Sabahattin Ali - Kasukaga madonna (2025)

 

Igati traagiline armastuslugu, kus elu üllatab armastajaid pea lõpuni. Pealkiri tõi muidugi meelde “Venus karusnahas”, aga ei mäletanudki, et see masohhismi meistriteos tsitaatide järgi sedavõrd sadomaso on. Mida ei saa otseselt öelda Ali romaani asjus. Küll aga vihjamisi, siin on vast masohhismi mentaalne, ehk nagu järelsõnas sedastatakse “võõrandumine ja sisemine tühjus” (lk 148).

Raamjutustust ei hakka siin tutvustama, lähme kohe põhiroa kallale: Raif on türgi noormees, kes ei leia oma nooruses kuidagi endale kohta. Õigemini lähedust ja mõistmist teiste inimestega. Viimaks saadab isa ta I maailmasõja järgsesse Berliini, et poeg õpiks seebivabrikandiks. Berliini ta jõuabki, aga soovitut suurt ei õpi. Kunstihuvidega Raif eksleb üksi suurlinnas ning ikka vaevab see sisemine tühjus ja tühjus. Kuni viimaks satub ühele uue kunsti näitusele, kus ta naelutab paigale ühe kunstniku autoportree. Pildil kujutatu … nad justkui mõistaks üksteist!

Järgnevatel päevadel käib ta sellel näitusel pilti ühtelugu vaatamas, muutudes ise omamoodi vaatamisväärsuseks. Viimaks tutvub ta maali autori Maria Puderiga - inimene on pildist veel huvitavam, lähedasem! Noored leiavadki pea hetkega teineteisemõistmise, ainult et naine hoiatab, et sõprusest enamat ei saa olla, sest kõik mehed on nagu on (mis paneb teda kahetsema, et Sappho tutvustatu talle ei sobi). Nad jalutavad päevade kaupa talvises Berliinis ning jutustavad üksteisele pea kõigest, Raif pole kunagi saanud olla nii avameelne. Kuni ta viimaks satub Mariat suudlema.

Kuid nad siiski suhtlevad edasi (teatud raskustega, kuivõrd nad ei saa sellest rääkida) - kuni viimaks uusaastaööl saabub tõeline murdehetk ning naine soovib nüüd mõnda aega üksi olla, järele mõelda. Muidugi Raif võimaldab seda ja naine kaob.

“Tuleb välja, et ta ei suuda mind armastada. Tal on ju õigus. Mind pole elus keegi, mitte keegi armastanud. Naised on üldse kummalised. Iga kord, kui ma kõik oma mälestused läbi vaatasin ja nende põhjal otsustasin, jõudsin ikka ja jälle järeldusele, et naised ei suuda kunagi päriselt armastada. Naine ei armasta siis, kui tal on selleks loodud soodne võimalus, vaid kurvastab hoopis täitumata jäänud unistuste pärast, püüab oma haavatud uhkust uuesti üles upitada, kahetseb käest lastud võimalusi ja peab seda kõike armastuseks. Samas andsin endale aru, et selline mõtteviis on Maria suhtes ülekohtune. Kõigele vaatamata ei saanud ma teda ühele pulgale teiste naistega. Pealegi olin näinud, kuidas ta ka ise kannatas. Nii suurt kurvastust ei saanud põhjustada ainuüksi kaastunne minu vastu. Ka tema kannatas, sest igatses midagi, mida ei suutnud leida. Kuid mis see oli? Mis oli minu juures või õigemini meie suhtes puudu?” (lk 106)

Teksti üks hämmastavamaid kohti on see, kui Raif tunnistab kohe suhtlemise alguses, et Maria meenutab talle ema. See on üpris võigas, eks muidugi räägitakse, et mehed mitteteadlikult otsivat oma armastatutes ema (oeh), aga et seda niimoodi otse välja öelda … päris jube. Kui postituse algul sai viidatud sadomaso klassikale, siis mingil moel võiks Raifi pidada üsna masohhistlikuks - ta teeb enamvähem kõike seda, mida Maria käsib, sest noh, tema ütleb nii ja ta elabki vaid vaimustusest selle naise vastu; ka kõik muu elu ongi vaid tuimalt teiste teenindamine. Ja mälestused.

