Jan Kaus - Kohakuti (Looming 3, 2024)

 

Autor on ette võtnud õige suure suutäie - algab tekst kui omamoodi põlvkonnalaeva ja tehisintellekti lugu, siis on mõned põneviku hetked, seejärel tõusevad esile küsimused inimeseks olemisest ja jumalikkusest.

Ja kõik see mahub sekundi sisse, 350 valgusaastat Päikesesüsteemist eemal, kuhu sond on teel olnud 1560422 aastat. Ühesõnaga, teksti esimene pool on justkui kõvaulmeline, aga samas teise poole pigem filosoofilisemad teemad on ikka hulga olulisemad. Ja no posthumaansus. Ja tehisintellekt, mis seda kõike haldab ning reeglid seab - väidetavalt inimkonna huvides (kuigi noh, eks sel tehisintellektil on kõvasti … omapoolset algatusvõimet).

Kaasamõtlemist ärgitav jutt, eks iseasi on, kas see just tavalist ulmelugejat kaasa tõmbab, Kaus ajab eelkõige oma rida.

“Edasi novell: 33 lühijuttu“ koost Valner Valme, Rahva Raamat AS, Edasi.org (2022)

Iseenesest oli tegemist väga mõnusa õhtuse uinumiseelse seltsilisega – hea paras enne tule ära laskmist üks kodumaine lühijutt hinge alla panna. Sealjuures mulle väga meeldis see pretensioonitu ja praktiline köide, selline hea paks pakk pehmete kaante ja minimalistliku kujundusega – lihtsalt kogumik jutte lugeja meeleheaks, võta täpselt nii tõsiselt või mittetõsiselt kui ise tahad, ega jutt sellest kehvemaks ega paremaks lähe. Muidugi käis nende rõõmsate kollaste kaantega igal kättevõtmisel kaasas ka negatiivne reklaam – mäletan, et oli netis siit-sealt juttu sellest, kuidas autoritelt lühijuttude kogumikus avaldamiseks unustati või ei taibatud alati nagu kord ja kohus luba küsida.

33 juttu tähendab muidugi seda, et ma ei kavatsegi neist kõigist eraldi kirjutada, olgugi, et päike alles madalal, aga tahaks enne kui ta taevakaarel tiiru ära teeb midagi muud ka teha peale lugemismuljete jagamise. Liiatigi ei mahu nimed kõik niigi siltidesse ära. Õnneks kirjutan ka järjekordselt takkajärge, raamatki raamatukogus tagasi, seega ei mingeid tsitaate, ja hea unustaja nagu ma olen, õnn, et üldse midagi meeles on – see oli juba kuid tagasi kui lugemist alustasin.

Nõnda siis rääkigem neist, mis mingil subjektiivsel põhjusel sisukorda vaadates meelde ka tulevad. Esimesena võib alguseotsast ära mainida vist Ave Taaveti „Avokaado“, mis oli selline ehtsalt Avetaavetlik kergelt absurdine ja üleloomulik ja selline vimkane. Lihtne sõnamäng, aga meeldejääv, kuna avokaadokivi mulda panemine on nii tuttav ja ega neist lõpuks siin meie kodudes just pikaealist taime tulema kipu ning investeerimisest, ja kõigist neist edukatest rantjeepõlvesaavutanuist jälle räägitakse meedias alalõpmata. (Kel avokaadokividega erilist emotsiooni pole, see võib-olla kehitab lihtsalt õlgu ja unustab kohe ära.) Oh, oleks see lugu tõsi ometi, siis ostaks kohe portsu avokaadosid ja hakkaks ajatama – lihtsalt õigel hetkel tuleb taibata pidurit panna, muud midagi! Samas, ega miskit hullult sügavat siit loost ka otsida ei maksa, ikka pigem selline kerge muhe õdustus.

 Piret Raua „Pink“ oli lahe selles mõttes, et iseenesest, nii sõna-sõnalt võttes polnud ses midagi ülearu atraktiivset – noh, jaanituli ja mingid külanaised ja õieti midagi ei juhtu, aga see uba seal kaunas ja see vääramatu pingile istumise ja seal olemise kulg ning dünaamika olid meeldejäävad ja köitvad, tabasin end noogutamast, et jajah, mõnes mõttes nii see põlvest põlve ühiskondlike mustrite edasiandmine käibki. Et ootuspärane muinasjutulik loogika, mis on järsku ootamatult täppi sisuline loogika.

Kerttu Moppeli „Laulupidu“, ehk avalugu oli kah toredalt muhe, selline põgus algus, jajah, ega siingi on tõetera, nii palju on usu küsimus, isegi kui esmapilgul tundub jabur seda nii võtta.

Eva Koffi „Ema“ oli ka meeldejääv – kuidagi nii ehedalt ajastuhõngu, ema-olemine kui roll, millest siiski vist päriselt välja vahetuda ei saa oli iseenesest ka meeldejääv, kuigi tekkis tunne, et see sõnum oli ühest küljest väga otsesõnaline ja teisest küljest oli nii tugevalt ajastuomast hõngu ja sellest tulenevaid pingeid, mis kippusid lugemismulje poolest varjutama, kuigi … teisalt … eks lugu oligi ju ka sellest, et meie emad tulevad hoopis ühest teisest ajastust, elust enne meid, kus nad veel ei olnud emad ja ühest küljest on seda võimatu lõpuni teada ning mõista, kolmandast küljest jälle on see ka omamoodi pilgu laienemise hetk, taibata, et ema pole lihtsalt ema vaid terve teine inimene.

Peeter Sauteri „Lumememmearmastus“ … see ikka oli see taksoga linnast välja sõitmise lugu, mida siit kogumikust lugesin, eks? Oli kuidagi mõnusalt tihe ja dialoogirikas, vägagi talvine lugu. Ning ärgem siis unustage, et kui lumme kinni jääte, siis välja ikka teise käiguga, eks.

Olev Remsu „Uudismaa, uudismaa“ oli huvitav, justkui seiklusnovell, millest tahaks kohe teada, et kuhumaani siis kõik tõepärane ja/või kogemustel põhinev oli või ei olnud … lisaboonus oli jällegi ajas tagasiminek ning Paul Ariste mainimine. Sellisele möödundaja seiklusjutule kohaselt oli ka noore mehe seiklusi justkui nagu „õilsate pärismaalaste“ sekka kuuluva tütarlapsega, mille vaimus võiks seda ju võtta ka omamoodi muigega Ariste aumustlase tiitli suunas (kas see on mingi päris asi, lihtsalt häda, kui lugeja nii harimata on?). Meenub ka Liksomi „Kupee nr. 6“, sest õnnestub sellegi loo peategelasel nautida rongisõidul tekkivat kamraadlust erinevate tegelastega.

