29 november, 2019

Michael R. Fletcher - Beyond Redemption (2015)


Peale sellise romaani lugemist võiks endalt küsida, et mida õieti uut võiks sünkmorn veel pakkuda (seda eelkõige nö keskmises plaanis maailmade mõõtmes – nagu Abercrombie ja McDonaldi puhul; hiiglaslikumad maailmad nagu Eriksoni ja Martini epopöad on vast lihtsalt teistsugune ooper). Maailm kui selline on muidu üsna tüüpiline grimdarkile – kenasti brutaalselt jõhker ja küüniline ja küllastatud kõiksugu egoistlike intriigidega. Ainult et … selle maailma juhtivateks jõududeks on erinevad meelepetted („delusion“) ja nende rakendamine rahvamasside võimendamise abil (kes üksikisikutena on samuti õige segased). Kas seda võiks nimetada psühhopatoloogiliseks sünkmorniks, noh, mul pole selleks mingit psühhiaatrilist diagnoosivõimet, aga kiusatus on öelda küll.

Ja noh, kuivõrd on tegu psühhopatoloogilise maailmaga, siis selle maailma suuremate ja vähemate jõudude käitumismotiivid pole tavamõistusele (muidugi, mis see õieti on? Midagi, mis on minu ja ainult minu jaoks tavamõistuslik?) just kõige loogilisemad. Kui tavaliselt romaanides on erinevate psüühiliste probleemidega üks kuni mitu tähtsamat tegelast, siis siin on põhimõtteliselt kõik mingi eripäraga – välja arvatud üks peategelane (kelle kohta muidugi arvatakse, et tegelikult on tema kõige enam segi). Sõltuvalt rikutusest võib iga lugeja valida endale kõige vastumeelsema meelepette võimendaja – minu jaoks osutub selleks ehk Orjastaja oma rändava (ja söödava) „austajaskonnaga“. Mis kõik viib muidugi selleni, et ühegi tegelase saatus pole püha.

Raamatu lõppu on lisatud erinevate patoloogiliste meelepetete sõnastik, mis siis peaks andma üldise pildi erinevate tegelaste, ee, diagnoosidest ja motiividest ja sundmõtetest. See kõik võimendub ingliskeelsele lugejale sellega, et enamasti nimed ja nimetused on õige saksapärased, mis loob kenasti raskepärase psühhedeelse õhustiku (Doppelgangist! Gefahrgeist! Geisteskranken!).

Romaani sisu on siis selline, et ühe väikeriigi endale allutanud maniakk Furimmer Konig tahab luua jumalat, mis oleks tema kontrollile allutatud (rahvale on see muidugi maha müüdud ideega, et see on kogu rahva jumal, kes neid teenima hakkab). Katsejänestest kümnest lapsest jõuab elusana finišisirgele üks poiss Morgen, aga noh, enne rituaalse hukkamise sooritamist (sest jumalaks saadakse teispoolsus – „ascendancy“, jajah, ka Eriksoni viimases romaanis on see vaat et peateema) ta röövitakse, sest röövlite kamp arvab, et kui poiss sellele maniakile tagasi müüa, teeniks nad korralikku raha. Plaan läheb muidugi nihu ning erinevad maniakkliidrid püüavad nüüd Morgenit oma võimusse saada, et seejärel saada hukkamise järel enda valdusse jumalast käpaalune. No sellega läheb nagu läheb ja tulevärki on enam kui küllalt.

„„If Furimmer only suffered delusions of grandeur, he’d just be another Gefahrgeist. His delusions surpass such pettiness. His faith creates gods.“
„Delusion, you mean,“ said Stehlen.
„What’s the difference?““ (lk 31)

Eks romaani puhul võlubki, kuivõrd süüdimatult igasugu jõledusi tehakse: omakasu (kas seda ongi õige niimoodi nimetada) nimel on kõik vahendid ja teod lubatud, eksole. Ei saa öelda, et see just reaaleluliselt midagi uut oleks, küll aga on see romaanis äärmustesse viidud … ja selles meelepetete maailma reaaliates vaid püsitaksegi. Eks tegelastega samastumisvõimalus on nagu on; sõltuvalt igaühe rikutusest või, noh, kupli all toimuvast. Ja omal moel on see muidugi värskendav lugemiskogemus.

Et siis … selline hämmastavalt haiglaselt toimiv maailm – muidugi, on see niivõrd üllatav, kui mõelda kaasajale ja meie rõõmudele? (Või minevikule ja enneminevikule ja täisminevikule ja nii edasi.) Igal juhul, tänan loterii üht autorit, kes sellele romaanile tähelepanu juhtis (kuigi ma ei leia enam postitust, kus sellest juttu oli).

28 november, 2019

Charles de Lint - Held Safe by Moonlight and Vines (Castle Fantastic, 1996)


Esmapilgul see mahajäetud surnuaial teineteise leidmise lugu ei meeldinud, või noh, mõjus kuidagi totakas-poseerivalt. Aga samas … järelmaitsena on see niisugune ilus lugu nagu kohtab seda de Linti eestindatud romaanidest: kohtuvad kaks üksikut hinge, leiavad viimaks arusaamise ja see läheduseteke on mingil moel puudutav, sest noh, kes ei tahaks midagi ilusat, tõelist lähedust. Või noh, mis see ilus lähedus õieti ongi, kas peale esimeste kuude armumist järgneb ikka midagi nii elusat. Eksole.

De Linti inimkangelased vist suurt ei koge seda kooselu argipäeva. Aga nagu öeldud, veidi juustuselt ja klišeelikult ta oma kangelasi kokku juhatab … kuid ometi on selles midagi südantsoojendavat.

27 november, 2019

Vahur Laiapea, Jaan Toomik - Kodutud seosed (2019)

"Kodutud seosed" oli tänavuse Betti Alveri kirjandusauhinna üks nominente. Käisin üritusel, auhinna sai Øyvind Rangøy raamatuga "Sisikond" (muide, Øyvindil oli suurepärane tänukõne, sagedase kirjandusürituste külastajana võin kinnitada, et nii sisukat, haaravat ja ilusat kõnet kuuleb nendel üritustel harva -- kirjanikud on parimad enamasti siiski kirjutamises). Kui üritus läbi sai, läksin ruumi teise otsa sirvima ülejäänud nominentide teoseid. Huvi tekitas Vahur Laiapea ja Jaan Toomiku kogu.

Huvi tekitas ta kiiresti sirvides kolmel põhjusel: a) selles on maalide reprod, b) tekstid on üliterviklikud, viimistletud, c) formaat on väga mõnus ja mugav.

Paar päeva hiljem laenutasingi raamatu. Selgus et tõesti, Laiapea tekstid on väga terviklikud, seotud, vorm ja sõnastus on viimistletud. Mingeid lahtisi otsi, poolelijäämisi ei ole. Kõik on tervik, kooskõlaline, selge. Seepärast on neid tekste väga mugav lugeda.

Toomiku maalide reprod lisavad kogule oma tooni, võib-olla rõhutavad seda. Igatahes sobivad komplekti. Need on omajagu sünged, natuke sürrealistlikud. Huvitav oleks teada, kuidas nende koostöö alguse sai. Kumb tegi kummale ettepaneku koos raamat teha, kumb tundis kumma loomingus enda osised ära?

Raamat on jaotatud teemade järgi neljaks osaks. Kõige kõnekam mu jaoks oli teine osa pealkirjaga "Teised seosed".

"Kuradi õhukesed on mu vanaisa õlad,
kuradi kõhnad on mu vanaema rinnad
nendel kolmel pildil, mis mul on.

Ikkagi nende nägudes keeldun nägema ennast.
Matsid sellised. Paljukest nad kooligi jõudsid?
Ikkagi sallin neid. Tihti hoolin nende nägudest vaevatuist."
(lk 27)


"Kääbas ema kohal on tardunud.
Ei vaju oma vajumist.
Nagu kord, nagu kohus.

