Jurgis Kunčinas - Tūla (2025)

 

Algul mõtlesin, et vast selle aasta Loomingu Raamatukogu kõige keerulisem lugemiskogemus, aga siis meenus Vilikovsky “Sulelumi” ja miks mitte ka Venturini “Täditütred”. Kuid see tekst on muidugi omamoodi.

Kui kuidagi lühidalt kokku võtta, siis see on ühe joodikust töötu boheemi uitlemine nõukogude Leedus, seda eelkõige Vilniuses. Ja tema üürike armulugu ühe kunstihuvilisega, mis jätab mõlemasse kustumatu jälje: “mis küll võinuks olla?” (arvatavasti natuke pikem üürike armulugu, aga no kui katkes nii ootamatult).

Pikk sissejuhatus ja armulugu on nagu on, minu jaoks hakkas see raamat tõeliselt kaasakiskuvaks muutuma teose teises pooles - kui peategelane satub hullumajja viinaravile, seejärel paranduslikku kolooniasse (või kuidas seda vanglat nimetadagi), veider road trip Valgevenest Krimmi ja tagasi Vilniusse, viimane kohtumine selle tõelise armastatuga ning hilisem säilmete ümbermatmine. Ehk siis armuloole järgnenud seitse ja rohkem aastat üpris karmi elukäiku, mida autor lahendab üha sügavamale teadvuse sohu langedes; mida lehekülg edasi, seda hullemaks läheb. Valus ja pagana lummav ning ühtlasi milline traagiline pilt hakkab moodustuma naise elust (võib muidugi mõelda, millised vaimsed probleemid tal olla võisid … ja kuidas ta vanemad neid lahendada püüdsid). See kõik on üks valus lugemine, sugugi mitte peategelast idealiseeriv või õigustav, ta on ikka parajalt oma tungide ja alkoholi ori.

Eks siin ole suur roll ka keskkonnal - muidugi Vilnius (aga ma pole seal käinudki) ning nõukogude aja üsna jõledal reaalsusel, mis vast Leedus oma katoliikliku tausta ja naabrite tõttu vähe teistsugune kui Eestis (aga eestlasi mainitakse siin vast rohkem kui lätlasi). (Mingi kogemus on siin ka Ukrainast selle road tripi läbi.) Kõige sügavam mülgas on muidugi see parandusliku töö koloonia oma eripäradega.

Kõik kokku moodustab see üsna veidra supi, mis ei ole meeldiv ega maitsev, aga kaasakiskuv (ja mis sõna küll peaks siia lisama, mis kirjeldaks õigesti seda olekut?). Kui eelmine aasta ilmus siin sarjas Inga Gaile väga hea “Ilusad”, siis … palun igal aastal mõnd tõlget leedu või läti kirjandusest.

“Mille kuradi pärast ma kõike seda räägin? Keda ma lollitan? Lõpeb ju kõik jällegi lõhkuva pea ja värisevate kätega! Joodikute muinasjutud tuleks ilmselt liigitada loomalugude juurde - mõlemad algavad lustliku hirnumise, klähvimise, näugumisega, aga lõpevad määgimise, avaneva maapinna, jäleda haisu, hammaste kiristamise ja põrguleekidega. Caput mortuum, jah, pealuu, purjus metslooma pealuu…. Ja loomamuinasjutte armastavad lapsed ju eriti…. õnnelikud inimesed elavad õnnelikult ja pajatavad muinasjutte kohutavatest asjadest… milleks? Rääkigu juba parem imemuinasjutte, Araabia või Kaukaasia omi, need lõpevad alati õnnelikult ja rõõmsameelselt: ja siis pugesid nad mõlemad teki alla, kustutasid tule ja jõudsid täiuse tippu - vat milline vormel! Aga kas nad siis enne teki alla pugemist veini ei joonud? Araablased? Veini? Eh…” (lk 152)

Mats Traat - Seasaaga (Mänguveski, 1972)

 

Tänapäevases vaates päris rängalt kriitiline vaade tolleaegsele maaelule; seniloetud lugudest vast kogumiku parim tekst.

Lugu siis majandi direktorist Kristjan Karbist, kes on üks paras naistemees ja rahvamees ning omal moel hinnatud kuju. Esimese mai õhtul sai ta voodisse zootehniku kena naisega, aga siis helistati ta ikkagi majandi kevadpeole, et ta seal esineks töölistele. Mis teha, uue vallutuse juurest tuli lahkuda ning jätkata selle nädala kestnud klaasitõstmisega. Seal ujus talle ligi majandi teine asjapulk, et direktor aitaks oma Volgaga viia asjapulga õele koti seemnekartulit ja sea. Mis siis ikka, jälle purjuspäi rooli, asjapulga kodust kartulikott ja majandi sealaudast püüti vastav siga; ning edasi selle õe juurde, kes küll oli sattunud linna sünnitamisele. Aga õe õpetajast mees oli kodus ning seal jätkus viinavõtmine ning elu üle arutlemine. Hommikul siis jälle purjus abilised auto peale ja kojusõit; viimaks oma naise juurde.

