Jaan Kaplinski - Raske on kergeks saada (1982)

 Luulet neile, kes tegelevad vabatahtlikult tervisejooksuga või on mures oma kehakaalu pärast. Kaplinskil on sel teemal mõndagi öelda, ja eks hea luuletaja võib enamvähem kõigest kirjutada.

Sa jooksed ja jooksed otsata teed.

Kasetüvedel

pikkamisi kustumas 

loojangukuma.

Teispool teed kuusiku all

õitsev jänesekapsas.

(lk 12)

Teadagi, vahel saab väsimus või laiskus sinust võitu.

Lepavarjudes

oja voolavas peeglis

võbeled, päike.

Päeva lõõmas jahedust

otsija sealt sind leiab.

(lk 12)

 

Varisen sügis-

lehtedeks. Hea on olla

uduvihma all.

(lk 24)

Aga parem on siiski hambad risti suruda ja end edasi piitsutada.

Kaugelt lähedale

tulija

arusaam

igal pool

oled vaid

siinsamas

mänd meretuules

sambliku hall habe

kiikumas oksaga

kaasa

(lk 37)

 

Orava hüpe

kõnniteele varises

tammetõrusid

(lk 39)

 

Väikesi valgeid

liblikaid tõuseb lendu

iga sammu ees.

Vihmasest päevast rohi

on veel märg. Rajune öö.

(lk 40)

Sest jah, teadagi, nii see on.

Kerge on raske olla

raske on kergeks saada

hõlpus on olla

kes me ei ole

vaev õppida olema

kes me

päriselt oleme.

(lk 16)

Ann Leckie - She Commands Me and I Obey (Lake of Souls, 2024)

 

Selle teksti lugemiseks pead küll olema õige sisse võetud Radchi maailmast, või noh, kas siin kirjeldatud koht on üldse osa Radchi impeeriumist või lihtsalt selle naaber?

Niisiis, 12-aastane kloostriõpilane jälgib, kuidas seal lahendatakse võimuvõitlusi sportlikul teel. Selle “kloostri” võistkond, mis võidab pallimängu, selle ülem jääb ellu ja saab võimu juurde (see koht jäi mulle natuke hämaraks, mis võiduga õieti kaasneb - peale ellujäämise muidugi). Peategelase klooster on üldiselt võitja, aga nagu selgub, seekord (või ka varem?) proovitakse veidi ebaausaid võtteid soovitud tulemuse saavutamiseks. Aus inimene ei saa seetõttu muidugi meelerahu (kuigi kloostriülemaks on ta enda vend; kuigi Radchi peremudel on ikka midagi muud kui meile harjumuspärane) või on ta siis lihtsalt tööriist järjekordses võimuvõitluse etapis.

Ühelt poolt on tekst päris vinge - kõik need kõlavad nimed ja igati harjumuspäratu võimukorraldus, aga jah, intriigi jälgimiseks pead olema igati sina peal olema Radchi maailmakorraldusega. Eks omamoodi huvitav seegi, mis on sealses maailmas inimelu väärtuseks - makrovaates on inimesed õige robotlikud.

Vladimir Gomelski - Legendaarne finaal (2018)

 

Raamat siis Müncheni olümpia korvpallifinaalist, mis lõppes teatavasti vägagi segaselt. Takkajärgi Gomelski kirjelduse järgi ei oskakski ise kindlat seisukohta võtta - ühelt poolt tegid lauakohtunikud erinevaid vigu; teiselt poolt on muidugi arusaamatu, et mängu jälgiv tollane FIBA president sekkus mängu käiku, nõudes nende kolme sekundi taasmängimist. Nii ikka asjad käia ei tohiks.

Mis on raamatu puhul huvitav, on eelkõige vaade olümpiaks valmistuvale koondisele - kuidas Kondrašin võttis Gomelskilt (raamatu autori isalt) koondise üle ja viis selle omakorda tippu (vanem Gomelski muidugi ei jäänud olümpiakullata - Soul 1988). Et autor ise oli tollal noor korvpallur (Moskva AKSK liige), siis oli tal endalgi palju kokkupuuteid tollase koondise mängijatega - rääkimata muidugi väga otsesest kontaktist isa treeneritöö ja -tarkustega.