Ilona Piirmägi „Arvustus“ oli jälle toredal põhimõttel toimiva puändiga ja selles mõttes ei saagi nagu rohkem väga öelda, et mitte sisu rikkuda.

Ester Urbala „Metslane“ oli kah jälle eht Esterurbalalik lugu seentega, sedapuhku ei tegeleta ebaseadusliku jahiga ohustatud liikidele vaid fookuses on hoopis kõikvõimalikul moel sissetehtud mükomaterjal ning vastupandamatu isu selle järele. Pluss, ehk natuke ka midagi paarisuhetest.

Ahjaa, siis veel Indrek Mustmetsa "Kukeseened kerges õlis" oli omamoodi tore lugemine - eriti see metsatalus elutseva rahva elu-olu. Kohe hubane argikulg ja alguse põhjal võinuks oodata ka ürgsürri sukeldumist ebaloomulikult vohavasse loodusse, mida siiski ei juhtunud. Mõtteks võiks vist võtta selle, et koos olemise õnn ja armastus ei sõltu sellest, kus ja kui jõukas olla, õnn on ikka õnn. Ainult nende pagana aluspükstega läks vist pisut nihu – no kesse metsas pissile kükitades neil vastu maad langeda laseb, ligunevad ju puhta läbi. Pisiasi, muidugi. Ju korjas püksid enne kükitamist ikka õigesse kohta tagasi.

Veel oli kolm lugu mingitmoodi distantsi jäävatest või kaduvatest (Jan Kausi loos üsna fantastiliselt) naistest, kes meespoole kiindumust teps mitte oma asjaks ei tee, vaid ajavad mingit salapärast oma asja hoopis. Tegelikult oli Urmo Jaanimäe „Hoor“ kuidagi huvitav selle pealkirjaga, kus volile intiimse lähedusega oma (ehk siis naisisiku) spontaanse suva järgi ringi käia saab vastata sellise ühesõnalise sildiga, mis, noh, kui sõna sisulisse poolde süveneda laguneb selline viide intiimsemat laadi lähedusega oma voli järgi ümber käimisele tänapäeva kontekstis solvanguna suht laiali, või võiks laguneda, aga ometi ujub see sõna ikka kuskilt välja ja omab ka mõju.

Mait Vaigu „Muusikaõpetaja“ oli samuti selle poolest huvitav, et andis edasi sellist nimeta nukrust ja soovi mingit sorti läheduse järele, kus meestegelane käib ja hulgub ümber, ise ka ei tea, mis tahab, olemasolevat perekonda ei suuda õieti perekonnana võtta või hinnata, ja siis on vaja kellegi teisega ei tea mida sihtida, ilma, et sedagi õieti tahaks või siis ikka tahaks, aga üllatus küll – ei lähegi teisele isikule, kel oma elu nii väga korda, mida su hing seal pendeldades ikka ihkab või ei ihka, ise pole kindel selleski, kas üldse midagi vastu pakkuda oleks. Hea oli ka dünaamika, kus alguses (kui ma nüüd õigesti mäletan) arvustas minategelane mõttes ka teise osapoole välimust üsnagi kriitiliselt, jäi õigupoolest mulje, et tollele võiks iseenesest ju igasugune pakkumine hea tehing olla, kui keegi pakkuda suvatseb, aga siis läksid asjad ikka kuidagi omasoodu ja imelikult ja tühjus jääb ja keda see siis peaks huvitamagi, kui ise ei suuda ei ennast ega teisi…

Ja olgu siis praegu nii palju nendest lugudest. Igaks juhuks mainin veel, et valik sai tõesti pooljuhuslikult, mis esimese hooga ja teise hooga sisukorrast pealkirja vaadates terviklikumalt meelde tuli.

Jan Kaus “Enne kui unisusest saab reegel”, Post Factum (2018)

Selle kogumiku üle võib küll rõõmustada – tervelt kolm korda seitse pluss kaks laitmatut lühijuttu, milledes võib päris palju leida sellised, just psühholoogilisel tasandil olme-äratundmisi, mingid väikesed hetked või mõtted, nagu näiteks pesemata juuste ja kulunud jopega peategelase möödumine stiilselt ükskõiksest noorest ning järgnev kiire mõttekäik stiilsuse-stiilituse ja kuidas tunda end lahedana üle või siis “Kaks tassi”, mille aines on sügavale inimese sisse peidetud tabamatuses, mis ometi juhib seda, mida me teeme või siis kasvõi avalugu, mis on tervenisti dialoog ning avab ehk midagi usaldamatuse ja omaks võtmise kohta.

Ahjaa, ja küllap on paljudel juhtunud, et bussijaamas või mõnes muus kohas tänaval ilmub välja keegi, kel on ette laulda üks või teine lugu sellest, miks täiesti õnnetute asjaolude sunnil on kojusõiduks vajalik raha kaotsi läinud, kui nüüd vaid head inimesed aitaks... või kui raske on näiteks mitte laskuda viisakasse vestlusse pensionisamba pähemäärijatega? Ilmneb, et vahel võivad ka selliste asjadega hoopis kummalisemad lood olla kui esmapilgul arvaks...

Tänapäeva Eesti kuumadel teemadel piilutakse korraks ka iibeprobleemi lahendamisse, kus “heade” kavatsuse ja päriselu tehtavate korrektuuridega on lõpuks kuidas on. Tõsi küll, vähem tõsisel noodil on kaasnähuks ka ilmselt üks korralik psühhotrauma, millel pikemalt ei peatuta ei siin ega seal jutus, sest eraldi luubi all pole siiski vägivallateema, vaid olukorra absurdsus.

Rohkemates juttudes ongi lugude maailm umbes keskeale lähenevate meestegelaste jagu ja mingil hetkel sai seda ühisosa natuke üheülbalises doosis, et alatasa sarnane häda kord esimeste armastuste, kord (eks)abikaasade ja identiteedi- ning loomekriisidega. Kuid mitmekesisuse üle siiski kurtma ei pea, pigem tasub, nagu ikka, enne järgmise loo turjale kargamist väike paus pidada.

Liiatigi, viimaseks jäetud nimilugu seob kõik eelneva pealkirjaga üheks tervikuks, andes tagantjärele pisut täiendavat mõtestatust. Ka kuiva argisust ei pea kartma – seda, mis inimesel seal kahe kõrva vahel ja rinnakorvi taga toimub, seda aitavad valgustada nii suuremad seiklused, fantastilisemad elemendid kui vana hea situatsiooni(koomika/traagika). Muhedusfaktor hõljub samuti õhus.