Tean muidugi, miks.
Ema põtkib vastu.
Käed juba kolmat aastat kramplikult kaane vastu surutud.
Rind liivast hingamist hingab, peakene koputab kive.

Tean muidugi, miks.
Emal elu elamata. Siis ka surm suremata."
(lk 34)




Meelis Oidsalu - Jumala kihvt luulekogu (2006), Koertepõud (2008), Looming 10/2019

Laenutasin kaks Oidsalu luuleraamatut, sest tänavusest oktoobrikuisest Loomingust avastasin tema luuletused. Ohoh, ma ei teadnudki, et Oidsalu kirjutab luuletusi, mõtlesin. Need tekstid meeldisid mulle.
Loomingus oli selline:

"kui
ma kogu selle aja mis
ma naistes olen käinud rahaks vahetaks
ma oleks rikas
mu suvekodu poleks igavesti remondine urgas
talv taandub
suvekodu laguneb
hiljem olen mõelnud et
hirmu kaotamise hirmust ostsin selle talu
vanaema-vanaisa maamaja asemele
mille magamistoa ukse
paksu värvikihi all on
kirvejälg
kõik traumad olid selles talus lahti
nagu kanad nagu õlu nagu piim
nagu kassid nagu rotid
keda kassid püüda ei jaksanud
küll aga meie lapsed meie küll koristasime
suvel lauda rottidest
ämbritäis rotte oli tavaline mõõt
enamik neist lehmasõime
põhjalaua alt leitud karvutud pesakonnad
jälgilt külm on kas on ikka veel talv või
püüan sind unustada
sulen peo tuletan meelde
roosa rotipoja soojuse
koer oli alati näljane
koer oli tänulik
koer oli garaaži kõrval ketis
langes masendusse tüütas ära
poodi üles toodi uus"

Mulle meeldib selle teksti unenäolisus, minevik, mis on muutunud hägusaks, natuke segaseks, seotsub praegusega, tänasega. Ja omakorda viib tänane, praegune siuhti otse tagasi sellesse, mis oli kakskümmend-kolmkümmend, ma ei tea kui mitu aastat tagasi. On nii otse, vahetult seotud, ikkagi siin samas. Üks tuleb teisest. See tekst on nagu ootamatu kohtumine mäluga, olnuga, kus kõik traumad olid lahti. Mis on läinud, mis kummitab. Seda saab vaadata, näha, kirja panna, jälgida nüüd, hiljem, kui trauma on muutunud traumaks ega ole enam normaalsus, igapäev, tavaline, nii-peabki-olema. Kui imestad, et kas tõesti, kuidas see minevik, see olnu selline on. Ja näed, kui paljud sammud, praegused teod viivad sinna tagasi. Sest sealt võtsin ma selle normaalsuse, mida nüüd vaatan kõrvalt, et kuidas siis nii.

Midagi sellist, sarnast tooni ootasin tema luulekogudest.

Päris seda sama ma ei leidnud -- aga eks need on kirjutatud ka juba jupp aega tagasi. Inimene muutub. Mis on olnud selle pika vahe sees, mis on saanud luulest, ma ei tea. Loodan, et tuleb tagasi.

"Koertepõud" on kahest kogust tunduvalt ühtlasem, Oidsalu kirjutab eessõnas, et see on "tükike Eestit, mille eest ma tunnen end vastutavana". Selles on pildikesed, hetked vanast maaelust, kohati ühendatud praeguse ajaga. Selles mõttes ehk isegi sarnane Loomingus ilmunud tekstiga -- olnu, mis mõjutab praegust. Nt üks tekst:

"TUTVUMISÕHTU

bioloogiaõpetaja viib salaja surnukuuri
julgemad meist või need kellel teadmistenälg
tol õhtul on seal üks
talunik
umbes viiekümneaastane
ilusate juuste tugeva lõuapäraga
suur jõuline eesti mees
kaelal nöörijälg
alasti laual laste ees
patoloog avab
kere
kõri
surub näpu neelu
ja nagu võluväel
sikutab kurgust keele
mis otsib
pidamist arsti ligedal käel
see siis ongi eesti keel
neelatan ja
ütlen tahtmata
tere" (lk 39)

"Jumala kihvt luulekogu" on kaks aastat varasem ja märksa eklektilisem, mis debüütluulekogu puhul pole midagi haruldast. Hüplikkus on teksti toonides, teemades, vormis. Mõned luuletused kõnetavad rohkem, teised vähem. Need on justkui poolenisti hobikorras sündinud. pisut ebateadlikult, katsetamisi. Kõige toredamad tekstid on need, mis on ausalt siirad, samas on nad kummaliselt naiivsed. Võib-olla on see siirus autorit ennast ka ehmatanud, nagu ta häbeneks seda, sest palju rohkem on selliseid naljatavaid, natuke nagu ebakindlust peitvaid tekste, ikka järgneb tundlevamale, siiramale tekstile mitu, mis keeravad asja, olemise, enda tajumise naljaks. Noh, eks iga täiskasvanut natuke ehmatab romantik, mis hinges peitub. Omakorda tüütavad mind mõned tekstid, mis on justkui suurustlevad, üle võlli. Aga hea tekst on nt see, just selles samas kerges naivismis:

"SIND SALAJA ARMASTADA

kelle mõte üldse oli
me armastus
kes leiutas andis elu
avalale õnnetule monstrumile
kes pole kunagi võimeline enesest
teadlikuks saama
muul moel kui
me valju vaikimise läbi" (lk 59)

Mulle väga meeldib Oidsalu tekstide rütm, sujuv ja voolav keel, sõnastus, teemad. Ootan huviga järgmist kogu. Sellist teadlikku, ühtlast, siirast, enesekindlat, vahetut. Ausat. Nagu see oktoobrikuine luuletus Loomingus.

Loterii on Oidsalust ennegi rääkinud, siin.





Han Kang "Human acts". Hogarth (2016), tlk Deborah Smith.

"Human Acts" ehk siis näiteks "Inimlikud teod" või siis originaalpealkirja taga ajades "(Ja) noormees tuleb" (소년이 온다) on raamat, mida ei saa või vähemalt mina ei saanud ühe jutiga läbi lugeda. Võib-olla tasuks ka Deborah Smithi eessõna jätta viimaseks, kuigi Eesti lugeja pigem kuuleb 1980. aasta mais Gwangjus toimunud rahutustest ja nende veristest tagajärgedest seda raamatut lugema sattununa pigem üsna esimest korda. Kuid põhiline koorub Han Kangi ajahüpliku ja melanhoolse jutustuse käigus nii ehk naa välja. Eriti, kui algusest peale seada end empaatilise lugemise lainele – Dong-ho ja temaga ühel kindlal ajahetkel samasse paika ja seotud olukorda sattunud inimeste läbielamised on ju tegelikult justkui see ajalookirjutuse algmaterjal, või vähemalt üks tasand sellest.

Lõuna-Korea kirjandusega on ikka sattunud mul nõnda, et sel kipub juures olema teatav sentimentaalne pisarakiskujalikkus, mille puhul on oht asja läägeks ära põlata. Sestapki tasub vahepeal lugemisega pausi pidada, sest muidu väsib tõsimeelsest sentimentaalsusest ära, kiiruga läbi kappamine pole aga kah jälle mingi asi. (Mulle tundub, et siinkohal on tegemist ka teatavat laadi väljendustraditsiooniga, mis kuulub lihtsalt asja juurde.)

„Human Acts“ on nõnda siis üsnagi isiklik lugu ajaloolisest sündmusest, mida pannakse kokku ümber ühe poisi, Dong-ho, loo, erinevate inimeste mälukildudest ning eludest, mis justkui läbi aja tõmmatud lintidena igavesti selle minevikupunkti külge takerdunult, vabaks pääsemata tuules laperdavad.