Gomelski nägemuse kangelaseks on peatreener Kondrašin (nö Leningradi koolkonna alusepanija), kes küll oli autori isa konkurent, aga sellest hoolimata Gomelski juunior kiidab teda väga ohtralt: töökas ja uuele avatud treener, kes kaitsemängule rõhudes andis võimalusi ka mängijate eripäradele (näiteks mitme kuumaverelise mängija tegemised panid küll pead vangutama).

Kondrašini ja tema koondise puhul vedas sellegagi, et nende ameeriklastest konkurendid panid oma tegemistega mööda: ehk siis nende peatreeneriks valitud Iba ja tema range viie söödu reegel, enne viiendat söötu ei tohtinud korvi poole vaadata. Iba püüdis range distsipliiniga mänge võita … ja see maksis kätte. Treeneri jäärapäisus viis ka selleni, et tollased ülikoolistaarid Bill Walton ja Julius Erving ei ühinenud koondisega - Gomelski väitis küll raamatut kokku võttes, et hiljem osales tervelt 10 mängijat eri NBA klubides ja edukalt … aga need mängijad polnud oma karjääriga ligilähedasedki Waltoni ja Ervingu saavutustele.

Aga jah, raamatu huvitavaim osa on Nõukogude Liidu koondise ettevalmistamine, ja sellega tegeldi ikka plaanikomitee tasemel. Milline peab olema mängijate füüsiline tase (see oli küll nii kõrgeks aetud, et jäi suuremas osas saavutamata - ja oli saavutamatu ka aastaid hiljem), milline taktika mängijatele juurutada (Kondrašin ajas tempot kiiremaks - erinevalt siis konkurentide viie söödu reeglist), millised statistilisi näitajaid peaks teatud perioodil täitma (näiteks mängujuhil 20 minuti jooksul 7-8 resultatiivset söötu), milliseid tulemusi peaks näitama koondis Mexico ja Müncheni vahel toimuvatel suurturniiridel (see plaan täideti).

Plaani täitmisel selgus seegi, et enam ei sobinud koondisesse eestlastest tippmängijad - Anatoli Krikun oli ebastabiilne, Jaak Lipso jäi vast vanaks, Priit Tomson vist lihtsalt ei sobinud Kondrašini meeskonna filosoofiasse (tõlkija jäi küll eriarvamusele, tuues välja, et Tomsoni asemel valitu polnud just kõige parem mängija). Eks natuke hämmastav oli seegi, et koondises oligi vaid üks baltlane (kapten Paulauskas) - erinevalt muidugi Souli koondisest.

Münchenile järgnenud sündmuste analüüsiga läheb autor üpris lennukaks ning ühelt poolt sarjad Nõukogude Liidu lagunemist (sest rahvaste sõprus võimaldaski sellist koondist), teisalt sarjas riigivõime, kes ei vaadanud läbi sõrmede sportlaste äritsemisele välismaalt toodud kaubaga: kangelasi oleks pidanud rohkem austama ja neile enam andeks andma! Noh, see läks jaburaks, eks see ole näide miskist suurriiklikust mentaliteedist, millega ei tahaks küll enam mingit pistmist teha (kogu paatos keeb viimaks üle lk 142).

päevaleht

Rich Larson – God Decay (The Mammoth Book of Best New SF 28, 2015)

Pildike spordi (ja inimkonna) võimalikust arengust, ehk milleks piirduda veredopingu ja muu sellisega, kui tegelikult võib inimest ennast füüsiliselt paremaks tuunida. Nii on salaja laboris ümberehitatud Ostapi nimeline poola noormees, kes on nüüd pea kümme aastat ülisportlane olnud ja inimesi vaimustanud. Üliinimene. Muskulatuur kui anatoomiaatlaste fantasy. Nojah, mitte siis enam anatoomia fantasy, laboris on seda füüsiliselt võimalik meisterdada. Ostap hüppab, jookseb ja kargab nagu eikeegi kunagi varem. Ja ta on vastupidav. Olümpiamängude kangelane, edukas reklaaminägu.

