John Scalzi - The Kaiju Preservation Society (2023)

 

Igati lahe meelelahutus neile, kellele meeldib “Sauruste park” ja kes tahaks veel midagi … vägevamat. Miks mitte siis Godzilla? Ja mitte üks, vaid terve populatsioon planeedil … mis pole küll meie Maa, vaid hoopis paralleelmaailm (jajah, kauge sugulus Baxter-Pratchetti Pikkmaaga). Ja selle paralleelmaailmaga on tekkinud ühendus “tänu” tuumakatsetustele, mis nõrgendavad maailmade vahelisi müüre ja et godzillad on maiad tuumareaktsioonide järele, sest nad isegi on … tuumareaktori põhine bioloogiline süsteem. Päris lahe värk, kas pole?

No igal juhul, vaevalt et see teave nüüd spoilerdamine on, juba romaani esimeses viiendikus on see lugejale enamvähem ettesöödetud. Ühesõnaga, tegutseb poolsalajane teadusprojekt, mille käigus on maalased loonud sinna paralleelmaailma eri kontinentidele, uurimaks seda teistsugust ilma, mis on arenenud vähe (noh, kas nüüd just vähe, aga suures plaanis ikkagi elu möllab) teistmoodi kui meie Maal. Ja et inimesed on teadagi … mitte just kõige paremad olendid, siis headest kavatsustest hoolimata puhkeb siin õige suur Jama - nimelt tahetakse godzillasid kasutada kasumisaamise nimel.

Tekst on õige filmilik - kogu aeg juhtub midagi, tegelased viskavad kildu ja peavad tegema kangelastegusid, et ennast või inimkonda või godzillasid päästa. Scalzi ei vaeva lugejat kõvaulmelise mõttemaailmaga (sest noh, siin ongi keeruline teadust edasi aretada; ja ega Scalzi suurt seleta seda paralleelmaailmade olemasolu - ka tegelastel jääb see pigem godzillade varju), küll aga on omajagu lahedat fantaasialendu - minu lemmikuks on kahtlemata godzillade koostoimimine oma parasiit-partneritega (et täiskasvanud godzilla on teatavasti enam hiiglaslik, siis need partneridki võivad olla kuni inimsuurused olendid). Fantaasialennule tasakaaluks on päevapoliitilisus, ehk siis kirjutamisaegsed Ameerika poliitilised olud aastatel 2020-2021 - aga sellel on niisamuti oluline osa romaani intriigis. Eks selline päevakajalisus nõuab - loodetavasti - tulevikus väheke meelde tuletamist, millele autor õieti viitab (muidugi, kui see raamat on ka viie aasta pärast kellegi lugemisvaras).

Eks sellise seiklusliku tõttamisega ei saa romaanitegelasi esitada just eriliselt mitmehäälselt, nii ongi enamus puhtalt head ja halvad, ja sellistena üsna hall mass; vaid peategelane ja antikangelane tõusevad rohkem esile (noh, see on muidugi igati loogiline). Näpuotsaga on ka LGBT teemat: mõni tegelane on G, mõni T; mitte et see kuidagi esile tõuseks.

Meelelahutuslikkuse poolest on see raamat ehk sarnane Scalzi varasema romaaniga “Redshirts”, aga samas see on palju tõsisema taustaga (ja too siis omamoodi “Star Treki” sekundaarkirjandus). Järelsõnas hellitab Scalzi mõtet romaanile ka järg kirjutada, tõepoolest, siit annaks edasi minna … loodetavasti mitte Pikkmaa tüüpi seeriaks.

Igal juhul, romaan on valitud Locuse ajakirja auhinna ulmeromaanide nominentide hulka.

John Scalzi - Alien Animal Encounters (Escape Pod, 2020)

 

Eks pealkiri kirjeldabki täpselt loo sisu - tänaval küsitletud inimesed räägivad oma huvitavatest kokkupuudetest teistelt planeetidelt pärit võõrliikidega. Sest noh, pahatihti osutub nii, et maalaste mõistes igati nunnu elajas osutub tegelikult päris koletuks kiskjaks või midagi. Aga et tegu on ikkagi isiklike kogemuste jagamistega, siis küsitletud polnud muidugi kiskjate tõttu hukkunud.

Selline kerge, humoorikas vahepala Scalzi loometee algusperioodist.