Iseenesest üks paras purjus inimeste jauramine ja trallitamine, aga see täiendatuna siis mälestuste ja ihadega eri aegadest. Ja sellest moodustub õige kole ja masendav pilt nõukogude Eesti argipäevast, kus elu kulgeb üsna joomaselt ja omakasupüüdlikult. Ja noh, siis on veel loo lõpp. Üsna üllatav, et midagi sellist üldse avaldati, siin pole just grammigi järel nõukogulikust moraalist, kõik on alasti kistud. Kõik joovad, kõik varastavad, vaid lollidel kohusetundlikel püsib see maailm (või noh, mille poolest siis peaks linnaelu parem olema). (Ja ega ma senini tee vahet, mis on kolhoos ja mis sovhoos.)

Eks muidugi ole veel noored, kes linnas õppinud ja kes pole veel kolhoosielu eripäradega üheks saanud - aga kauks seegi (nagu zootehniku naise puhul). Omaette tüüp on see õpetajast mees, kes oma ideaalidega on lihtsalt ühiskondlik kloun, koerakarja kloun.

“Direktor jõi siirupipuskarit, hammustas kuuma liha peale ja kuulas vanamehe jutte sellest, kuidas too saanud vabadussõjas reide haavata, haiglas olnud surmigav, pärast antud talle maad ja siis hakanud ta kibekiirelt asunikutalu ehitama ja naist võtma. Vanamees laiutas abitult käsi ja seletas, et sellel kõigel polnud mingit mõtet - juba tollal rääkinud mõned, et ehitagu majale rattad alla, mõis tulla varsti tagasi. Karp vaidles loiult vastu, et sovhoos pole siiski mõis, vahe on silmaga näha, aga taat ei lasknud ennast eksitada ja jäi oma juurde. Ta mõlemad pojad olid sõjamöllus teadmata kadunud, ja siis oli tulnud vanadus, kibe kui koirohutee. Aga oma ea kohta kandis ta puskarit üllatavalt hästi. Õhtul, kui direktor asutas ära sõitma ja peremees ööd vahtima, polnud vana kunagi purjus, tõstis vaid reispassiks pitsi ja kähistas “Elagu Eesti vabariik!” Karp rääkis vähe, jäi kiiresti purju, mõtles naistest, vahel sekka ka autodest. Talle ei meeldinud tööst vabal ajal mõelda, ja kuigi ametlikult oli tööaeg, võis tänu puskarile, pidulikult askeldavale öövahile, sõrmi kõrvetavale singile ja raugele aprilliilmale täiesti rahuldavalt mõelda, et käes on juba mingi pikk püha.” (lk 88-89)

“Aeg oli Sirje jaoks peatunud sellel kevadpäeval, kui ta Kristjan Karbiga rajooni perekonnaseisuaktide büroos paari pandi. Kohusetruult tegi ta kontoritööd, keetis suppi, käis suvel marjul, pesi pesu ega kritiseerinud kunagi meest. Kui talle räägiti, et tema meest on teiste naistega nähtud, naeris ta ainult ja ütles, et see on kadedate väljamõeldis. Sovhoosi kolides ostsid nad lehma; loom ja tema tujud andsid Sirjele rohkesti kõneainet. Paar korda nende kooselu jooksul oli naine enda täis joonud, nutma puhkenud ja pesunööri otsinud, et ennast üles puua. Kainest peast naeris ta oma rumalust ja kastis lilli. Ühesõnaga, sovhoosi direktoril oli igati kena ja korralik abikaasa.” (lk 111)

Mats Traat - Kohavahetus (Mänguveski, 1972)

 

Traktorist Antsu naine Saima on kooli vahetanud ja ootab nüüd viimaks meest enda juurde majapidamisse, et mees hakkaks kohalikus kolhoosis traktoristiks. Mees ei taha lahkuda oma senisest elukohast, kuid naine on saatnud kirja, et tuleks ikka kohale.

Ants sõidab kohale, leiab maja, ees ootab nuttev naine ja kõrvalkorteris üürgav raadio. Naisel ei lähe uues koolis kõige paremini, sealne töömetoodika suisa vastumeelt. Ja vana asunikumaja kõrvalkorteris käib üks pidev jauramine ja trall, seal elab kooli kokk lõbusat elu kohalike viinaninadega. Kokk tuleb kiiresti õpetaja meest üle vaatama.