Soojenduseks natuke "Elupäästja" algust:

/…/
“Jõudu tööle?”
“Jah.”
“Mis, sa teed nalja või?”
“Ee … ei … ei tee. Nii öeldakse.”
“Mis öeldakse? Kes ütleb?”
“Kes?”
“Kes jah! Kes?”
“Noh … inimesed. Üks ütleb, et jõudu tööle. Teine ütleb vastu, et tarvis.”
“Mis tarvis? Mis, sa mõnitad mind või?”
“E-ei … ei mõnita.”
“Hakkad lihtsalt ülbitsema või?”
/.../

Jan Kaus, Indrek Koff, Eva Koldits, Toomas Täht, Liina Vahtrik „Stiiliharjutused“ (Härra Tee & proua Kohvi, 2018)

Õigupoolest on see väga pingeline raamat, mis analüüsib moodsa linnaelu inetumaid kitsaskohti – olgu pealegi tegemist üle poole sajandi vana juhtumisega. Võiks ju arvata, et post-industriaalne urbanism on tolerantsem, pingevabam ja individuaalset isikuväljendust arvestavam, aga kõik me teame, et reaalsus on teistsugune, et elame alalises ajahädas ning kui stressi annaks kasutada energiaallikana saaks ka ühe valgenev, valjenev ja laienev tänapäeva Tallinn pelgalt elanikkonna mobiiliadapteritena pinisevate hingede varal rahuldatud kogu energiavajaduse, jätkuks veel Riigagi...

Autorid on ehedalt välja toonud selle, kuidas ka praegu, hoolimata näilisest individuaalse eneseväljenduse ja tolerantsi kultusest, on inimsilm sama varmas kriitilise detailitäpsusega registreerima teise isiku juures kõike, mis standardist erineb ning kui kellelgi on veidralt pikk kael, meesterahva kohta tavatult hele hääl või ilma mingi brändimärgita kaabule kinnitatud nöör, oleme koheselt valmis neid füüsilisi omadusi hukkamõistvas võtmes seostama kõikvõimalike nõrkusilmingutega avalikus ruumis – näiteks võimetusega olukorda kontrollida, kui keegi bussis varvastele astub ning suutmatusega säilitada linnaruumis reegliks saanud üleolev-tülpinud ilmet.

Loo esimeses pooles jäetakse peategelane nö distantseeritult üksi, me vaatleme teda eemalt ja küllap tunneme paratamatult jutustajaga koos pisukest põlastust või ebameeldivustunnet. Kuid teises pooles mängitakse perspektiiv ümber. Peategelase sisemaailm jääb küll endiselt suletuks, ent läbi sõbra isiku avaneb lugejal võimalus teadvustada, et sel pealtnäha kentsakal ja hädisel, justkui üleliigsel või ilma õige kohata indiviidil on küllap kusagil ka kodu, ja inimesed, kellega teda seob ehtne soe hoolimine, sõprus, armastus. Kui ka terve bussitäiel rahval, kasvõi tervel Pariisi linnal on ükskõik, siis vähemalt üks inimene vaatab mööda kehaehituslikest iseärasustest ja kentsakast mütsist ning oskab mõelda end selle inimese asemele, tunda mõttes jaheda tuule puudutust paljal kaelal. Ja ta võtab kätte mõista anda, et talle läheb korda, tema mõtleb kaasa, et kui nööp paikneks vaid pisut ülalpool tunneks temagi siirast jagatud rõõmu teadmisest, et sõbral on soe!

Näe, rääkisin nüüd loo lõpugi ette ära, puha ilma hoiatuseta. Aga kui see kedagi lohutab, siis tegelikult ei reetnud ma raamatu enda kohta ikkagi pea mitte midagi. Kui tahta teada, et KUIDAS selle looga siis ikka on, siis tuleb endal silmad pärani ajada ja järgi kaeda (täpsemalt 32 erineval publikut naerust kõverale keeraval moel). Kuidas laulaks seda lugu Smilers? Mida arvaks asjast maani täis tegelane? Kuidas jutustada lugu, kui pea ükski sõna meelde ei tule? Aga kui üritaks vene keeles? Tegelikult pole muidugi asja, mille kohta vanasõna poleks ja ühes õiges loos on laste jaoks ikka õpetussõna võtta ... ja nii edasi. Et kui palju siis ikka loeb see, mis juhtus ja kui palju see, kuidas sellest rääkida? Kaeda saab – kirjasõnas niipalju kui süda lustib, lavalaudadel niipalju kui ette mängitakse. Olgu öeldud veel, et kogu selle kogumiku rõõmus stiililust ongi välja kasvanud kirjasõna elusast ettekandmisest. Ja kui tundub, et neid variante võiks ikka 131 olla, siis võib raamatukogust ka Raymond Queneau 99 versiooni välja kaevata.

Jan Kaus – Üle mere (Looming 1, 2017)

Lugu pintsaklipslasest, kes kardab merd. Mis on veidi tüütu, aga igati mõistetav surmahirm (nagu Regina teab, surmahirm on eluhirm). Probleem siis selles, et Regina on saanud tööandjalt preemiareisi – kõik kulud kaetud laevareis Stockholmi konvervetsile (no on alles… premeerimine) ja Regina ei soovi üleüldse öö läbi laevas loksuda. Nii proovib ta mõelda kõiksugustele võimalustele, kuidas sellest hirmsast kohustusest pääseda. Näiteks lähedase lahkumine, haigestumine või mõni korralik vale. Aga kõigepealt peab Regina käima ühes maakoolis esinemas… sinna sõit ei kujune just rutiinseks käiguks. Lool on finaal, mis läheb igati poeetiliseks.

Tekst jäi kaugeks, mulle on senini arusaamatu, mida autor õieti kujutada võis – unenägu, surmajärgset kogemust või midagi muud. Praeguse lugemiskogemuse põhjal jääb jutust vähe lödi mulje.

laiapea

Jan Kaus – Elupäästja (Vikerkaar 10-11, 2014)

Et kuna november on teadupärast selline meeste tervise kuu, siis on ka Vikerkaar avaldanud temaatilise loo Kausilt. Kaks keskealist meest vestlevad vabas vormis ning leiavad, et tervise hoolt tuleb hoolt kanda. Et naised on küll ussid ja raha tuleb raskelt, aga elada tuleb ja rutiinne arstlik kontroll on äärmiselt vajalik.

Taustal on sotsiaalsed probleemid ja küsimus riigi identiteedist, noh, Kaus ei saa muidu kui et peab tekstides selliseid küsitavusi esitama. Eks kordamine on tarkuse ema ja inimlikkus, see on hea. Paratamatult on tunne, et autor võiks selliseid tekste aastas kümme tükki kirjutada.

Jan Kaus – Tallinna kaart (2014)

Raamat on saanud juba paaris blogis mingil moel sugeda, ja tõepoolest, see isikliku kohapärimuse projekt jääb kirjanduslikult vähe kuivaks tarbimiskogemuseks. Nojah, raamatu pluss on see, et tunniga loeb tekstid läbi ja mainitud kohad on enamvähem teadatuntud; kuid ikka tekib tunne, et teos on vast enam nauditavam autori tuttavatele, kes suudavad neid miniatuure suurema sisseelamisega lugeda kui muidu tavalugejana.

