Roald Dahl – Külaline (2014)

Tõlkekogus neli lugu, neis kolmes peategelaseks mehed ja ühe puhul siis naine. Lood sellest, kui kastreerivalt võivad mõjuda meestele ulakad naisseiklused (muidugi, oleneb mehest! Kahe loo kangelane onu Oswald vaevalt nüüd millestki heitub...). Eriti kurb näide on “Suur naistevahetus”, kus abikaasa saab loo lõpus oma pahaaimamatult naiselt kuulda üpris kurvastavat tõde. Ehk lõpulugu “Lita” läheb kuidagi... vanamoeliseks – seal loos luuakse nimelt lõhna, mis ajaks mehe hullupööra kiima (sest veel ahvinimestel oli säändne võime) ja selle lõhna mõju all otsiks ta endale rahuldamiseks ükskõik millise naise; mis, noh, iseenesest on päris jube mõte. Üks lõhna kasutusviis võinuks olla näiteks meeleavalduste laiali ajamine: pisargaasi asemel pritsitaks meeleavaldajaid selle lõhnaga, ning algaks suur naistemurdmine. Iseasi, mida arvaks asjast mõni naine, kes ei soovi, et suvaline koll teda korraga murraks ja väntsutaks.

Sellistele kergemeelsetele lugudele vastukaaluks on “Viimane vaatus”, kus peategelaseks keskealine naine, kes peale pikka õnnelikku abielu kaotab autoõnnetuses abikaasa. Paar oli omavahel tõesti lähedane, ja kuidas nüüd peale ränka kaotust eluga edasi minna, kui lihtsam oleks enesetapp? Psühholoog muudkui toonitab, et vaja asemele leida uus mees, kellega seksida ja nii pingeid lahendada jne. Kui siis mõne aasta möödudes tööreisil olles kohtub naine oma kooliaegset armsamat, kellega minnakse dringile, mis omakorda viib välja selleni, et võiks hakata keharõõme jagama. Ent voodis see günekoloogist mees... Jällegi üks sadistlik lõpp, tekib küsimus, kas Dahl ise ka mõistis siin oma musta huumori ränkust.

Eks Dahl kirjutab niisiis selliseid omal moel riivatuid lugusid, mis mõnel puhul kombivad hea maitse piire – aga noh, tunnustatud autoril on see lubatud jms. Ei saa öelda, et tegemist oleks kirjandusklassika kullafondi kuuluvate novellidega, peamine on vürtsikas puänt kui selline, mingeid erilisi lugejaid kaunistavaid õpetusivasid siit ei leia. Kolme meheloo kõrval kerkib ehk rohkem esile see ainus naislugu, mis sirutub inimkogemuse päris traagilistele aladele. Ja ikkagi, kas Dahlile oli see lugu samasugune kergemeelne riivatus nagu teised kolm lugu? Ei oskagi arvata.

Kõlab veidralt, aga kõik need kogumiku lood on ulmekirjanduse baasis ära märgitud.

“Mina ise ei ole kunagi, absoluutselt mitte kunagi lubanud lähedasel suhtel kesta kauem kui kaksteist tundi. See on viimane piir. Isegi kaheksa tundi on minu arvates juba liiast. Vaadake näiteks, mis juhtus Isabellaga. Kui me seisime püramiidi tipus, oli ta võrratu kehaga daam, nõtke ja mänguline nagu kutsikas, ning kui ma oleksin jätnud ta sinna nonde kolme araabia kõrilõikaja meelevalda ja üksinda alla hiilinud, oleks kõik olnud hästi. Aga ma jäin rumalal kombel tema juurde ja aitasin tal alla ronida, ning selle tagajärjel muutus armastusväärne daam vulgaarseks kriiskavaks lirvaks, keda oli vastik vaadata.” (“Külaline”, lk 20)

Roald Dahl – Keegi sinu moodi (2011)

Dahlihuvilistele igati teretulnud raamat, olemata tuttav ta loomingu tõlgetega, võib vist mainida, et tegemist esmatõlgetega eesti keelde. Enamasti lugudes selline pursuimaailm, ikka kodanlased või rikkurid, kõik on kombekas ja viks, inimesed on vaikselt ja ohtlikult hullud. Tegevuspaigad vana hea Inglismaa, Pariis või India. Ja noh, musta huumorit ja seletamatust siin tõepoolest jagub; heldeke, milliseid võikusi võivad tegelased muu jutu hulgas rääkida (mis samas on enam kui usutavad).

“Mees lõunast” - see välgumihklikihlveo peale sõrme mahakaksamise värk meenutab mingit filmi (Tarantino ehk?).

“Galopeeriv Foxley” on päris häiriv näide koolivägivallast.

“Nahk” on esmapilgul hemingwayliku meeleoluga, teadagi, Pariis ja kunstnikud ja elust joobumus. Mis viib välja selleni, et maalikunstnik tätoveerib sõbra seljale tolle palve peale sõbra naise portree. Aastakümneid hiljem paljastab sõber selle nüüd kuulsa varalahkunud kunstniku töö kunstiavalikkusele ja mõne aja pärast... on see näitusel kui näide varasest loomeperioodist.