Ent Ostap kutsutakse ühtäkki sinna laborisse, kus ta toodeti. Ta doktor-insener ja mehevõimete testija) teavitab, et Ostapi keha pole igavene, ta kehasüsteemid annavad järele, ja kõige rohkem kaks aastat saab ta veel hüpata ja karata. Veel hullem, doktori uus abiline on saanud jälile Ostapi tegemise saladusele, ja müüs selle info skandaalinäljas meediale. Ostap on õige nördinud, tema ometi ootab 2036. aasta Accra olümpiamänge, mitte kuulsuse enneaegset lahtumist.

Ühesõnaga, selline vähe suvaline lugu, tugitoolisportlasena ei ütleks, et see ühiskonnakriitiline hoiatusstsenaarium eriliselt muljet avaldaks. Ulmespordist olen sel aastal kaht teksti lugenud, Beukesi tekst on parem ja Nagata oma vast nõrgem. Jajah, arvata on, et tulevikus disainitakse inimesi paremaks ja ilusamaks, aga sellel võib oma hind olla. Noh, ehk mõne aja möödudes see hind enam nii hirmutav pole.

“Ostap felt the nodes like he hadn't since the surgeries, felt the pulse of them deep in flesh. He felt the composite wrapping his spine, the membranes skimming under his skin, the fish-scale vents on his back and shoulders and neck. He felt the thrumming power, but now like a venom sack set to burst.” (lk 479)

Lauren Beukes – Slipping (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Sarnaselt Egani looga paigutub see tekst lähitulevikku, omamoodi need kaks juttu täiendavad üksteist. Kui läänemaades on glamuurne tehnoelu, siis arengumaad on need katselaborid, kus kõige uuemaid ja eksperimentaalsemaid tehnikaid katsetatakse inimeste peal. Beukesi loos on vaatluse all inimkeha paremaks tuunimine.

Loo peategelaseks on Lõuna-Aafrika tüdruk Pearl, kes osaleb modifitseeritud inimeste võistlusel Pakistanis. Pigem on võistluse puhul tegemist demonstratsiooniga meditsiini, farmaatsia ja militaariaga seotud firmadele – milliseid inimkehade töötlusi oleks võimalik arendusse võtta, et siis midagi kasumlikku toota. Nii osalevad võistlusel neiud, kes on... tavalisest inimesest üpris erinevad.

“She is aware of the other runners as warm, straining shapes in the periphery. Tomislav has made her study the way they run. Charlotte Grange, grunting and loping, using the exo-suit arms to dig into the ground like an ape; Anna Murad with her robotics wet-wired into her nerves; Oluchi Eze with her sculpted tail and her delicate bone, like a dinosaur bird. And in lane five, farthest away from her, Siska Rachman with her face perfectly calm and empty and her eyes locked on the finish line, two kilometers away. A dead girl remote-controlled by a quadriplegic in a hospital bed. That is the problem with the famous Siska Rachman. She wins a lot, but there is network lag time.” (lk 26)

Pearl on õnnetuses jalad kaotanud, ning seeasemel on tal nüüd... teistsugused jäsemed. Aga mitte ainult, ka siseelundid on tuunitud ja asendatud jms. Arengumaadest pärit kondisaagijad ja asjaajajad, kes on Pearli selliseks ehitanud, on päris kindlad, et nad on loonud päris töökindla versiooni, mida võiks ehk lääne firmadelegi maha müüa. Tüdruk unistab, et kui ta modifitseeringud on edukad, saaks ta pere materiaalselt kindlustatud... ja võiks avada sünnikoha neidudele toetuskeskusi jne. Ent võistlusel osalev konkurent Siska jagab Pearlile karmi tõde ta võimalikust edukast tulevikust.

Eks selline pooleldi emotsionaalne lugu ole, ent sellest hoolimata kuidagi... mõtlemapanev nägemus tulevikust ja ekspluateerimisest ja eetikast. Et siis, inimkatsed parema tuleviku nimel?

Linda Nagata – Attitude (Reach for Infinity, 2014)

Nagu eelmine lugu, nii on ka see võrdlemisi lihtne ulmelugu, mis käsitleb tulevikusporti (muidugi mitte ainult), kus esinevad samad probleemid mis praegu – see peab tootma omanikele raha. Ja ühtlasi aitama rahastada Maa naabruses tiirlevat eksperimentaalset kosmosejaama, kus see lugu aset leiab (tegemist ikkagi ulmeantoloogiaga). Nimelt on ehitatud suur kosmosejaam, mis peab end ise ülal pidama – et selleks raha saada, toimuvad seal Attitude nimelise mängu võistlused.