Vaatepunktide galerii ei piirdu sealjuures üksnes elavatega. Surnute hinged jäävad takerduma lagunevate kehade külge, segaduses ja üksi. Nagu ikka selliste sündmuste puhul on palju ka neid, kes nimetult massihaudadesse aetuna jäävad ilma mälestusriitustest ja kombekohastest matustest, igavesti kadunuks ka surmajärgses maailmas. Ning eraldi valu on veel see, kui tulevikus need, kes juba korra maetud said, uuesti ümber maetakse – sest mineviku tragöödiad, kui neid viimaks tunnistatakse, ei ole enam kannatajate eraasi vaid ka avalik omand ja mälestis.

Sõjaväelise diktaatorluse raames läbielatud koledustes on muidugi paljut, millega meiegi ajaloos paralleele tõmmata. Mahasurumised, piinamised süsteemi poolt ettekirjutatud ülestunnistuste nimel, eraldi julmused naisterahvaste tarbeks, tsensuuri absurdihuumor ja küllap ka süütunne, et on jäädud ellu, saadud kergemini läbi, mindud edasi.

Süütunne ja lojaalsus/solidaarsus on kusjuures siin raamatus see, mis näib siduvat kõiki tegelasi. Kuigi koletusi saadavad korda süsteem ja režiim, siis süüdi tuntakse end ikka. Kes kahetseb, et ei suutnud oma lastele paremat pakkuda või neid õigel hetkel koju sundida, kes kahetseb, et ei olnud piisavalt eneseohverduslikult solidaarne võimatus võitluses, kes tunneb lihtsalt süüd ellu jäämise pärast ...

Oluline koht on ka füüsilisel kehal kui sellele, läbi mille kehtestatakse võimu indiviidi üle. Asjata ei alga raamat saalitäie kirstude ja kõikehõlmava laibalehaga. Nii raske on panna kedagi vägisi mingil kindlal viisil mõtlema, kuid keha annab hävitada, piinata, närvutada ja vaim ei saa selle eest kunagi päriselt pääseda. Ja kui viimaks võtta veel surnukehaltki nimi ja nägu...

Isiklikkuse dimensioon seotakse lõpuks kokku autori enda isikliku seotuse ja vaatepunktiga. Saame teada, et ka autor ja Dong-Ho on omal moel seotud ning nõnda saab ka autorist üks tunnistajateks, kes on ise seda varem päriselt adumatagi olnud nende sündmustega seotud aja ja ruumi kaudu ning kelle tagasivaatav sukeldumine artiklitesse, tunnistustesse, dokumentalistikasse on justkui omakorda tagasiulatuva solidaarsuse väljendus, üks viis, kuidas suhestuda ajalooga. Kuid samas ei jäeta mainimata (see on ka üks põhjuseid, miks Deborah Smith tõlkele sellise pealkirja valis), et kõik raamatus korda saadetud teod on inimeste tehtud – nii head kui halvad. Ja ma ise arvan, et see on väga oluline punkt, mida ajaloole empaatiliselt tagasi vaadates silmas pidada – laias laastus oleme me ikka ja jälle ise olnud nii need, kes ohvriks jäid kui ka need, kes teise tõstsid teise vastu käe ja alati jääb võimalus nii üheks kui teiseks.

„What happened to the bodies of the two men who'd been gunned down in front of the station, which some of the protesters loaded into a handcart to push at the head of the column? What happened to those two pairs of feet bouncing gently in the air, almost unseemly in their nakedness? I saw a shudder run through you the moment you spotted them. You blinked violently, your eyelashes fluttering in agitation. I grasped your hand and tugged you forward, toward the head of the column, while you muttered to yourself in blank incomprehension, our soldiers are shooting. They're shooting at us. I pulled you toward them with all my strength, opening my throat to sing while you seemed to the point of tears. I sang along with the national anthem, my heart fit to burst. Before they sent that white-hot bullet driving into my side. Before those faces were canceled out, expunged by white paint.“ (lk 61)

26 november, 2019

N. K. Jemisin - The Elevator Dancer (How Long 'til Black Future Month?, 2018)


Lühilugu lähitulevikust, kus elu on iga kodaniku jaoks reglementeeritud ja organiseeritud. Ühel päeval näeb turvamees valvekaamerast, et üksi liftis sõitev naine tantsib. Selline reglementeerimata tegevus on muidugi keelatud, kuid turvamees ei sekku ega anna teada – ning julgeolek ei reageeri samuti (niisiis on ka turvamehe päevatöö kontrolli all?).

Et naine tantsib veel mõned korrad, lööb see turvamehe siseilma sassi. Ta läheb koju talle määratud naise juurde ja nende eraelu rutiin … tekitab segadust. Viimaks otsustab ta selle liftitantsija üles otsida, aga jah.

Lugu pole teab mis avastuslik, aga õnneks on tekst piisavalt lühike ja niisugusena ei jõua tüütuks muutuda. Ehk siis jutt neile, keda painavad ühiskondlikud probleemid ja nende võimalikud edasiarendused tulevikus.

25 november, 2019

Contra - Kuuseebu (2006)

See aasta oleme pühademeeleolu loomisega hilja peale jäänud, aga noh, parem hilja kui mitte kunagi.



JÕULUTERROR

akna peale sussisse
me ei oota komme
hoopis sinna peidame
pisikesi pomme

surnud päkapikku vööl
kanda on ju moodne
ja et poes on pommi hind
praegu ülisoodne

on veel meie plaani ses
et saaks kõrvad lukku
jõulumees kes saani sees
keerab süütelukku
(lk 9)




inimesed mõelge veidi
kui te kuuske ehite
oksa külge riputatud
päkapikumehike
sinine on veidike
(lk 13)




ma ei pikuta niisama
hoopis päkapikutan
jõuluvana kehaosa
olen - päkapikendus
(lk 23)

22 november, 2019

Kelly Barnhill - Dreadful Young Ladies and Other Stories (2019)


Esmatutvusest Barnhilli jutuloomega jäi huvi senikauaks pähe undama, et otsustasin ta jutukogu (soodsalt) osta (noh, samamoodi võiks osta ka Kij Johnsoni või T. Kingfisheri või Eleanor Arnasoni või Naomi Kritzeri proosakogumikke, aga peab tabama õiget hetkie). Ei saa öelda, et oleksin saanud oodatud elamust (aga siiski), kuna, noh … Barnhilli tekstid on tegelikult õige sünged. Aga ilusad ja jahedad. Kuid siiski sünged. Noh, minusugusele koomuskijahtijale on see mõneti … Mis siis sellest?

Barnhilli lugude maailmad on üpris sürreaalsed, eks tihti on oma osa selle loomises loo jutustamise viisis. Tihti on jutustaja kõiketeadval positsioonil … aga lugejat sellele väga ligi ei lase (noh, võiksime koguni kahtlustada metanarratiivseid võtteid. Tekstid pole just lihtsate lugemiselamuste killast, pigem ikka sinna auhinnaulme kanti, mida traditsioonilise ulmekirjanduse austaja kätte vast ei võtaks (jajah, traditsioonid ja lugemismõnu ja mis kõik veel vajalik on).

Tegelased on kergelt nö kuutõbised – nad satuvad (mitte alati just omal tahtel) üha irreaalsemasse olukorda ning üldjuhul peavad selle peatamiseks või väljatulemiseks midagi vastandlikku tegema (või siis avastama, et just vastandlikkuses ongi oma võlu). Mis siis vahel on tavamõistes vastuvõetavad või siis arusaamatud otsused.

Noh, kui eesti keelde midagi tõlkida … aga ega polegi kuhugi tõlkida.


