Toomas Jürgens - Taevane naljamäng (Looming 6, 2023)

 

Sarnane tekst Voolaidiga ehk siis senituntud maailmakord saab ühe vägeva tõuke. Kui aga Voolaid andis justkui igati positiivse sündmustejada, siis see tekst kisub kiiresti õige süngeks ja lõpuks päris apokalüptiliseks.

Peipsiäärest pärit Valdurit tabab Tartus bussi oodates ootamatu päikeselajatus, mille järel hakkab temast välja tungima üks vägev viisijupp. Mees joriseb omaette ning seda kuuleb üks suunamudija-neiu, kellele iseenesest mõjub selline vanamees pelutavalt, aga see viisijupp … see jääb kummitama. Kuniks ta oma kanali jälgijatelt küsib auhinnamängus, mis viisiga võiks tegu olla.

Tulemuseks on vaidlus, mis valgub Eestist välja ja võtab õige konfliktse vormi. Valdur aga samal ajal lõub oma Peipsiääre kodus  küttepuid ega tea midagi sellest hukatusest, mis maailma tabanud.

Eks mingi hetk võiks tekkida paralleel Cartarescu looga “Arhitekt”, kus siis samuti muusika muudab maailma, aga põgusaks see kokkupuude jääb. Tõlgenduse asi, miks ja kust selline viisijupp saabus inimeste maailma, tekstist (loetav autori kodulehel) seda nüüd vast otseselt välja ei loe (muidugi, nagu ikka, ehk on see mõnele lugejagrupile igati selge). Teksti vast õnnestunuim osa on selle suunamudija-neiu sisekõne, see on … ärgas.

—

Kui nüüd natuke üldisemat pilti vaadata selle Loomingu numbri proosatekstidest, siis see jaguneb selgelt kaheks - naisautorid (Undusk, Aalmann, Teinfeldt-Grins) kirjutavad tõsisemalt ja mitmekesisemalt, meesautorite (Voolaid, Jürgens) lood on selline meelelahutuslik ulmehõnguline jutukirjandus. Ka maikuu Loomingus oli hea proosa roll kindlalt naisautorite käes (Luuk, Kangro, Taavet). Mis on vaid tore!

Han Song - The Wheel of Samsara (The Best of World SF 1, 2022)

 

Tõeline teaduslik fantastika ehk mis on see elu maailmakõiksuses ja kus see küll peituda võiks. Näiteks Tiibeti kloostris.

Lugu ise on … võiks öelda, et hiinalik. Et vanemat või tähtsamat isikut tuleb austada, isegi kui see korraldab lolluseid. Või et tähtis inimene võib endale lubada peaaegu kõike; või noh, omal moel on see ka ehk postkolonialistlik teema, kuivõrd Tähtis Asjapulk on Marsilt, kes tuleb mingile sinisele planeedile nimega Maa uurima seda Tiibeti kloosrtimüsteeriumi. Igal juhul, selline ennasttäis suhtumine käivitab üsna ootamatu Suure Paugu.

Mingil moel ehk selline klassikaline ideeulme, kus siis mängitakse läbi intrigeerivaid hüpoteese: äkki tõesti võib seebimullis asuda omaette universum - või äkki meie eksisteerime niisuguse seebimullina kuskil hiiglaslikus süsteemis jne jms. Omal moel löövavõitu tekst; ühtlasi olevat see mingil moel versioon Arthur C. Clarke’i jutust “The Nine Billion Names of God” (mida ma küll pole senini lugenud).

Kir Bulõtšov - Rajoonivõistlused doominos (Munk maailma äärel, 2009)

 

Loole lisatud daatumi (1987) järgi võiks eeldada, et tegu oleks justkui Tšernobõli õnnetuse järellaines ilmunud tekstiga: Veliki Gusljari linna tabavad maailma teises otsas toimunud tuumasõja järel erinevad kliima- ja tektoonilised katastroofid, aga … rajoonivõistlused doominos peavad igal juhul toimuma, sest seekord on korraldajate arvates just neil head võimalused võita konkurente rajooni teistest linnakestest. Aga noh, maailma hävingut ei saa muidugi lõputult vältida.