Attitude on selline mäng, mis toimub nullgravitatsioonis ja ehk meenutab Rowlingu lendluudpalli, aga ehk eksin. Tegemist vägagi põneva (ja uue) alaga, mille reitingud on Maal igati tipus – tänu millele on võimalik seda kosmosejaama finantseerida ja ehitada. Mängijaks saada on muidugi iga maalase unistus, ent selleks tuleb vastata nõudmistele jne. Erinevus praeguste tippsportlastega on selles, et Attitude'i mängijad peavad ühtlasi töötama selle kosmosejaama jaoks – ehk siis muidu on tavatöölised, aga mängupäeval on maalaste meelelahutajateks.

Loo konflikt siis selles, et finaalseeria kuuendas mängus avastab kangelanna, et vastaste staar on... nö dopingut saanud, ta liigub kiiremini kui lubatud (kehalised modifitseeringud on teatud piirini lubatud; lihtsalt kui seda piiri ületada, siis hiljem on tervis korralikult tuksis), mille tulemusena see staar veab oma võistkonna võiduni ja järgnema peab nüüd otsustav, seitsmes finaalmäng. Kangelanna kaebab peale mängu spordiliiga juhtkonnale, kuid ta kaebus summutatakse – liigal ei tohi sellist pettuse plekki olla, see mõjub imidžile halvasti. Kangelanna hakkab seejärel mõtlema, et kas juhtkond (ehk kosmosejaama omanik) ikka lähtub sportlikust vaimust või on siin midagi... kahtlast; kas edukuse nimel tehakse mahhinatsioone, et mängu vaatajatele edukamalt müüa. Noh, ei hakka vastuseid paljastama.

Nagu öeldud, pole lugu just suurem vaimustuselamus. Saab natuke aimu, millised võiksid olla tulevikus ühiskondlikud suhted (võrdõiguslikkus, samasooliste abielud), mis üldiselt pea sama mehhanismidega mis praegu. On selline võrdlemisi keskpärane lugu, mille lugemata jätmine ei põhjusta kelleski suuremaid intellektuaalseid või esteetilisi vajakajäämiseid.

Lühike võõrkeelne arvamus.

Tiit Karuks – 101 Eesti spordilugu (2011)

Kui plaatide ja raamatute väljaanded keskendusid konkreetselt... plaatidele ja raamatutele, siis see spordilugude kogumik räägib nii sportlastest, saavutustest, institutsioonidest kui rajatistest – ehk siis tõepoolest spordiga seostuvad lood. Umbes 40% valikust on II maailmasõja eelsest ajast, mis on vähemalt mulle enamvähem tume maa. Paistab, et Karuksile pani vere vemmeldama taasiseseisvumisega seotu ja eelkõige EOK taastamine. Huvitav, et Jüri Tammest ja mõnest teisest kergejõustiklasest (või üleüldse judokatest ja vehklejatest?) pole suurt midagi (või siis nö muulastest). Karuks on üsna ajakajaline ja jätab mõnedki retoorilised hüüatused 2011. aasta seisuga õhku rippuma – mis vast kümne aasta pärast mõnele võimalikule lugejale ehk natuke krüptilised. Karuks kasutab intervjuusid ja tsiteerimisi päris tihedalt, mis sellevõrra vähendab teksti esseelikumat poolt ja sellest on kahju.

postimees

õhtuleht

Nick Hornby – Fever Pitch (2000)

Hornby on kirjutanud raamatu sellest, kuidas ta lapsest peale Arsenali fännab ja kuidas see ta elule mõjub. Lapsepõlvemälestuste rekonstrueerimine on päris naljakas, kõik need arutlused, mis autori arvates tol ajal need Arsenali šokid temas põhjustasid ja kuidas see kõike muutis. Aga jutt pole vaid autorist endast, vaid ta vaatleb laiemalt, et mis üleüldse on see psühhoos nimega jalgpall, mis mõjutab laiu masse. Ehk siis siiras ja kriitiline ood jalgpalli fenomenile üleüldse.