21 november, 2019

Carmen Maria Machado - The Things Eric Eats Before He Eats Himself (The Mythic Dream, 2019)


Machado on võtnud ette müüdi Erysichthonist ehk mehest, kes rikub jumalike olendite meelerahu ja saab selle eest karistuseks täitmatu söögiisu. Eks see viib muidugi edasi mõttele, et mis on õieti karistamine ja millised võivad olla tagajärjed karistatu lähedastele või ohvritele. Või noh, mis võiks olla üldse reaalne lahendus üksikisiku karistamiseks kui selliseks.

Vastavalt müüdile siis tänapäeva Eric sööb ka kõike ja püüab oma tütre müügist teenida söögiraha. Mis siis lõppeb sellega, et Craigslistist leitud abiline söödab Ericule selle enda kehaosad sisse.

„„How much can we take from your head before your mouth is no longer a mouth?“ the man from Craigslist asks with genuine curiosity, and it is a very good question. A mouth is a space, a gap; it is only defined by what’s around it (cheek and bone and cartilage), and once those elements have been peeled away, it becomes nothing more than a metaphor. It is the ultimate challenge, filling a void with matter so that the void might cease to be a void, except that the void is, by definition, eternal, and cannot be filled, and so the matter is used up in service of the void and then no longer surrounds the void and the void both ceases to exist and continues for all eternity.“ (lk 318)

Sellised ekstreemsused on vahelduseks igati meeldiv lugemiskogemus (kuigi hetkelgi loen üht romaani, kus rituaalne kannibalism on ühes seltskonnas õige vajalik, et hullumeelsust stabiilsemana hoida) ja õpetab lihtsamat meelelahutust austama. Müüti tundmata jääks see tekst ehk õige kahvatuks, niiet noh, ei saa öelda, et niimoodi oleks müüdile uut kvaliteeti või hingust sisse puhutud.

20 november, 2019

Robert Charles Wilson - The Great Goodbye (The Mammoth Book of Best New Science Fiction 14, 2001)


Lühilugu, mis üllatab vägagi positiivselt. Niisiis, on 2350. aasta ja inimsoo areng on enamvähem kahte suunda läinud - on nö tavalised, ajaloolised inimesed ja siis transhumaanide kanti inimesed. Transhumaanid … nemad on võimelised tähti vallutama tänu oma füüsilistele omadustele, samas kui vanamoodsad inimesed jäävad Maale toppama. Sest noh, ükskõik kui füüsiliselt võimekad tulevikus ajaloolised inimesed ka on, siis tähtedevahelised reisid võivad kesta nende jaoks aastasadu.

Lugu on jutustatud vanaisa ja lapselapse viimaste ühiste hetkede läbi - transhumaanid valmistuvad Maalt lahkuma ja ajaloolised inimesed jäävad siia sigima ja surema. Tunne on ühtviisi ülev ja kurb, ikkagi progressiivne tulevik ja samas pinged tavainimestega. Et lapselaps enam vanaisa ei näe, on muidugi kurvastav. Aga minek on minek.

Kui algul see tekst näis DiChario kombel õige iganenuna, siis … puänt on hea. Ma ei taha nüüd kuidagi vihjata (aga eks seegi on vihje), milles see õieti seisneda võiks. Kui ma seni olen Wilsoni tekstidest eemale hoidnud mingil mulle, ee, mõttelaisal põhjusel, siis ehk peaks siiski natuke tähelepanu osutama.

19 november, 2019

Leah Cypess – Across the River (The Mythic Dream, 2019)


Lugu siis müüdist kümnest pagendatud juudi hõimust, kes elavad eraldatuses kividest jõe Sambatyoni (või kuidas see eestipäraselt olekski) taga. See tekst paigutub nö keskaega, kui juute elab üle Euroopa, kerge nende põli pole tänu sellele Jeesuse surmale. Nii on Reini äärses linnas elavatel juutidel lisaks kohalikele probleemiks sinna saabunud miski nõid, kes tapab käepuudutusega juute. Loo peategelane on aga selline, et tema … näeb seda müstilist Sambatyoni kivijõge ja selle teisel kaldal askeldavaid kadunud kümne hõimu juute. Ta otsustab nende juurde jõuda, et saada abi vastu astumaks juuditapjast nõiale. Aga, isegi kivijõe ületamine pole küllalt, et abi saada ning ta leiab teise ja igati verise viisi nõiale vastu astumiseks.

Tekst on siis igati poeetilen ja mõjus ja kuidagi … religioosse kallakuga. Pigem kunstmüüt kui ulme ning sellisena ulmeantoloogiast vähe kummaline lugeda.

18 november, 2019

Liz Williams – Sungrazer (The Book of Magic, 2018)


Lugu, mis edenedes muutub üha … noh, müstilisemaks või lapsikumaks, kuidas võtta. Et mingid tähtede vaimolendid ja vana astronoom/maag siirdub vaimuilmas avakosmosesse, et päästa Maad komeediga (mille peal seisab tardunult komeedi vaimolend) kokkupõrkest … No ma ei tea, minu jaoks läks see tekst aina lapsikumaks.

Aga eks see antoloogia, noh, tundubki olevat kuidagi hajevil ning senini pole sealt kohanud ühtki jalustrabavat teksti. Kuid eks ole veel paljugi lugemata.

15 november, 2019

Urmas Vadi – Neverland. Romaan inimestevahelistest suhetest (2017)


Kui esimesi lehekülgi lugedes mõtlesin, et Vadi see romaan on omamoodi järeltulija Mati Undi „Sügisballile“ (aja teatud vaimne situatsioon!), siis teksti edenedes ja finaali triivides paistab see olevat vastand (antitees?) hoopis Andrus Kivirähki romaanile „Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust“. Kui Kivirähk paistab ütlevat, et elu on oma pisiasjades tegelikult tore, siis Vadi tegelased … nende kogetud pisiasjad muutuvad üha häirivamaks, argisus on tegelikult ohutsoon; tekib küsimus, et mis on normaalsus, vanavanematest lapselasteni on tegelased häiritud. „Pildikesi heade inimeste elust“ vs „Romaan inimestevahelistest suhetest“. (Või „Maailma otsas“ … pealkiri viitab järjekordsele kalevipoeglikule utoopiale, püüdmatu sinilind? Mitte et ma suurt mäletaks sellest romaanist.)

(Peale postituse kirjutamist linke otsides selgus, et Põim Kama on sellest Kivirähk-Vadi suhtest päris heasti kirjutanud (niisamuti Kaupo Meiel).)

Kui Vadi kirjandusloomele on ikka omane tragikoomilisus ja grotesk, siis praeguse romaaniga see koomilisus vannub alla traagikale. Ja see pole dostojevskilik üleva ja madala traagika (jajah, Dostojevskist on siin mõndagi), vaid just … kuidagi häiriv, sürreaalne traagika. Margo, Roman, Leena – teksti võiks analüüsida psühhoanalüütilisest vaatepunktist (mhm, peenised ja nende omanikud on siin mitmel puhul pahalaseks ja kannatajaks), mis see Väikse Mustlase taak õieti on ja miks see niimoodi laastab. (Johanna Ross on seda lahti kirjutanud.)

Romaan on loetav pea viimase veerandini tavapärase nö vadikirjanduse traditsioonide kohaselt (noh, samas mulle ei tule ette, et autor oleks senimaani seksuaalsusest sedavõrd tihkelt kirjutanud), aga siis need viimased lehed võtavad igasuguse (kasvõi groteskse) happy endi ära. Sigrid ja Elina … eksole, inimestevahelised suhted või nii.

Tuleb kiita autorit, et ta ei lase lugejatel vadikirjanduse puhul mugavustsooni või stampidesse laskuda – kõik kolm romaani (lisaks siis „Tagasi Eestisse“ ja „Balletmeister“) on küll mõneti sarnased, aga ometi erinevalt lahendatud. Ja nüüd tahaks uuesti lugeda „Tooneseppi“.