John Scalzi – Zoë lugu (2018)

Üsna traditsioonilise vanakooli ulme laadis kirjutatud lugu inimeste ja mõistusega olendite konfliktist, ikka selle nimel, et kes saaks kosmost valitseda jne. Ainult et autor teeb muidugi selgeks, et ega inimesed ole miskid universiaalsed kullanupud ning konflikti lahendamiseks (muidugi, kõik eelnevad raamatud on selliseid konflikte täis) peab loo peategelane Zoe tegema õige eetilisi otsuseid … mis seavad kahtluse alla ta lähedaste ellujäämise võimalikkuse. Aga et tegemist on siiski vanamoodsas laadis ulmega, siis ka võõrrassid arutlevad üsna inimlikes kategooriates selle üle, mis võiks olla … midagi sellist, mis iga olendit … Nojah, noh.

Mitte et ma suurt mäletaks, aga selle raamatu puhul on tegemist „Viimase koloonia“ romaani paralleelsündmustega ehk siis kuidas näeb ja mõjutab Roanoke’i saatust Johni ja Jane’i kasutütar Zoe, kes on teatavasti niisamuti jumala staatuses „Tondibrigaadide“ pahalaste võõrrassile. Tegemist on teismelise neiuga, niisiis võiks romaani näha kui YA kirjandust, kus siis on kõiksugu … emo värke. Mis ei tekita minus just suuremat vaimustust, aga samas Scalzi romaanid ongi selgelt tänapäevase meelelahutusliku ulme raudvara.

Aga et YA, siis ma ei oska seda õieti hinnata. Kõik need noore inimese õnneotsingud ja väljaelamised ja muu sellised … no ega neid polekski õige niisuguse tegelase puhul maha vaikida. Scalzil on veel hulgaliselt romaane, mida võiks eesti keeles lugeda (mitte et ma oleksin muud peale „Redshirtsi“ lugenud (kuigi riiulis kogub tolmu veel midagi), see nüüd vaevalt eesti lugejale suuremat rõõmu pakuks, kuigi tegemist on tõesti laheda meelelahutusega); huvitav, kas kirjastus Fantaasia jätkaks ta loome tõlkimist (mitte et tõlkija ise sellest loomest vaimustuses oleks, nagu näha ulmekirjanduse baasis olevast arvamusest)? Oleks vähe tummisem meelelahutus kui Brust ja Butcher …

Plusspoolele võib julgelt kanda selle, et on kasutatud kaasaegset kaanekujundust, mis ei karga piinlikkustundega silma (samas see viimane kaanekujundus on tõesti lahe).

ulmekirjanduse baas

John Scalzi – Three Robots Experience Objects Left Behind from the Era of Humans for the First Time (Robots vs. Fairies, 2018)

Lühike humoresk teemal… no mida see loo pealkiri täpselt väljendabki. Ehk siis kolm robotit arutlevad teemal, mis on pall, einevõileib, kass, Xbox ja tuumapomm ning kuidas kadunud inimsugu neid (valesti, imelikult) kasutasid. Sest robotid ei salli meelelahutust ega ilutsevaid lahendusi. Tõepoolest, milleks võileib, mida suus püdelaks massiks järada, kui võiks kohe toitelahust makku suruda? No ja ühtlasi selgub seegi, miks inimsugu välja suri.

Nad nimelt modifitseerisid kassi käpa selliseks, et see armas koduloom võis nüüd ise toidukonserve avada. Ja kui kassidel pole enam inimsugu vaja… siis on inimsool tõeliselt vesi ahjus, tehku nad kasvõi massiliselt tuumapomme või keeraku keskkonda pöördumatult hapuks. Ja kuna robotid puutuvad loo käigus kokku ühe tõelise kassiga, siis… ka nende olendite tulevik on võrdlemisi tume. Eks ole, kes viimasena naerab jne.

Tekst on esitatud dialoogivormis, käib selline laadna killuviskamine kuni… loo võtab üle kass. Niiet robotiloost saab hoopis… kassilugu. Tekst on üsna lõbus ja arvatavalt oli autorilgi seda meeldiv kirjutada, aga samas on tegemist niisuguse kerge ühepäevaliblikaga, ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Mitte et iga tekst peakski raiuma süvapateetikat. Scalzi on suuteline ka pikemalt huumorit tegema.