Huvitav, mida Hornby arvab Wengerist? Vastupidiselt raamatus kirjeldatud “antijalgpalli” harrastavale Arsenalile (keda kõik peale fännide vihkasid, ei mingit glamuuri ega mänguilu), mängitakse nüüd justkui ilusat jalgpalli ja inglise pallureid on seal pea minimaalselt; kuigi jah, tulemusi suurt pole – mis ei mõju just üllatavalt peale Hornby okkalise kaasaelamise lugemist. Et raamat lõpeb 1992. aastaga, siis väga suur osa mainitud nimedest on mulle tundmatud (oh neid kaheksakümnendate Inglise liiga ülekandeid Soome telekast – ja seda muidugi mustvalgest telekast nähtuna).

Et siis selline raamat. Jalgpall ja elumured, need käivad koos kahekesi.

“Sport and life, especially the arty life, are not exactly analogous. One of the great things about sport is its cruel clarity: there is no such thing, for example, as a bad one-hundred-metre runner, or a hopeless centre-half who got lucky; in sport, you get found out. Nor is there such a thing as an unknown genius striker starving in a garret somewhere, because the scouting system is foolproof. (Everyone gets watched.) There are, however, plenty of bad actors or musicians or writers making a decent living, people who happened to be in the right place at the right time, or knew the right people, or whose talents have been misunderstood or overestimated.” (lk 201)

Andres Must – Kuldne karikas. Jalgpalli MM läbi aegade (2010)

“Jugoslaavlasi saatis ebaõnn juba enne kohtumise algust: nende poolkaitsja Rajko Mitic lõi staadionile sisenedes pea vastu betoonmüüri ning kuna uelslasest kohtunik Benjamin Griffiths keeldus mängu algust edasi lükkamast, pääses Mitic ravi saanuna väljakule alles kümme minutit pärast avavilet. Selleks ajaks oli aga Ademir Brasiilia juba juhtima viinud.” (lk 58)

Jalgpalliraamatuid on pisut varemgi loetud, käesolev on siiski ülekaalukalt toekaim. Niisiis, selmet netis klõbistada või võõrkeelseid raamatuid lapata, on nüüd siis hulk jalgpalliajalugu eesti keelde raamistatud, võhikule või jalgpallikaugele inimesele on siin paras ports infot (alati saab netist juurde otsida!), mida on püütud esitada võimalikult lugejasõbralikult. Mõnus öökapiraamat, esimeste MMide kohta käiv klatš on ikka vinge lugemine. Päris ootamatult selgus, et vahetused võeti jalgpallis käiku suhteliselt hiljuti, ikka hullud raudmehed pidid ennevanasti jalgpallurid olema (no muidugi, tempo teine jms, aga siiski). Kiiduväärt, et raamatu lõpus on nimeregister ja kasutatud kirjanduse nimekiri. Ja kahju, et kasvõi ühe lausega ei avatud seda, et mille paganama pärast Eesti ja Põhjamaad 1928.a. Maailmameistrikate vastu sõdisid (lk 8). Igal juhul, huvitav näha, kui kaua kehtib Musti jalgpallilugu.

“Ometi olid ka Saldanhal omad veidrused. Kuigi ta lubas hoolealustel juua iga päev paar õlut ega keelanud neil ka treeninglaagrite ajal naistega läbikäimist, pani ta mängijatele südamele – nädalas ei tohi intiimsuhteid luua rohkem kui ühe naisega. Ta põhjendas nõudmist sellega, et partnerite sage vahetamine mõjub halvasti sportlase psüühikale! Kord patustas selle reegli vastu üks väravavahtidest. “Läksin mängija juurde ja ütlesin: “Kuule tõbras, topeltnängija, kas sa ei saanud reeglitest aru?” Tema vastas, et tüdruk oli ilus. Nõustusin: neiu oli tõesti ilus, kuid autoriteedi säilitamiseks pidin väravavahti karistama – ma konfiskeerisin tüdruku.”” (lk 149)

päevaleht

Rein Vahisalu – Pikk tribling Londonist Pariisi (1998)