Muidugi, Tšernobõl oli vaid üks (kuid kõige käegakatsutavam) tollaste tuumaajastu paine, ka ise mäletan algkoolist, kuidas koolis toimusid õppused tuumaplahvatuse üleelamiseks ja mis kasu võiks sel puhul olla marlist maskidel (juhul muidugi, kui sa korralikult peitusid varjendisse … või kasvõi kükitasid aknaaluses ega pistnud nina väljapoole - sest noh, kõikehävitav lööklaine, eksole). Autor keerab tekstiga muidugi tõhusalt vinti üle … ikka palju hullemalt kui näiteks tekstiga, milles tähistati Oktoobrirevolutsiooni 50. juubelit (ilmunud kogumikus, kus veel üks Gusljari tekst tõlgitud). Ja no eksole see nõukogude eluolu.

ulmekirjanduse baas

Neil Gaiman - Me teeme teile hulgihinna (Suits ja peeglid, 2021)

 

Kui varem olen ehk siunanud Gaimani varasemaid lugusid, siis see tekst on nooruslikult lõbus lõõp väikekodanluse teemal ehk lugu mehest, kes armastab sooduspakkumisi ning kes pruudi petmise pärast otsib eriti soodsat diili pruudile kättemaksmiseks. Ainult et …

Leitud kahjurihävitamise firma pakubki eriti soodsaid palgamõrvasid. Kaks ühe hinnaga … või kümme elu ühe hinnaga … või tuhat ühe hinnaga.  Sest noh, hulgi hävitada on lihtsam kui ühekaupa. Sellised sooduspakkumised panevad tellijal vere kihelema! Ja kui ta veel avastab, et üks ta hõimlane on kuningasooga kaugelt seotud …

Et siis toredalt süüdimatu lõõp armsate kuningriigikaaslaste üle.

“On sõnad, mis teevad inimestega kummalisi asju, sõnad, mida kuuldes löövad näod rõõmust, elevusest või kirest õhetama. Looduslik võib olla üks neist, esoteeriline on teine. Hulgihind

mõjus Peterile. Ta naaldus tooli seljatoele. “Rääkige mulle sellest,” lausus ta kogenud ostja sisseharjunud enesekindlusega.

“Hea küll, härra,” vastas Kemble ja lubas endale põgusa naerukõhina. “Ma võin teile kaubelda nende käest hulgihinna, seitseteist viiskümmend inimene, kõigile sihtmärkidele alates esimesest viiekümnest, või siis kümnekas igaühe eest alates kahesajandast.”

“Ja ma oletan, et hind langeb viieka peale, kui ma tahan tuhandest lahti saada?”

“Oi ei, härra!” Kemble tundus jahmunud. “Kui me räägime sellistest numbritest, siis saame seda teha hinnaga nael tükist.”

“Üks nael?”

“Täpselt nii. Selle kasumimarginaal pole kuigi kõrge, aga käibekasv ja produktiivsus õigustavad seda enam kui küll.” (lk 184)

ulmekirjanduse baas

Neil Gaiman - Kõigest jälle maailma lõpp (Suits ja peeglid, 2021)

 

Tagasi Cthulhu teemasse, seekord segatuna Zelazny “Üksildase oktoobriöö” inspiratsiooniga (omamoodi kahju, et ma ei suuda pidada Zelaznyt huvitavaks autoriks). Talbot tuleb Innsmouthi, et maailmalõppu ära hoida - seda peaks siis tekitama ookeanisügavustes olelev olend, mida selle Innsmouthi jüngrid kutsuksid sobival planeetide seisul hävingut külvama. Talbot … ei soovi seda. Ta on libahunt, kes otsib oma surma, aga noh, surm ärgu olgu miski ookeaniõuduse põhjustatu.

Nojah, igati noir jutt, kõik need viskijoomised ja salapärased kaunitarid ja mustvalged kurjamid. Talbotiga jätkab sellele tekstile järgnev proosapoeem (?) “Rannahunt”, kus siis Talbot lahendab Los Angelesi rannaelu segava ookeaniõuduse saladuse.

ulmekirjanduse baas

George R. R. Martin - A Night at the Tarn House (The Book of Magic, 2018)

Ainus tekst antoloogias, mis on tegelikult ilmunud ühes teises temaatilises antoloogias, aga et tegu on ikkagi sellise superstaarautoriga, siis on kõlblik seda uuesti avaldada. Minu mäletamist mööda pole ma lugenud ühtki teksti Jack Vance’i “Sureva Maa” tsüklist, aga kui lähtuda Martini austusavaldusest, võiks see maailm küll loetav olla.

Niisiis, öisesse kõrtsi satub kokku kõiksugu rändajaid ja seklejaid, kel on üsna erinevaid põhjuseid just seal peatumiseks. Aga et planeet on suremas (nagu selgub, võlurite tõttu), siis valitseb kogunenutel üsna valdav minnalaskmismeeleolu ning seetõttu on võimalik muidu vaenulike jõudude vahel üsna lähedane kokkupuude. Mille tagajärjeks on siis, et sõbralikult naha üle kõrvade tõmbamisest sünnib verine arveteõiendamine, millest eluga väljub see, kel on kõige suurem elutahe selles väljasurevas maailmas.