“Kael” on kael... mida kirvega ei puudutata... miks ja kuidas, ei ütle.

“Claudi koer” on raamatu pikim tekst, õigemini neli rohkem või vähem seotud lugu ühes, millest ehk kummitavamad on “Rotipüüdja” ja “Härra Feasey” oma painajalike dialoogidega rottidest või võistluskoerte tuunimisest. Kõige alamklassilikum lugu siin kogumikus.

“Klausner seadis kõrvaklapid pähe ja lülitas masina sisse. Hetkeks kuulatas ta tuttavat vaikset surinat. Seejärel võttis ta kirve, asus harkisjalu algasendisse ning virutas selle nii tugevasti kui suutis puutüve allossa. Tera lõikus sügavale puusse ja jäi sinna kinni, ning kokkupuute hetkel kuulis ta kõrvaklappidest kõige eriskummalisemat häält. See oli uus heli, erinev kõigest, mida ta oli varem kuulnud – räme, toonitu, võimas müra, korisev, madal, karjuv hääl, mitte kiire ja lühike nagu rooside oma, vaid pikaksvenitatud nagu nuukse, mis kestis terve minuti, kõlades kõige valjemalt hetkel, mil kirves puusse tungis, jäädes siis järk-järgult üha vaiksemaks ja vaiksemaks täieliku vaibumiseni.” (“Helimasin”, lk 178)

Roald Dahl – Charlie ja šokolaadivabrik (2002), Rajaajaja – Vari, valge kass ja kuu (2011)

Kõige väetimad tulevad esimesteks, nii vist kirjutati kuskil. Ja eks see siin juhtubki – paduvaene Charlie pere võtab üle Willy Wonka šokolaadiäri (mille toodetest lugemine paneb hambaaugud valutama), kus muuhulgas teevad orjatööd umpalumpad.

Kaht Dahli raamatut järjest lugeda on pisut liig, ega ta nüüd nii huvitav ka ei ole.

Eks tuleb anda lubadus filmgi mõni päev vaadatud saada.

ulmekirjanduse baas

Tegemist siis Rajaajaja kolmanda plaadiga viie aasta jooksul, vaikselt nokitsetakse pillide kallal ning ei aeta taga raadiomenu ega anderkraundi tegija staatust ja lihtsalt on muusika ja kõik. See plaat jaguneks enamvähem pooleks, on Kriisaga esimene pool ja senituttava Rajajajaga teine pool. Ausalt öeldes on hea mõte panna Kriisa emakeelselt laulma (sest kui palju sa ikka jälgid, mis võõrkeelseid oopusi ta senini Bullfrog Brownis laulnud on), laulude tekste lugedes nagu hästi ei usukski, et need on lauldavad, liialt kriimud teised – aga Kriisa laulab välja. Vokaalselt plaadi parimad lood. (Tõeline süvalause.)

Kui plaadi esimene pool on mõneti bullfrogilik ja kuidagi särtsakas-psühhedeelne, siis teine pool (alates “Vana harjuski laulust”) on nö folgilikum (ent ka psühhedeelse lõhnaga ja sekka segatud ka exotica värelusi). Vares laulab seekord nii sünge loo, et jalge all tossutavad vaikselt põrguleegid ja tahaks enda pead ahju pista. Ei pea nii lootusetu olema, härrased! Sest tuleb päev, mil pird läheb mõlemast otsast põlema. Plaadi viimistlejatele meeldib see, kui lugudes vaheldub mõnel korral tempo (ehk siis unemuusikaks raske kasutada) – rahulik, kiire, rokilik, bluusilik, exotica (huvitav, mida täpselt ma selle termini all tegelikult mõtlen?); seda muidugi eelkõige instrumentaalide puhul (“Karikakramängu” elektrikitarr on juba midagi sellist, mis paneks karmimates muusikaprojektides kõrvu kikitama).

Et tegemist puhtalt stuudioalbumiga, siis on vahest ehk liialt “puhas” muusika, natuke teaduslik-abstraktselt on helid kokku liidetud. Ehk siis, bändijämmist vast puudus. Plaadi parimateks lugudeks on Kriisaga lood (“Bluus agulis” - tore psühhobass!), “Vana harjuski hala” ja “Karikakramäng”. Peeter presidendiks.

õhtuleht

Roald Dahl – George'i Imeline Arstirohi (2011)

Mõnus, kui juba esimesel leheküljel sedastatakse, et vanaema on jõledik (tõsi küll, samas on 8-aastane George väikestviisi toksikomaan (lk 41-42), niiet see võib vaid tunduda nii poisi väärdunud ajule – äkki on vanaema hoopistükkis kena mammi?). Niisiis, George ja ta isa-ema ja vanaema elavad maal, kes töötab, kes käib koolis, kes aheldatud vanadusest tugitooli. Ühel päeval paluvad vanemad, et George kindlasti annaks vanaemale arstirohtu ja seda muidugi õigel ajal. Peale mõningast kaalutlemist George nõustub. Mis vanaemalgi üle jääb? Tema ju ei saa liikuda, ei anta talle ratastooli ega midagi (võiks mainida, et väimehe ja ämma suhted pole just kõikse soojemad).

