Hando Runnel – Videvik (2009)

Kui see kogu 2009. aastal masu keskmes ilmus, võis see mõnele lugejale mõjuda küll õige masendavalt. Sest noh, autor oleks justkui ängi alla mattunud ning lugeja endaga kaasa rabanud, kõikjal on kraanid justkui kinni keeratud; vaid noorusajas oleks justkui olnud midagi toredat – tore, et vähemalt sellestki on mälestus tallel.

Asi läks minu jaoks nii masendavaks, et poole lugemise pealt pidin järgi uurima, mis raamatuga õieti tegu on – otsingutulemus teavitab, et see on autori enda valikkogu … peris sünge värk. Teosele lisab ooperlikku traagikat ümbrispaberil kasutatud udukogu foto … No tõesti, 70-aastase luuletaja kujutelmades on õige vängelt Eros ja Thanatos juured sisse ajanud (tähendab, valikkujutelmades ikka.

Sünge vana.

Varing

Hingitseb hämar õhtu

rõskete hangede kohal

Ängistus üles kasvab

kusagil rahu pole

Ahju ees ei ole

ahju taga ei ole

Vagusas talulaudas

rahu võiks ometi olla

Aga kui satud talli

võpatab lammas ja määgib

Just nagu jumalakeeli

ammuvad tõprad su poole

Maailma süü veereb peale

masendus matab meeli

veritseb haavu hinges

Rusuneb inimvare

nõnda kui talutare

Ikka see talutare

Ikka see talutare

(lk 34)

Talvepalve

Täna õhtul nägin päikest,

punakera veeremist

sinna silmapiiri taha

kussa kaugel, ära must.

Sa mu väike, viimne päike,

ära ära ära kao

järel hiigla eksikäike

läbi hiilg’va ilmajao!

(lk 39)

Igavik

Igavik on väga pikk.

Sügisene videvik.

Vana pime. Igerik.

Videviku südamik.

Päeva pära. Sügavik.

Soome-ugri hämarik.

(lk 68)

postimees

Kirjanduslikud (eksi)rännakud Tartus (2017)

Meeldiv sissejuhatus Tartu linnalukku läbi kirjandusloo pilgu, seda siis Faehlmanni muistenditest 21. sajandi saginasse. Eksirännakud on hoolsalt kokku kompileerinud Halliki Jürma, Katrin Raid ja Maia Tammjärv; tellijaks Tartu Linnavalitsus. Raamatus enim kasutust leidvad autorid on Mehis Heinsaar, Oskar Luts, Bernard Kangro ja Mati Unt; neist Heinsaare kongeniaalne „Kõhkleja Bernard“ võiks olla Tartule hümniks – seeasemel et selleks pidada Runneli masendava finaaliga poeesiat (lk 14):

„Ma lähen, äkki vajub 

jalg justkui mädasool, 

siis näen, kuis mäe all vajub 

maa põhja ülikool.“

(lk 15)

TÜ vilistlasena protesteeriksin niisuguse blasfeemilise nägemuse põlistamise pärast! Aga noh, eks see ole tartlaste siseasi, kuidas nad endil härdust esile kutsuvad.

Lisaks Emajõe Ateena traditsioonilistele laulikutele on leitud päris huvitavaid tsitaate autoritelt, keda Tartuga ei oskakski seostada (nt Vaarandi, Viiding) või kes on tänapäeval unustusse vajuvad (nt… no läks juba meelest). Eks huvitav oleks mõelda, milline protsent tekstidest käsitleb mälestuste (unistuste) ja milline protsent autorite kaasaja Tartut; muidugi, niisuguseid kaasaegseid tähelepanekuid ongi ehk… keerulisem lugejale meeldejäävaks, nö legendaarseks kirjutada.