Nagu öeldud, pole ma tuttav Vance’i loomega, ja seetõttu ei oska suurt hinnata kõigi nende kummaliste olendite omavahelisi jõuvälja, igal juhul moodustub neist üsna verine maagiakarneval. Omal moel on see justkui must komöödia, kõik need egoistlikud ja blaseerunud võis siis hoopis pühast vihast toituvad tegelased, kes kõik on nüüd ninapidi kokku surutud. Puänt on selline, et jällegi - ehk on see Vance’le iseloomulik, ehk on see Martini ninanips.


ulmekirjanduse baas

Clifford D. Simak “Jumalate valik”. Fantaasia (2017), tlk Jaana Talja.

“Jumalate valik” on tõepoolest ääretult õdus maailmalõpp. Kui olla kunagi mõelnud, et küll oleks tore elada hästi kaua, sajandeid või aastatuhandeid; või unistanud isiklikust maamõisast, koos selle juurde käivate avarate valduste ehk metsade ja põldude, teenijatearmee, raamatukogu, maaligaleriide ja muu taolisega; või mõelnud, et kui saaks kuidagi kogu ökoloogilisele saastamisele ja rüüstamisele piiri peale panna, anda nn loodusrahvastele tagasi nende loomulikud elupaigad ning üldse maakera rahvaarvu otsustavalt tagasi kruttida ja muule elusloodusele rohkem ruumi jätta, siis siit seda kõike leiab.

Kui mõtlema hakata, siis on see raamat omamoodi kummardus aeglustumisele (kui naljakas, aeglustumine kõlab ju nagu vägagi moodne kontsept vastukaaluks meie praeguse eriliselt kiirenenud aja hullumeelsusele, aga tegelikult on vist küll ühiskonna ja tehnoloogia ebaloomuliku tempo üle kurdetud juba aastakümneid, kui mitte -sadu). Ning nii mitmeski mõttes on tegemist praegugi* väga ajakohase raamatuga – majanduslik kasu ja materialism konfliktis tunnetusliku tõega selle osas, mis on hea ja teeb õnnelikuks. Võib-olla, et ehk midagi budistlikkugi on neis tõdemustes, kuhu vastuste otsinguil välja jõutakse.

Muidugi ulmevallas on tihtipeale nii, et suutele küsimustele tulevad käegakatsutavad vastused ning kusagil on ka päriselt olemas kellegi suur ja tugev karvane käsi – justkui kindel ja kõikvõimas vanem, keda lapselikust usust välja kasvanud inimene vahel salaja sisimas taga igatseb (kui tuleks keegi ja kutsuks halvad korrale, kiidaks häid ning seaks kõik joonde). Aga kuidas siis päriselt jääb, kas on iial lootust taastuvatele ürgmetsadele ning rändlindudest mustavale taevale? Sest päriselt ei ole ju võtta ühtki kätt, mis inimliiki oma suva järgi pillutaks, ega telepaatilisi, -portaalseid või muud liiki supervõimeid...

Aga, jah. Kui post-apokalüps, siis sedasorti post-apo oleks võrdlemisi meelepärane (kuigi, rangelt võttes pole tegu maailmalõpuga, lihtsalt inimkonnal on üksjagu ebameeldivusi ja elukorralduse muutusi) – ei ühtki olmemuret, kuid ohtralt loodust, raamatuid ja pisut mõtisklust religioossete küsimuste, planeedi tuleviku ja muu taolise üle.

“Raamatute read katsid kõiki seinu ja neid katkestasid vaid kaks ust ning kolm jõe poole avanevat akent. Kõrgustpidi poolitas ruumi dekoratiivse metallpiirdega rõdu ja raamatute read jätkusid ka rõdult. Ühe ukse kohal seinal oli kell, mis oli jätkanud, nagu ta imestusega tõdes, sajand sajandi järel sekundeid lugedes tiksumist enam kui viis tuhat aastat. Kell näitas 9.15. Huvitav, kui lähedal on see ajale, mida inimesed nii palju aastaid tagasi olid paika sättinud, mõtiskles ta. Jason mõistis, et seda oli võimatu kindlaks teha ja ega sel polnudki tähtsust. Maailma jaoks ei muutuks midagi, kui kellasid üldse olemas ei oleks.” (lk 17)

*st ajal, kus protesteerime lageraiete vastu ja tunnistame liikide väljasuremist jms ja taevarannal kuhjuvad kliimasoojenemise tumedad pilved.

Kuidas kaitsta end massilise hävituse relvade eest (1964)

Massihävitusrelvadega teatavasti nalja pole, seepärast on lohutav ning ka julgustav teada, kuidas on võimalik üle elada tuuma-, keemia- ja bakterioloogilise relvade rünnakud. Tuleb minna varjendisse ja seejärel tsiviilkaitseorganid aitavad korda luua. Muidugi, kui sa pole söestunud ja muul viisil viga saanud. Aga seda juhtub pigem siis, kui sa ei ole seda raamatut lugenud.

