Scott Lynch - Maybe Just Go Up There and Talk to It (The Book of Dragons, 2020)

 

Americana Teise maailmasõja järgsest Ameerikast, kuhu (ja tegelikult kõikjale maailma) ilmuvad aasta pärast sõda … lohed. Riiki tabab juhtimissegadus, kuniks kohalikud võtavad end kokku ja asuvad hävitama kariloomi ja inimesi söövaid lohesid. Mis polegi nii lihtne ja on muidugi eluohtlik.

Lugu leiab aset Wyomingi kolkas, kus sõjast naasnud haavatud veteran kutsutakse kohaliku šerifi korrakaitsekampa ning siis aastaid ja aastaid tegeletakse lohede tapmistega. Tegu pole tulnukatega, kuivõrd bioloogiliselt on nad vägagi maapärased, aga ometi, mis värk nendega on, kust neid muudkui juurde tuleb? Aastakümneid kestnud lohejaht kurnab riiki ning kohalikke toetatakse üha vähem kuni viimaks jäetakse nende maakond hoopis omapäi (ning kaitstakse vaid suuremaid linnu, tööstuseid ja infrastruktuure nende vahel). Ellujäänud kogunevad kesksesse, šerifi kambast on üldse järel kaks ellujäänut. Midagi tuleb muuta, seda enam, et üksikud lohed suudavad inimestega suhelda. Kuid nende sõnum pole just julgustav.

Lynchi seniloetud tekstidest erineb sellega, et tegu pole padufantasyga, tegu on siis hoopis alternatiivajaloohõngulise jutuga. Igati americana tegelased, väiksed inimesed on suurte ja väikeste probleemidega ning kuidas nad ühel või teisel moel nende probleemidega püüavad hakkama saada. Võitle või anna alla, kah valikud. Eks ääriveeri on juttu ka ökoloogilisest olukorrast, mida siis põhjustab üldine omakasupüüdlik eluviis.

Scott Lynch - The Fall and Rise of the House of the Wizard Malkuril (The Book of Magic, 2018)

Kui ma nüüd ei eksi, siis tegemist on ehk esimese tekstiga, kus Lynch on viinud tegevuse nö tavalisest fantasy-ilmast hoopis kosmoseooperlikesse oludesse. Tõsi küll, tegemist on siiski võlurite ja kõiksugu kummaliste olenditega, aga võlujõud … sel võib olla pigem teaduslik-fantastiline seletus.

Niisiis, kuskil üksildasel taevakehal asuvas vägevas kosmosejaamas juhtub nii, et selle jaama võlurist omanik annab otsad. Täiesti ootamatu olukord selle võluri teenritele ehk tehisintellektist jaamakorraldajale ning kõiksugu kobolditest teenritele. Päevad kuluvad, võluri laip vedeleb maas ega kavatsegi püsti tõusta ja edasisi käsklusi jagada. Hakkab mädanema. Tehisintellekt leiab viimaks, et peab ohjad enda kätte võtma ja sellise iseseisvumise käigus ise võluriks hakkama. Mis toob kaasa mitmeid probleeme kurikuulsa võluri hea- või pahatahtlikele külastajatele, ustavatele teenritele ja viimaks võimast võlurit imiteerivale tehisintellektile.

Et siis jah, SFF ja Lynchi seniste võlurilugude kohta õige harjumatu tekst – kuid eks autor peabki katsetama uute võimalustega. Natuke pikk ja igav see tekst on, aga loo finaal vastu muidu ei mängikski välja nii … inimlikult, kui poleks seda okkalist eksirännakut.

Scott Lynch – The Smoke of Gold Is Glory (The Book of Swords, 2017)

Kauge järglane „Kääbiku“ loole ehk kuidas saada võitu lohest, kes istub ilmatuma varanduse otsas ning pole üldsegi varmas sellest loobuma. Sarnaselt Tolkienile on lohejahiseltskonda võetud üks võõras (kes pole küll kääbiklikult ametikauge, aga siiski… võõras), kelle ülesandeks on… no see selgub loo lõpuks.