“Tavaliselt on vanaemad armsad, lahked ja abivalmid, aga see siin oli sootuks teistsugune. Ta istus päevad läbi akna all oma toolil ja aina irises, porises, torises, nurises ja virises ühe või teise asja pärast. Kordagi, isegi kõige helgematel päevadel, polnud ta George'ile naeratanud ja küsinud: “Kuidas sa end täna hommikul tunned, George?” või “Äkki sa tahaksid koos minuga lauamängu mängida?” või “Kuidas sul täna koolis läks?”. Tundus, et talle ei lähe korda keegi peale tema enda. Ta oli üks haletsusväärne tujurikkuv pahurusehunnik.” (lk 10)

Narkomaanid pole teatavasti just kõige tervema mõtlemisega (siiski – oleneb vaatenurgast), nii ka see poiss otsustab vanaemale omaltpoolt “rohtu” keeta (sest muidugi pole vanematel aimugi, kuidas laps ja vanaema kahekesi olles hakkama saavad). Ja mida ta küll loodab selle abil saavutada – et vanaema lendaks ja laulaks (lk 32) ja tantsiks (lk 38) ja üleüldse läigiks värviliselt (lk 28). Karm ja selgelt liialt kõrgendatud ootused. Aga mis välja kukub? Oi, palju huvitavaid tulemusi. Või on needki toksikomaani nägemused?

(Ühtlasi leiab siit huvitava mõtte selleks, kuidas lahendada ülerahvastatuse ja pensionäride probleem. Tuleb lihtsalt õige George'i Imeline Arstirohi valmistada (seda on nelja sorti, jutt on sellest kõikse viimasest) ja neile see sisse sööta. Tõsi küll, täpne retsept siin raamatus jääb pisut häguseks (ikkagi lasteraamat), aga maailma juhtivates uurimislaborites on see probleem (koos hambapastade ja pesupulbrite parimate omaduste arendamisega) kindlasti juba ammu lahendatud ning valmis kasutuseks.)

“George võttis korgi pealt ja hakkas ettevaatlikult paksu pruuni ainet lusikale valama. Samal ajal mõtles ta kõigile neile hulludele ja imepärastele asjadele, mida ta selle pöörase rohu tegemiseks oli kasutanud: raseerimisseep, karvaeemaldi, kõõmarohi, automaatpesumasinate pulber, koerte kirbupulber, kingaviks, must pipar, mädarõikakaste ja kõik muud asjad, rääkimata kangetest loomapillidest ja loomapulbritest ja loomavedelikest... ja pruunist värvist.” (lk 46-47)

No tegelt ma luiskasin, pole see George eriti toksikomaan midagi (väike vale kulub ikka ära). Vanaema on tõesti õel ja kurjajuur on hoopis keegi kolmas.

Lahe raamat.

ulmekirjanduse baas

Roald Dahl – Kiisu-kiisu (2010)

Igati traditsioonilised novellid, lõpus kenasti puänt ja kangelane saab vastu näppe või leiab sünge rahulduse. Ja seda kõike katab hõrk pahelisus ja isikupäraselt väändunud maailm. Šefimad tekstid: “Pastori rõõm” (ruraalsed töllud teevad äri linnavurlega), “Georgy Porgy” (traumeeritud vikaar vanatüdrukute võrgus), “Genees ja katastroof” (mis võiks olla proloogiks “Terasunelmale”), “Edward Vallutaja” (Liszti inkarneerumine kiisuks?), “Siga” (geniaalselt kokkav orb, kes sööb suurlinnas esmakordselt liha) ja “Maailmameister” (kuidas saavutada salaküttimise rekordit? Unerohuga). Kui raamatu esimesed lood tekitasid samasugust huvitust nagu oli “Musi mupsti” puhul, siis üks hetk hakkas Dahli masinavärk enda jaoks enamvähem ragisema ja mõnigi kiivas tegelane tõi sära silmadesse. Häbelik vikaar, alaarenenud vegangeenius, pilves faasanid – no mida veel on vaja mõnusaks lugemiseks? Ei ütle. Ja dialoogid? Löövad. “William ja Mary” pakkus 2 ohhood – ühe tundmatuvõitu bändi nimeks on SubArachnoid Space ja ei teadnudki, et tegemist meditsiinilise terminiga (lk 30) ning Kreatiivmootoril on samanimeline lugu, mis on pea sama õudne kui Dahli tekst (millest võiks saada päris hea lühinäidendi).

“PS Ole tubli, nüüd, kus mind enam ei ole, ja pea alati meeles, et lesk olla on raskem kui abikaasa. Ära joo kokteile. Ära larista. Ära suitseta sigarette. Ära söö koogikesi. Ära kasuta huulepulka. Ära osta televiisorit. Hoia mu roosipeenrad ja kiviktaimla suviti umbrohust puhtad. Ja nüüd, kus mul sellest enam tolku ei ole, soovitan ma Sul lasta telefon välja lülitada.” (“William ja Mary”, lk 38)

ulmekirjanduse baas

päevaleht
draakon & kuu intervjuu tõlkijaga