„Margo oli ennast alati pidanud nooreks. Isegi nüüd, kui ta ise oli isa, isegi kui ta tundis, kuidas vanus ja väsimus tuleb iga päev aina rohkem peale ja ta „parim enne“ on möödas ja elu peksab jalaga kubemesse, polnud ta kunagi reaalselt mõelnud, et tuleb aeg, kus ta peab hakkama ema eest hoolitsema. Kas see aeg ongi juba käes? Niigi on kõik, nagu on, laiali, nüüd siis veel see kah. Kuradi eided, kihvatas Margos. Terve elu sa ajad neid taga ja nad teevad kõik, et panna sind tundma, et neil pole sind vaja. Ja siis, kui neil sind vaja on, on nad juba vanad ja segi läinud!“ (lk 203)



mööda netti (seal on palju viiteid teistele blogidele ja meediaväljaannetele, ei hakka neid siin üleviitama)

14 november, 2019

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2019

Jälle on ilmunud ports autoreid, kellelt ilmunud esimesed raamatud, mis on vägagi lugemisväärt:

Margit Lõhmus: "Sterne: jutud 2002-2019"

Anna-Kristiina Pae: "Lindudeta kevad"

Berit Petolai: "Meoma ümisevad tuuled"

Vahur Laiapea: "Kodutud seosed"

Jane Rähn: "Ma tundsin üht poissi"

Toomas Taul: "Tuba 116"

Øyvind Rangøy: "Sisikond"


Pressiteates sedastati mõndagi teravat debüütide üldpildi asjus:

Žürii kõneisik Rauno Alliksaar nentis, et analoogselt eelmise aastaga andsid debüütide seas tooni kirjastuse Paljasjalg projekti "Eesti 100 luuleraamatut" raames ilmunud üllitised, mille kirjanduslik väärtus on enam kui küsitav. "Seda meeldivam oli mitmekümne debüüdi seast leida suisa seitse nominatsiooniväärilist teost. Tõsiasi, et seitsmest lõppvalikusse jõudnud teosest viis on luuleraamatud, näitab aga möödunud hingedepäevavahes eesti kirjanduses valitsenud suundumusi - ei saa öelda, et debüütide osas oleks olnud märkimisväärselt hea proosa-aasta," lisas Alliksaar. "Kui luuleilmas võis tajuda kvaliteetkirjanduse kriitilise massi olemasolu, olid proosadebüüdid valdavas osas küündimatud. Olulisimaks tunnusjooneks debüütide üldpildis võikski pidada ülemäärast enesekindlust."

13 november, 2019

Ernest Heimngway - Ja päike tõuseb (1978)

Istusin baaris, jõin teed (see ei sobi küll Hemingwayga kokku), kui barman kiirustas lauast mööda, viskas vabandades ühe raamatu aknalauale, läks edasi, vaatasin, Hemingway „Ja päike tõuseb“, olen seda vist kunagi lugenud, keskkoolis, kohustuslik kirjandus, vähemalt 15 aastat tagasi, võib-olla rohkem. Kui kaaslane läks suitsetama, lugesin läbi esimesed poolteist lehekülge, ja see oli nagu ilmutus. Täiesti geniaalne!

Raamatu esimesed poolteist lehekülge, mis kirjeldavad Robert Cohni, üht raamatu tegelast, on tihedad, iga järgmine lause lisab eelmisele nüansi, mis pöörab senise arusaama ümber, iga järgmine lause on pööre ootamatus suunas. Iga lause üllatab – ah et nii hoopis!, minu mõte oleks tüürinud teises suunas. Raamatu algus:

„Robert Cohn oli kunagi Princetoni poksitšempioni keskkaalus. Ärge arvake, et see poksijatiitel mulle imponeerib, kuid Cohnile see tähendas väga palju. Ka tema ei hoolinud poksist midagi, tegelikult oli see talle vastumeelt, kuid ta õppis seda sporti hoolega ja põhjalikult, et üle saada alaväärsuse ja arglikkuse tundest, mis temas oli tekkinud Princetonis, kus teda oli koheldud kui juuti. /../ Ma umbusaldan kõiki usaldavaid ja siiraid inimesi, eriti kui nende jutud on tõepärased, ja mul on alati kahtlus, et võib-olla Cohn ei olnudki kunagi keskkaalu poksitšempion, et võib-olla oli hobune talle näkku astunud, või oli ema teda kandes ehmatanud või midagi näinud, või et ta ise oli väikese lapsena millegi otsa komistanud /../“ Jne. (Lk 7).

Just need esimesed laused – ta oli poksitšempion, siis järgneb jutustaja hinnang, et see tegelikult ei olegi mulle väga oluline, aga Cohnile endale oli. Siis järgneb uus info – selgub, et ta samas ei hoolinud poksist, ja omakorda, et tal oli alaväärsuse tunne, ja omakorda, teda oli koheldud kui juuti. Esimese kolme lausega päris palju infot. See võte tekitab tunde, et tegelane on sügav, huvitav, mõistetamatu, hoiab lugejat mõistatamas – tahaks nagu näppu peale saada, aga iga järgmise lausega libiseb välja. Siis omakorda jutustaja mõttekäik, et ta ei usalda usaldavaid ja siiraid inimesi – huvitav, keda ta siis usaldab?

Usaldus võinuks ilmselt olla teema, millest keskkoolis õpetaja oleks võinud lasta selle raamatu põhjal kirjutada. Aga vaevalt. Ma tõepoolest ei mõista, miks selline tekst oli keskkoolis, mida sain 18-aastane inimene sellest raamatust, või mida ma ise tookord siit üles võisin korjata. Ilmselt mitte palju, sest ma ei mäletanudki sellest midagi. Ma ei mäleta, et Hemingway oleks mulle väga imponeerinud, jättis pigem külmaks (siiski ma tean, et mitte kõiki tolles vanuses).

Natuke imelik on öelda, et see raamat mõjus värskelt, sest see on kirjutatud peaaegu sada aastat tagasi. Aga ta mõjus, just selles mõttes, et siia polnud sisse susatud sügavat mõtet, allteksti, allegooriat, midagi suuremat kui seda, mida on näha. Siin on see kõik olemas just sellepärast, et ma ei näe, kuhu see on susatud, ja ma ei näe, mis on selle teksti „kandev idee“. Siin ei ole kandvat ideed. Sellepärast võib siit leida palju ideid. See raamat võiks olla heaks näiteks, mida tähendab „show, don’t tell“.

Mulle meeldivad lood, kus suhted on keerulised, kuid sa pead ise selle üle imestades pildi kokku panema. See tähendab, et ei ole ette antud definitsiooni, ma ei tea, kas üldse oleks mõtet rekonstrueerida arenguid, mis tegelaste minevikus toimusid. Heimngway loomingu kohta (keegi hiljuti mainis) on öeldud, et see, mis on kirja pandud, on jäämäe tipp, ja lugedes tunned kogu aeg, et seal all on nii palju rohkem, seal taga, see, millest ta ei kirjuta. Hemingway kirjutab hästi lihtsalt, läksime sinna, istusime maha, tuli kelner, tellisime õlled, siis ma ütlesin seda, ta vastas toda, jne. Tegevustik, suuremate kommentaaride ja emotsioonideta. Samas on pidevalt tunne, et seal all on midagi, see kõik on mingit pidi tähenduslik, see pole päris niisama. Mulle tundub, et sama tähenduslik kui see, et ma siin praegu arvuti taga istun ja seda teksti kirjutan – mingis mõttes täiesti mõttetu, teises mõttes muud ei olegi, ja kui muud ei ole, muutub see kõige olulisemaks üldse. Tähendus tuleb sellest, et muud ei ole.