John Scalzi - Viimane koloonia (2017)

Võib vist nukralt sedastada, et olen mandunud seiklusulme lugejaks; keerulisem SFF jääb muudkui venima. Peale Laurikut oli väga mõnus Weinbergi kätte võtta, nüüd Carteri järel on päris hea selle Scalzi romaaniga pead tuulutada. Eks seiklusulme puhul tekib küsimus, kui sügavale fantaasiasse pugeda, kas peategelane lahendab probleeme mikro- või makrovõtmes. Kas peategelane on mutrike ühisskonnas nagu ta seikluste lugejad on, või peategelane osutub viimaks elust suuremaks tegelinskiks nagu ta seikluste lugejad üldiselt olla soovivad. Scalzi on igati suurejooneline - tema mutrikesed osutuvad lõpuks sellisteks, et… maailmakord väriseb. Kuigi kas see on niivõrd üllatus, kui eelmised romaanid olid niisamuti igati suurejooneliste mõõtmetega.

Käesolevas romaanis siis küsimus selles, et inimeste Kolooniate Liit põrkub viimaks kokku Konklaaviga, mis ühendab üle neljasaja kosmoserassi ning mille loojate eesmärgiks on auru maha võtta rassidevahelistelt võimuvõitlustelt. Selleks tuleb aga saada omasuguste (sest alati on veel vägevamaid rasse, nagu konsud) seas tugevaimaks jõuks - Konklaav kuulutabki, et edaspidi on nüüd keelatud Konklaavi välistel jõududel jätkata uute planeetide (mis tihti on mõne naabri valduses) koloniseerimine… või nad pühivad koloonia sellelt planeedilt. Kolooniate Liit sellega ei nõustu, sest tundub, et niimoodi tulebki teiste ülemvõimu tunnistada ehk siis pikemas perspektiivis on ohuks kaotada iseseisvus.

Niisiis otsitakse üles erruläinud John ning Jane ning nende pere saadetakse juhtima uue koloonia loomist… mida siis Konklaav tahab hävitada, ning selgub teisigi halbu üllatusi, sest Kolooniate Liit mahhineerib Konklaavi vastu, tuues peagi puhkenud konflikti tuleliinile just selle uue koloonia, mida John ja Jane püüavad juhtida ja elus hoida. Nojah, et sellises suurjõudude võimuvõitluses ellu jääda, peavad John ja Jane mitmeid kavalusi appi võtma (tähtis on nende kasutütar, kelle abil saab kolooniale kaitset välja pressida), mil on drastilised tagajärjed - kuivõrd on reaalne oht inimkonna reeturiks saada, või olla tunnistajaks inimrassi hävinemisele.

Meelelahutuseks igati loetav romaan, õpetussõnu või mõtteainet küll eriliselt pakkumises pole. Vahest võinuks toimetaja tõlkija näpukaid korda ajada, ent küllap oli kiire raamatu trükkimisega. Ja ehk võiks mõelda Neal Asheri tõlkimisele… pole küll nii humoorikas, aga oi kui madinarikas möll modifitseeritud inimeste ja rämedate tulnukatega.

ulmekirjanduse baas

John Scalzi – Tondibrigaadid (2015)

Kui sulle meeldib Scalzi, siis loe ka Leo Kunnase “Gort Ashryni” romaane; ja kui meeldib Kunnas, siis loe John Scalzi “Vanamehe sõda” ja “Tondibrigaade”. Ma pole esimene ega viimane, kes selliseid paralleele eesti autoriga tõmbab (ulmebaasi lugejad räägivad küll eelkõige Heinleinist; romaanis teeb Scalzi omakorda kerge kummarduse kolmele autorile: Martin, Stross ja Pohl (lk 146)), aga tõepoolest, millegipärast torkas see lugedes pähe. Mõlemas luuakse supersõdurid, mõlemas on tegu maailmaruumi ohtralt täitvate võõrliikidega (okei, siin on muidugi liikide arvukuse suhtes kvantitatiivsed erinevused), mõlemas peavad kangelased tegema otsuseid, mil on hiiglaslik mõju. (Noojah, kui nii võtta, pole tegemist just avangardse süžeega.) Ja eks näis, kuhu Scalzi kolmas romaan jõuab (kirjastus lubab, et ehk juba sel aastal ilmub tõlge), praegu on aimata siin raamatus vähehaaval kooruvast suuremast intriigist, mis võimaldab arvata, et supermadin on alles tulemas (Konklaav!).

