrvad ja tänavalahingud – meie Päikesesüsteemi tulevikus kolmeks jagunenud inimkond pureleb üksteisega kõvasti. Sest üks äriühing on võtnud pähe uuendada inimkonda tundmatult tsivilisatsioonilt saadetud biorelvaga – ning tulemuseks on midagi õige koledat.

Kui Milleri puhul sai mainitud pigem haiglaslikku kiindumust Juliesse, siis eks Holdeni üsna üheplaaniline õiglustunne põhjustab samas (mehele soovimatult) üha eskaleeruva sõjalise konflikti maalaste, marslaste ning kaugemata kolooniate vahel; eks sellise südametunnistusega võib olla päris jõhker elada. Aga jah, Rocinante laevnikud ja see endine turvaspetsialistist Miller … ei saa öelda, et nad oleks loodud autorite poolt lugejatele vastakaid tundeid looma on ikka selline positiivsete tegelaste kamp.

On muidugi mõistetav, miks sellest raamatusarjast seriaali vändatakse, rõhk on ikka kõiksugu tegevuse kannapööretel ja hoogsa galopiga lennatakse üha grandioossema katastroofi suunas. Õrnalt vaevab küsimus, et mida sarja järgmised raamatud õieti pakuvad, kui juba avaraamat lõppes sellise pauguga. Hakka või edasi lugema.

ulmekirjanduse baas

James S. A. Corey - Rates of Change (The Very Best of the Best, 2019)

Lugu lähitulevikust, kus inimkehaga on võimalik mõndagi korda saata. Nii on loo peategelane Diana oma kolmandas kehas – sünnikehast pidi ta loobuma täiskasvanueas, kui seal hakkas vähk levima, järgmine keha … jäi harjumatuks, ja nüüd siis püüab kohaneda kolmanda kehaga (ta abikaasa vahetas enda oma noore musklijuurika väljalaske vastu ja on enam kui rahul). Selline kehade vahetamine pole naist kuidagi õnnelikumaks teinud, pigem on see psüühikale enam kui häiriv.

Aga noored inimesed selliste hingeliste probleemidega pead ei vaeva, nemad tuunivad kehasid juba … soovide, mitte vajaduse pärast. Nii otsustas Diana poeg Stefan 21-aastaseks saades oma sünnikeha vahetada – vees elava rai keha vastu – nagu ta sõbradki. Ja noh, oma merise sõpruskonnaga elades juhtub pojal õnnetus, mis nõuab maapealset meditsiinilist sekkumist (Stefanile tuleb küll võimaldada selleks tarbeks akvaarium). Õnnetus on nii tõsine, et on võimalus, et ei poeg ei saagi enam keha vahetada. Ema … pole inimsoo selliste arengute üle teps mitte õnnelik.

Lugu algab kui üks paras uinamuina, aga siis hakkab avanema õige mõtlemapanev perekonnalugu. Ja noh, see poja õnnetus oma sõprades inimraide seltskonnas vast polnudki niiväga õnnetus. Et mis siis see inimeseks olemine on ja millised võimalused ja piirangud sellega paratamatult kaasnevad?

„At the next table, a woman in scrubs laughs acidly and the man she is with responds with something in French. Diana finds her attention drifting to them: wondering at them, about them. The woman has a beautiful cascade of black hair flowing down her shoulders: had she been born with it? Or an old man’s? Or a child’s as young as Stefan? Even in carapace, a brain still wears out, still lives out its eight or nine decades. Or seven. Or two. But without the other signs of age and infirmity, what does it mean?
She remembers her own mother’s hair going from auburn to gray to white to a weird sickly yellow. The changes meant something, gave Diana a way to anticipate the changes in her own life, her own body. There are no old people now. No one crippled and infirm. Everything is a lie of health and permanence, of youth permanently extended. All around her, everyone is wrapped in a mask of flesh. Everything is a masquarade of itself, everyone in disguise. And even the few who aren’t, might be. There is no way to know.“ (lk 620)

Daniel Abraham - The Mocking Tower (The Book of Swords, 2017)

Abraham paneb jälle high fantasyt, aga õnneks söödavamalt kui jutuloome esmatutvuses „Fearsome Journeys“ antoloogia puhul – ning omamoodi tasuks on loo taasilmumine Strahani tulevases aasta parimate juttude antoloogias. Noh, see ja Lynchi lugu… minu meelest on käesolevas antoloogias paremaidki tekste. Aga eks maitsed on erinevad.