Iseenesest üsna staatiline tekst, mis kirjeldab ühte episoodi loo kangelase elus. Kui Parkeri loo puhul võib eeldada, et peategelase minevik on midagi vägagi erilist ning Hobbi puhul tema tulevik võib olla… kummaline, siis Lynchi meistervargast peategelase elu tipphetk rullubki lahti siin ja praegu – asjad, mis juhtusid enne või pärast lohejahti pole niivõrd olulised.

Aga jah, lohe istub oma varanduse otsas (mille ta on aastatuhandete jooksul kogunud) ning peibutab õnnekütte endaga jõudu proovima – tapad lohe, saad rikkamaks kui kujuteldagi oskad. Noh, ja ühed legendaarsed koletisetapjad otsustavadki oma viimase ja kuulsaima tapatöö just selle (muidugi viimase) lohega korda saata: kuulsus on see, mis pikas perspektiivis maksab. Madalseisus viibiva peategelase õnnetuseks krabatakse ta kaasa ning lohe varakambrini jõudmine on täis erinevaid maagilisi seiklusi lohe seatud lõksude ja olenditega.

Niipalju kui Lynchi lugenud olen, siis sellist… lohelugu pole küll kohanud (kuigi jah, üks kurikuulus linn asus vist lohe skeletis) – muidu on ikka võlurid ja muidu kelmid, kes püüavad igasugu asju teha, et elus püsida. Aga et niisugune tolkienlikus laadis olendiga kokkupuude… nagu ei. Antoloogia senistest loetud lugudest on Mõõga osakaal… mitte nii esil, mis on muidugi kena vahelduseks. Ja nagu näha, siis Strahan on valinud selle loo oma uue aasta parimate antoloogiasse.

Scott Lynch - A Year and a Day in Old Theradane (Rogues, 2015)

Vürtsikas kelmilugu tüüpidest, kes elavad lindpriide linnas Theradane’s, mida peavad ülal võlurid - sa saad oma tegude eest mujal siin linnas kaitse, tingimusel, et maksad selle eest kõvasti ja kohapeal midagi kriminaalset ei tee. Kui teed, valmistatakse sinust vägagi hoiatav… tänavalamp. Elu võiks olla lill, kui vaid selle linna valitsejad ehk võlurid omavahel niipalju ei võitleks ja selle käigus oma lindpriidest kodanikele ebamugavusi ei valmistaks.

Selle loo kangelastel juhtub siis nii, et peale üht järjekordset joomaõhtut avastavad need end ühe võluri pantvangis olevat - võlur kas avalikusta nende seadusrikkumise (ehk võluri ähvardamise, mille tagajärjeks siis tänavalambiks muutmine) või nad teevad seda, mida võlur neilt soovib. Sooviks on üks Theradane’i peatänav ära varastada - seal paikneb ühe teise, konkureeriva võluri salajane jõukese, sellepärast siis tuleb tänav ära kaotada. Kriminaalide seltskond püüab mitmel moel tänavaga midagi teha, aga mitte miski ei sobi töö tellijale - keset linna olev tänav tuleb reaalselt ära kaotada, mitte niisama tilulilu teha nagu see seltskond senini korda saatnud. Või muidu… Ja eks jõukeset omav võlur on niisama häiritud tänavaga toimuvast jandist, ning annab omad soovitused. Või muidu…

Tekst on muidugi nii lahtiste otstega, et sellele võiks vabalt romaane järgi kirjutada (meenub, et eelmised Lynchi jutud pakkusid samasuguseid võimalusi - peakski järgi kontrollima, kas need kolm teksti võiks aset leida samas maailmas). Lugu algab keskpäraselt, aga kui tegevus lahti läheb, on juba päris põnev. Kuigi ma ei jaksa Lynchi Lamora romaane edasi lugeda, paistab siiski tegemist olevat päris tarbitava autoriga.

“There was a stir in the crowds around her, a new cacophony of shouting and muttering and horse hooves and creaking wheels. Traffic parted to the north, making way for a rumbling coach, half again as high and wide as anything on the street. It was black as death’s asshole, windowless, trimmed with engraved silver and inlaid nacre. It had no horses and no driver, each of its four wheels was a circular steel cage in which a slavering red-eyed ghoul ran on four limbs, creating a forward impetus.” (lk 305)

Scott Lynch – In The Stacks (Swords & Dark Magic, 2010)

Üpris tore lugu maagilisest raamatukogust, mis pole kasutajate vastu üleüldse sõbralik. Tegemist siis maagide ülikooliga, mille raamatukogusse on kokku toodud kõiksugu maagide käsikirjad ja temaatilised raamatud jne, mis üheskoos... käituvad omamoodi mõistatuslikult. Ja et raamatukogu ise on selline õhus hõljuv hiiglaslik kuup, kus ei kehti just normaalsed aja ja ruumi seadused, siis selle hoone kasutamine on võrdlemisi ohtlik või tappev ülesanne.