Minu meelest on väga tartulikke tekste kirjutanud Jüri Ehlvest ning Indrek Ryytle (takkajärgi „Tartu ilukirjanduses“ andmebaasi kontrollides selgus, et mõlemad on seal mitme näitega esindatud), aga nende Tartu jääb ehk nendesse linnaosadesse, mida selles kogumikus ei vaadeldud (et siis võib oodata veel üht raamatut?). Igal juhul see Ryytle luuletus on minu jaoks vägagi üheksakümnendate Tartu:

Uduvihm & leheprygi pargipingil joon 

kaaslastex taas hilissygis viin & depressioon 

Torkab äkki puusa sisse taskust punnivinn 

vaatad kynkalt alla orgu paistab Tartu linn

acta nubis
tartu postimees 

Hando Runnel – Oli kevad, oli suvi (1992)

Seda Runneli kogu võiks nimetada ajaluuleks, nii on mõningaid muulastele või tütarlastele pühendatud tekste tänasel päeval veidi piinlik lugeda. Aga et tegemist on Runneliga, siis tema võib kõiksugu asju öelda, see on ühtaegu rahvalik ja kõrgluule (eks plussiks olegi see, et ega Runnel niisama sisutühjalt ilutse poeesiaga). Alljärgnevad tsiteeringud ei kuulu küll „piinlike“ tekstide hulka, omal moel on need lihtsalt… mõtlema ärgitavad.

VAIDLUS

Kes lollidega vaidleb,

on ise sama loll,

kes tarkadega vaidleb,

on veelgi lollim loll,

seepärast annab alla,

kes kõige vähem loll

ja selle pärast võitjaks

jääb kõige lollim loll.

(lk 47)

KAKSKÜMMEND KOLM MÕTET PÄIKSELISEL PÄEVAL

6

Naise ilu

on järve vesi:

peibutab pehmusega,

jahmatab jahedusega.

7

Naine on see, kellelt saadakse

tasuta troosti ja truudust:

pruut on see, kellest tuntakse

puhuti puudust.

10

Kõik piigad on peened.

Ka need kes on paksud.

(lk 101)

Hando Runnel – Miks ja miks (1973)

PÕGENEMINE TALLINNAS

Laud, tool ja tolmuimeja

läksid äkitselt heast kodust minema,

nad liikusid koos Viru väravani,

seal keegi neid kolme veel tähele pani,

siis tänavaid täitis suur rahvahulk

ja nemad kolm kadusid jäljetult.

(lk 27)

Müstiline luuletus. Miks lahkusid äkitselt heast kodust laud, tool ja tolmuimeja? Mis nendega seal juhtus? Meeltesegadus? Omanik kasutas liiga heaperemehelikult? Tulid värskemad asendajad? Kuidas nad lahkuda said, olles laud, tool ja tolmuimeja? (Muidugi, kirjanduses on kõik võimalik.) Miks täitus Viru värava kant rahvahulgaga? Kas laud, tool ja tolmuimeja lömastati selles rahvamassis? Või näppas keegi need enda koju – aga ta loomulikult ei või teada, et laud, tool ja tolmuimeja niimoodi omatahtsi lahkuda suudavad. Kuhu need kolm põgenesid? Äkki on see luuletus kirjeldus Tallinna vanalinnas toimunud korteriröövist?

Hando Runnel – Põrsapõli (2013)

KOSMOSE JÕGI ON TAEVAS 

Kosmose jõgi on taevas,
ta nimi on Linnutee.
Kas keegi elab sääl taevas,
on tänini teadmata see. 

Ehk elab sääl kosmose linde,
ehk elab sääl kalasid jões,
kuid see pole päris kindel,
kõik kahtlevad selles tões. 

Tükk teed on kosmosse minna,
tükk teed on tagasi säält,
kes liiga hilja saab minna,
ei jõuagi tagasi säält.
(lk 29)

RONG

Ling-long lõi gong,

läks teele rong,

ling-long, ling-long

lõi rööpmeil rong

ning õõtsus hong,

kui möödus rong,

ling-long, ling-long

jäi vaikseks gong.

(lk 53)

ÜHEL PILVEL 

Ühel pilvel olid pikad ripsmed,
need ulatusid maani.
See oli vihm.
(lk 58)

SINAMU

Nagu lind loob muna

rõõmust, mitte vaevast,

nagu kuu loob kuma,

nagu pilved taevast,

nagu ainult tuju

aegasid loob ajast,

nõnda loon su kuju

kaugusest ja kajast.

(lk 67)

KOGELELU 

Ukulele, nukururu, tananana,
akuaku, mononono, kenonore,
matakaka, sajajaja, miserere,
lalabiba, mahajana, jabalala.
(lk 76)

Hando Runnel – Mõtelda on mõnus (1982)

JORUTUS

Trak-
tor-tor-torr,
trak-
tor-tor-torr,
mür-
mür-mür-mürr,
mür-
mür-mür-mürr.