Selles loos siis asjad niimoodi, et peale legendaarse kuninga lahkumist (justkui see tekst, eksole) on kuningriik vajunud troonipärijate verise võimuvõitluse turma. Kuid kõige tähelepandamatul neist printsidest otsustab sõja lõpetada – kuulu järgi on surematu võlur ta isa hinge sepistanud mõõka… ja kui mõõk käes, siis… võiks kodusõda lõppeda. Selleks tuleb siis mõõk võluri maagilisest kindlusest kätte saada, ja sinna sissepääsemiseks on printsil oma plaan. Kuid asjad lähevad nagu lähevad.

Abraham kirjutab küll high fantasy võtmes kuni korraga pakub hoopis proosalisemat tõde (sõjad on seepärast, et…) ning loo lõppedes kirjutab veel ühe vindi peale. Siiski pole ta niivõrd jumalavallatu lähenemisega nagu Parker, tegelastel ongi oma tõsised mured, et kuidas ikkagi asju õigesti teha, nende pettustel on üllad eesmärgid… kuigi jah, millal see võimu küsimus ikka eetiliselt lahendatakse.

Daniel Abraham - The Cambist and Lord Iron: A Fairy Tale of Economics (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 2, 2008)

Üsna tore lugu, mille lõpp on samas veidi vedel. Tegevus toimub 20. sajandi algupoole Londonis, kus teeb ebamoraalseid vägitegusid lord Ironi nimeline mees. Igavusest võtab lord Iron ette Olafi nimelise rahavahetaja, kes on tuntud oma oskuse poolest leida igale rahale õiget vääringut. Lord Iron pakub tehingut: sa kas lahendad selle või sinu karjääriga (ja eluga) on kööga.

Esimene kord tahab lord teada, mida on väärt üha suvalise maakoha trükitud rahasedelid. Olaf leiab ööpäevaga lahenduse ja ta töökoht säilib. Järgmiseks peab Olaf leidma, mida on väärt üks päev kuninga ja üks päev vangi elus - lord Iron on nimelt sõlminud kihlveo teise omasuguse elupõletajaga, kaotuse korral jääks elust ilma nii lord kui Olaf. Rahavahetajal on nädal higistamist, aga ta leiab sellele küsimusele… ootamatu lahenduse. Mööduvad kuud ja siis on lord Ironil Olafile järgmine ülesanne - kui palju on väärt üks hing. Olaf leiab ka sellele.. lahenduse, ikka majanduslikust loogikast lähtudes.

Nagu öeldud, loo puänt läks veidi lamedaks, muidu saatanliku jutu puhul selline mitteüllatav lahendus. Aga muidu on teksti keskkond päris tore, ootad justkui miskit fantaasiailma, on aga asine suuurlinnaelu.

ulmekirjanduse baas

Daniel Abraham - The Meaning of Love (Rogues, 2015)

Esimene tutvus Abrahami jutuloomega oli ehmatavalt halb, seega suurt ootust polnud käesoleva jutu lugemiseks (noh, tegemist on selle antoloogia ühe lühema jutuga, kõigest üle kolmekümne lehekülje). Aga õnneks pole seekordne tekst üldsegi saast, pigem korralik keskmine fantasy.

Mõnes mõttes sarnane tekst Lynchi looga, siingi on tegemist nö lindpriide linnaga - ainult seaduse ja korra asemel valitseb isereguleerimine ehk eks elamise nimel tuleb mitmekesiselt pingutada. Et tegemist on seadusest väljaspool alaga (süüdi on mingi ammune kuninglik edikt, mis andis sellised õigused), siis satuvad siia ka mitmesugused põgenikud - nii on loo kangelanna, karmi tänavakasvatusega neiu, armunud pagenduses olevasse printsi, kes ise ei suudaks sellises linnas mitte kuidagi elus püsida. Neiu õnneks või õnnetuseks on see prints korraga armunud tänaval nähtud neidu - kelle isa plaanib oma tütart inimkaubitsejatele edasi müüa. Muidugi tahab prints mõõgaga rüütellikult vehkides appi tormata, kuid loo kangelanna veenab ta ümber ja lubab ise printsi armastuse objekti päästmiseks plaani välja mõtelda. Selleks peab neiu kombineerima, muuhulgas tegema kokkuleppe ühe peitupugenud massimõrvariga ning müüma vange orjadeks (tõsi küll, seda tapmise asemel).

