Xueting Christine Ni - Sinopticon. A Celebration of Chinese Science Fiction (2021)

 

Kolmas hiina nüüdisulme antoloogia (varem koostanud siis Ken Liu: “Invisible Planets” ja “Broken Stars”), mida olen lugenud - siinne valik on küll tekstid, mis on esmakordselt inglise keelde tõlgitud. Ja tegu pole Liu-järgse põhjakaapega, see on kindlasti üle keskmise tõlkeantoloogia, kus pole ühtki teksti, mis paneks hambaid valutama (ei ühtegi kolme, samas ei ühtegi seitset kah). Võrdluseks lugude keskmised hinded: “Invisible Planets” 5,1, “Broken Stars” 5,4 ja “Sinopticon” 5,4.

Kõigis kolmes antoloogias on kolm ühist autorit: Tang Fei, Ma Boyong ja Hao Jingfang. Valiku poolest sarnaneb käesolev raamat rohkem “Broken Stars” valikuga: mõlemas on märgatavalt rohkem autoreid kui Liu esimeses antoloogias “Invisible Planets”, ning peale eelnimetatute on neis kahes teoses veel viis ühist autorit (Gu Shi, Han Song, Anna Wu, Bao Shu, Regina Kanyu Wang). Seega on siin on viis nö tundmatut autorit, keda pole kummaski Liu valikus (Nian Yu, Wang Jinkang, Zhao Haihong, A Que, Jiang Bo).

Siia pole kaasatud mitmeid kõige tuntumaid tõlkeautoreid (Xia Jia on küll kirjutanud eessõna), tekstid on viimasest kolmest kümnendist, kusjuures üheksakümnendate kaks teksti pole üldsegi keskpärased. Võrdluseks, Liu tõlgetest varaseim pärineb 2004. aastast, enamus pigem 2010. aastatest, seda eriti “Broken Stars” puhul, mis puhul seda võiks pidada nö kõige kaasaegsemaks neist kolmest antoloogiast. (Järgmisel kevadel peaks Tor avaldama veidi teistsuguse rõhuasetusega hiina ulme antoloogia; käesolevast antoloogiast oleks seal esindatud neli autorit).

Kui teha julgeid üldistusi nii väikese valiku pealt, siis ajaliselt tundub, et varasem angloameerika-mõjuline tekstiloome läheb aja möödudes üha omakultuurilisemaks, kasvõi juba nimede kasutus läheb vabamaks ja tõlkija reaalused viited või iga teksti järelsõna annab huvitavaid viiteid.

Tõlkija järelsõnad iga loo järel ongi pigem huvitav lisamaterjal, sest noh, tegelikult võib lugeja vastavalt oma kogemustele midagi muud välja lugeda kui seal pakutud tõlgendused. Mis on vaid hea.

Ega see hiina buum saa kaua kesta, aga noh, ei oska veel öelda, mis võiks asemele tulla. Üks pooleliolev India poolsaare antoloogia pole just vaimustust äratav; Aafrika ja selle diasporaa tekstide puhul ikka see küsimus, et kui palju see eristub angloameerika toodangust; ah, Lõuna-Ameerika ...

Gu Shi: The Last Save 5/10

Han Song: Tombs of the Universe 5/10

Hao Jingfang: Quankun and Alex 5/10

Nian Yu: Cat’s Chance in Hell 6/10

Wang Jinkang: The Return of Adam 6/10

Zhao Haihong: Rendezvous: 1937 5/10

Tang Fei: The Heart of the Museum 5/10

Ma Boyong: The Great Migration 6/10

Anna Wu: Meisje met de Parel 4/10

A Que: Flower of the Other Shore 6/10

Bao Shu: The Absolution Experiment 5/10

Regina Kanyu Wang: The Tide of Moon City 6/10

Jiang Bo: Starship: Library 6/10

Hao Jingfang - Qiankun and Alex (Sinopticon, 2021)

 