Vinge, et härra doktor tore on. Tõesõna. Selline mõnus vana kooli lähenemine jalgpalli maailmameistrivõistluste parimatele hetkedele, dr Vahisalu top25 ajavahemikust 1966-1998. Mõnus austusavaldus jalgpallile, tegu pole just analüütilise tekstiga, aga hingesoojus on see, mis loeb. Sellistel raamatutel pole Eestis just turgu, aga ülitore oleks veel ja veel selliseid isiklikke ülevaateid lugeda, nii jalg- kui korvpallist (ahjaa, hetkel tehakse mingit “Eesti101” sarja, aga no vaevalt sealt midagi ligilähedast ilmub) – aga ei, pakutakse heal juhul tõlkeeduelulugusid. Jalgpallikommentaatorid Koort ja Järvela, paluks paberile trükituna Eesti meistrikate isiklikku ülevaadet.

Vahisalule võiks ehk ette heita seda, et liialt üldiselt heietab, võiks ikka järjekindlamalt mainida, kes värava lõi vms – nagu näiteks 1986. aasta finaal, löödi otsustav 3:2 värav, aga kes (lk 37)? (Mitte et seda raske oleks järele vaadata.) Mõned autoripoolsed fantaasiahetked jäävad sutt fantastiliseks. Aga mis siis.

Mõned isiklikud uitmälestused. Raamat algab 1966. aasta tiitlivõistlusega, millest Hololei kirjutanud päris toreda raamatu (ainus sellelaadne eesti autorilt?). Lapsepõlves lugesin raamatut Pelest ja seepeale alati Brasiiliale pöialt hoidnud, kuigi jah, tuleb tunnistada, et tegemist pole just kõige fairplaylikuma meeskonnaga. Esimesed mingidki enda mälestused on 1986. aastast, aga selgemad ikka 1990. aastast – ühel hetkel sai oldud spordilaagris ning seal sai vahest mänge teiste lapssportlastega vahitud (millegipärast on meeles, et samuti kuulasin taskuraadiost öörahu ajal Kameruni võitu kellegi – Kolumbia? - üle, vist itaalia keeles). Ja enne spordilaagrit sai telekast lindistatud audiokassetile soomlaste ülekannet nt Saudi-Araabia mängu kohta (ei tea miks, ju meeldis emotsionaalsus? Või lihtsalt mingi ajuvaba hetke? Kahju, et lindistust alles pole). Ja 1990. aasta finaal jäi endalegi meelde kui üks paha nüridus.

Mihkel Tiks – Korvpalliromaan (1985)

“Talvel elasin suveräänse isiksuse vaimselt rikast elu. Õppisin filosoofia ajalugu, nokitsesin diplomitöö kallal, sooritasin ajakirjanikupraktika ajalehetoimetuses. “Kalev” esines vahelduva eduga. Muretsesin endale toatuhvlid ning televiisori, tugitool oli mul juba varem.” (lk 122)

Eesmärk oli teksti lugeda kui lihtsalt kirjandusteost – võimalikke prototüüpe pole mängimas näinud ja ehk vaid aimamisi ühendaks mõned niidid (enda Kalevi mälestused algavad kuskilt 80. aastate teisest poolest). Carte blanche, niipalju kui võimalik. Sest korvpall on vahva.

Kas see seatud eesmärk õnnestus, kas oli võimalik lugeda kui lihtsalt kirjandusteost? Mitte eriti. Eks raamatul endal ole oma ajalooline taak seljas, isegi mäletan neid jutte et vaat kus on kõmuline raamat jne. Ikka proovisin lugedes mõelda, et kas see on see ja too on too. Oma osa on selleski, et tegemist pole just kirjanduslikult eriliselt särava tekstiga, suht tuim olmeromaanlik tagumine (ääretult lõbus sellelaadne tekst on näiteks Männise “Heinatants”). Asjaosalised (või kes seda aega hästi mäletavad) teavad kindlasti palju paremini, mis on selles romaanis fiktsioon ja mis võimalik tõepärane mälestus (aegajalt mainitakse tekstis tolleaegse päeviku kasutamist, või siis lihtsalt laused nagu “kui ma nüüd õigesti mäletan” jms – ma ei taha hästi uskuda, et Tiksi puhul võiks rääkida mingist avangardsest tekstist, kus kasutatakse eriti kavalaid narratiivseid nippe jne fiktsiooni loomiseks).