Lugu on igati riuklik ja mitmedki moraaliküsimused on nö kaheldava väärtusega lahendatud - muidugi, eks see isereguleeriv linn ise soodustab niisuguseid võimalusi. Kelmiloona pole küll ületamatu, aga igal juhul meelelahutuseks loetav.

Daniel Abraham – The High King Dreaming (Fearsome Journeys, 2013)

Antoloogia seniloetud lugudest igavaim tekst. Kui seni tundus Canavani jumalannalugu vähe ilmetu, siis seekordne kuningalugu on minu jaoks ikka päris keskpärane jutuvestmine, selline tekst, mis aitab oma hallusega teistel vähegi elavamatel lugudel natuke rohkem särada.

Lugu siis sellest, kuidas kuulus Kuningas, erinevate riikide ühendaja oma võimu alla, on suikunud surmaunne, aga kuna tegemist ikkagi maagilise maailmaga, siis ta jälgib oma teispoolsusest, mis saab edasi riigist, mida ta oli nii suure vaevaga ühendanud – kas uus valitseja suudab koos hoida alistatud maade juhid, kas jätkub nö demokraatlik protsess ehk üldiste (või õigemini legendaarse Kuninga) ideaalide järgmine. Või siis järgneb kaos, nagu on juhtunud mitmeid kordi, kui elust suurem valitseja on oma kokkuvallutatud impeeriumi maha jätnud (siin loos on küll selline kalevipoeglik ennustus, et kui suurim häda käes, küll siis Kuningas aitama tuleb). Et kadunud kuningal puudub poeg, saab impeeriumi valitsejaks üle noatera ta tütar. Jah, muidugi on tütart kasvatatud isa poolt valitsejaks, aga... kas teda kuulavad teised vägevad valitsejad, kas ta suudab impeeriumi ohjes hoida ja juhtida seda läbi võimalike hädade, kas impeerium areneb edasi? Ühesõnaga, uus Kuninganna seisab vastamisi mitmete raskustega, olgu need siis vaenlased või ilmavimkad. Mis lahenevad alles siis, kui... noh, temast väljub poiss, kellest peaks kasvama järgmine Kuningas (sest troonil saavad istuda vaid õige verega järeltulijad).

Noh, selline actionivaba paatoslik lugu. Nagu õrnalt vihjatud, pole lugu just modernsetest aadetest kantud, ses suhtes pole vast suuremat vahet, kas lugu ilmus 1953 või 2013, ikka selline... traditsiooniline mull-mull-mull, sobilik žanri paadunud austajatele.

George R.R. Martin, Gardner Dozois, Daniel Abraham – Põgenemine (2015)

Hiljuti olen seda romaani lugenud, aga nüüd tõlgituna üle lugedes ei mäletanud sisust midagi. Teksti võiks nimetada arenguromaaniks, ainult et veidi harjumatus võtmes – nimelt elab mingilaadse arengu läbi Ramon Espejost tulnukate poolt koostatud kloon (tulnukad tegid Ramon Espejost klooni, kes... areneb?). Ja õige Espejo... tema osutub kloonile tülikaks (või noh, arusaadavatel põhjustel tahtis tulnukate poolt jälitatav Espejo oma kloonist vabaneda). Eks paljudes inimestes leidu midagi head või õilist, kui vaid inimene leiab endas jõudu selle avanemiseks (see on muidugi igati naiivne arvamus jne).

Lugu ulmepõneviku laadis – Espejo tapab kõrtsitüli käigus ühe rikka ülbiku, peab seejärel linnast põgenema uurimata metsikutele maa-aladele (ta ametiks ongi planeedilt maa-varade otsimine), kus satub peale... peidus olevatele tulnukatele. Kes või mis need täpselt on, pole teada – ühegi senituntud tulnukarassi esindajad küll mitte. Ja siit jaguneb lugu kaheks – Ramoni ja klooni põgenemine ja juhtumised kolkaplaneedi ürgses looduses. Tagaajamine, võitlus metsiku kiskjaga, parvega mööda jõge pagemine, Ramoni ja klooni pingelised suhted. Ning seejärel intriigid nende tulnukatega, kes tahavad teada peitunud tulnukatest, keda otsitud ehk tuhandeid aastaid.