Romaani üheks küsimuseks on, et mida paganat kujutab endast Kolooniate liit ja milline on selle arusaam teiste intelligentsete rassidega hakkamasaamisest. Kas inimkond (ja selle tuletised) peab vaid hambad ristis võitlema oma koha eest või peaksid nad enam pühenduma reaalsetele kontaktidele teiste sadade (lk 202) intelligentsete rassidega. Kas võidelda või otsida kompromisse (mille käigus on selge, et kokkupõrgetest pole pääsu). Kas Kolooniate liit on põhjendamatult agressiivne? Või reaalselt võttes teistsuguste valikut polegi?

Lugemisel oli mul probleem sellega, et suurt ei mäleta esimese romaane finesse (nt Sagani ja Perry lugu). Igal juhul, siin raamatus on suurem tegevus kanda neil inimolevustel, kes on nö katseklaasides kokku segatud sõjamasinateks. Ja suund on sellele, et liikuda edasi... inimpõhiste sõjardite kohandamisele maailmaruumi eripäradega (ühel missioonil satub peategelane Jared kokku nö uue põlvkonna sõduritega, kes on õige... orgaanilised kivid). Eks mitmel puhul tekib tegelastel küsimus, et millega nende eriväelaste puhul tegemist on – on nad orjad või patrioodid. Millised valikud neil on. Kas neis on üldse midagi... ainukordset järel (niivõrd-kuivõrd võib pidada indiviidi ainukordseks). Ühesõnaga, kui kaugele võib inimmaterjali manipuleerimisega minna ja mis õieti selle tulemuseks on.

Ühelt poolt võib tõdeda, et tore jutukas; teiselt poolt võib tõdeda, et jutukast suurt enamat pole. Hea, et kirjastus on kasutanud originaalkaanekujundust.

ulmekirjanduse baas

John Scalzi – Vanamehe sõda (2013)

Lühidalt öeldes on tegemist kaasahaarava kosmosemadinaga inimkonna ja võõrtsivilisatsioonide vägivaldsetest kokkupuudetest. Ja need ähvardavad tulnukad on vägagi erinevad, näiteks limaste seente moodi (keda ei ole võimalik või õigemini pole otstarbekas hävitada) või siis tollipikkused humanoidid (igati nunnud jne, kuid lihtsaim viis nende tapmiseks on saapaga neile peale astudes). Ehk siis lugu inimkonnapoolsest universumi superkoloniseerimisest, ning meetmetest, kuidas kaitsta vallatut teiste vallutajate eest. Või kuidas inimkonna valdusi laiendada.

“Koloniseerimine on meie rassi püsimajäämise võti. Nii lihtne see ongi. Meie peame koloniseerima, vastasel korral sulgume endasse ja meid neelatakse alla. Konkurents on karm. Mõistuslike rasside hulgas on inimkonnal vähe liitlasi. Väga vähesed rassid on kellegi teisega liidus ja selline olukord valitses universumis ammu enne seda, kui inimesed tähtedeni jõudsid.

Teil võib tulla pähe igasuguseid mõtteid diplomaatia rakendamise võimalikkusest, kuid see ei muuda fakti, et pikemas perspektiivis oleme kesk halastamatut raevukat võistlust. Me ei saa peatada laienemist ja loota, et leitakse rahumeelsed lahendused, mis lubavad kõigil rassidel koloniseerida. See oleks inimkonna hukk. Seepärast võitlemegi, et koloniseerida.” (lk 83)

Et sellega hakkama saada, on vaja vägagi võimekaid inimkehi, ning keha tuunimise asjus on Scalzil mõttekaaslaseks Kunnas, või vastupidi. Ehk siis tuleb kasutada võõrliikidelt näpatud tehnikanippe ja nanotehnoloogia (lk 65) uusimaid saavutusi! Nii on siis tekkinud olukord, kus Maal elavatele pensionäridele (nii eitedele kui taatidele) pakutakse võimalust – ela Maal 75. eluaastani ja siis ühine koloniaalvägedega (keda samas füüsiliselt Maal polegi, või õigemini – neid pole siin nähtud, seega katab nende tegemisi ja üldse olekut saladusloor) ning saad vägede koosseisus 2-10 aastat kosmoses seigelda. Ja tõepoolest, paljud memmed-taadid kasutavad seda võimalust... sest kas elada ägiseva vanurina kõiksugu tervisehädade küüsis või siis kogeda pakutavat inimkeha modifitseerimist, mis iganes see ka olla võib. Vanurid sõlmivad lepingud ja peale 75. sünnipäeva transporditakse nad avakosmoses paiknevasse koloniaalvägede baasi (kõigil vajub karp lahti, vaat siis, millega väljaspool suletud Maad tegeldakse!), millele järgnevalt tehakse nendega mitmeid katseid jne.