Tekstid jagunevad umbes kolmeks – on mälupildid lapse- ja noorpõlvest, autori hiljutised assotsiatsioonid ja siis kirjanduslikumad katsetused. Ja kõikjal kõrgub mentaalne Tallinn, see kodulinn oma heade ja veadega. Argine, hall ja armas autorile. Tekstide vagurus on üsna ühetaoline ning vast mõne raputava draama puudumine tekitab lugemisel ehk rahulolematust – või ei hakanud need Kausi vaiksed sisedraamad minu jaoks tööle (nüristunud ja labastunud maitse jne).

Et siis jah, mälupilte ja fantaasiaid ühe Tallinna autori omailmast.

trakyllmaprokastineerinj2lle

vein&raamat&saun

Mullast oled sa võetud

Tere!

Mina olen maal sündinud.

Ma elan maal.

Enamuse oma elust olen elanud maal.

Maainimesed räägivad lihtlausetega.

Maainimesed mõtlevad lihtlausetega.

Suvel on maainimestel palju tööd. Siis tehakse tööd.

Talvel on maainimestel palju aega. Talvel on päevad lühikesed. Talvel loetakse raamatuid.

Raamatuid loetakse enda harimiseks ja meelelahutuseks.

Mina tahtsin ennast harida. Mind huvitavad inimesed. Mind huvitab elu kaugetes kohtades, kuhu ise ei sattu. Või kui sattudki, siis ei ole aega sealsete maailmapilti süveneda. Meelelahutus kulus kah ära – puud on talvel raagus ja tuul puhub, õues on külm – elu maal on kole. Ja päevad on lühikesed. Maal ja talvel.

Linnas elavad Kirjanikud. Ma lugesin raamatut Kirjanike mõtlemisest. Väga naljakas oli.

Kirjanikud tulid kokku ja kirjutasid raamatu elust maal.

Elust maal oli seal vähe juttu.

Rohkem Kirjanike mõtlemisest.

Kunagi käisin Lotmani loengus. See oli see vana Lotman. Ja sügav nõuka-aeg.

Maagilist maailmapilti iseloomustab maailma ja mitte-maailma vaheline piir. Niipea kui see piir ületatakse, siis algavad ohud. Ohtude vältimiseks tuleb tavapärase käitumise asemel kasutada mitte-käitumist. See mitte-käitumine on selline käitumine, mida normaalne inimene normaalselt ei tee. Ja see piir algas endistel aegade oma küla tagant, sealt kus algab mets.

Nii läheb normaalne vene inimene reisile ja kohe rongi jõudes paneb selga pidžaama ja hakkab keedetud kana sööma. Nagu ta ei oleks kodus söönud...? Nagu ta kõnniks tavaliselt päeva ajal avalikus kohas pidžaamas ringi…?

Ei – need on maagilised tõrjerituaalid.

Nii lähevad normaalsed inimesed võõrasse kohta ekskursioonile ja hakkavad seal karjuma. Ükski normaalne inimene ei karju tänaval. Ükski normaalne inimene ei karju metsas. Aga kui on tegemist mitte-maailmaga, siis peab ennast maagiaga kaitsma.

 Maagilist kisa on ikka aeg-ajalt maal kuulda. Primitiivne linnainimene on tulnud mitte-maailma ja kaitseb ennast.

Lotman ütles veel , et maagiline mõtlemine ei ole primitiivne. Maagiline mõtlemine olla väga keeruline ja mitmetähenduslik.

Vabandan linnainimeste ees – nende eelnev primitiivseks nimetamine oli ennatlik ja pealiskaudsusest tingitud. Kindlasti leidub ka nende hulgas peene taju ja keerulise mõttemaailmaga isikud. Kuigi raamatust see eriti välja ei tule. Seekord välja ei tulnud.

Maal käinud linnainimesi on vähe. Ma arvasin varem neid rohkem olevat, aga Kirjanikud paljastasid tõe. Suvel tundub tihti, et neid linnainimesi muudkui voorib.

Aga ju siis on need kogu aja samad mõned linnainimesed, kes siin käivad. Neil on ju raske vahet teha, nad on nii sarnased.

See nõuab ikka suurt julgust. Linnainimeselt maale minemine. Kirjanikult maale minemine.

Kuigi tegelikult on linnas käimine palju ohtlikum kui maal käimine. Ma tean. Seisin vaikselt ukseaugus ja vaatasin kohe mitu tundi. Hea valge oli vaadata, kuigi oli öö – tuled põlesid. Nad peaksid sinna Karja tänavale mõne netikaamera üles panema, nagu sigade söögikohta. Siis oleks hea talveöödel vaadata. Mõni isane oli kohe päris armas. Kuigi, kõigi sugusid ma ei osanud eristada. Täiesti ilmselt tuleb see minu vaatluskogemuste vähesusest. 

Natuke ma kartsin ka. Sigu metsas vaatamas käia on ikka palju julgem. Sea suhtes võib kindel olla – tema niisama kallale ei tule.

Ma olen näinud loodusfilmi ühest Kirjanikust, kes siin raamatus kirjutas sellest, kuidas ta maaelust midagi ei tea ega taha teada. Talle meeldib vaadata oma naba ja mõtiskleda Kirjanik olemisest. Ma olen lugenud ka mõnda tema juttu. Põhiliselt kirjutab ta Kirjaniku piinatud nabast, mis minu jaoks, selle lugemise käigus, omandab (peaks omandama) erilise sügavuse. See naba oli piinatud saanud Kirjaniku enda poolt, aga see ei ole üldse tähtis. Lihtsalt piinatud naba on piinamata nabast keerulisem ja sügavam.

Oma nabale keskendumist oli paljudes juttudes, vähemalt pooltes. See linnainimese käitumist näitav film näitas ka joodikluse suurt levikut linnainimeste hulgas. Kirjanike hulgas.

Kirjanikud tunnevad väga hästi joodikute elu. Paigutada linnajoodik maale tundub olevat lihtne – tänavavalgustust ei ole ja teekond poodi on mitu kilomeetrit pikem… Muidu kõik sama. Kirjaniku arvates.

Mina joodikuid ei salli. Õnneks maal joodikuid ei ole. Õnneks maal joodikuid enam peaaegu ei ole. Varem, paarkümmend aastat tagasi, oli neid palju. Pooled surid ära ja pooled kolisid linna. Mõni üksik on veel maal, aga sedagi mitte kauaks.

Kui ma siin maal näen keset päeva mõnes taluõues kõndimas õllepurgiga ja prussihunnikut takseerivat meest, siis ma tean, et see on linnamees, kes on tulnud maainimest ja töötegemist mängima. Maamees ei joo ka palava ilmaga töö kõrvale õlut – õlu teeb uimaseks ja siis ei tule töötegemisest midagi välja.