Iseenesest lihtsakoeline lugu sellest, kuidas vaid kõigi teadmiste omamine ei tee tehisintellektist iseseisvat suurust - vähemalt senikaua, kuni ta ei oska nö kastist välja mõelda. Nagu kogeb tehisintellekt Qiankun, mis võib opereerida ja ennustada kõigi andmete abil, aga ei suuda väljaspool neid nö opereerida - nagu seda suudab näiteks väike laps, kellega suhtlemine on korraga antud tehisintellektile ülesandeks ning kelle käitumine ja selle motiivid üha hämmastavad, kuna laps ei käitu ratsionaalselt. Aga et olla inimlik, on vaja vähe irratsionaalsust, et probleeme vähe teistmoodi lahendada - ja nii teha avastusi. Nii nagu Alex pakub muuhulgas välja, kuidas muste auke uurida.

Eks siit võib muidugi edasi mõelda, kuidas haridussüsteem kõik nurgad välja nühib ja muid foucaultlikke muremõtteid ühiskonna hukutavast või nivelleerivast mõjust. Või kas tehisintellekt peaks olema omamoodi tuletis (positiivsest) inimkäitumisest (umbes nagu see, et universumis leiduda võivad elusolendid peaksid tingimata … mõistetavad olema vms). Aga noh, omamoodi armas ja positiivne jutt.

Ken Liu - Invisible Planets: 13 Visions of the Future from China (2017)

Tagasihoidliku arvamise järgi tundub, et hiina nüüdisulme teine valik „Broken Stars“ on kuidagi intrigeerivam kui see Ken Liu esimene tõlkeantoloogia. Muidugi, siin on mitmeid tekste, mis ühel või teisel moel muljet avaldavad (Chen Qiufan, Ma Boyong, Cixin Liu), aga polnud niisuguseid ohhoo-elamusi nagu hilisemas antoloogias (kohe torkab pähe Baoshu ja taas Ma Boyong; paremate tekstidega on esindatud Xia Jia ja Tang Fei). Huvitav, et kui muidu on Cixin Liu lühem proosa üsna vastuolulise vastuvõtuga, siis minule on need küll enamvähem vaimukad tekstid. Ühtviisi kaugeks jääb Cheng Jingbo ulmaulme.

Aga igal juhul, väga hea vaheldus tavapärasele lugemisvarale. Huvitav, kui kaua jätkub hiina nüüdisulme suurem vahendamine või on see kõik Cixin Liu romaanitriloogia (nüüd inglise keele kaudu esimene osa maakeeldegi jõudnud) järellainetus. Raamatut lõpetavas kolmes esseeski tekib aegajalt küsimusi, mis teeb hiina ulmest hiinaliku.

Chen Qiufan The Year of the Rat 6/10

Chen Qiufan The Fish of Lijiang 5/10

Chen Qiufan The Flower of Shazui 5/10

Xia Jia A Hundred Ghosts Parade Tonight 5/10

Xia Jia Tongtong's Summer 6/10

Xia Jia  Night Journey of the Dragon-Horse 4/10

Ma Boyong The City of Silence 7/10

Hao Jingfang Invisible Planets 4/10 

Hao Jingfang Folding Beijing 5/10

Tang Fei Call Girl 4/10

Cheng Jingbo Grave of the Fireflies 3/10

Cixin Liu The Circle 6/10

Cixin Liu Taking Care of God 6/10

Hao Jingfang - Invisible Planets (Invisible Planets, 2017)

Tekst Italo Calvino “Nähtamatud linnad” ainetel, sel puhul siis kaugetest ja imaginaarsetest planeetidest (kui nüüd meenuks, millist sarnast juttu hiljuti sattusid lugema - ahhaa, Ken Liult endalt, ehk on ta inspiratsiooni leidnud siitsamast, enda tõlgitud loost?). Jutustaja räägib kuulajale lugusid erilistest kohtadest ja eelkõige nende elanikest, kes siis kõik mingil moel reflekteerivad meie inimkogemust.