Kuni üks hetk... üks hetk kohtuvad nad seal oma kloonkehaga (leping sõlmiti 65. aastaselt ning siis antud vereproovist kasvatati neile koloonialaborites kloonkeha) ning nende aju nö siirdatakse sellesse vägevasse, seksikasse ja rohelise nahavärviga umbes kahekümneaastase kehasse. Ehk siis elukogenud ajud kohtuvad ülivõimsa füüsilise kestaga (et veel parem oleks, on neile siirdatud ajuliides, mille abil saab infot vahetada jne). Vanurite algne ebamugavus asendub peagi rõõmu ja kõiksugu vallatlemistega (kujutage vaid ette, sa saad end jälle liigutada, ja veel kuidas!); ja nagu teada, on inimkeha kasutuse haripunkt just kahekümneselt, rääkimata hormoonide möllamisest.

Sellest hetkest on nad koloniaalvägede sõdurid ja karmil väljaõppeperioodil tehakse neile julma otsekohesusega selgeks, et lepingu lõpuni elavad ikka väga vähesed – aga kui valikuks on kümme aastat tõvevoodil virelemist või mõni aeg täisväärtuslikku möllu erinevatel planeetidel... siis nagu suuremat kahetsust ei teki. Ja Scalzi tegelased suunatakse erinevatesse pingekolletesse ja mitte kõigil neist ei õnnestu elus püsida. Taga hullemaks, selline ebastabiilne ja äärmiselt pingeline eluviis paneb ellujäänutel katuse sõitma...

“Siin ei ole mingit stabiilsust. Siin ei ole midagi, mis tekitaks kindlusetunnet. Minu abielul olid oma tõusud ja mõõnad nagu igal teiselgi, aga isegi siis, kui oli mõõnaperiood, ma teadsin, et see püsib. Ma tunnen puudust sellist sorti kindluse järele, sellise seose järele. Osa sellest, mis meist inimesed teeb, on see, mida me tähendame teiste inimeste jaoks ja mida teised inimesed meile tähendavad. Ma igatsen selle osa inimlikkuse järele – et ma tähendan kellelegi midagi. See on see, mida ma igatsen abielust.” (lk 148)

Aga rohkem ei jutusta raamatut ümber. Vihjeks niipalju, et hetkeks päästetakse inimkond, kloonimist kasutatakse ka nurjatumal viisil (huvitav, kas järgedes tuuakse nii hukkunud sõbrad tagasi?) ning inimvõimetel on piirid. Raamat on kaasahaaravalt kirjutatud ja kõiksugu vanurinalja saab ka. Scalzi on püüdnud seletada seda hüppemootorit, millega kolonistid universumites edasi liiguvad, aga kui kaval või elegantne tema lahendus sellele probleemile on, ei oska kommenteerida. Tõlkija on teose algul kasutanud “tšinovniku” mõistet, huvitav, mis autoril originaalis nii eripärane oli.

Eks jah, selline romaan kannab endaga paratamatult kaasa järjeromaanide taaka, kas kirjastus jätkab nende tõlkimist. Scalzi pluss on see, et ta ei ehita mingeid eepilisi megatelliseid, jutt lippab otsejoones ning lapsepõlve ja selle heietustega tegeldakse vaid, ee, natuke harjumatus võtmes.

ulmekirjanduse baas
mr costello
nuxxbooks
tõnise lugemispäevik

John Scalzi – Redshirts (2013)

Esmatutvus Scalziga on päris huvitav ja tekitab mõtlikku huvi autori teiste teoste vastu, kuulu järgi on peateos kohe maakeelsena ilmumas. Mõnel juhul võiks seda raamatut nimetada metaulmeks ehk siis ulmelooks ulmeloost (natuke samas laadis Palma teosega, aga vaid natuke). Lugu jaguneb kolmeks osasks – algversioon lipulaevast Intrepid ja tema kangelaslikust meeskonnast, seejärel tegelaste versioon lipulaeval toimuvast ning siis tegelaste nö taustalugu. Kahjuks ei saa suuremat osa raamatust ümber jutustada, sest see paljastaks võimalikule lugejale liialt palju. Ent loo esimene osa ehk algversioon on selline...