Endistest paarikümne aasta tagustest maa-joodikutest (kes ellu jäid) said linnajoodikud. Seal sotsiaalabi rohkem ja naps kah odavam.

Mina joodikuid ei salli. 

Seepärast meeldis mulle jutt sellest, et ei tohi maajoodikutel lasta oma lapsi tappa. Mis sellest, et tapetav laps ei olnud maalaps ja taolisi pisarakiskumise jutte on juba kümneid (kui mitte sadu) varem kirjutatud ja loetud. Kui Kirjanik otsustab kirjutada plakati, siis pole selle plakati originaalsus ja seos tegeliku eluga üldse olulised. Olulised on paksud värvid ja selge propagandistlik mõte. Tähtis sõnum nõuab edasiandmist. Ja ta oli selge: ärge laske maajoodikutel lapsi tappa.

Lisaks linnajoodikute maale paigutamisele olid mõned Kirjanikud leidnud ka teise viisi sobi teha. Nad laiendasid maa mõistet. Et Eesti ongi tervenisti üks maa. Üks maakoht. Üks kolgas.

Üks Vahingu ja Undi austaja kirjeldab oma retke maale – kolme päevaga läbitavad maakohad on kõik täpselt nimetamist leidnud: Puhja (alevik), Tartu (linn), Võru (linn), Antsla (linn), Ambla (alev), Kohtla-Järve (linn), Kiviõli (linn), Püssi (linn). Administratiivne liigitus ei ole oluline. Minu jaoks ei ole ükski neist maa. Tegelikult, vist Kirjaniku jaoks ka mitte. Tema sai oma kopka kätte – ja see tundus oluline olevat. Haltuura.

Haltuura, kui kogumiku märksõna.

Kulka on palganud töödejuhatajaks ja tellija esindajaks vale inimese. Kes pole suutnud töö tegijate suhtes piisavalt nõudlik olla.

Või ei saagi nendelt miskit paremat tulla?

Või ongi Eesti tänapäevane kirjandus selline?

Sügava ja keerulise nabaga, aga elust (maal) midagi ei tea. Elu tundmist asendab plakati maalimise oskus. Kui seegi olemas on…?

Maainimesel on talveõhtuti ikka aega. Läheb netti ja vaatab, mis on maa- ja linnainimesel vahet. Jõuab Statistikaameti kodulehele.

Kõige uuemad kultuuriandmed on 2009 – 2010 aastast (tabel KUT60).

Leiab sealt ise kultuuritegemise (välja arvatud sport). Vähemalt korra nädalas. Maal 37,7% ja linnas 35,4%.

Vahe 2,3%. Kõigest.

Uskumatu!

Päriselt ka?!

Siin peab mingi viga olema…

Mina küll ei usu, et nii paljud linlased iga nädal midagi teevad. Iga nädal ise kultuuri teevad. Siin peab mingi metoodika viga olema. Isegi kui arvestada, et küsitud on vähemalt kümneaastaste kohta – et kool ju ikka nõuab midagi laste käest.

Aga noh, statistikat ju uskumise jaoks tehaksegi.

Ju siis on ikka tõsi!

Aga ikkagi, veider on arvata linnainimesi olevat maainimestega peaaegu sama kultuursed…

Jan Kaus – Koju (2012)

Kausi romaanist ei oska õieti midagi kirjutada (aga küllap sellest kirjutatakse niigi palju). On kolm lugu, mis üksteisega lõdvalt seotud. Peategelasteks keskealised pealinna mehed, kes on omal alal hinnatud tegijad – filmikriitik, näitleja ja suhtekorraldaja. Ent edukusest ei piisa, maadeldakse nii mineviku kui olevikuga ning tulevik on üldse selline... selline. Noorpõlves olid kenad neiud, olevikus lahkuminekud või püüdmatud või hoopis tavapärased naised, häda igal juhul. Ning muidu küsimus elujanust. Ja siis on Tallinn, magalate ja urgaste ja kesklinna sära – mida ühel hetkel tabab elektri seletamatu kadu, sümbol ja müstika missugune.

Ja mis on see, mida Kausi romaanist välja lugeda? Millised mõtted hakkavad sisemuses pakitsema?

Rõhu kaanekujundus on hämmastavalt segane.

päevaleht
raamatukoi lugemislood
sirp

Jan Kaus – Koju (Looming 7/2012)

Ilmunud on katkend Kausi romaanist, mille võiks siis lühidalt ja selgelt nii kokku võtta. Tuntud telenäitleja ja hinnatud poissmees Asko avastab ühtäkki naise, kellest mees tõsiselt huvitub (ja selleks vastassugupooleks pole mitte noaga vehkiv Aive). Naine elab naabermajas ja on salapäraselt kummastav, nagu pärl sigade seas ja muidu inglike kesapõllul. Aja kulgedes nad natuke tutvuvad ja siis muidugist üks hetk on Kristi kadunud, telefon ei vasta ega midagi, vaid jõulutuled jäävad vastaskorteri aknale. Asko heidab meelt, keegi ei tea, kuhu ja miks õieti muidu ilus naine kadus – kuniks üks ütleb, et tagasi Prantsusmaale oma mehe juurde, ent Asko ei usu seda mitte! Juhtunud on midagi kahtlast, arvab hella hingega naistelemmikust mees. Taga hullemaks, Asko suur sõber Mikk läheb Ameerikasse tööle – võimalik, et aastateks. Tallinna edukate keskealiste hipsterite skene saab tõsise hoobi (ja mida küll mahhineeritakse Narva elektrijaamadega?). Üks hetk näeb näitleja-poissmees, et Kristi korteris on nüüd uued elanikud, eesotsas kaheksa-aastase poisiga. Kel on oma ea kohta üleloomulikud võimed ehk siis oskus esitada tõdemusi, mida erudeeritud keskealised elutõe pähe võtavad. Selgub, et Kristi ja karjäär ning Mikk pole vaid punkarist itimees; Tallinnat ootab järgmine pimendus ja succubus Aive sirutab õudustäratavaid tiibu. Asko maailm variseb ja lööb lokku. Aga kahjuks ei saa kogu romaani siin paljastada – asi läheb veel pöörasemaks! Ühesõnaga, “Kodutus” on saanud omale järje.