„Varjamata inimesed võivad valguskiirguse tagajärjel söestuda, jääda pimedaks ja saada põletushaavu katmata kehaosadele.“ (lk 5)

„Naha kaitseks kasutage vihmakeepe, kummeeritud riidest mantleid, polüetüleenist ja teistest materjalidest valmistatud riideesemeid, jalgade kaitseks – kummibotikuid, saapaid, vilte ja tavalisi jalanõusid kalossidega.“ (lk 10)

„Varjest, mille väljapääsud on kinni varisenud ja purustatud, võib välja pääseda peaaegu alati: tuleb avada uks ja lammutada varemed seestpoolt.“ (lk 18)

Triinu Meres „Kuningate tagasitulek“. Fantaasia (2018).

On öö. Pakane. Lumi.
Toitu on vähe ja seda ei leia metsast, vaid sealt, kus on või on olnud inimesi. Neid, keda linn toidab. Nõnda mõtleb teine inimene. Ja kui ei anta, siis pole muud teed kui võtta. Kuninga jaoks leidub seal, kus on inimesi, samuti toitu. Head, värsket, elusat, sooja. Aga loomulikult pole see kõik ainult öömust ja lumevalge. Miks on kurjus ja võimuga võtmine ning rahaühikuks padrunid? Kas ja kes ulatab, kellele käe? Ja kas annaks muuta viljakaks suveks igavest talve või on midagi muud, mis aitaks külma helgemaks muuta...?

Selline annus maailmaga väga halvasti minemise järgset totalitarismi, kus reamees teeb reamehe värki ja liigselt ei mölise, aga samas paras annus välikangelaslikku vabadust, sest kui sa oled juba rasketes oludes ellujäämas, siis arusaadavalt on teatav piirang KUI palju ettekirjutusi sulle teha saab või nende täitmist kontrollida. Ning loomulikult sünnib äärealadel elumuutvaid kohtumisi, vahetuid, kogemuslikke arusaamu asjade olemusest ja sellest, mis võiks olla õige või vale ning tuleb välja, et halb on pigem süsteem, kui inimesed. Ja kui inimesed kõik kenasti sellest aru saavad ning mõtlevad välja, mis teha, siis ... siis on lootust.

Järjekordselt on väga nauditav lugeda eestiulmekeelt. Kärujaan, Jänene, jne.

Päris lõpuosaga on jälle nii, et põhimõtteliselt tundub väga loogiline anda üldisem ülevaade asjade käigust pärast seda, kui tegelastevahelised pinged on oma lahenduse juba saanud. Et siis pole enam mõtet hakata ülemäära detailidesse minema, pole enam tähenduslikke dialooge ja avastusi, eksole. Aga praktikas kukkus nii välja, et see hulk viimaseid lehekülgi edenes pikaldaselt, silm ei tahtnud peal püsida. Võibolla seepärast, et kui tulemus ei ole enam erilise küsitavuse all, siis skemaatiline kulg enam ei huvitagi, äkki oleks lõbus saunaõhtu rohkem köitnud, selline, kus lõpuks kõik on ’suur rõõmus perekond’? Aga oleks on teadagi ... see, mis oli, mõjus igatahes nii nagu mõjus ja mis seal’s ikka. Ja kuna lugemisest läks kogemata kombel juba mitmeid kuid mööda, siis ega ma enam rohkem muljeid hästi ei mäleta ka.

Igal juhul on mul hea meel, et eesti keeles selliseid raamatuid kirjutatakse.

***

„Üksi. Üksi, nagu Jänene oma skautimisretkel juba kaks kuud olnud on! Nüüd, kus jahirühm oma üleüldise hävingu tagajärjel talle järele ei lähe, peaks Jänene kohe oma majaka maha jätma ja minema tõmbama. Tal oleks nii vähemalt mingi võimalus – ja mida rutem, seda parem. Skaudivarudest ei jätku igavesti ja vend on juba terve igaviku taigas oodanud. Mingil hetkel ta lumepesa enam ei pea, kusekotid saavad otsa ja ... Ja kes talle teatab, mis seis on, et üldse peab jalga laskma? Mööda Smiti keha jooksis võpatus nagu säbar veepinnal. Ta hingas sisse, kõigest hoolimata mõõtu pidades, aeglaselt. Emotsioonid ei aita ellu jääda, vähemalt mitte praegu. Need seal kärujaanis ei tea ilmselt midagi skaudi asukoha ja sageduse kohta. Salu, Jakk, Smirre ja Belka olid surnud ning teistel polnud õieti aimugi, kes ja mis. Jääb ta ise. Võiks vast oodata hommikuni. Päeval sidet võtta nagu ikka. Üks öö ei muuda enam midagi ja öösel pole nagunii sideaeg ju. Ainult ... kui suur tõenäosus oli Smitil tegelikult hommikuni elada?“