Ja et teoste kasutajad (ehk üliõpilased) mõistaksid, kui ohtlikud need raamatud tegelikult võivad olla (sest arhiiviriiulitelt tooduna on need üksikeksemplaridena vaid tühipaljad raamatud), on üliõpilastele üheks eksamiülesandeks selle hoone külastamine ning neile määratud kasutatud trükise tagasiviimine selle õigele kohale raamatukogus. Igati erakordne ülesanne, sest ei varem ega hiljem nad sinna raamatukoguhoonesse ei satu. Niisiis asuvad neli raskelt relvastatud võluriõpilast kahe juhendaja saatel ohtlikule retkele, et iga üliõpilane saaks talle määratud trükise riiulisse õigesse kohta tagasi panna. Ja selle käigus puutuvad nad kokku mitmete jõledate (raamatu)koledustega. Aga mitte ainult, nimelt üks üliõpilane...

Ühesõnaga, tore lugu ja hea meelelahutus. Rahulikum kui “Fearsome Journeys” antoloogias ilmunud tekst, ent samas selline ühele (või õigemini kahele) sündmusele keskendumine hoiab kenasti pinget üleval ja pea 50 lk teksti jookseb ludinal.

ulmekirjanduse baas

Scott Lynch – The Effigy Engine: A Tale of the Red Hats (Fearsome Journeys, 2013)

Eks mingis mõttes nagu ootad, et tuleks võlurite kohta... midagi uut. Jah, nad on ülbed ja kiuslikud ja uhked ja täispuhutud ja seltskonnatähed ja nahahoidjad ja ennasttäis ja kangelaslikud ja muude inimlike vigadega. Nojah, aga mis võiks olla selle teema puhul... midagi värskendavat?

Nagu Cookil, nii ka Lynchi peategelane on maagist kroonik, kes tähendab üles oma palgavõlurite grupi tegemisi; hetkel on nad palgatud üht kuningriiki kaitsma naabrite sissetungi eest. Muidu on neil läinud üsna edukalt, ent juhtub nii, et vastaspoole maagid on toonud rindele hiiglasliku, mitmekümnemeetri kõrguse sõjamasina, mida juhitakse maagilisel jõul (no selleks lähevat vaja oma 15 võlurit, et metalljurakat liikumises hoida). Lisaks maagiale on see relvastatud kahuritega ning paistab, et peagi pühib see oma maad kaitsva armee olematusse. Ühesõnaga, võiks öelda, et häda on käes, ning kui viimaks asub palgavõlurite grupp seda sõjamonstrumi uurima, on neilgi peagi vesi ahjus ning raskusi eluga kuuli- ja maagiarahe eest pääsemiseks. Aga eks siis mõeldakse välja oma vastusamm, millega seal monstrumis peituvaid võlureid kahjustada. Ent selle sõjaplaani toimimiseks on vaja ikka väga suurt õnne.

Nagu öeldud, on sellegi jutu võlurid sellised... ühtmoodi mitmekülgsed tegelinskid (mitte küll nii cookilikult nurjatud, see tekst oleks sobiv ka YA lugejatele). Kahe vastaspoole võlurite kokkupõrkel õhk särtsub maagiast, igasugu vigurid püüavad vastast eksitada või otseselt kahju tekitada. Lynchi maailm on vist üsna võrdõiguslik, igal juhul leidub naisi nii võlurite kui armee juhtivatel kohtadel, ning mingist ahistamisest pole sõnakestki.