mullu

Pole siia enam ammu kirjutanud, loodan alanud aastal sagedamini kirjutada. Möödunud aasta lugemistele tagasi mõeldes on tunne, et lugesingi tegelikult kuidagi vähem kui muidu ja kuidagi juhuslikumalt, kuidagi rabe aasta oli üldse.
Ma ei hakka tegema mingit edetabelit, ammugi mitte eraldi esile tõstma paremaid uudisteoseid, loetlen lihtsalt raamatuid, mis möödunud aastast meelde jäid, kui nüüd meenutan (ja jätan välja raamatud, mida lugesin pigem erialasest huvist).
Eesti kirjandus. Luuleraamatuist töötas enim Ene Mihkelsoni "Torn"; mõju, mille mehhanisme ei mõista seletada, selge nagu kivi ja raske nagu vesi (loodan sellest varsti kuskil pikemalt kirjutada). Maarja Kangro "Ahvid ja solidaarsus" oli igati tahe lugemine, mu meelest praeguses eesti kirjanduses suhteliselt ainulaadne hääl - esiteks, et naine nii kirjutab (kusjuures eriti tore on, et tegelikult pole selles proosas üldse seda pretensioonikust, et "vaadake, ma olen naine ja kirjutan nii"), ja teiseks see, kuidas nii irooniline ja eneseirooniline hääl on samas kuidagi nii vaba iroonia taga alati varitseda võivast tigedusest. Kindla käega kirjutatud jutud. Siin võiks mainida ka Lauri Sommeri "Kolme yksiklast", aga olin neid jutte juba varem ajakirjadest lugenud - eriti meeldib mulle Darja-jutt, see lihtsalt veenab (muuseas, Drake'i-jutt olevat olnud osaliselt tõukeimpulsiks Lauri Lagle lavastusele "(Untitled)" NO-teatris). Päris noortest jäi meelde Siim Nurkliku "Kas ma olen nüüd elus" - just see, kuidas pidevalt ähvardavast naiivsuse- ja klisheelikkuseohust siiski mööda osatakse põigelda; mehel on mingit peent kirjanduslikkku taktitunnet. Mis veel - meelde jäi, et jätsin pooleli Tõnu Õnnepalu "Paradiisi"; jäi meelde sellepärast, et tavaliselt istub Õnnepalu mulle peaaegu alati; jäi pooleli seepärast, et see läbiv piibellik register tundus puhtmehhaanilise stiilivõttena ja seda enam maneerlikuna; ei hakanud minu peal tööle.

Aga võib-olla enim meeldis uuemast eesti kirjandusest Jan Kausi "Hetk", mis ilmus juba 2009. Kopeerin siia omapoolse miniarvustuse, mille kirjutasin kohe pärast lugemist ja saatsin autorile: "Võib-olla et isegi parim asi (minu maitse järgi), mis Sa kirjutanud oled. Mulle meeldis peamiselt selle teksti toon ja tempo - mõneti nagu tagasihoidlik, aga samas tihke ja kuidagi loorjas ja läbipaistev, väga "taktitundeline", kui nii saab teksti mõju kohta öelda. Tekst tundus sageli väga põhjalikult läbi õmmeldud, aga samas nii, nagu oleks õmmeldud mingit väga õhulist kangast. Midagi küpset on mu meelest tolles toonis. Ja see kandub üle ka tegelaste kujutusse. Sirvisin põgusalt netist ka kriitikat, kuskil öeldi, et tegelaskujud on natuke skemaatilised - ma pole üldse nõus, minu meelest olid tegelaskujud just kuidagi kummaliselt usutavad, kuigi ju suhteliselt elliptiliselt kirjeldatud; teatav efemeersus neist tegelastest õhkus, aga see tundus mulle just kuidagi täpne, nii nagu inimese endapilt ongi natuke efemeerne. Ütleks nii, et need tegelaskujud - ja tekstikude üldse - olid pigem impressionistlikud, midagi otse vastupidist skemaatilisusele (ja ma olen ju vana impressionismi-fänn). Kuskil romaani keskel (nt seal, kus Eda räägib Joosepile, et ootab last, ja seejärel teeb Meez talle lapse - ja üldse just dialoogid oma loomulikkuses ning nende ümbrus meeldis mulle kõige rohkem) tundus tekst lausa selline, et tahtsin teda maitsta ja lugesin endale valjusti ette - et kuidas see kerge ja loomulik tihkus kõlab.
Kui kriitiline olla, siis natuke häiris mind nimi Meez (nagu mulle üldse ei istu eesti proosa ekstravagantsed nimed); ja oli kahju, et viimases peatükis tunduvad mitmed asjad kuidagi lihtsalt otste kokkutõmbamisena (et Joosepil osutub järsku olevat Maarika ja et Eda osutub järsku töötavat sünnitusmajas, et Joosepi lapse sünnituse juures olla), see tundus natuke nii, nagu ei lähtuks tegevus enam tegelaste elust, vaid kirjaniku soovist romaan ära lõpetada. ...
Muuseas, see, et tegelaskõne oli ilma jutumärkideta, eristamata, mõjus hästi, aitas omalt poolt teksti üldilmele väga soodsalt kaasa. (Üks detail sellega seoses - lk 182 on lause "Nad vaikisid.", mis on vist mõeldud Joosepi ja ta ema kohta, aga esimesel hetkel lugedes oli tunne, et võib-olla on see ka ema jutu osa; selles kohas tuli ehk kõige reljeefsemalt esile tolle jutumärgituse voorus - teatav voolavus, eri kõnelejate ühtesulamine tekstikoes, ja ometi on otsene kõne nii hõlpsalt autoritekstist eristatav, isegi imestasin, et ma kordagi nende piiride otsa ei komistanud. Mulle see pealtnäha ähmane, aga sisuliselt väga are tekstuur väga meeldib; nojah, ikka impressionism, jah.)"

Sattusin lugema mitmeid jaapani-asju - eks neid ilmus ka mullu päris mitu. Enim jäi ehk meelde Rein Raua tõlgitud Ikkyu Sojuni "Hullunud pilv", mõnusalt kommenteeritud luuletustekogu, nii et sai päris kena maigu ligi 700 aasta tagusest Jaapani elust ühe veidra munga fookuse läbi. Alguses nagu ei viitsi lugeda, kuidagi umbne ja kauge tundub kogu värk, aga ühel hetkel oled juba süvenenud ja minevikufantaasia on tööle hakanud. Hästi tehtud raamat. Teine raamat - lugesin inglise keeles kuulsat Sei Shonagoni "Padjaraamatut", mis on veelgi vanem, umbes 1000 aastat; lausa võõrastav rafineeritus ja peenus, mis tundub ühest küljest kuidagi absurdne ja isegi tühine, aga süvenedes hakkab tekkima koondpilt ja tekst uuristab oma urud lugeja teadvusse ning elab seal vaikselt oma elu edasi.
Tegelikult umbes samamoodi toimis ka Reiner Brocmanni "Teosed" - ega need tekstid ju teab mis elamust ei paku, aga kui lugeda neid kui ühe ammuse elu mälestisi, luuletustele lisaks ka nt pastorina piiskopile saadetud kirjad maarahva tüliküsimustest ja patuelust, siis muutub asi huvitavaks. Brocmann saavutas kirikulaulude tõlgetes kohati ikka juba üsna loomuliku eesti keele, nii et mõnikord võis lausa kõlaefektidega mängida, nt "Keel libbe on, Meel kibbe". Mõnes mõttes oli Brocmanni eesti keele harrastuski ju üsna rafineeritud ja seishonagonlik vaimunauding.