Väga troostitu pilt tollasest majandielust, mida autor avab päris kavalalt - maailma nähakse läbi mehe silmade, kel pole just suuremat soovi uues kohas alustada, seda enam et abielugi on kuidagi ähmane moodustis. Viimaks läheb Ants lihtsalt vooluga kaasa. Kuni siis loo lõpus avaneb korraks maailm läbi Saima silmade ja see seab asjad hoopis teise perspektiivi, mis selles loos vastu kajava hilissügise halluse kaks korda troostitumaks muudab.

Aga noh, samas on huvitav kirjeldus sellest, kuidas asulate vahel bussiga sõidetakse - lisaks bussijuhile on bussis konduktor, kuskil metsade vahel peatuses ronib peale veel piletite kontrollija (aga mis mõte sel konduktoril siis õieti on). Ja bussijuht ja konduktor saavad teha einelauas lõunapausi! Mil reisijatel hea külapoes käia ja suitsu teha.

Piret Põldver "Hoog" (2022)

Selline tempokas üheõhtulugemine, aga ei pea muidugi ühe hooga, võib ka üle pikema aja. Igal juhul annab alust mõtiskleda alkoholi kohast meie ühiskonnas ning inimese suhtest sellega ja loomulikult sellest, mis siis saab kui need suhted on käest ära üle piiri läinud ning kuidas sellest piirist uuesti tagasi normaalsemasse ellu saadakse. Hõlp lugemine küll, tänu ladususele ja lühidusele, kuid loomulikult kõike muud kui kergel teemal. Põhiolemuselt selline kogemuslik – esmalt autori isiklikku-ilukirjanduslikku kogemust alkoholivaba kuuga ja järjest enam üle piiri mineva sõbraga ja siis terve rida intervjuusid inimestega, kel on pärast teisel pool piiri ära käimist õnnestunud tee välja leida. Teemaks ikka see, et kuidas see niiviisi läks ja kuidas tagasi sai ja miks see kõik.

Iseenesestki mõistetavalt on toon tõsine ja fokusseeritud, vähemalt esimeses otsas, intervjueeritavate hääled lisavad mitmekesisust ja loomulikult on nende lood põnevad – erinevad inimesed, erinevad kogemused, erinevad lahendus. Üks siiski jääb – pisendada ja üleolev olla pole siin põhjust, sõltuvus on nagu loodusjõud ja valvsust võib sama vähe kaotada nagu surfar laineharjal.

Üheks peamiseks läbivaks ja kindlasti ka elus üldisemalt oluliseks teemaks on sealjuures enesele otsa vaatamine ja ennast tundma ning haldama õppimine. Olgu küsimus siis kultuuriliselt nii iseenesestmõistetava seltskondliku trimpamisega, kus alkohol käib kaasas iga õhtupoolsema ürituse, täiskasvanute peolaua, sõpradega kohtumisega või täismahus välja kujunenud sõltuvusega. Muidugi on ka hoiatuslik element, aga „Hoog“ ei tegele hirmutamisega vaid põhjuste ja lahendustega, rohkem tagasivaatava (kuigi iga kainuse taasleidnu teadvustab, et iseenesestmõistetavalt ei või nad seda enam kunagi võtta) katsena toimemehhanismidest aru saada. See viimane on kahtlemata sümpaatne lähenemine.

Muidugi on peateemaks ikka see problemaatiline ja tarbetu liialdamise küsimus, aga siiski teeb omamoodi head meelt, et süngetest toonidest kumab läbi ka heledamaid külgi – inimese suhe alkoholiga ei ole siiski päris nii mustvalge nagu kärbsel lihasööja taimega. Kuidagi helge oli näiteks too hetk, kus ühes intervjuus tuletatakse meelde kunagi nooruses sõbraga joodud veini, mis oli kaunis jagatud läheduse kogemus. Mulle tundub, et seegi on üks asja oluline tahk – ei maksa unustada, et kõik see suur alkoholikultuur on täis ka siiraid ning mitmekülgseid maitseid ja naudinguid.

Millises kontekstis ei kaota see enesele otsa vaatamise küsimus muidugi põrmugi tähtsust, sest katses asendusnaudingutega kõikvõimalikke asjassepuutumatuid vajakajäämisi ravida ongi ju niiväga inimlik. Näiteks mina olen hetkel hoopis kohvi ja teega hädas – ikka kipun magamatuse või muidu uimase enesetunde kosutamiseks või niisama eneseõdustamiseks tassi kuuma jooki tegema ja … no siis saab ühel hetkel liiast ka ja … aga vahel tundub ikka, et just nüüd kuluks hirmsasti marjaks ära, kuigi tead, et hilja on või et palju saab.

Kui naljakas, et seda, kuidas lihtsalt olla osata peab vahel kah õppima.