Muidugi igati poeetiline ja võimalus uidata erinevates kujutluste ulmades ning mõelda tuhat asja eriliseks. Loo nii kõrged punktid siis finaali eest, mis kenasti sedastab elu ja kunsti seoseid.

“Do you understand? When I am done telling you these stories, when you’re done listening to these stories, I am no longer I, and you are no longer you. In this afternoon we briefly merged into one. After this, you will always carry a bit of me, and I will always carry a bit of you, even if we both forget this conversation.” (lk 218)

Hao Jingfang – Folding Beijing (Invisible Planets, 2017)

Vaade tulevikku, kui Hiina võimud on ülerahvastatuse ja majandusliku heaolu küsimuse lahendanud omal moel – Peking on jagatud kolmeks nö tsooniks. Esimeses tsoonis elab 5 miljonit, teises 25 miljonit ja kolmandas 50 miljonit inimest. Ja need tsoonid … vahetuvad niimoodi, et linn on jagatud kolmeks osaks, mis kordamööda maapinnal asuvad, muul ajal on linnakeskkond ja inimesed nö kokku pakitud. Noh, võib ette kujutleda seda hiiglaslikku mehhanismi, mis hiigellinna struktuure niimoodi liigutab.

Ehk siis asi on selles, et massitootmises ja põllumajanduses pole enam inimesi kuigi palju vaja (arvatavasti piisaks esimese ja teise tsooni inimestest, et majandust ja riiki elujõulisena hoida), kuid üleliigseid inimesi (Pekingi näitel siis 5/8 elanikest) pole kuskile panna (üks tegelane toob näiteks Euroopa, kus seda lahendati osalise tööaja abil – mis on aga majandusele kurnav) – nii on välja mõeldud, et need üleliigsed inimesed võiks kasvõi käsitsi prügi sorteerida (kuigi masinad teeksid seda muidugi tõhusamalt). Ja noh, et alamklass liigselt oma elu üle ei nuriseks, tuleb tsoonide elanikkonnad üksteisest võimalikult eraldatuna hoida. Nii on kokkupakitud tsoonide elanikud uinutatud, kui on nende kord maa all olla.

Ma ei saa öelda, et oleks päris täpselt aru saanud sellest mehhanismist, kuidas Pekingi üks või teine tsoon „kokku pakitakse“, aga eks aimu saab ikka. Tekst ongi sellest, kuidas üks keskealine prügisorteerija satub omatahtsi sõnumivahendajaks tsoonide vahel ning seetõttu kolmandas esimesse ja tagasi kolmandasse läks, ning mida kõike ta nägi ja koges – kolmanda tsoon ülerahvastatus on ikka vägagi erinev väikelinnaliku luksusega esimesest tsoonist jne jne.

Ken Liu - Broken Stars: Contemporary Chinese Science Fiction in Translation (2019)

Muidugi võiks iga antoloogiat lugeda sellises järjekorras nagu koostaja on tekstid paika pannud. Aga noh, ikka loed kõigepealt maitsmiseks lühemaid tekste või huvitavamaid autoreid … ning viimaks järgijäänud lood on tavaliselt üks kohustuslik läbinärimine koos üksikute pärlite kogemisega. Nii ka seekord … ainult selle vahega, et lõppu jäänud neli pikemat teksti olid kõik vägagi huvitavad tekstid omamoodi elamustega. Ja kui peale antoloogia lõpetamist hakkasin mõtlema, mitut teksti võiks teistelegi lugemiseks soovitada, siis 6 ja 7 punkti teeninud tekst on koguni üle poole – ehk üheksa kuueteistkümnest. Ja see peaks küll väga kõva tulemus olema.

Muidugi võib seda ka tõlgendada nii, et olen järjekordse moeröögatuse ehk hiina ulme haibi ohver.