Ja siis eksivad teksti sisse laused, nagu välgatused või sähvatused, mis astuvad korraks kõrgemale, astuvad sellest pisikesest siblimisest eemale, selle kohale, ja vaatavad pealt, kommenteerivad, imestavad, et kuidas ma siia sattunud olen, selline see elu siis vist ongi. Korraks on see imestus, ja juba järgmises lauses suubub tagasi kulgu lausega „läksin einetama“ – järjekordne suvaline tähenduseta tegevus paljude seas. Tegelased teevad asju, nad on justkui oma inimeseks olemise sees vangis, oma ihade, tunnete, soovide, oma keha ja vajaduste vangis. Milleks sellele hinnagut anda? Milleks hinnata paratamatust, ja kuidas üldse? Vahepeal saab seda kõrvalt vaadata. Ja siis oled taas kogu selle kupatuse sees. Sest nii see inimeseks olemine käib. Parim, mida teha, on seda tunnistada, võtta sellena, nagu see on, mitte hakata tegema nägu, et siin on midagi enamat (ilmselt saaks – ja kindlasti on seda sada korda ka tehtud – tuua selle mõtte kinnituseks kirikus käimise stseene).

Üks n-ö tegevusest välja astuv lõik (ja kogu teose jooksul minu arvates kõige võimsam just sellepärast, et ta on üks väheseid taolisi teose sees – aga ehk tuleb selle võimsus välja ainult siis, kui lugeda enne ära ka need 198 lehekülge?) on selline:

„Nii see elu on. Lase armastatud naisel ühe mehega ära minna. Tutvusta talle siis teist meest, et ta ka sellega minema jookseks. Nüüd aga mine ja too ta tagasi. Ja kirjuta telegrammile: suudlen. Aga küllap see peab vist nii olemagi. Läksin majja einetama.“ (lk 198)

See „läksin majja einetama“ on nagu kirss tordil! Kulg läheb edasi, olemises kinni olemine järkub.

Kohe teose alguses ütleb minategelane, et ta umbusaldab kõiki usaldavaid ja siiraid inimesi. Selgub, et see tähendab, et ta ei usalda naiivseid inimesi, neid, kes on üle võtnud käibetõed, käituvad nii, nagu mingi üldine moraal ette näeb, katsuvad ühte tõde venitada kõigi ja kõige peale, otsivad midagi universaalset, samas ei vaata ega taha näha, mis on siin ja praegu, mis on hetkes; kes annavad hinnanguid selle asemel, et näha ja mõista. Selle mõttekäigu valguses saab mõista ka, mida tähendab siin armastus – sest siin on ometigi suur armastus, ja see armastus on ebakonventsionaalne, ebaharilik. Ma arvan, et selle armastuse juur on ausus. Sellepärast see ongi nii arusaamatu – sest väga sageli ei ole armastuse juur ausus. Aga kui on, siis muutub see armastus selliseks, paljukihiliseks ja hõlmamatult sügavaks.

Siin tekstis on ausad suhted, vähemalt peategelaste, oluliste tegelaste vahel. Ei ole keerutamist, võltsvagadust, valetamist. Minategelasele ei meeldi paljugi, nt et ta armastatud naine abiellub teisega, aga on veel mitme mehega, kellega veedab puhkust, põgeneb ära jms, ja kuigi peategelasele see ei meeldi, ei anna ta hinnaguid. Sest küsimus ei ole tegudes, vaid selles, kas keegi on enda vastu aus, ja teistega. Võib-olla on küsimus siis enesereflektsiooni võimes, selles, et olla enda tunnetest ja tegudest ja tagajärgedest jms teadlik. Võib-olla olla põhjus-tagajärje-teadlik. Selle teadlikkuse, sellise aususe poole kaldub minajutustaja sümpaatia. Sellise teadlikkuse kõrval jäävad igasugused teod teisejärguliseks.

Silma jäi ka vanuse teema. Peategelased on kolmekümnendate keskpaigas. Ma ei tea, mida võisin keskkoolis sealt üles noppida, aga praegu jäin mõtlema, kui palju rikkam maailm on selles vanuses võrreldes kahekümnendate algusega. Kui mitmekihilisemad suhted, kirjum ja mitmetasandilisem minevik. Minevik ise annab tasandeid ohtralt juurde. Midagi on olnud, midagi kogetud, ja kogetud pikalt, korduste ja muutustega, arengutega. Seda ei saagi tekkida muidu kui ajaga, aastatega. See jäämäetipu all olev ongi minevik, see, mida me raamatust ei loe, aga võime aimata. Ma võisin seda taju, seda rikkust keskkoolis aimata ja kadestada, aga vaevalt et mõista.

On nauding lugeda teksti, kus pinnal pole kriitika ühiskondlike normide, sotsiaalse süsteemi ja kõige muu pinnalise suhtes, vaid eksistents ise – eksistents ise oma olemuselt on paratamatu, ängistav ja võib-olla just sellepärast ka ülimalt võluv.

12 november, 2019

Andrus Kivirähk – Sinine sarvedega loom (2019)

Kivirähki viimane teos hämmastas mind tõsiselt. Pärast tema raamatu „Maailma otsas“ (2012) lugemist mõtlesin, et Kivirähk on lihtne ajaviide, juhuslik mööduv huumor, eimidagi liiga aegadeülest või ülemäära huvitavat – aga tore muidugi, et ta kirjutab. Raamatu „Sinine sarvedega loom“ esimene kolmandik isegi kinnitas mu arvamust, tekst näis koosnevat juhuslikest fantaasiapildikestest ja hakkas korduvusega tüütama, kohati jätsin juba lõike vahele, aga katsusin ikka edasi purssida.

Ja siis, umbes teise kolmandiku pealt see muutus, korduvus katkes ja sisse voolas midagi uut – lugu läks käima. Hoopis teise hooga, mingi ootamatu maagilise ja samas empaatilise tasandiga, millist tema loomingus kohtasin viimati „Liblika“ juures.

Raamat on kirjutatud nii, et see oleks justkui 20. sajandi alguse noore eesti kunstniku Oskar Kallise päevaraamat. See on üle võlli fiktiivne päevaraamat – ja samas paelub teksti juures paradoksaalselt just tõepärasuse tunne, veenvus, et isegi kui nii polnud, siis võib ju nõnda ka mõelda. Võib ju mõelda, et Oskar joonistas nii palju pilte Kalevipojast, sest käis ise tolle vägimehe riiki vaatamas. Raamat teeb sõnasõnaliseks hägusa mõtte, mida tähendab, et mõned inimesed kogevad reaalsust teisiti.

Kontekst on samuti mõjus, tolleaegne Eesti linnapilt, lõhnade ja helide, maitsete ja värvidega, see linnapilt hakkas minuga lugemise ajal ja järel kaasas käima. Seal oli mingi meeleheide, mingi väsimus, mingi masendus, vaesus, viletsus ja kurbus, ja see taju ja tunne jäi pärast lugemist alles. Aga mitte painena – vastupidi, tänulikkusena, kuidagi rõhutama, et näed, praegu on hea, praegu seda viletsust ja vaesust ei ole. Tekstis korduv kulunud küsimus, mis mõte on üldse elul, kui see on päevast päeva üks viletsus ja argisuses siplemine, vaesuses vingerdamine, on vastatud, et ega ei olegi. Ega kunstita ei olegi mõtet.