Veikko Huovinen - Lambasööjad (2021)

 

Lugu kahest keskealisest mehest, kes lähevad iga-aastasele retkele Põhja-Soome loodusesse. Seekord on eesmärgiks süüa korralikku lambaliha - mille tarbeks tuleb siis kuskil kohapeal mõni lammas omastada. Üks sõpradest on kaardistanud erinevate artiklite põhjal sealsed võimalike lambakasvatajate talukohad. 

Ega see tapatöö ja sellele järgnev liha küljest käristamine kõige meeldivamaid emotsioone ärata, aga kui soome mehel on vaja, saab kõik tehtud. Ja siis saab süüa.

Lambalihast tähtsamgi on muidugi see automatk ja telkimine ja kõik need väiksed kohal ja erinev alkohol ja jauramised looduses. Meestel on küllaga arvamusi Soomest ja välispoliitikast ja minevikust ja tulevikust; armastuse psühholoogiast ja naiste füsioloogiast. Üldiselt on need … mõistetavad, aga eks autor laseb neil maailma õige ülemeelikult paika panna.

Eks raamat on avaldatud 1970. aastal ja julgelt pool on oma ajastu dokument (seda muidugi autori tõlgenduse läbi); võib muidugi mõelda, kui palju tollasest sotsiaalsest teravusest (seda seal on) tänapäeval õieti kaasa kõlab. Noh, nii ja naa.

Mingis mõttes on see lugu kui … mõne kadunud ajastu postkaart (vähe võrdlus Paasilinna “Jänese aastaga”). Vabad mehed, vabad arvamused; kõik see olustik seal ja piiride taga. Eks seda raamatu tõlget ole kiidetud, ise ei saa öelda, et huumor ja elumõnu ja mürgeldamine oleks mind lugedes kõrgele laineharjale tõstnud. Soome huumor … vahel töötab, vahel mitte; eks see sõltub meeleolust ja tähtede seisust. Igatahes on see selges suguluses Paasilinna paremate lugudega, teiselt poolt saaks näha kergeid märke tulevasest Vuorineni rämehuumorist (lihtsalt siin veel elatakse väikekodanlikus võtmes).

William Mingin - Greaves, This is Serious (Year's Best Fantasy 4, 2004)

 

Tume paroodia P. G. Wodehouse’i Jeevesi lugude ainetel, ainult et … siinne päevavaras on tõesti sõltuvuses oma teenrist ning teener on vaat et deemoni mõõtu niiditõmbaja, kes hävitab kõike tööandja heaolule (ja ka endale) “ohtlikku” - on siis küsimus isanda poliitilisest või perekondlikust või töisest karjäärist. Teenri tagantlükatud isanda tegusid saadab vaid häving, seda isanda enda rõõmsal või õigemini deliirsel rahulolu saatel (sest ta on pidevas umbjoobes tänu teenri kokteilidele).

Lõpuks jõuab isand küsimuseni, kas ta sellist elu tahabki, tal olid kunagi ka oma soovid ja unistused … Aga teenri abiga avanevad silmad.

Olles lapsepõlves neid Jeevesi ja Woosteri sarju vaadanud, siis see paroodia elab päris lahedalt oma elu edasi … ja õige tumedalt. Kui loo esmakordsel lugemisel ei nokkinud kohe lahti autori üht kongeniaalset jutustamisvõtet, siis teisel lugemisel näis see päris hea lahendusena, andmaks edasi seda deliirset olukorda.

Meelis Kraft - Hüvasti, sõbrad (Saared, 2020)

 

Et ma ei ole õuduskirjanduse huviline, ei suuda ka seda teksti kõrgelt hinnata, aga eks tuleb tunnistada, et vastik ja üleloomulik värk, mis tekitas parajalt ebamugava tunde. Mis vast ongi sedalaadi kirjanduse eesmärgiks.

Ja noh, põhjus, miks seda keskkooliaegset sõpruskonda selline needus tabas, ei oskagi öelda. Küllap see Romet oligi mingil moel seestunud, lihtsalt teised (kes teda üldse tähele panid) pidasid seda, noh, veidi õnnetuks eripäraks.

Aga muidu jälle üks lähiminevikust toituv lugu (mõelda vaid, olen tegelastega pea ühevanune), teljel 1993. aasta Tartu ja Võrumaa koos kõigi selle ajastu eripäradega (jajah, kujunemisaastad on ikka need, mis jätavad inimkogemusse kõige tõhusama jälje). Ja lugu ise on vast lahterdatav etnohorroriks.