Elulood. Kersti Kreismanni ja Margit Kilumetsa "Paljajalu kõrrepõllul" pole küll vaba tolle Eesti Naise eluloosarja hädadest - nt mõnetisest melodraamast -, aga lugesingi seda eelkõige Mati Undi pärast, ja selles mõttes on seal üht-teist huvitavat (ka nt Viidingu ja üldse 70ndate vaimuelu kohta); nii et kultuuriloolise raamatuna täitsa nii. Kreismanni enda seisukohalt on kahju, et võhm sai otsekui mingil hetkel otsa, 80ndate ja 90ndate Kreismannist oli palju vähem juttu - näiteks Kreismanni üks kuulsatest rollidest, Juudit, on raamatus vaid mainimisi, mul oleks küll huvitav sellest lugeda olnud.
Arvo Kukumäe elulooraamatut "Alasti elu" (autor Evelin Kivimaa) lugesin kah - see on ikka hull vend. Ei ütle raamatu kohta midagi paha, täitsa õnnestunud ja mõjuv (auto)portree. Keegi võiks nüüd kirjutada ka raamatu Kukumäest kui näitlejast, loeksin huviga.
Üks väga hea raamat on Reet Neimari alustatud ja Pille-Riin Purje lõpetatud "Jüri Järvet. Narr ja kuningas" - seda lugesin mõnuga pikka aega, paks raamat ka, vist pool suve veetsin sellega. Korralik raamat Järvetist kui inimesest ja kui näitlejast - kuidas teda päris noorena peeti pigem lootustandvaks lavastajaks, kuidas ta 50ndail oli koos Eino Baskiniga koomikasuperstaar, kuidas ta Panso tükkides 60ndatel ennast tõsise draamanäitlejana lõpuks leidis, kuidas sai kuulsaks venelaste "Kuningas Leari" filmis ning seejärel kuidagi krampi läks - muutus rollide suhtes väga valivaks, kuni lasi miskipärast end 80ndatel Teatriliidu esimeheks valida, kellena oli saamatu ja piinlikuvõitu, ja siis vanapõlv veel mõne eheda rolliga. Omaette ooper oli veel tema vahekord Pansoga - nad olid suured sõbrad, kuid mingil hetkel ei istunud Järvetile enam Panso autoritaarsus, mis järsku esile tuli, kui too oli teatrijuhiks saanud, Pansole omakorda ei meeldinud, et Järvet filmidega populaarsust kogus ja teatri tagaplaanile jättis jne; mõnes mõttes päris kurb lugu. Naljakas on üks tõesti sündinud vestlus Järveti ja Panso vahel juba pärast nende tülliminekut - Panso: "Mina olen sinust Järveti teinud." Järvet: "Tee siis teine veel." Üllatav oli teada saada, et Järvet polnudki "vere poolest" eestlane - ta sünnijärgne nimi oli Georgi Kuznetsov, ta sündis Tallinnas venelannast teenijatüdrukule, isaks olevat olnud prantslane või prantsuse juut ühelt Tallinnas peatunud laevalt; ema aga lasi ühe mehega Venemaale jalga, Järvet pandi lastekodusse, kuni üks eesti pere ta enda juurde võttis. Rääkima õppis ta juba orvuna ja emakeeleks saigi eesti keel; vene keelt oskas ta kogu oma elu kehvasti. Järvetiks eestistas ta oma nime ise 17-aastaselt.
Hea raamat, nagu romaan.
Mäletan, et lugesin Järveti-raamatut läbisegi Kärgatava Kõue autobiograafiaga. Kunagi olin Vembuvana-jutte lugenud, nüüd oli huvitav teada saada, mis mees see oli, kes nood Vembuvana lood jutustanud oli.

Loomingu Raamatukogust jäi veel meelde Veikko Huovise "Poja surm" - tõesti mõtlemapanev raamat.


No ja siis muidugi see Oksase "Puhastus", raamat ühiskonnast, kus teismelised tüdrukud unistavad nagu Neitsi Maarjad sellest, et saada Leninilt laps.

ps. praegu loen Elin-Kai Toona raamatut tema vanaisast Ernst Ennost, "Rõõm teeb taeva taga tuld" - täitsa tore lugemine (nt kuidas sada aastat tagasi oli korporantide jaoks seltskondlikult amoraalne abielluda ülikooliõpingute ajal või kuidas Enno pidas elu pühaks ega lubanud oma kodus hiiri tappa, vaid meelitas nood suhkruga urust välja ning viis kotiga linna taha põllule). Tänini säilinud Enno elupaigad Tartus on Filosoofi 21 ja Veski 43, hilisemas elus peatus ta oma vanemate juures Kuu 13 ja õe juures Tähe 75 - koos praeguse täiskasvanute (endise Pushkini) gümnaasiumi kohal asunud kunagise Reaalkooliga, kus Enno koolis käis, moodustub päris kena Tartu Enno-kaar.

Kultuurkapitali kirjandusauhinna nominendid aastast 10222

Varraku blogi lekitas nominendid, eks siis või siingi neid heauskselt edasi peegeldada (täielikku nimekirja tuleb sealt lugeda, siin vaid osaliselt):

Ilukirjanduslik proosa
Kaus “Hetk”
Kesküla “Elu sumedusest”
Kõomägi “Pagejad”
Õnnepalu “Paradiis”

Luule
Heinsaar “Sügaval elu hämaras”
Kangur “Kuldne põli”
Kasemaa “Lagunemine”
Krull “Neli korda neli”
Soomets “Varjatud ained”
Õnnepalu “Kevad ja suvi ja”

Esseistika
Kaplinski “Paralleele ja parallelisme”
Krull “Paljusus ja ainulisus”
Laanes, “Lepitamatud dialoogid”
Valgemäe “Pihtimusi”

Vabaauhind
Annus (koostaja) “20. sajandi mõttevoolud”
Kolk (koostaja) “Rooma kirjanduse antoloogia”
Kõiv “Suvi Pääbul ja kinnijooks Raplas”
Salokannel “Jaan Kross”
Zetterberg “Eesti ajalugu”
Undusk (koostaja), Tuglas “Valik proosat”

Ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde
Aaloe: Claesson “Sina maga, mina pesen nõud”
Põld: Baricco “See lugu”
Saluri: Waltari “Sinuhe”
Sivonen: Lowry “Vulkaani jalamil”
Varik: Rushdie “Kesköö lapsed”

Mõned kommentaarid. Proosast ise eelistaks Kausi raamatut, ülejäänud 3 raamatut pole just lugemishuvi äratanud; igavalt traditsiooniline valik. Luule nominente pole lugenud, huvitab Heinsaare teos, ja hiljuti siin avaldatud Soometsa luuletus on jäänud painavalt peakolusse liikuma. Esseistikat pole lugenud, arvustuse põhjal tundub Laanese raamat huvitav olevat. Vabaauhind oleks tore Annuse koostatud teosele, tahaks lähiajal lugeda. Tõlkes oli muidugi Rushdie päris monumentaalne.

