Tekäia-Ramat, kus sees on ilmalikkud näggemissed, agga waimolikkud tähhendamissed. 2. jaggo (1862)

Carl Körber õpetab, kuidas depressiivsele meeleseisundile leevendust leida:

Löoke

Üks pääw ollin õige kurb. Monnikord innimenne teab, kust asjast kurbbus tulnud: kas ta on üks pahha assi kuulda sanud, ehk üks kahjo on temmale juhtunud, ehk üks rööm, kelle peäle ta lotis, on temmalt ärrawoetud: oh kui mitto asja woib olla, kust innimesse meel kurwaks lähhäb! - Agga kui ta teab, kust hallikast se murrejöggi on hakkanud wäljajooksma, sis ta ikka enneminne woib temma käest peäseda.

Wata, kui kaewo puhhastakse: peält ammutakse wessi keik wälja, ja kui pohhi jubba wastopaistab, siis monni narts ehk tuust wee sone ette; siis woib sedda kaewo pohja - kui paad al on - kas luaga puhtaks pühkida, kui toa porrand, keik äred ka puhhastada - sammalt, rohto, sened ärra; kui soon lahti woetud, tulleb nirrisedes ueste wet sisse: kaewus jälle selge wessi.

Agga kust sa siis hakkad toppima, kui sa ei tea, mis asjast se kurbbus sinnule tulnud? - Se on kui monni haigus, mis ka mittokord nenda teädmatta so peäle tulleb, et sa ei sa arwata, on se tössiselt tulnud, woi jogist, käimissest woi ärrakülmetamissest, ehk mis se öiete on. Pea haie, rinnad pistwad, köht wallutab, keik kehha wässind!

Nenda olli minno waim, et kül ihho külges polnud ühtegi teadawat wigga. Kewwade hallatus alles, talwe wallitsus weel iggal pool nähha ja tunda, jahhe tuul, lummi metsa äres, ei lehtä üht ainust pude külges.

Käisin pölludest läbbi süggawas murre möttes: kord löoke ülles omma mulla mätta alt, lendab, laulab, körgeminne, nago puhtaks wahhel; jälle wöttab uut joudo ja römo, minna watasin ikka alt järrele tema üllendamist; kül ta läks ka körgeste, ikka üks laul ja armas lahke wiis.

Korraga nagu somussed kukkusid mo silmist, nago taewa uksed olleksid lahti peäsnud, nago inglide terretamist kuleksin üllewelt:

Oh innimesse hingeke,

mis waewad sind ni raskeste?

Sa mötle parrem taewa peäle,

ja tösta omma römo heäle,

et surmatund wiib ellusse,

ning Jesu armo süllesse.

Ja Löoke laulis, ja minno südda laulis ka, ja keik kurbbus olli kui käega ärrapühhitud. -

Sest aiast, ni mitto kord, kui löokest kulen laulwad, warsi on iggawenne ello mo möttedes ning süddames.

Salmikene. “Pange tähhele need linnud, mis taewa al; sest nemmad ei külwa egga leika, egga panne toito aitade sisse, ja teie taewane Issa toidab neid. Eks teie olle palju üllemad kui need!”

Matt.6, 26

Carl Körber - Wanna rahwa moistusse könned ja targad sannad (1869)

Igati psühhedeelne lugemiskogemus, ja muidugi ka öppetlik. Tekstis jäid mulle mõned sõnad arusaamatuks, pole see gooti kiri mul weres.

Püi ja messilane

Messilane kukkus wette, püi näggi üllewelt oksa peält, wiskas temmale lehhekesse kätte. Pissoke loom astus peäle, kuiwatas ommad tiiwakessed, lendas römoga koio.

Monne päwa pärrast näggi messilane, et küt sihtis püssiga sellesamma püi peäle, mis tedda piast olli wäljaaitnud. Ta lendas rutto liggi, pistis wallusaste mehhe kätte. Püs läks lahti, laeng körwale, püi lendas römoga koio.

(lk 3)

Kon, mis tahhab lennata.

Kotkas laskis körgelt mahha, ja näggi seäl konna tigi äres.

Kon pallus:”Oh aus lindude peälik, wõtta mind sa wäljaöppetada, et ma tule kä woin körgeste lennata: mudda-ello iggaw ello!”

Kotkas selis wasto, ütles: “Egga sinnust ei sa jo ilmaski lendajat loma, sind on romamisseks ja hüppamisseks lodud.”

Ei kon jätnud järrele pallumast - Kotkas ütles: “No olgo siis ühheks lennokatseks. Tulle hüppa minno selga, ma wiin sind ülles.”

Kon kopst kotka selga, hoidis essimeste käppadega kowwaste sure linno kaela ümbert kinni. - Kotkas läks wurrinal ülles, körgemale kui sure linna kirriko torn.

Kon ütles: “Seisa nüüd sa nattekest paigal tule kä, ma katsun ommeti, kas jubba ammet kä, et ma isse saan lennatud.”

Hüppas peält, jubba läks, tervtas tule kä, Pea ülles, Pea alla. Kukkus pae kiwwi peäle: Partst nago pask.

(lk 13-14)

Pöllo-hiir ja linna-hiir

Linna-hiir olli patserimisse peäl allewis pöllo-hirega kokkosanud, ütles: “Tulle minnoga uhke linna maiasse ellama, mis sa seäl kuhhela al ellad nagu tont, et sind kegi ei nä egga kule.”

Läksid. - Said senna maiasse. - Oh neid kallid asjo, mis seäl kambris süa.

Korraga kok wöttab ukse lahti. Keik linna-hired omma öppind tutwa aukude sisse, waene ma-hirekenne hüppas möda walget seina, püsti ülles. Kok luaga Partst pähhä: hädda pärrast peäsis oue.

Teised hired keik järrele, hüüdsid tagga: “Kus sa jooksed, hul loom! Tulle taggasi, kül meie öppetamesind targaks, et sa keik meie hire-augud pead ärratundma.”

Pöllo-hiir wasto: “Jummalaga, jubba minna sain targaks sest ühhest lua-hobist pähhä, lähhän agga jälle omma Male ellama, teisi kelama, et nad mitte ka hullust peast linna ei jookse.

(lk 14-15),

Nalja küssimissed.

Mikspärrast ei woi ilmasgi kaks päwa järgeste wihma saddada? - Sepärrast et ö ikka wahhel on. (lk 47)

Niemmad josewad mailma otsa ja siiski polle neil jallad. - Pilwed. (lk 48)

Kus on merred ja jöed, ja polle ommeti wet sees? - Landkaardi peäl. (lk 48)

Millas woib wet söäla sees kanda? - Kui se on eatseks külmetand. (lk 49)