Raif on muidugi ka hea näide introverdi maailmast, kes otsib oma rahu ja selgust, aga muidugi ei leia seda selles ülepeakäivas maailmas. Ja eks omal moel ole meil kõigil oma hingehaavad, eks seepärast äratab Raifi ja Maria lugu vast mõnelgi inimesel tüütuid mälestusi.

Järelsõnas jäi vast mainimata, et tegelikult on autorilt varemgi eesti keeles ilmunud raamat - seda küll vene keele vahendusel ja lastekirjanduse nime all: “Väike Hassan” (1954).

Meelis Friedenthal “Punkti ümber”, Varrak (2023)

 

(Sisu sai vist ka veidi reedetud, aga eks need, kes tagakaasi, arvustusi ja muud enne lugemist ei loe, need ju niikuinii ei loe.)

Friedenthali lugedes on välja kujunenud juba teatud ootused - esiteks, et tegemist on usaldusväärse ja nauditava ajaloolisusega ning teiseks, et tulemata ei jää ka sünge ja tume ja üleloomulik. Ajaloolistest isikutest kirjutatud lood ei ole üldiselt just selline materjal, mida ma esimese asjana lugema kipuks, aga tihtipeale ei ole seda ka tagakaanel leiduvad tutvustused või järelsõnad ja nõnda hakkas kahtlus ajaloolise isiku eksisteerimise osas vähehaaval alles lugedes esile kerkima ning sai siis tagakaanelt jms kinnitust. Kui Vikipeediasse minna, siis tundub peakangelase prototüübiks olev Friedrich Jürgensoni isik muuseas veel kuidagi eriti ebaisuäratav - no mida sest surnute häälte lindistamisest ikka arvata või lugeda sellest, kuidas keegi tõsimeeli pool elu sellele ära pühendab. Taolist asja on üldjuhul ikka lõbusam mingis ulmelisemas kastmes helpida.

Aga - järelsõnas tunnistabki Friedenthal kohe üles, et algselt üsna ajaloolist elukäiku järgima plaanitud tekst-pujään ajas ühel sõrad vastu ning läks ulama ja nii pidi ka autor uue plaani tegema ning tulemus saigi kohe märksa müstilisem ja ulmelisem kui tõsiuskselt süstemaatiline mässamine surnute häältega magnetlintide kogu luua, et tulevastel põlvedel ikka midagi arhiveerida ja säilitada oleks. Vikipeedias oli nimelt mainitud, et Jürgensoni lindistused Rootsimaal kenasti alles olevat.

Igatahes oli mul seda raamatut lugedes enamasti kerge naeratus näol, ei, mitte sellepärast, et siin massiliselt Chuck Norrise anekdoote tsiteeritaks või et sisu kuidagi helge oleks, aga mingisugune looline ja keeleline nauding oli see, kuidagi väga elavalt minevikku ja teise kohta transporditud saamine ja samas pidev seiklusliku tempo ülal hoidmine, näiteks oli mul väga hea meel lõpuks Odessast Istanbuli jõudmise üle ja sama hea meel oli kui sealt lõpuks minema saadi. Teiseks oli nauditav tolle müstilise surnuteilma vähehaaval esile ilmutamine, viis kuidas muster klaverikaanel, erinevad kunstiteosed, muistsete kreeklaste tempel jms asja edenedes üha haarmeid välja sirutusid ja … noh … mustrit moodustama hakkasid, kuidas teispoolsus, mida ajalooline Jürgenson nii visalt uut tehnoloogiat imevahendina tarvitades kuuldavaks muuta üritas, omandas ajapikku justkui mingisuguse universumis igal pool kohal oleva, kuid tavainimesele nähtamatu tumeaine oleku ning kõik need erilise tundlikkusega inimesed moodustasid omakorda justkui teadjate salaseltsi; lisaboonusena olid kaadrid surnute riigist, müütilisest jõekaldast, paadimehest, müntidest lihtsalt nauditavalt kirja pandud.