Tekst on tempokas, kangelane elab üle nii füüsilisi kui vaimseid madinaid. Vast üle keskmise ulmeromaan (seda hämmastavam, et esimesest lugemisest ei mäletanud praegu midagi, ometi vähem kui kaks aastat tagasi postituse teinud).

lugemissoovitus

George R.R. Martin, Gardner Dozois, Daniel Abraham – Hunter's Run (2008)

Lugu siis tulevikust, kus inimkond on levinud teistele planeetidele ja kokku sattunud teiste tsivilisatsioonidega, tehes nendega koostööd – või siis kasutatakse inimkonda ära planeetide koloniseerimiseks. Nii on olemas Sao Paulo nimeline koloonia, mida asustavad peamiselt ladinaameeriklastest kolonistid. Ja seal elutseb meie loo kangelane Ramon, kes tegutseb geoloogiliste aarete otsijana Sao Paulo tundmatutelt, kaardistamata aladelt. Ramon ühiskonda eriti ei sobi, eelistades probleemide lahendamist vägivalla ja alkoholi abil (sest ühiskond on ta selliseks kasvatanud), ja omas elemendis ongi ta pigem üksinda, rännates metsikus ja ohtlikus looduses. Ent ühel hetkel (õigemini küll loo algul) satub Ramon baaritüli käigus surnuks pussitama ühe tähtsa diplomaadi ja ta peab paremaks võimude kättemaksu kartuses koloonia pealinnast võimalikult kaugele kaduda. Ja sel pealesunnitud uurimisretkel satub Ramon esmapilgul tavalise tundmatu ja arvatavalt maagirohke mäe juurde, ent mis varjab endas senitundmatute tulnukate mäesuurust punkrit. Peale põgenemiskatset tulnukate eest avastab Ramon end hulpimas pimedas tühjuses, kaasas vaid mõned hägusad mälukatked olnust. Mõne aja pärast viiakse ta tulnukate ette, kes sunnivad teda koostöös tulnukaga otsima üht inimesest põgenikku – kes võiks kolooniale paljastada nende tulnukate olemasolu. Ent see oleks vägagi ebasoovitav, sest neil tulnukatel on tõsine kana kitkuda ühe võõrtsivilisatsiooniga, kellega inimkond agaralt koostööd teeb.

Nii asuvad tulnukas ja inimene jahiretkele, olles teineteisega ühendatud, ee, orgaanilise vooliku abil, millega tulnukas tõrgest meest oma kontrolli all hoiab. Ramon on tulivihane, et ta on niimoodi orjastatud ja püüab otsimisretke igati venitada, et põgenik pääseks tagasi inimeste juurde ja tooks abi. Ent aegamisi tekib häiriv küsimus – kes õieti põgeneb ja milline suhe Ramonil temaga on. Ja mis suhted on erinevatel tulnukatel ja millised plaanid neil inimestega on. See ja palju muudki jäägu siin saladuseks.

Normaalne seikluslugu, mis näitab kenasti avalehtedel kohatud peategelase mõrkjat arengut vähe inimlikumaks tegelinskiks. Et autoritel oli sooviks luua ladinaameeriklasest sangar, siis lendleb tekstis hulgaliselt kõiksugu hispaaniakeelseid vandesõnu. Kuigi Ramon pole mingi kukupai (mitmed küsitavad veretööd), tekib siiski kaasaelamine, et ta kõigist neist jamadest välja tuleks, mida ta ise või ühiskond talle tekitab. Ja et see õige kättemaks õnnestuks.

“It was like one of those meaningless Zen stories Palenki liked to tell when he was drunk. He was trapped at the edge of a waterfall, on a raft that might come loose from its stone at any second, waiting for a man who was also in some sense himself to return from the wilderness with some scrounged tool that would save him – a man who would probably try to kill him if he knew the whole situation. And if he did make it out of here, it was a race to get to a city where his future was totally uncertain, where the law might, after all, still be after him, while meanwhile genocidal aliens floated overhead. And what was he thinking about?
How good the sun felt.” (lk 271)

ulmekirjanduse baas