Eesti ulmepõldu äestab üks uus
autor, kes on kirjutanud üsna krüptilise mõttega hoiatusjutu, aga
millest just täpselt hoiatus seisneb, ei oskagi hetkel öelda. Ehk
on tegemist nö siseringi tekstiga, mis asjasse pühendamatule jääbki
arusaamatuks? Võimalik, kes teab. Igal juhul, lugu saab lööva
sissejuhatuse II peatüki algul:
“On aasta 2030 ning Eestit valitsevad sotsiaaldemokraadid. Kogu suurem elamine on koondunud pealinna ja maaelu on väljasurnud. Eestlus, kui selline, on kadunud, ainult emakeel kõlab veel üksikute suust.” (lk 5)
Tõepoolest, järgnevas tekstis avaneb
inimtühi Eesti, mille maanteid kasutatakse transiidiks või
turismiks. Aga mitte ainult – ühtlasi tegutseb kuskil täpsustamata
kohas uuspaganlik inimohverdamist harrastav Kuu kummardajate kultus,
kus tegutsevad imekaunid naised. Nad on võrku püüdnud Roberti, kes
saab vabaks tingimusel, et mees toob ohverdamiseks enda asemele
kellegi teise patuse. Et sotsiaaldemokraadid on seadusliku korra
lodevaks lasknud ning karistused pea sümboolseks muutnud, on Eestis
kurjategijaid küllaga. Robert asub võimaliku inimohvri, vägistaja
Toomasega tagasiteele sektinaiste juurde. Toomas tahab loobuda
senisest halvast elust ning alustada puhta lehena:
“Robert tõdeb, et sõber on tal närvi minemas ja ta aeglustab auto kiirust. “Vaata, asi on nüüd nii, et seal ootab sind üllatus, mõistad?” ütleb Robi, “Seal on nudistide laager paljaste naistega, vähemalt nii mulle räägiti.” Toomast rõõmustab see, sest ta pole viimasest kinnipidamisest politsei poolt kellegagi maganud. Ometi on tal suured plaanid. Ta loodab, et leiab nüüd kellegi, kellega saab uut elu alustada. “Nemad ei tea minu pattudest midagi,” ütleb ta oma semule.” (lk 14)
Kuid Toomas kahtlustab, et kõik pole
korras – teel võimalike nudistide juurde kukub sõidu ajal auto
kapotile poodud neiu (mehed panevad laiba pakiruumi), inimtühja
väikelinna kirikus näeb mees kummalist kirjutist (mehenimed &
kuufaasid!), ja üleüldse... mis toimub? Lõpuks jõutakse öisesse
randa, eemal on näha saarekest, kus kutsuv lõkkekuma. Nad leiavad
paadi, võtavad pakiruumist laiba ja hakkavad saarele sõudma... Ja
oh õudust, mis juhtuma hakkab...
“Naine vaatab Toomasele silma, tappev vaikus, kestab veel mõne hetke. “Ütle, miks sinusugune kena neiu sellise asjaga tegeleb?” küsib Toomas oma viimaste sõnadega, ise rögisedes. Juhiks peetav näitsik tõmbab tikust tuld. “Bensiin,” mõtiskleb ohver, “siin on tugev bensiini lehk, milles ma ka ilmselt laman.” Paari sekundi möödudes on Toomase keha leekides. Ta karjub hingematvalt ning palub veel jumalat.” (lk 24)
Hea küll, ei ole siin kirjeldanud
kõike raamatukeses juhtuvat, las siis midagi jääb... varjatuks.
Raamat lõppeb autoripoolse tõdemusega, et olge ettevaatlikud.
Naised? Täiskuu? Sotsiaaldemokraadid? Ma ei julge arvata, mille eest
autor õieti hoiatab; aga tõepoolest, tuleb olla ettevaatlik.
Teksti keelelist poolt võinuks ehk
väheke kohendada, aga eks see ole maitse asi. Peatükkide
numeratsioon on tähenärijalikult võttes natuke nihu, kui VI
peatükile järgneb korraga XII ja XIII (samas sisuliselt nagu auku
pole, kõik järgneb ühtse joruna). Kuid jällegi, kui autor on
tahtnud teksti nii esitada, siis see on tema enda asi.