Lõpuosaga on muidugi nii ja naa, oma võlu sel distantseerunud jumalamängimisel kahtlemata on, aga samas jääb ka tunne, et hoog käis lool maha, jaks sai otsa ja lugeja kolitakse hoopis autori kolbakambrisse üle, kus tegelased on kõik faabulaüleses limbos ning võimalused on lahti ja hargnevad, aastaaeg vastab aga loo üldisele tonaalsusele. Võimalik, et seda muljet süvendab see, et Katja tegelasena minu jaoks võrdlemisi igav oli, see oli koht, kus ma ei suutnud kaasa elada, kus Katja olulisus Värdi jaoks jäi mulle lugejana emotsionaalselt kaugeks. Jah, muidugi on selline noorpõlve naiivne kiindumus märksa kogenumasse daami ja õnnetu lõpp kahtlemata teada tuntud lugu, aga sellest iseenesest pole lugu, lihtsalt see mingi isikupärane, üksikasjaline veenev hetk jäi siin olemata, olgugi kogu verevahetuse protseduuris ning südamedaami sellisel moel enesega kandmine ja nõnda ka surnuteilma eneses kandmine on kahtlemata väga värvikas ja nutikas element nii ajaloolisuse kui müstika mõttes.

Veel oli eraldi rõõmustavaks elemendiks mõtisklused paguluse ja pagulaseks olemise kohta, mida kuulmislangusega Värdi võõras linnas võõras keele- ja kultuuriruumis madalat ja musta tööd tehes mõlgutab. (Arya Stark Musta ja valge majas viibides küll nii sügavmõtteline polnud või no kes teab, muidugi, tal olid seal rohkem zen-teemad ja nii.) Või siis see koht, kus Berliin Värdit seedib ja Värdi Berliini. Ja nii edasi. Ega ma asjata naeratusega ei lugenud.

Igal juhul tundus mulle lõpuks, et äkki võib olla, et “Punkti ümber” sellisel kujul nagu ta oli äkki tabaski märska truimalt mingisugust okultismuse tuuma kui lihtsalt ajalootruu elulookäsitlus seda teinuks. Mõtlen enda skeptilise suhtumise peale, et kui magnetlindile püütud hääl teispoolsusest paneb õlgu kehitama, siis maagilisrealistlik mustri tunnetamine ning rännud teispoolsusesse aitavad teatavas mõttes kohale tuua just nimelt seda tunnet, et mis oleks kui uskudagi, et mingi selline surmajärgne tumedus on kusagil siin samas tegelikkuse koe sees olemas ja et tõepoolest on võimalik kätt välja sirutada, kombata kompamatut ning peotäie süsimusta liivaga tagasi jõuda.

( Raamatut ennast lugesin, muide, üldse jaanuaris, õhtujutuks. Kui aastaauhind anti, siis oli kohe hea rahulolevalt noogutada.)

Ta sai aru, et tegelikult oleks dr. Watson väga hea olla - olla kellegi suurepärase ja hiilgava inimese sõber ja kaaslane, kes aitab rasked otsused vastu võtta, kes näeb inimesi läbi ja suudab nende käitumist ette ennustada. Kõige hullem on olla keegi, kellest kõik mööda vaatavad, pagulane, võõras, kes ei tea, mis järgmisel hetkel juhtuda võib ning kellele keegi seda ka öelda ei oska.
“Vabandust tülitamast, aga kuidas teie siia sattusite?” küsis äkki tema käest väikest kasvu mees.
Verdi vaatas mehele segaduses otsa. Selle olek mõjus intensiivselt, aga mitte päris hullumeelselt. (lk 231)

Esimesed nädalad oli ta Berliinis suuresti üksi olnud, ülikoolis oli parajasti vaheaeg, alguses oli ta elanud Taube hangitud toas, uhkes majas, äärelinnas, kõrgete lagedega ja puitnikerdustega. Majas ei olnud peale tema kedagi, professor, kellele see villa kuulus, oli kuhugi ära sõitnud ning Verdi sai enda käsutusse ülal pööningukorrusel tühjana seisva teenijatoa. Toas aga ei olnud midagi peale vatimadratsi, isegi kaussi pesemiseks ei olnud. Alguses jäi ta muidugi haigeks. Kõik jäävad alguses haigeks, sest koha muutus, minek teise linna, võõraste inimeste, võõraste mikroobide kätte lõpeb alati nii. Selles mõttes on haige olemine nagu tutvumine, tuled kuhugi ja need bakterid või viirused või kest teab mis veel tulevad ka kuhugi. Sinu sisse. Ja nii nagu Verdi oli Berliinis, oli Berliin temas. Berliin võttis ta vastu, ta sai osaks Berliinist selle vee, õhu ja osakeste kaudu. (lk 244)