Sergi Žadan - Depeche Mode (2020)

Päris vinge postsovetlik road movie noortest ukrainlastest, kes päevad läbi teevad midagi, enamasti küll väga purjus või pilves olekus. Eks üheksateistkümne aastastel on teadagi meri põlvini, nii on selline olelemine omamoodi loomulik eluetapp - eriti muidugi üheksakümnendate aastate algul, kus riigikorra muutumise järel avanesid korraga tuhat võimalust paremaks või halvemaks eluks. Selle romaani tegelased ei seadnud endile erilisi eesmärke, mõned neist küll õppisid kõrgkoolis, aga noh, tollane ülikoolielu oli ikka midagi muud kui praegune kõrgharitute tootmine.

Kui algul mõtlesin, et teksti teatud satelliitideks võiks olla “Jelgava 94” või Marusja Klimova romaanid, siis tegelikult oleks see justkui “Trainspottingu” väiksem vend (muidugi, selliseid rämedaid arenguromaane on eesti kirjanduseski) - paar päeva noorte nö hedonistlikust (eks see on tõlgendamise küsimus, kuidas sellist elupõletamist nimetada) elust, kus kangeid narkootikume asendavad piiritusjoogid koos kanepiga ning sotsiaaltoetuste puudumisel otsitakse raha erinevate hangeldamiste (jajah, see Venemaalt viina toomine) või jaburate pättustega (Molotovi büst). Romaani nö teine peategelane ongi tollane ühiskondlik eluolu - lagunemise kõrval tärkavad kõiksugu väikeärid, mida siis kontrollivad mendid või organiseerunud kantpead. Ja muidugi lääneliku elu pealetung (adventistide misjonär, Depeche Mode), mida siis kohalikud omadele vahendavad (romaani vast jaburaimad kohad). Millele on omakorda vastukaaluks äärmuslaste trotskistlik utoopia, kus töölisi õpetatakse igavese revolutsiooni tarbeks erinevaid lõhkeaineid valmistama.

Ja kõige selle keskel siis kolm tuttavat, kes otsivad neljandat tuttavat, et talle teatada kasuisa surmast ja matusest. Selleks käiakse läbi üsna teadvusetu otsing mahajäetud tehasekompleksis, mustlaste getos, rahutu ja iseseisva kindralitütre korteris, kongides ja raudteejaamades, Ja kes kuhu viimaks jõuabki?

Eks see raamat on paratamatult võluv, kuivõrd peategelased on minust vaid paar aastat vanemad ja teadagi on noorus elu inspireerivaimaks ajaks. Muidugi, tollane Tallinn ja Eesti polnud vast nii troostitu kant kui raamatu Harkiv ja Ukraina, aga teatud olud ja jamad tekitasid küll kerget nostalgiat. Kuid sellele vaatamata on see romaan kuidagi … hea litakas.

“Naistel on meist suva, isegi ringteeäärsetel prostituutidel, mõnikord käime neid vaatamas, see on meie jaoks nagu mingi ekskursioon, tasuta meelelahutus, pappi meil muidugi pole, nii et lobiseme nendega niisama, lunime tobi ja räägime oma elust erinevaid lugusid, ühesõnaga, takistame neil oma prostituudi rasket leiba teenida. Aga nad suhtuvad meisse täitsa hästi, ega neid endidki seal ringteel kellelegi väga tarvis ei ole, nagu meidki ei ole, ka neil nagu meil pole piisavalt pappi, nii neile kui meile ei jätku ühiskonna armastust ning me vireleme sel märjal vihmasel suvepäeval Harkivi kõledas äärelinnas, mis on rohtu kasvanud ja reklaamplakatitest kirju - imeline paik, imelised prostituudid, imeline elu. Homoseksualismiga me ei tegele, ehkki kõik liigub sinna suunas.” (lk 36)

“Ma tean, seda kõike teeb tema, ja kui ma enda kõrval üldse kellegi olemasolu olen tundnud, siis just nimelt tema olemasolu, ehkki vaja oleks loomulikult kedagi muud, oleks hea, kui mu kõrval, kui mu ümber õhus poleks mitte pelgalt see paganama saatan, vaid keegi palju meeldivam, aga noh, on nagu on, on läinud nii ja mitte teisiti, ja seepärast ei häbene ma ühtegi oma tegu, ehkki mingeid tegusid polegi nagu otseselt olnud, on olnud lihtsalt mingi tungimine läbi tihke tummise õhu, püüd pressida end läbi, pressida veidike veel, veel paar millimeetrikest, ilma ühegi sihita, ilma ühegi soovita, ilma ühegi kahtluseta, ilma mingi edulootuseta.” (lk 159)

Bohumil Hrabal – Liiga vali üksindus (2020)

Eks tuleb liituda kiidukooriga, mis on saatnud Hrabali eestikeelse tõlke ilmumist– teos on tõesti vägev kirjanduslik jõuproov, hinges ja üksinduses ja mõttemaailmas ja ühiskonna muutumises. Sest eks raamatute hävitamine on emotsionaalselt võttes valus teema, aga puhtpraktiliselt paratamatu (võib muidugi enam kui kindel olla, et kohalikes vanapaberikonteinerites võib leida igasuguseid pärle – ja milline osa neist üldse tagasi müügile või erakogudesse jõuab?) – kuigi selle raamatu puhul on raamatute hävitamise praktilised põhjused midagi muud kui on kombeks normaalses kapitalistlikus ühiskonnas.