Iseenesest on valusalt huvitav lugeda “Kalevi” allakäigust, ja selles seisnebki raamatu suurim väärtus. See raamat on arvatavasti pea kohustuslik igal eesti korvpallihuvilisele. Ei ole esimene ega viimane inimene, kes tõdeb autori veidrust – korvpallur, kes on filoloog (või vastupidi). See loob mõneti teistsuguse õhustiku kui “tavalises spordiromaanis” - autor püüabki võimalikult ilukirjanduslikult väljenduda (selles küll suuresti õnnestumata; nt mu arust on mõttetu parasiteerimine tekstis esinevate antiiktsitaatidega), püüab peategelast esitada eelkõige kui inimest, mitte omaaegset tuntud sportlast (huvitav tõesti, kuidas tegevsportlased seda raamatut lahkaksid?); julgeb näidata peategelase nõrkusi ja vigasid (kes küll oleks nõus avalikult neid tunnistama?). Mõneti see raamat tundubki kui omamoodi vabandusena või selgitusena või enese puhtaks pesemisena.

“Loomulikult kolis ka Helena inkognito minu juurde. Püüdlikult konspiratsiooni eest hoolt kandes elasime seal pahaaimamatult kevadeni, kuni Helena ühel päeval teatas, et ootab last. Ega kavatsegi midagi ette võtta, otsustagu mina kuidas tahes. Pärast lühikest ägedat siseheitlust otsustasin abielluda, sest igal juhul vältimatud kaotused tundusid niiviisi siiski väiksemad.” (lk 89)

Tore on lugeda Itaalia kultuuriprogrammiks ettevalmistumisest, Kalev Ruus kui tubli kultuurne turist (kes ühtlasi mängib korvpalli). Tagakaanel huvitav pilt Tiksist, kes nagu osaleks Eesti-USA korvpallikohtumises, raamatus pole sellest sõnagi.
Mõneti vastuoluliselt kujutab Tiks minategelase eraelu – algul räägib Tartu elust ja oma kallist Helenast, mingi hetk abiellutakse ja saadakse laps, mingi hetk saab teada perekondlikest probleemidest (ja mis seal Itaalias mulatitariga täpselt juhtus?), mingi hetk on lihtsalt vaikus, ja raamatu lõpus selgub, et pereelu ikka kenasti korras. Noh nojah, ega see tegelikult probleemiks ole, lihtsalt lugemisel jäi veider mulje kui pere kadus tekstist.

Naljakas, kuidas aeg on muutunud – raamatu algul peetakse 27. aastast Rellit juba veteranmängijaks (mänguvormi langus jne), kui tänapäeval peetakse korvpalluri tippeaks 25-30 eluaastaid (tegelikult raamatus ka hiljem mainitakse seda), ja aktiivne mängijakarjäär lõppeb üldiselt kolmekümnendate teises pooles (tagakaanelt saab teada, et Tiks lõpetas näiteks 31. aastaselt). Vaat mis parem meditsiin ja treeningmetoodika ja varustus tähendab.

“Hüppasin edasi, ise mõeldes, et kui mina kah üle üheksa meetri hoota kolmikut hüppaksin ja sadat meetrit üksteist null jookseksin nagu Jürgenson, siis võiks ka minu võimlemine koosneda kahest kükist, ühest peeretusest ja kuseleminekust.” (lk 12)

Tiksi treeninglaagrite kirjeldustega meenusid ka mõned enda treeninglaagrite mälestused, seal oli muidugi meeste asemel tegemist laste ja noorukitega. Need jubedada jooksutreeningud on vist unustamatud, need olid ikka hullult nüristavad (kas on korvpallitreeningutel igavamat tegevust kui jooksmine ja sörkimine?). Kannatuste tipp oli nn Vatla jooks – ketsid jalga ja kruusateel jooksmine Vatla asulani ja tagasi, ükskõik mis ilmaga. Lihtsalt räme tühjaksjooksmine, mille pidid läbi elama ja kõik, peaasi, et kõige viimaste hulgas ei ole. Teine koledus oli pikad sprindid üle jalgpalliväljaku. Cooperi test oli vähemalt selge ja lihtne – 12 minutit kannatust ja ongi kõik. Hea küll, see kõik ei puutu üldse raamatusse.