Mür-
mür-mür-mürr,
trak-
tor-tor-torr,
trak-
tür-tür-türr,
trak-
torrr.

Õudselt õõtsutab!
(lk 16)

VARBLASE LAUL 

Rimps-rämps, kilts-kalts,
virts, vurts, kints, konts,
kilks, kolks, sulps, solps,
vilks, volks, tilks, tolks,
lonks, konks,
pintsel, pulst,
kõrtsmik, kunst,
mamsel, kantsler,
plitrama, plätrama,
ketrama, vatrama,
lops,
küps, laps,
lüps.
(lk 18)

HÄÄ ON 

Jah, on mis on,
mis on, on hää,
ükskõik, kuis on,
kui on, on hää. 

Hää on, kuis on,
hää on, kes kuis,
hää on, kes saab,
hää on, kes võib. 

Hää on, kui jah,
hää on, kui vist,
hää on, kui ehk,
hää on, kui ei - 

hää on, mis on,
kuis on, on hää;
hää on, kui on,
kui ei – kah hää!
(lk 44)

Hando Runnel – Punaste õhtute purpur (1982)

Sind tervitan, Kohalike Omavalitsuste Valimised, mõne lihtsa luulereaga!

MEIE KES ME OLEME
kutsutud ja seatud
oleme kes oleme
absoluutselt veatud
vaevalt megi oleme
ikka on meil teatud
punktid kus me oleme
palgetud ja peatud
(lk 18)

SÄÄLPOOL HÄÄD JA KURJA

säälpool tõtt ja valet

tõstetakse tooste,

vannutakse valet,

mängitakse malet

siin me saatustega,

säälpool tõtt ja valet,

säälpool hääd ja kurja.

Meie jõud ei nurja

elu seda palet.

(lk 53)

LOOMULIKULT, ME LÄHEME ÄRA.
Tagasi puudesse, põõsaisse, rohtu.
Läheme ära, me enam ei kohtu.
Läheme ära. Teid jätame ohtu.
Võiksime jääda, kuid läheme ära. 

Loomulikult, me läheme ära.
Tundke siis endid ja enestest hirmu.
Tundke siis eneste õelusest hirmu.
Seda me tundsime, tundmata hirmu.
Oleme vabad, me läheme ära. 

Loomulikult, me läheme ära.
Tõuseme taevasse, tõmbume rohtu.
Kõrkide jaoks pole kurjemat rohtu.
Tundke siis lõbu või leina või lohtu.
Tuleme taas, kui lähete ära.
(lk 54)

KUI OTSID INIMEST,

ent leiad tõpra,

siis meenuta

mõnd olnud sõpra!

(lk 56)

MAA TULEB TÄITA LASTEGA
ja täita lastelastega
ja lastelastelastega
maa tuleb täita lastega
ja laulude ja lastega
ja kõige vastu võidelda
mis võõrastav või vaenulik
mis vaenulik või valelik
ja võidelda kus võimalik
kus võimalik ning vajalik
sest elu kõik on ajalik
ja lastele jääb tulevik
ja maa ja kõik see minevik
maa tuleb täita lastega
ja lastelastelastega
kui olev tahab olemist
ja tuleviku tulemist
maa tuleb täita lastega
maa oma enda lastega
ja laulude ja lastega
maa tuleb täita lastega 

Ilus, ilus, ilus on maa,
ilus on maa mida
armastan.
(lk 96)

Hando Runnel – Maa lapsed (1965)

Meie luuletähe esimene raamat on täis noorust ja pillerkaart ja maaelu. Elu on ilus, elu on alguses, unistused kannavad meid tuuletiivul. Meie emaks on Maa, me hingame loodusega ühes.

KEVADINE 

Tuleb ja tuleb rändur,
tuleb ja vilistab rändur,
vilistab, vilistab rändur,
ajab mul une silmist. 

Kas teate, kes on see tüdruk,
kes tuleb seal tanumatpidi,
kes aeleb seal hangepidi,
nii et mustama hakkavad mättad? 