Hrabali hull tegelaskuju on juba selline jändrik, et hoia ja keela, kogemata harituks saav mustatööline koostab esteetilisi paberimassipakke … koos kokkusurutud hiirtega. Iseseenesest kirjeldab autor seda mudelit, mis mõneski kirjandusteoses toidab lugejate nostalgiaunelmaid: vanasti oli muru rohelisem. Nii on tegelase jaoks vanasti rohi rohelisem (kuidas küll noor Kant vms maailma(tunnetust) kirjeldab, eksole), nii on vast meie jaoks ka selle lühiromaani maailm hulga rohelisema muruga – olenemata sellest, et kirjeldatud ajajärk on õige repressiivse ühiskonnakorraldusega. Aga millised sisemised vabadused, eksole (kuniks – aga sellest kohe järgmises lõigus). Selles vast ongi niisuguse realistliku kirjanduse hukutav mõju, et paneb igatsema aegu, mida ei ole ega ka tule sellises vormis; jajah, vastukaaluks võiks muidugi lugeda Kundera tolle ajastu romaane. Aga võibolla ajan udu, millel pole mingit pistmist teiste lugemiskogemusega.

Muidugi, tegelase teekond lõppeb siiski tragöödiaga, allajäämisega ühiskonnale; lõputult ei saa palgal pidada mõttetut Sisyphost, kes pigem takistab oma tuiamisega ühiskondlikku ja tehnoloogilist arengut – niisiis, eelmises lõigus kirjeldatud rohelisem muru on siiski allakäigu kirjeldus. Aga milline kirjeldus, eksole.

„Tajusin, et on tulnud ots väikestele rõõmudele, mis saabuvad väiksesse kogumispunkti leidudena, eksikombel vanapaberi hulka visatud raamatute ja brošüüridena, et see, mida ma näen, on ka hoopis teistmoodi mõtlemine, ja võib-olla võtabki iga tööline ühe raamatu igast trükist omale meeneks koju kaasa ja loeb selle isegi läbi, aga see on ikkagi mu semude pakkijate lõpp, see on ka minu lõpp, sest kõik me vanad pakkijad olime vastu omaenda tahtmist haritud, vastu omaenda tahtmist oli meil kõigil kodus korralik kollektsioon raamatutest, mille me kogumispunktist olime leidnu, ja kõik me lugesime neid raamatuid õndsas lootuses, et ükskord loeme neist midagi, mis meid kvalitatiivselt muudab. Aga kõige rängema hoobi andis mulle see, kui ma nägin, kuidas need noored töölised täiesti häbitult joovad piima ja limonaadi, jalad harkis, üks käsi puusas, joovad himuga otse pudelist, ja siis oli mulle selge, et vanadel aegadel on ots peal, et on lõppenud ajajärk, kui tööline põlvili, sõrmede ja pihkudega tunnetas oma makulatuuri, nagu maadleks sellega kui mees mehega ja paneks selle selili, nii oli iga vana tüüpi tööline tööst tapetud ja muserdatud, sest pidi laskma tööl omale naha vahele pugeda. Aga siin oli alanud uus aeg uute tööliste ja uute töövõtetega, uus epohh, kui töö ajal juuakse piika, kuigi igaüks teab, et isegi lehm pigem kõngeb janusse, kui et joob piima.“ (lk 51-52)

P. I. Filimonov – Sebastian Rüütli tõehetk (Vikerkaar 1-2, 2019)

Tragikoomiline lugu noormehest, kes ei taha minna mingi kauge sugulase matusele, aga siiski peab seda tegema. Matusetseremoonial tabab teda erektsioon, mis kuidagi ei lahtu; ei kalmistul ega peiedel – on kohe selline müstiline erektsioon (autor jätab küll lugeja fantaseerida, millised võivad olla erekteerunud peenise mõõtmed)! Teadagi, piinlik värk, nii mõnigi matuseline tuleb eraviisiliselt rääkima, et kuidas siis nii, ning ei suuda uskuda Sebastiani väiteid, et tegu on tahtest sõltumatu füsioloogilise reaktsiooniga. Noh, nagu noormees täheldab, on ta tahtmatult sattunud matuse peamiseks kõneaineks, peielaua kõnedeski heidetakse ette … sündsusetut käitumist.

