Saladin Ahmed – Amethyst, Shadow, and Light (Fearsome Journeys, 2013)

Et tegemist on fantasy antoloogiaga, siis on seegi lugu... fantasy. Seniloetud lugudest pole veel ükski selline olnud, millel võiks olla seoseid meile tuttava nö reaalse maailmaga, ikka on tegemist väljamõeldud maailmaga ja kõik (“Operation Arcana's” on vähemalt kaks-kolm lugu, kus võiks olla tegemist tavareaalsusega – see, kus tänapäeva sõdurid sattusid põrgusse või golem või kui nõukogude naislendurid Teises maailmasõjas tegutsesid). Käesoleva loo puhul on siis araabiapärane maailm, kus muuhulgas tegutsevad kõiksugu maagilised vaimud ning nö loominimesed või inimelajad (kes tekkinud musta maagia tagajärjel). Tegemist võiks olla avalooga suuremasse narratiivis, sest loo lõpp jääb vähe lahtiseks.

Zok Raudsilm ja tema partner jänesnaine Hai Hai jäävad vahele ühe maja röövikatsel; selgub, et neid veetigi lõksu ja neid läheb vaja selleks, et nad osaleksid ühes teises varguses – koos kaaslastega peavad nad leidma ühest mahajäetud kindlusest diadeemi, milles peitub maagiline hing. Seda hinge on vaja, et tagasi luua tumedad jõud (the Shadow Weavers), mis on taas peale paari aastatuhande tagust lüüasaamist siia maailma tulnud. Probleem ongi selles, et need tumedad hinged on sealsamas mahajäetud kindluse katakombides ning valmis alustama riitust, millega see diadeemi peidetud hing enda valdusse saada. Et Zok ja ta neli kriminaalset kaaslast seda tööd kindlasti teeks, on nende kaelte ümber ametüstist keed, mis ühe maagilise sõna peale võivad kokku tõmbuda ja nii oma kandja peast ilma jätta. Jama värk. Noh, kirev seltskond jõuabki neisse katakombidesse ja asjad ei lähe üldsegi nii nagu töö tellija plaanis...

Ehk siis üpris lööv lugu, kus on päris mitu lõbusat vandumisvormelit (no veider öelda, et just selline asi esile kerkib, aga noh, need on pooleldi naljakad). Seekordses loos pole peategelastel maagilisi võimeid, küll aga puutuvad nad sellega küllaga kokku. Loos esineb ka üks hull pervert, kes on päris õudne (hiiglane, kellele on lapse käed külge monteeritud). Kas Ahmedi romaanis oli sarnane jumalate süsteem, äkki on lausa tegemist sama maailmaga? Ei oska öelda. Loetav värk.

Saladin Ahmed – Throne of the Crescent Moon (2013)

Järjekordne fantaasialugu sellest, kuidas ürgkurjad jõud tahavad valla pääseda ja maailma orjastada. Kuid viie peategelase vastuaktsioon hoiab selle juhtumise seekord ära – ent mis järgnevates raamatutes juhtuda võib, kes teab. Midagi nagu võiks... juhtuda; kuigi fantasy-seeria miskist ideaalsest maailmast oleks päris värskendav ja meeleolukas, aitab valust ja vägivallast!

Autori loodud maailm on selline idamaine ja eks seal ole tähtsal kohal muslimlik usk ja traditsioonid; iseasi muidugi, kui põhjalikult tuleb religiooni võtta, ka sellega on peategelastel probleeme. Ja noh, kui tegemist sellise keskaegse eluoluga, eks siis ole küsimusi valitsejate võimukasutuse kohta. Et tegemist fantaasiaromaaniga, siis tehakse siin kõiksugu võlutrikke ning tegutsevad mitmed üleloomulike omadustega olendid. Ja need olendid pole üleüldse heasoovlikud guulid – taga hullemaks, pimeduse jõud äratavad nüüd ellu sellised guulid, mida saab hävitada vaid siis, kui esmalt hävitatakse peakuri ise. Ent küsimusi tekitab, kes või mis see peakuri üldse on. Ning kõigele lisaks on paratamatult käimas võimumäng, kuhu omakorda ja vastutahtsi kisutakse peategelased. Konflikti lahendus on üpris võigas ja halvaendeline. Aga et tegemist romaanisarja esimese osaga, siis eks see ole paratamatu tulem.

Erilist kiidulaulu see teos esile ei kutsu, ehk autori sünnipärast sõltuvalt on see raamat vähe usutavamalt eksootiline kui muidu sellistes maailmades aset leidvad lood (tõsi küll, autor on siiski lääne juurtega). Arvatavalt seda teost maakeelde ei tõlgita, ning tõepoolest, tegemist on üsna keskpärase fantasyga (huvitav, kas ma just ei öelnud seda?). Tegelased on vajalikul määral kangelaslikud, haavatavad ja erinevate probleemidega. On kerget huumorit, nõrka armusädet, mõndagi õõvastavat jne. Noh, tavaline värk.

“Well, whatever its source, it is the strangest blood I have ever seen. Full of life and lifeless. All of the eight elements are here, but they are... negated somehow. Sand and lightning, water and wind, wood and metal, orange fire and blue fire! How could they all be in one drop of blood, and yet not be there?” (lk 181)

ulmekirjanduse baas
vein & raamat