Ojah, see on tuttav tüdruk.
Tal on sinilillene seelik,
ta on üsna veel ülemeelik,
lõõri-liiritab lõokesenaeru. 

Tuleb ja vilistab rändur,
tuleb oma kerges kleidis,
oma sinililleses kleidis.
Sulps-solps – on lume all lobjak.
(lk 9)

Miks see tüdruk niimodi hangedes aeleb, et lausa mättad mustama hakkavad? Miks ta lõõritab napis riietuses sellises lobjakas? Kuhu ta rändab, Jämejalast ära?

KARI 

Seal, kus rohelised rohumaad,
laisalt loivamas on rammus-rasked karjad.
Uhkelt õõtsuvad neil punnisöödud maod,
ligi maad on rippu täied piimalähkrid.
Päev seal päeva otsa õndsas mäletsuses kaob.
Õhk on küllastunud tiinest rõõmust -
tulge, jooge, meil on piimarohked rinnad,
jooge, jooge, muidu pakatab ehk udar;
teie jaoks me pehmest rohelisest rohust
välja mõtlesime
valge piima!
(lk 10)

Martini raamatus “A Dance with Dragons” oli selline huvitav tähelepanek, et hundid eelistasid inimliha puhul eelkõige imetava naise keha, kuna see on kõige mahlasem. Muidugi, kuipalju selles tõtt on, seda teavad ehk vaid kannibalid.

KIITJAILE 

Olgu, no kiitke kui vaja,
ärge vaid taevani tõstke,
sest et kui väsite hoidmast,
kukkujal – temal on valus.
(lk 40)

Hando Runnel – Vee peal käimine keelatud (2011)

Kas tänavust Loomingu Raamatukogu võib kaanekujunduse järgi kutsuda Lillade Raamatukoguks? Igal juhul, huvitav värvivalik, väga vikerkaar.

Jutukogu avab lühilühilugu “Kivi”, mis on tõeliselt kivis jutt ning arvatavalt selle aasta üks parimaid lühijutte üleüldse. Selles veendumiseks lugege ise:

“Kivi

Olin laps, aga mäletan selgesti. Läksin paljajalu mööda külavahetee tolmust äärt, et oleks pehmem. Läksin, ja siis nägin oma jalgade ees teel valget kruusakivi munakat. Ütlesin talle: tere, kivi. Kivi vastas ka. Küsisin, mis ta teeb. Kivi ütles: ei midagi, aga et ta tahaks mulle haiget teha. Küsisin, kas ta tahab sellepärast, et ta on kivi, või on ta kivi ja tahab sellepärast. Ta ütles, et ta on kivi. Ütlesin, et eks tehku siis. Aga kivi ütles, et tema ei saa, tema ei liigu. Ta tahtis, et ma ise lööksin oma varba vastu teda, siis tema saaks mulle haiget teha. Aga ma olin seisma jäänud ega saanud enam niisama heast peast oma varvast vastu kivi lööma hakata. Ma ütlesin, et oodaku, ma tulen homme uuesti ja siis löön täie hooga oma varba tema vastu ja tema saab mulle siis haiget teha, kui tahab. Teisel päeval ma läksin joostes, aga kivi ei olnud enam. Suuremad poisid olid vahepeal teinud kivisõda. Mitte üksteise pihta, vaid telefonikannude pihta tee ääres. Telefonikannud olid kõrgete telefonipostide otsas ja nad hoidsid üleval telefonitraate. Aeg-ajalt korraldasid poisid telefonikannude pihta täpsusviskamist ehk sõda. Neljast kannust olid kolm katki saadud. Ma tundsin, et mu süda hakkas valutama. Kivi oli ikkagi mulle haiget teinud.” (lk 5)

Jaan Koorti ja Georg Otsa teemalised filmistsenaariumid panevad õlgu kehitama, aga noh, on siis on. Kogus on juttu veel Arrakust ja Merist, sügisest ja tüdrukutest. Runnel peitub lihtsameelsuse taha, aga nii mõnigi tekst on päris hea proosa. Näiteks “Seitse õde”. Või “Raiutud mets”, mis on päris hea õõv lugu, seda võiks suisa lahterdada “mulgi õuduseks”.

Algsest skepsisest hoolimata on raamat päris pandav. Uskumatu.


sehkendamine
lugemik