Tõsi küll, mainimata jäi üks oluline pisiasi, mida autor just ülemäära ei afišeeri (sest ta ikkagi lähtub tegelase sisekõnest, eksole).

Ühesõnaga, Filimonov tuntud headuses, loovimine kaasaja eestivene reaalsustes – tõsi küll, haritlaste pooles. Muidugi võiks siin mõelda identiteediprobleemile jms, kuivõrd Sebastian eestivene segaperest pärit, mistõttu matustelgi justkui kaks osapoolt: eestlased ja venelased. Samas ajakirjas on Hasso Krulli käsitlus Andrus Kivirähki viimasest jutukogust – kui selle loo autoriks oleks märgitud Kivirähk, poleks ehk suurt imestanud.

Tekst loetav ajakirja kodulehelt.

Karen Orlau – Habras ime (Sealtmaalt, 2002)

Orlau portreteerib seda lõbusate poiste ütlust, et viina võttes on võimalik iga naine ilusaks juua (noh, teine võimalus on kott pähe, mis võiks tekitada kõiksugu freudistlikke mõtisklusi). No ja töötu joodik joobki viimaks oma abikaasa noorusaja kaunitariks, aga kui see taas keskealiseks mooriks hakkab selginema, tekib mehel selline kassiahastus, et … nuga rinda.

Tekst on selles mõttes huvitav, et kui omal ajal võis ta mõjuda mingil moel etnohorrorina (jajah, murrangulised üheksakümnendad), siis praeguse tarkuse juures ei oskaks seda muud moodi tõlgendada lähisuhtevägivalla musternäidisena (eksole, vaatepunkt on vaid selle kahetseva viinanina poolt, pagan teab, kuidas ta muidu naist võis kohelda). Mustertekst tähendab muidugi teatavat naiivsust ja lihtsustamist, aga las see siis olla, protovõrdõiguslikkusele tuleb ikka kahe käega alla kirjutada.

ulmekirjanduse baas

Peeker Vägi - Tõemetseen (2005)

Nagu alljärgnevatest salmidest näha, on ka 21. sajandil karskusliikumine hoogsalt elus. Ja kes tõesti peavad Valkas alkoholi järel käima … võiks leida oma kiires aastas 15 minutit selle kogu lugemiseks, ning seejärel otsustada, kas odav alkohol on tõesti see, mille nimel elada ja vaeva näha. Peeker Vägi tõestab, et kainus on voorus.

Tegemist tundmatu autori luulekoguga (hiljuti lugesin veidi sarnast raamatut). lisaks psühhiaatrilistele nägemustele on oma õrnal moel väljendatud kriitikat Eesti ja Euroopa valitsejate asjus. Aga jah, luulekogu peamine toon on siiski joomise raevukal naeruvääristamisel, ning parema arusaamise nimel on värsitehnika viidud võimalikult algtasemele – et ka vaimust vaeseimad aduks.

Kas paremat saab olla sõpra,

kui laual seisev viinapudel?

Ta Sinu hingepõldu kõplab,

maast taevasse viib viinaredel.

-

Viin laual nagu kaunis neid -

kui annad käe, ta naiseks saad.

Ta isegi ei vihka neid,

kes teda litsiks sõimavad.

-

Kui oled kaotand eluisu,

peas muremõtted löövad tantsu, -

kork viinapudelilt siis kisu,

et muredele panna põntsu.

-

Võid Jumalana tunda ennast

ning mõista elutõdesid,

kui pudelist on saanud vennas

ja pitsides näed õdesid.

-

Miks vaikida kui tummahammas,

kui tõmmatakse perse lohku?

Just viin on lepitusesammas -

ta hõlpsalt heastab ülekohtu.

-

Kel jõulukuine tuisk ei meeldi,

võib talve veeta liivarannal.

Kuid lõunapäiksest etem veelgi

on põhjamaine viinamanna.

-

Vaenlast võib vaid parastada,

sest meil viinaleek ei kustu.

Kes küll julgeks anastada

maad, kus rahvas viinausku?