Kivirähk on kirjutanud Oskar Kallise eluloo, maagilise ja alternatiivse. See paelub ja hakkab kummitama, see toob kunstniku praegusesse. Ma ei mõelnud kunagi varem Oskar Kallisele. Nüüd lugedes guugeldasin mitu korda, tahtsin rohkem teada. Telefoni taustapilt on ka nüüd juba mõnda aega Kallise maal "Vaikus". See:

11 november, 2019

Ken Liu - Broken Stars: Contemporary Chinese Science Fiction in Translation (2019)


Muidugi võiks iga antoloogiat lugeda sellises järjekorras nagu koostaja on tekstid paika pannud. Aga noh, ikka loed kõigepealt maitsmiseks lühemaid tekste või huvitavamaid autoreid … ning viimaks järgijäänud lood on tavaliselt üks kohustuslik läbinärimine koos üksikute pärlite kogemisega. Nii ka seekord … ainult selle vahega, et lõppu jäänud neli pikemat teksti olid kõik vägagi huvitavad tekstid omamoodi elamustega. Ja kui peale antoloogia lõpetamist hakkasin mõtlema, mitut teksti võiks teistelegi lugemiseks soovitada, siis 6 ja 7 punkti teeninud tekst on koguni üle poole – ehk üheksa kuueteistkümnest. Ja see peaks küll väga kõva tulemus olema.

Muidugi võib seda ka tõlgendada nii, et olen järjekordse moeröögatuse ehk hiina ulme haibi ohver.

Eks lugemise headus tulegi mitmel puhul sellest, et enamasti on autorite vaatenurk erinev angloameerika traditsioonidest (muidugi – kui palju ma üldse tean Kesk-Euroopa või Vahemeremaade ulmest – kirjastus Skarabeus on jõudnud ühe-mehe-kirjastusena vaid tilgakese pakkuda). Seetõttu võiks ka lugeja olla tuttavam Hiina maailma põhilisemate hoovustega – kuid tihti on tekstid nende teadmistetagi igati nauditavad (Ma Boyong ja Baoshu!). Sellest lähtuvalt on ka küsimus, kas ja kuivõrd on tekstid poliitilised, eks see jääks pigem sinoloogide hinnata.

Antoloogia lõpetab kolm esseed hiina ulme kohalikust retseptsioonist – millised on tüüpilised huvilised, mil viisil on see jõudnud sealsete akadeemiliste ringkondade huviorbiiti või siis laiema kultuuriavalikkuse tähelepanu alla. Siin pean muidugi lööma laksaka vastu pead, et pole senini läbi lugenud Ken Liu eelmist hiina ulme antoloogiat „Invisible Planets“ ja selles sisalduvaid esseesid … püüan lähiaastatel sellega hakkama saada.

Tänapäeva hiina ulme puhul ei saa üle ega ümber Liu Cixini (või Cixin Liu, nagu algselt teda angloameerika maailmale tutvustati) kuulsa triloogia (mis loodetavalt on eesti keeleski ilmumas) fenomenist. Loodetavasti saab tema järel mõni teinegi autor suurema tähelepanu osaliseks (noh, eesti raamatupoodides on müügil olnud Chen Qiufani ja Baoshu tõlkeromaanid), muidu võib see hiina ulme laiem tuntus küll mõne aja pärast lahtuda (jajah, talupoeglik pessimism). Igal juhul on sellegi antoloogia näol mitmeid huvitavaid autoreid inglise keelde tõlgitud.


Goodnight, Melancholy • Xia Jia 6/10
The Snow of Jinyang • Zhang Ran 6/10
Broken Stars • Tang Fei 6/10
Submarines • Han Song 6/10
Salinger and the Koreans • Han Song 6/10
Under a Dangling Sky • Cheng Jingbo 5/10
The New Year Train • Hao Jingfang 5/10
Moonlight • Cixin Liu 6/10
The First Emperor's Games • Ma Boyong 7/10
Reflection • Gu Shi 5/10
The Brain Box • Regina Kanyu Wang 5/10
Coming of the Light • Chen Qiufan 4/10
A History of Future Illnesses • Chen Qiufan 6/10

08 november, 2019

Ann Leckie – The Raven Tower (2019)


Igati šeikspiirlik kammerdraama vanade ja nooremate animalistlike jumalate ja jumaluste võimuvõitlusest, kus inimeste väärtuseks (no olenevalt jumalast) on nende võimalikud ohverdused ühele või teisele jõule. Romaan räägibki ühe alg- või ürgjumala möödalaskmisest, kuna ta otsustas sekkuda vähemate jumaluste mõõduvõtmisse. Aga et tegemist on „Strength and Patience of the Hill“ nimelise jumalaga, siis tal … aega on plaanide täideviimiseks.

Leckiele paistab sobivat niisuguste alternatiivsetest eluvormidest kirjutamine. Kui ta ilmakuulus triloogia sisaldab üpris laiahaardelist makrokosmost, siis see romaan on pigem kammerlik ja kergelt glatsiaalne, kus läbi ühe peategelase – see kivijumal – jutustatakse kruusakivide kaupa, kuidas ta on sattunud olukorda nagu ta on.

Minajutustaja räägibki vaheldumisi minavormis jumalikust eluolust ja siis sinavormis inimeste jändamisest ning kokku moodustub õige šeikspiirlik kahemõõtmeline kättemaksulugu – romaani inimkülg on ehk lausa hamletlik oma Poloniuste ja Opheliate ja Rosencrantzidega, kus Eolo nimeline sõdur püüab selgusele jõuda, mis sai nö Hamleti isast. Kuid Hamlet ja ta erinevad kaaslased põrkavad finaalis kokku … jumalaga ning lahendus on õige fantaasialikum kui Shakespeare’l (kaanereklaamis viidatakse niisamuti Jemisinile … aga tema ilmakuulsa triloogiaga pole ma veel kuigivõrd tuttav – kuigi esmakogemuse põhjal võiks muidugi väiksemaid paralleele tõmmata üleloomulikkuse asjus).

Tekst pole just laiatarbekaup, kuivõrd pole lihtsalt seeditav või teleseriaaliks vormitav. Aga lugemiskogemusena on see kindlasti soovitatav (söön oma mütsi ära, kui see romaan peaks eesti keelde tõlgitama).

07 november, 2019

Kelly Barnhill – The Unlicensed Magician (Dreadful Young Ladies and Other Stories, 2019)


Kogumiku pikim tekst on jutustus fantaasiamaailmast, kus võlujõudu kasutatakse vaid riigi diktaatori heaks – kes siis laseb ehitada selle abil torni, et taevale lähemale saada. Maailma eripäraks on see, et iga 25 aasta järel ligineb planeedile üks taevakeha, mille tagajärjeks on siis võluvõimetega laste sünd – need lapsed sünnitatakse range järelvalve all ja eraldatakse emadest ning rakendatakse tööle selle diktaatori heaks. Pikka iga neil arvatavalt pole, aga torn kerkib.

Kuid ühel hetkel hakkavad diktaatori repressiivametid jahtima võluvõimetega inimest, kes polegi riigi hüvanguks töötamas. Nagu selgub … on tegu surnult sündinud lapsega, kes aga prügimäele äravisatuna ellu ärkab ja omasoodu, algul tahtmatult mitmesuguseid imetegusid korda saadab. Ja kes armastab seda diktaatorit, sest nagu diktaatori kuulutused ja kõned ütlevad: kõik armastavad juhti ja juht armastab neid.

Veider maailm, kus muuhulgas on kasutusel autod ja mitmed muud tehnikasaavutusi, aga samas elatakse justkui 19. sajandi reaalsuses. Diktaatori juhtimisel on inimsoo ajalugu pühitud, kustutatud; neil puudub arusaam või teadmine, kas selles maailmas on veel midagi peale selle diktatuuri (kas nad oskakski enam seda küsida, ning ega lugejalegi suurt enamat paljastata); nad lihtsalt elavad oma isanda armus ja hirmus (ka riigi repressiooniaparaat on üsna vaimselt ja füüsiliselt … represseeritud). Samas aga on Barnhill loonud tegevuskohana üsna ühtehoidva kogukonna, omamoodi väikelinliku idülli – kus küll hoitakse silmi kinni selles suhtes, mida tüdruku võimed neile võimaldavad: neil pole nälga ega hulle haigusi, ja eks ole ka isiklikke mõnusid.