Kunagi jäi pooleli Lynchi varaste triloogia, aga senini pole erilist huvi sellega jätkata.

ulmekirjanduse baas  

Scott Lynch – The Lies of Locke Lamora (2007)

Fantaasiapõnevik, või siis maffia fantasy, või vanamoeliselt öeldes hoopis kelmiromaan. Camorr on Veneetsia-laadne linn – ehk siis paikneb saarestikul ning kümned saared arendavad darwinlikus laadis erinevaid linlasi. Linnas valitsevad kaks võimu – aadlist eliidi avalik võim ja varjus olevad nö seaduslikud vargad. Mõlemal on oma kindlakäelised juhid ja kontrollorganid ning salajase kokkulepe tulemusel need maailmad teineteist suurt ei puutu. Stabiilse kapitalismiga on pikaajalised tulud suuremad ja kulud väiksemad (muidugi, eks ootamatuste eest pole keegi kaitstud). Pätid ja kaabakad jagunevad kümneteks ja kümneteks gängideks, mis kõik alluvad ühele mehele – capa Barsavi, kes aastaid tagasi verise võimuvõitluse käigus ühendas selle pätimaailma ühtse juhtimise alla. Kõik kurikaelade esindused maksavad talle andamit ning kindel reeglistik hoiab linnaelu kontrollitavuse piirides. Väiksed pätid võllas ja suured pätid tõllas.

Ent on üks väike kurjategijate kooslus, kes on spetsialiseerunud pettustele – ja sellistele pettustele, mis on vägagi vastuolus kahe linnavõimu vahelise kokkuleppega. Nemad petavad nimelt aadliperedelt raha välja, aga seda niimoodi, et ohvrid eelistavad vaikida nendega juhtunust (kuigi linnas on jutud ühest tabamatust petturist, kuid pole näha, et ükski varganägudest ootamatult rikastuks). Pettureid juhib Locke Lamora, kes on pooleldi geniaalne kuritegelik aju – ja et teise geniaalse ajupoole moodustavad ta vähesed üdini ustavad ja osavad kaaslased, siis kokku on nad vägagi tegusa kamba (mis nad saagiga teevad – lihtsalt hoiustavad oma peidupaigas).

Ent juhtub nii, et korraga algab Camorri kuritegelikus maailmas salapärane mõrvade seeria, kus tapetakse vägevate kampade juhtisid (kuidas need juhtuvad, ei paljastu ühegi piinamisega, mida capa korraldab). Seda teevat mingi tegelane, keda kutsutakse Halliks Kuningaks. Ja juhtub nii, et Locke Lamora kamp võetakse järjekordse petuskeemi kõrval Halli Kuninga poolt päästmatult orki ning nad peavad kõikvõimsat capa Barsavit petma... kes omakorda tahab oma tütart Lamorale abikaasaks suruda (ehk siis selle abil kindlustada, et peale Barsavi surma saaks tütar ta poegade asemel kuritegeliku maailma juhiks). Omakorda selgub, et aadlivõimu nähtamatu ja julmalt tõhus salateenistus on jälile saamas Lamora kamba tegemistele. Kutid kleepuvad üha kindlamalt neid ümbritsevasse ämblikuvõrku. Kõigi nende intriigide ja võimumängude tulemuseks on jõhker hunnik laipu head ja halbade hulgas ning mõlemad linnavõimud kogevad mitmeid katastroofe.

“Amazing how every time I think my tolerance for this affair has reached a final low, I find something new to hate.” (lk 461-462)

Raamat on üpriski põnev ja verine, lisaks maffialikule poolele on siin veel mängus karm must maagia ning 13 jumaluse mitmed kummalised usundid. Lisaks põhiloole on tekstis nö vahelood sellest, kuidas Locke Lamora ja gängikaaslased kujunevad sellisteks, nagu nad on – ning eks tekib küsimus, et milleks nende mentor neid õieti voolis. Aegajalt on raamatus juttu nende kamba ainsast naisliikmest Sabethast, kellesse Lamora lootusetult armunud on, ent naine on kuskil mujal missioonil (ka õppepeatükkide ajal on ta alati kuskil mujal, salapära-salapära); eks siis järgmistes raamatutes ole näha, mis vahekord kujuneb Lamora ja Sabetha vahel (puritaanlikul kombel on see üsna seksivaba maailm – YA värk?). Ja ehk selgub see saladus, et kes Camorri ehitasid ja mis nende eellastega juhtus, et nad korraga kadusid. Mis siis muud kui to be continued.

ulmekirjanduse baas