Arkadi ja Boriss Strugatski - Inetud luiged (1997)

Minu jaoks on see raamat omamoodi tagasipöördumine algusesse, kuna see oli minu esimene Strugatskite raamat. Sain ta ilmumisaastal jõuluks, lugesin ta ahnelt läbi, hiljem veel mitu korda ja ühtlasi muidugi sinna otsa ka kõik teised Strugatskite eestikeelsed väljaanded. Raamatute lugemine oli toona lihtne, kuna nad ei olnud eriti pikad. „Inetud luigedki“ on vaid paarsada lehekülge (võrdlemisi peenes kirjas) teksti. Tänapäeval on sellist asja raske ette kujutada, kuna ingliskeelses maailmas näib olevat saanud normiks, et iga romaan olgu kolmeköiteline sari ja iga köide ligi tuhat lehekülge. Ka sellisel juhul võib tulemus muidugi olla igati hea, kuid triloogia ülelugemine ei saa enam olla impulsiivotsus. See nõuab võrdlemisi hoolikat planeerimist – et kas mul on ikka lähima x nädala jooksul nii palju aega ja kuidas seda sättida jne. Seda ei saa teha nii, nagu mina „Inetuid luiki“ lugesin: et ühel päeval leidsin riiulist raamatu ja mõtlesin, et peaks uuesti lugema, sama päeva õhtul tegin veidi juba ka algust ning järgmisel õhtul põrutasin ühe hooga lõpuni välja.

Romaani süžee ei ole sugugi keeruline: kirjanik Viktor Banev on pidanud poliitilistel põhjustel pagema oma kodulinna, kus ta siis nüüd juba mitmendat päeva joob ja sööb marineeritud silmusid. Kui keegi ta tänaval kasteediga uimaseks koksab, hakkab ta oma selgematel hetkedel uurima, mis ümberringi toimub. Sest ümberringi sajab juba aastaid vihma, linnake on hääbumas, lapsed aga läinud täiesti ülekäte ja kõik süüdistavad selles lähedalasuva pidaliravila patsiente, nn ligedikke. Nii ta siis katsub aru saada, mis lood selle kõigega on – lood aga on müstilised. Lõpuks vihm lakkab, vein muutub veeks, linn lahustub ning alles jäävad vaid üliinimesteks kasvanud lapsed, kes seal nähtavasti uut maailma looma hakkavad.

Täna, hea 20 aastat hiljem raamatut üle lugedes on mul kohati raske ette kujutada, kui palju ma teismelisena sellest üldse aru võisin saada. Süžee, ulmelised kohad ja isegi eetilised elemendid olid arvatavasti ka toona arusaadavad. Kindlasti jäi mulle aga arusaamatuks kogu ajalooline taust. Maailm, kus tegevustik toimub, on mingi üldistatud totalitaarne düstoopia, mida valitseb selline Harju keskmine diktaator-president, läikivates kiivrites löömamehed ning salapärased omavahel kemplevad departemangud. Kui ma aga ei oleks nii palju nõukogude kultuuriloost lugenud kui ma olen, siis ma ilmselt ei saaks aru, miks president Banevi peale tatti pritsib (usun, et see on vihje kurikoolsale koosolekule, kus Hruštšov kirjanikke liigse modernistlikkuse eest sõimas) jne. Romaani uuesti välja andma hakates peaks ta kindlasti varustama seda kõike seletava järelsõnaga, kuna ilmumise järel on jõudnud juba täiskasvanuikkagi terve uus lugejate põlvkond. Raamatu tõlkija järelsõna seda ülesannet paraku ei täida.

Uuesti avaldada ja lugeda tasuks „Inetuid luiki“ kohe kindlasti. Lugemise mõnu (mille märgivad mh ära ka BAASis raamatusse muidu kriitiliselt suhtuvad arvustajad) ei ole kahekümne aastaga sugugi vähenenud. Filosoofiline aktuaalsus on putinismi, trumpluse jms tõmbetuultes hoopiski kasvanud. Ja Baneveid läheks tänapäeval hädasti tarvis, seejuures võimalikult palju. Tal on nimelt selline väärtuslik omadus, et ta millestki aru ei saa. Jah, mõnes mõttes on ta sellisena ehk üle võlli keeratud doktor Watson – tegelane, kellega samuti alguses mitte midagi mõistev lugeja saab lihtsalt samastuda. Oluline on aga see, et kui Watsoni mõistmatus on pelgalt kirjanduslik võte ja sellisena lausa naeruväärne, siis Banevi mõistmatus on metoodiline. Temas on midagi Descartes’ilikku, samas aga ka hästi palju postmodernistlikku humanitaarteadlast, kes jõuab mingi objektiivsuseni läbi oma subjektiivsuse teadvustamise. Banev võib olla küll joodik ja kaabakas, kuid ta ei lase sellel ennast aheldada, kuna tunnistab, et on kaabakas; ta suudab olla teistest liberaalsem ja avatum tänu sellele, et ta tunnistab oma konservatiivsust. Ja samamoodi ta ka tunnistab, et millestki aru ei saa ning just see julgus tunnistada oma mõistmatust võimaldab tal ka toimuvale julgemalt vastu minna. Ajal, mil ühed, teised ja kolmandad kaljukindlalt väidavad, et nad teavad, kuidas asjad on ning just neil on selles õigus, kuluvad kõikjal ära inimesed, kes tunnistavad, et nad midagi ei tea.