Eks üsna jube on see surnust üles ärganud vaimlapse kujunemine, ta ongi õigupoolest enamvähem nähtamatu olend, keda näevad vaid need, kes seda tahavad.

Kui järele mõelda, siis täitsa okei jutustus.

06 november, 2019

Zhang Ran - The Snow of Jinyang (Broken Stars, 2019)


Ajarännulugu hiina traditsioone järgides ehk 10. sajandil käib üks järjekordne Hiina väikeste keisrite mõõduvõtmine ja üks neist keisritest on üsna kindlasse piiramisrõngasse võetud, siis … veel on lootust. Interneti abil saab kiiresti linnamüüride kaitsjaid juhendada ja mitmed senitundmatud militaartehnoloogilised uuendused hoiavad piirajaid üsna edukalt eemal.

Aga kaitsjatel tekib siiski küsimus, et kui kaua veel ollakse suutelised vastu pidama – või oleks targem alla anda ja loota nii vallutajate suuremeelsusele (seda enam, et on traditsioonid, millega ülikud saavad taastada endise positsiooni jne); sest linna langemisel lubas vallutaja-keiser niiehknaa kaitsjatega arved lõplikult õiendada. Need tehnilised uuendused on loonud sõja ajal linna saabunud prints Lu, kes aga hoiab end tahaplaanile ning talle kingitud valdustest saab linna kaitsjatele järjekordseid kaitseseadmeid jne. Kavala nipiga saadetakse tema kaaskonda alkeemikut teesklev õpetlane-spioon (kel on interneti kasutamise eest tasumisega probleeme). Prints Lu võtabki abikäe hea meelega vastu ning nende eravestluste käigus selgub, et Lu on hoopiski kaugest tuleviku Pekingist pärit seikleja, kes teatud tehniliste probleemide tõttu peab seal Jinyangis energiat koguma – tema peamiseks eesmärgiks on siiski ajalugusid muuta; sest alternatiivseid maailmu on teadagi mitu miljardit (mitte küll samas laadis Baxter-Pratchetti Pikkmaaga) ja juba praeguseks on Jinyangi vastupanu kauem kestnud kui kroonikates kirjas.

Loo puhas kuld olegi see, kuidas prints Lu ja spioon-õpetlane vestlevad ja millise lahenduse see õpetlane viimaks valib (mil on omakorda … omad tulemused). Nagu tõlkija eessõnas kirjas, mängib tekst mitmel moel hiinaliku ajarännu troopidega – noh, neid teadmata on tekst samuti mõnuga loetav. Järjekordne kena näide mängulisest ulmest.

05 november, 2019

Baoshu - What Has Passed Shall in Kinder Light Appear (Broken Stars, 2019)


Ootamatult huvitav lugu ühe mehe ja ta armastatu käekäigust, aga seda tagurpidi ajavoolu käigus. Pekingi olümpia, Taevase Rahu väljaku demonstratsioonid, Mao Zedongi võimult lahkumine, Kultuurirevolutsioon, Suur Nälg, Korea sõda, kodusõda, Jaapani okupatsioon – ja selle taustal muidugi ülejäänud maailma sündmused (nt: „Venemaa ja Ukraina majanduste krahhi tulemusena tuli võimule Gorbatšov, kelle vedamisel moodustus 12 liiduvabariigiga Nõukogude Liit“ jne jne).

Muidugi, ajaloosündmuste taustal on ka tehnika ja kultuuri muutused. Tahvelarvutite asemele tulevad lauaarvutid ja siis telefoniautomaadid ja nii edasi. Ja muidugi kohandumine muutuvate oludega – mis Mao Hiinas võisid kohati olla rängemad kui Nõukogude Liidu stalinistlike repressioonide hullused.

Loo peategelane on siis mees, kelle esimesed mälestused on Pekingi olümpiast, kus ta on ühel pildid naabritüdrukuga (kui nüüd lähemalt uurida ajakirjakujundust), kellega siis järgnevate kümnendite jooksul õige napilt õnne kogeb, küll aga küllaga segadusi ja eemalerebimisi.

Tegemist on siis omamoodi alternatiivse ajalooga, mis on väga huviga loetav lähimineviku huvilistele. Kahjuks pole ma Hiina ajalooga suurt tuttav ning mõnedki parteitegelased ja nendega seonduv jääb aimatavaks. Seda teksti võiks küll eesti keelde tõlkida – seda enam, et hiljuti on tõlgitud inglise keelde Baoshu üks romaan, mida müüakse siinseteski raamatupoodides.

04 november, 2019

Täheaeg 18: Ortoni isevärki avantüür (2019)


Jutuvõistluse esikümme pole otseselt midagi sellist, mis jalust rabaks, õnneks polnud ka midagi niisugust, mis tooks silma masenduspisara. Ja nagu ikka, paremal või halvemal päeval hinnanuks mõndagi teksti kas rõõmsamalt või riiakamalt. Enda emotsionaalseks lemmikuks oleks vast Umbleja tekst.

Laias laastus saab tekstid pooleks jagada – need, mis iseenesest täidavadki oma ülesande lühema proosapalana ehk on algus ja on lõpp ja otseselt midagi ripakile ei jää. Näiteks juba mainitud Umbleja sõjalugu, Mahkra retrogore, Raidma musta huumori pärlike, Ivanovi thriller ja Tiigisooni õudukas.

Edasi võiks arendada (või täiendada) Kripsi alternatiivset Baltimaid, Kalmsteni kaamose fantaasiat, Frey tekst mõjub paratamatult sissejuhatusena, Rajasalu lugu on üks paras hargnevate teede aed ja siis see Jekimovi aurupunk.

Nagu näha, pole kumbki võimalus minu jaoks eelistatum – mõni lugu ongi valmis oma raamides, teine tekst aga jätab lahtiseid otsi. Ühesõnaga, väga tore, et katsetatakse.

1. Miikael Jekimov:  Ortoni isevärki avantüür 5/10
2. Jaagup Mahkra: Riisirahvas 5/10 
3. Jana Raidma:  Libakass 6/10
4. Kadri Umbleja:  Siis,kui nad tulid... 6/10
5. Kell Rajasalu:  Käilakuju 4/10
6. Kaido Tiigisoon:  Sümpaatia 4/10
7. Piret Frey:  Esimene port 5/10
8. Manfred Kalmsten:  Lumemarjaveri 5/10
9. Toomas Krips : Riia keisririigi allakäik ja langus 5/10
10. Meelis Ivanov:  Apollo 18 5/10



ulmekirjanduse baas
err kultuur
algernon

01 november, 2019

Emily Dickinson – Kiri Maailmale (1988)


Kui kogu elu kurbused
peaks täna tulema
nad küllap naerdes hajuksid –
nii rõõmus olen ma.

Kui kogu elu rõõmud koos
peaks täna tulema
nad poleks pooltki sellest mis
on praegu minuga.
(lk 25)




Kui säästa saan üht Surmavalu
on elul mõte sees –
või trööstida ühtainust Elu
ta Vaevades –

Või nõrkend Linnupoja
saan pessa tõsta taas –
on elul Mõte sees.
(lk 31)




Iial pole Seltsist
puudu Sellel kes
tutvust Iseendaga
au sees hoiab – Sest
Teistest tüdib peagi –
oma Sisimast

kuid ei eal saa küllalt –
Rohkem rõõmu tast
hingele kui Hümnist –
või Ballaadidest –
Ka ei ole lugu
Esitlemisest –
(lk 40)




On tühja taeva üksildus
ja mere üksildus
ja surmaüksildus kuid need
on selts veel võrreldes
ürgüksilduse põhjaga –
polaarne salajus
end millesse on mõistnud Hing –
on lõplik lõpmatus.
(lk 42)