[Järgnev tekst on suvaline ja ei ütle midagi.]Miks ma (eestikeelset) räppi ei kuula – noh, esiteks ei jaksa kõigest muusikas huvituda (ei hakka siin eristama räppi ja hiphoppi jms, loodetavasti ei saa selle eest kuuli pähe). Teiseks on probleem selles, et... lüürikat on kõrvule liialt palju. Kui võõrkeelse puhul jääb meelde mingi refrään või muidu esilekerkiv laulukoht (no tavakuulamisel ju ei istu pingsalt kõlari kõrval laulusõnu jälgides), siis eesti räpi puhul tunned, justkui kallataks sulle pangede viisi tuttavaid sõnu kaela, mida peaks nagu kuulama (ikkagi emakeelne!), aga peagi järgneb sõnaväsimus (ja pahatihti on lüürika üheülbaline mina mina mina meie meie meie), ei saa muusikat jälgida, vaid pead sõnu kuulatama. Võibolla lihtsalt ei oska sellist muusikat kuulata, või hoopis häirib, et muusika nii selgelt püüab kuulaja emotsioone kindlas vaos hoida. Nii võibki heameelega kuulata instrumentaalplaati (ohhoo, 1001 albumit mida tuleks kuulata), aga liigse sõnavahu puhul suurt ei viitsi. Ja no muidugi igasugu kommerts(k)räppi on nii üüratult, et “õige” muusika otsimiseks ei taha muudkui rehadel tammuda. Hea küll, aitab udutamisest.
Nagu viimasel ajal huvitavate tekstide lugemisel kombeks, ei viitsi/jaksa peale raamatu lõpetamist lugemismärkmeid kuidagi mõtestatuks muuta (pealiskaudsus & kannatamatus). Ehk siis jälle pea kronoloogilised lühimuljed, mõnede hilisemate kommentaaridega.
Selline tänapäeva neurootilise elukulgu (elukulu?) imiteerimine. (Midagi pidi ju alguseks ütlema, ja muidugi sõnamäng “elukulg-elukulu”.)
Probleem sama – liialt palju kokku lükitud, kõik toimib justkui sellega, et lugeja-kuulaja sõnalaviini alla lükata, panna õhku ahmima ja uskuma, et tegemist on millegi heaga. (Niipalju kui kuulnud olen, siis eesti räpplüürikal on aegajalt tendentsi pseudomõttesügavusi vallale lasta (väga üldistav järeldus). Kui palju on laulusõnadel üleüldse võimalik tegelikult mõttesügavalt mõjuda?)
Sellel räpivärgil on teadagi tähtis autori poos, mis peab lihtsalt silma torkama. (Mittemidagiütlev lause, mis öösel purjuspäi kirjutatud (nagu ka eelmine lõik), ausõna, hiljem kainena lugesin öised luuleelamused uuesti üle, ja leidsin ühe pärlikese, millele hiljem viitan lühidalt.)
Tekstid tegelevad ideaalmaailmadega, kõik on kas ebarealistlikult rikkalik või veidralt revolutsiooniline või mõneti apokalüptiline. Ikka mina ja meie, kambavaim, videolik kaasaõõtsumine, yo & yeah:
“Lava ees tunglevad fännid
õhus on revolutsioon
pimeda usuga mängin
aated ja korruptsioon
kui te vaid teaksite lambad
keda esindan päriselt
kõik teie pensionisambad
on ulpivad junnid mu sõprade äri sees
meil on sidemeid igal pool
opositsioon on illusioon
nad ammu mu palgalehel
ja asendiks on koerapoos
eesmärk pühendab abinõu
teilt saan ma raha ja jõu
püüan teid kinni mu võrku
hääli ja hingi te olete nõus!” (lk 51) – mingis mõttes suisa vandenõuteooriate levitamine.
Kas on olemas räppluulet, mis on mitteisiklik? Või suisa kodanlik, vanamoodne, midagi muud? Või lihtsalt tilulilulik – üks hetk tahaks sellest meiepainest vabaneda ja lugeda, et nt sõitsin bussiga maale ja kotis oli banaan ja mutrivõti ning läksin sõpradele appi maja ehitama; ühesõnaga, midagi täiesti argist, blingivaba hetk. (Blingivaba luuletus ehk lk 40, 71? Ok, tõele au andes Tommyboy muudab aegajalt tekstidega kogu rütmi, pole ainult ühtlane taram-param.)
Tekstimaailm kui adrenaliinivoog või häireolukord. Hmm, kui tavaluule lähtub minakogemusest, siis räppluule minameiekogemusest? (Segipööratud stalinistlik luule?)
Et raamat tööle hakkaks, peaks vist neid laule tundma (kõik luuletused pole muidugi plaadistatud). Sest noh, lugemisel omaette räppides (oeh) võid üsna monotoonselt kõlada. (Vähese kogemuse viga, arvatavasti. Või lihtsalt fantaasiapuudus.)
“Lillepidu” (lk 40) on kena loodusluule (ei hakka uurima, kui loomulikult selline visioon tekkida võis). Hea, et autor ei kirjuta mingit übermacho värki (no vahel ikka, aga mõistlikes piirides), kahju, et naiseilust leiab enim hindamist tagumik (lk 62-63), vaadata tuleb ikka tervikut (vt nt lk 60-61).
ekspress
imrekaas
naisteleht
vikerkaar