Eks lugemise headus tulegi mitmel puhul sellest, et enamasti on autorite vaatenurk erinev angloameerika traditsioonidest (muidugi – kui palju ma üldse tean Kesk-Euroopa või Vahemeremaade ulmest – kirjastus Skarabeus on jõudnud ühe-mehe-kirjastusena vaid tilgakese pakkuda). Seetõttu võiks ka lugeja olla tuttavam Hiina maailma põhilisemate hoovustega – kuid tihti on tekstid nende teadmistetagi igati nauditavad (Ma Boyong ja Baoshu!). Sellest lähtuvalt on ka küsimus, kas ja kuivõrd on tekstid poliitilised, eks see jääks pigem sinoloogide hinnata.

Antoloogia lõpetab kolm esseed hiina ulme kohalikust retseptsioonist – millised on tüüpilised huvilised, mil viisil on see jõudnud sealsete akadeemiliste ringkondade huviorbiiti või siis laiema kultuuriavalikkuse tähelepanu alla. Siin pean muidugi lööma laksaka vastu pead, et pole senini läbi lugenud Ken Liu eelmist hiina ulme antoloogiat „Invisible Planets“ ja selles sisalduvaid esseesid … püüan lähiaastatel sellega hakkama saada.

Tänapäeva hiina ulme puhul ei saa üle ega ümber Liu Cixini (või Cixin Liu, nagu algselt teda angloameerika maailmale tutvustati) kuulsa triloogia (mis loodetavalt on eesti keeleski ilmumas) fenomenist. Loodetavasti saab tema järel mõni teinegi autor suurema tähelepanu osaliseks (noh, eesti raamatupoodides on müügil olnud Chen Qiufani ja Baoshu tõlkeromaanid), muidu võib see hiina ulme laiem tuntus küll mõne aja pärast lahtuda (jajah, talupoeglik pessimism). Igal juhul on sellegi antoloogia näol mitmeid huvitavaid autoreid inglise keelde tõlgitud.

Goodnight, Melancholy • Xia Jia 6/10

The Snow of Jinyang • Zhang Ran 6/10

Broken Stars • Tang Fei 6/10

Submarines • Han Song 6/10

Salinger and the Koreans • Han Song 6/10

Under a Dangling Sky • Cheng Jingbo 5/10

What Has Passed Shall in Kinder Light Appear • Baoshu 7/10

The New Year Train • Hao Jingfang 5/10

The Robot Who Liked to Tell Tall Tales • Fei Dao 3/10

Moonlight • Cixin Liu 6/10

The Restaurant at the End of the Universe: Laba Porridge • Anna Wu 3/10

The First Emperor's Games • Ma Boyong 7/10

Reflection • Gu Shi 5/10

The Brain Box • Regina Kanyu Wang 5/10

Coming of the Light • Chen Qiufan 4/10

A History of Future Illnesses • Chen Qiufan 6/10

Hao Jingfang - The New Year Train (Broken Stars, 2019)

Teatavasti on Hiina uue aasta tähistamine ennekõike tuntud sellepoolest, et suur osa elanikke püüab siis sünnikoju jõuda, mistõttu kaasneb siis maailma suurim logistikasegadus. Ehk kindlasti on miljoneid hiinlasi, kes unistavad sellise reisi valutumast kogemisest, ning autor pakubki neile ühe vähe veidrama omapoolse unistuse.

Nimelt on üks leidur avastanud võimaluse, kuidas pisikeste mustade aukude abil aegruumi natuke väänata. Mille tulemuseks on see, et 1500 reisijaga rong kaob jäljetult. Ajakirjandus võtab kohe leiutaja ette, see hakkab seletama nähtuse teaduslikumat külge, mis tekitab ajakirjanikes vaid mõistmatust. Kuid ühel hetkel … ongi rong sihtpunktis ja õnnelikud reisijad astuvad sealt välja.

Kui õieti aru sain, ilmus algselt see lugu Hiina Elle’i naisteajakirjas, sellest siis loo lühidus ja meelelahutuslikumad rõhuasetused; küllap siis omamoodi näide nö kommertsulmest.