Ondjaki - VanaemaÜheksa ja soveti saladus (2024)

 

Taas üks huvitav näide Aafrika kontinendilt, seekord siis pilguheit 1980. aastate Angola linnalaste värvikasse maailma - mis on veidi erinev Parkesi loodud Ghana täiskasvanute elust linnas ja maal; vast oleks mingit hingesugulust Cosici Belgradi hullu hõimuga (nojah, mitte just väga, aga natuke ikka).

Ja see tollane kodusõjaaegne Angola (pealinna Luandat otsene sõjategevus küll ei puuduta), kus siis püütakse üles kasvatada sotsialistlikku Angolat, seda siis Kuuba ja Nõukogude Liidu abiga. Aga sama tugevalt on seal Portugali koloniaalpärand (hõime ühendav riigikeel on portugali keel), millest tekib omamoodi side Lõuna-Euroopa ja Brasiilia kultuuriga - laste peas on ühtaegu segi kohalike hõimude traditsioonid, nõukogulik retoorika, brasiilia seebiseriaalid kui ka itaalia seiklusfilmid; sellest tekib omamoodi mõistete ja loosungite paabel.

Ja see mausoleum ehitus kadunud presidendi põrmu säilitamiseks (erinevalt Leninist oleks see raketilaadne ehitus), mida tehakse nõukogude spetsialistide ja sõjaväe juhendamisel. Kodusõjaaegne elu on küll niru (aga eks see on lihtinimesele koguaeg niru), kuid pompöösne ehitus peab kerkima. Ainult et ehitise ja ookeaniranna vahele jääb elurajoon ning ekspertidel on kavas see puhtaks lükata. Nii kuuba kui nõukogude spetsialistidel on kohalikega läbisaamine üsna hea, aga ega nemadki kavatse sellele arhitektuurinüansi teostamisele vastu hakata. Kuid romaani peategelane ja ta sõbral tekib itaalia märulifilmidest inspireerituna plaan, kuidas seda ehitist saboteerida …

Nagu öeldud, eks Parkesi romaaniga saaks võrrelda, kuid see oleks vast lihtsustav. Kui Ghanas toimub tegevus tänapäevases pealinnas ja metsakülas (peategelane on pealegi välismaal kõrgharitud spetsialist), siis siin on tegu Luanda lähimineviku slummieluga, pealegi nähtuna läbi lapse silmade; ning muidugi see nõukoguliku süsteemi kohtumine Angola reaalsusega. 

Tekst ise on mõnuga loetav pillerkaar, viis kuidas lapsed suhtlevad omavahel, oma kogukonnas ning välismaa spetsialistidega. Taustal on kodusõda, kuskil eemal (küllap vahetumas läheduses poleks lapsepõlv nii lustlik kui ka korrapärane), kõige hullem karistus näibki olevat, et tegude eest saadetakse sind rindele.

Ja need loosungeid ja roppusi lõugavad papagoid, eksole.

““Selle asemel, et lilled aeda istutada, toovad inimesed need surnuaiale, kus need enam kellelegi korda ei lähe.”

“Vanaema, kas sulle siis ei meeldi lilled?”

“Meeldivad küll, pojake, aga mulle meeldib neid vaadata aedades, tänaval, kus need annavad elule värvi. Surm on täiesti värvitu, pojake.”” (lk 60)

Kuidas kaitsta end massilise hävituse relvade eest (1964)

Massihävitusrelvadega teatavasti nalja pole, seepärast on lohutav ning ka julgustav teada, kuidas on võimalik üle elada tuuma-, keemia- ja bakterioloogilise relvade rünnakud. Tuleb minna varjendisse ja seejärel tsiviilkaitseorganid aitavad korda luua. Muidugi, kui sa pole söestunud ja muul viisil viga saanud. Aga seda juhtub pigem siis, kui sa ei ole seda raamatut lugenud.

„Varjamata inimesed võivad valguskiirguse tagajärjel söestuda, jääda pimedaks ja saada põletushaavu katmata kehaosadele.“ (lk 5)

„Naha kaitseks kasutage vihmakeepe, kummeeritud riidest mantleid, polüetüleenist ja teistest materjalidest valmistatud riideesemeid, jalgade kaitseks – kummibotikuid, saapaid, vilte ja tavalisi jalanõusid kalossidega.“ (lk 10)

„Varjest, mille väljapääsud on kinni varisenud ja purustatud, võib välja pääseda peaaegu alati: tuleb avada uks ja lammutada varemed seestpoolt.“ (lk 18)

Kristjan Sander “Valguse nimel”. Fantaasia (2003).

Sel meile tuttavlikul lombakil ja vildakil ärakorraldatusel koos kuulekusnõudega on jätkuvalt võime pakkuda ainest omalaadsele idabloki roostenukrusele. Planeetki on selline vihmane ja ududest läbi-imbunud, justkui üdini trööstitu, ent samas võimaldab see kõik ka justkui õilsat joomakultuuri (mida sa ärgas hing ajastu ahistavate asjadega ikka peale hakkad, mõnes teises olustikus läheks vaja juba pikemat selgitust ja isiklikumaid tagamaid (lehvitused kõigile traagilise eraeluga ja alailma kohutavaima kurjusega silmitsi seisvaile maailmapäästja-detektiividele)) ning vastupanu pühadust paralleelselt isikliku ellujäämise paratamatu selgrootusega …

Õdusat on siin vähe, kuskil jalus ei tolgenda ühtegi Kaljamit ja keegi ei käi vannis, mis ongi äkki selles mõttes oluline, et kuigi see olustik meenutab teate küll, Strugatskeid, eks, siis kirjutatud on ikka ajal, mil tollest teisest ajast, millest inspiratsioon võetud, on järel kõdu, lagu ja riismed … sissepehkinud katustega silikaattellistest piirivalvurite punkrid, juba enne valmimist hüljatud kolossid, välja torgatud silmadega viiekordsed majad keset metsi, noored kased katusel … Mulle tundub, et seda kõike on siia ja nii mõndagi teise sama autori teksti üksjagu sisse imbunud. Tõe huvides tuleb muidugi tunnistada, et pisut (retro)lohutust sigarettide, hapukurgi ja kange musta tee ning kamraadluse näol siiski jagatakse ja nii lõppkokkuvõttes ju nagu läheks ikka hästi … vähemalt nende vahetumate ohtudega.

Sellises maailmas ja ühel võõral planeedil on siis atmosfääris miskit, mis võiks olla kas keemiliselt struktuurilt või siis mõjultki suguluses hallutsinogeense gaasiga Longstead 42, mis Tont nr 5 nimelisel taevakehal suurt pahandust põhjustas. (Päris nii lõbusaks kui Lillatriibulise õgardi seltsis küll ei lähe). Ehk siis natuke ka mõlgutusi metropoli suhetest koloniaalperifeeriatega (või äkki Moskva suhetest ekvenkidega või midagi sellist) ning põhimõtteliselt saigi kompott valmis.

Oleks ainult tahtnud pikemalt, põhjalikumalt ja laiema haarde või suurema sügavusega helpida. Isiklike ja kollektiivsete huvide teemalist suppi. Strugatskilik vaib ja Kristjansanderlik jutustusoskus kruvib paratamatult üles ootusi, mida lihtsalt hea puänt ja leidlik idee enam lõpuni ei rahulda.