On 25. sajandi keskpaik ja andekas noor ksenobioloog Andrew Dahl saab võimaluse liituda kosmoselaevastiku kuulsusrikka lipulaeva Intrepid meeskonnaga, kes toimetavad töö käigus kosmose eri otstes, täites kõiksugu ohtlikke uurimisülesandeid või ka diplomaatilisi missioone. Dahli eesmärk on eelkõige teadust teha nö kuumal esiliinil, sest Intrepedi teadlastelt saadud andmed jms on ksenobioloogias vägagi cutting edge, või senini teadusele seletamatu. Enne laevale jõudmist kohtub Dahl nelja saatusekaaslasega, kes niisamuti on suunatud sinna teenistusse. Üks on ilus ja vaimukas naine, teised on niisamuti erineva taustaga vahvad sellid, kõik kuidagi täiendavad teineteist ja veel see tore huumorimeel, mis nad lugejaile nii armsaks teevad. Ühesõnaga, igati kena võimalike kangelaste viisik. Jõutakse laevale ja Dahl kohtub oma kõrgeima ülemusega, kes on üpris... teatraalne tüüp, lisaks saab ta viksilt ja viisakalt Dahlilt nõusoleku osaleda missioonidel (kauaoodatud laboritööle lisaks tuleb nüüd omandada võitlejaoskused). Aga kaastöölised ksenobioloogia laboris on niisamuti kummalised käitumisega ja oi kui salalikud. Mis veel veidram, pea kõik laeva töötajad püüavad vältida laeva juhtivohvitsere... või kui jäävad neile vahele, püüavad esineda kui töösseuppujad – peaasi, et võimalikult vähe tähelepanu saada või nendega koos olla. Dahl sellist käitumist ei mõista, ta uued sõbrad on niisamuti hämmingus.

Kuni hakkab kooruma häiriv tähelepanek, et lipulaeva tähtsaimad ohvitserid käivad tihti ise uurimismissioonidel ja seal juhtub alati midagi väga dramaatilist ja letaalset – letaalselt küll neile, kes on alamad laevategelinskid (ning keda Dahl ja sõbrad asendama tulid). Asjaoludega rohkem kokku puutudes selgub, et eriti rängad juhtumid tabavad navigaator Kerenskyt, kes aastas tõuseb pea mitu korda justkui surnuist, niivõrd rängad on selle mehe üleelamised ja katsumused missioonidel (no ta muud kaaslased kas pihustuvad haigusepuhangus põrmuks või süüakse ära jäähaide poolt vms äärmiselt dramaatilist ja verist; Kerensky saatjaks olemine ongi enamvähem enesetapumissioon). Kerenskyle endalegi jääb arusaamatuks, miks ta muudkui nii halbadesse olukordadesse satub, mis imelik adrenaliinilaks võtab ta üle võimust missioonidel möllates. Dahl asub sõprade abil laevas juhtuva kohta uurima, ning selgub, et kõiksugu missioonijuhtumid on veidrad või lausa jaburad. Ning akadeemilistes ringkondades ahhetamist põhjustanud ksenobioloogilised avastused on... on midagi muud. Ja kooruma hakkab midagi hoopis imelikku...

Okei, samalaadne tekst on ka raamatu tagakaanel, aga tõepoolest, ei taha saladusi paljastada. Lugu on naljakas ja kõiksugu ootamatute pööretega ning nii mõnigi algne jaburus saab loo jooksul veidike teistsuguse tausta. Klišeesid ei pöörata just pea peale, küll aga kasutab Scalzi neid vaimukalt. Ja kolmandas osas tõestab autor, et oskab soovi korral veelkord kirjutamist muuta.

Tekstil on ehk see väike puudus, et see on vast nauditavam lugeda nüüd-ja-praegu, teatud olukordade lahendused võivad aastate pärast väheke iganenud tunduda. Seega, kiirustage, seltsimehed unetud, tegemist on ohtra ja lõbusa kosmoseactioniga... ja mitte ainult.

ulmekirjanduse baas
tõnise lugemispäevik