Või kes mida arvab?

postimees
sirp
arter proosast ja tõlgetest
10222

2009 top 10

1 Rushdie – Kesköö lapsed
2 Hughart – Linnusild
3 Powers – Anubise väravad
4 Tarlap – Meie, kromanjoonlased
5 Martin – Fevre'i unelm
6 Davies - Euroopa sõjas 1939-1945
7 Kusnets – Hundipäikese aeg II. Vaen võtab verejälge
8 Benioff – Varaste linn
9 Kaus – Hetk
10 Tänav - Surmakarva

Kui esimesed 5 on endale üpris selgelt järjestunud, siis järgmiste puhul võiks nii mõndagi asendada vms. Endale valmistab head meelt see, et (välja arvatud Rushdie) on kõik raamatud nö pauguks luuavarrest, ehk siis ei osanud oodata, et võiks muljet avaldada. Ja see on enam kui tore.

-

Muud head raamatud, mis ilmunud varem ja mida esmakordselt lugenud (top 20, aga ei suuda järjestada, tähestikulises järjekorras; välja jäid igasugu taaslugemised)

COBRA II. Iraagi sõda ja okupatsioon, Hyperion & Endymion, Illuminatus! Silm püramiidis, Jean Paul Marat' jälitamine ja tapmine Charentoni varjupaiga näitetrupi ettekandes härra de Sade'i juhtimisel, Jõgi Eedenist, Kusagil lennata, Kõiksuse lühiajalugu, Linnuaabits, Maagide kool, Maailmasõda. XX sajandi konflikt ja lääne allakäik, Näoline, Pööratud kuu, Silma lugu, Skismaatriks +, Tee, Tramm Šiša Pangmale, Tundmatu sõdur, Uusaja kultuurilugu, Veel üks paradiis, Üldiselt mulle mehed meeldivad

-

Võinuks teha ka lugemiskoleduste edetabeli, aga ei suuda lõputult õel olla. Omaette ooper oleks poolelijäänud raamatud, aga neidki ei tahaks “reklaamida”.

Otsingute popimad autorid ehk Beltran, Kasemaa ja Kaus; tõlgetest Martin ja Rothfuss. Muidugi on kõiksugu kohustusliku kirjanduse austajaid, aga see selleks. Eesti korvpalli agoonia taustal toksitakse ikka “korvpalliromaani”, kusjuures pigem ikka koledate hävingute järel (mis teeb kurvaks). Vast lootusetuim juhtum on keegi senegallane, kes järjepidevalt otsib/vad naist ja peab ikka ja jälle lugema seda kirjutist. Vahel on uskumatult tüütu kirjutada kasvõi paar lauset raamatust, mis mingit muljet ei avalda; seega peaks vast lubama, et tuleval aastal peab vähem raamatuid lugeda.

Avapildi autor härra Araki.

Jan Kaus – Hetk (2009)

Nii, järjekordne jõuluhooajakaup. Enne lugemist torkas silma kuidagi sügisballiliku fiilinguga raamatukujundus. Esmamulje esimestel lehtedel oli umbes selline: “see on vist kirjandus, mis naislugejatele ja humanitaaridele peaks paistma hea meestekirjandusena; selline lahjendatud “Sügisball” või nii, kiiksust jääb puudu”. Ja lugesin edasi.
Kõlab lapsikult, aga kui tekstis puudub selgelt markeeritud dialoog, muutub selline kast-teksti lugemine tüütuks, ei saa end lugemisel tuulutada (short attention span või mis, leheküljepikkuse lõigu nägemine nagu eeldab, et sa peaks selle järjest lugema ning see tekitab pisukest trotsi). Ja lugesin edasi.
Armastuslood (või ehk wannabe armastuslood), mis vist tekivadki teises nooruses (kolmekümnendates?) ja on oh nii mõnusalt valusad ja tüütud ja mittekuhugiviivad. Elu on suurem kui kirjandus.
Mõneti vastik lugeda, kui paaris kohas tekivad samastumishetked. Painajalikud teemad, hingeõõv.
Eda suhe Meeziga on pea sama haiglaselt mõttetu kui Lindi romaanitegelastel. Elu on lill.
Assotsiatsioonidesse uitamine (vt nt 14. peatükk). Hea, et Kaus ei püüa kirjutada rajusotsiaalseid hetki (varasemast loomingust justkui mäletan, et need polnud tal just kõige õnnestunumad). Kas Karumsis kajastub miskit Dreamphishi tegevusajast?
Joosepil ja Edal sarnane suhe vanematesse ja lapsepõlve – oli ilus aeg ja suhteliselt ühtne pere jms, nüüdseks sellest järgi jäänud selgrooga ema, kes siis on pojale / tütrele toeks või ka omamoodi püüdmatuks eeskujuks. Kas ema südant tunned sa. Pisut arusaamatu on Joosepi vanaisaliini tähtsus.
Omamoodi romaan linnast, ood ja itk Tallinnale (nagu algul mainitud, sai teksti lugematagi tõmmata ligi “Sügisballi”, ju viga selles, et tahaks filmi uuesti näha). Pronksiöö fännid saavad lugeda kirjanduslikku vaadet sellest (lk 176-180).
Viimane peatükk on pisut ootamatu, kõik need lõpplahendused tunduvad kiiruga kokku põrkavat (loodetavasti pole süüdi tähtaeg). Et midagi võita, pead midagi kaotama; elu tähtsaimad inimesed on miraaž (kas see on jälle mingi iseloomulik mõtlemine kolmekümnendates inimestele?); üksindus on hulludele.
Ebamugav on tekstis leida “äratundmisrõõmu” ehk sarnasusi oma kogemustega, tavaliselt seda ju raamatutest ei taha otsida ega leida. Ma arvasin, et see raamat mulle suurt ei meeldi, aga pidin pettuma, sest teksti mõned painajalikud kohad kõnetavad. Või on lihtsalt sobimatu raamat kassiahastuses lugemiseks.
Elagu eelarvamused ja uudishimu, mis siin ikka keerutada, tasub lugeda küll.

kiiksu lugemisarhiiv
kronotoop
loterii
ekspress
kirjanduse ja keele ajaveeb
päevaleht
postimees intervjuu
heli lugemisvara