Juhan on 16-aastane maapoiss, kes õpib 8. klassis. Ta on hiljuti kaotanud isa ning tema ema ja 2 õde elavad suures vaesuses, 90ndate alguses Vennavere külas. Juhan elab üle usulise ärkamise ning tõmbab endaga kaasa teisigi külaelanikke. Nii tekib ideaalilähedane külaelu, kus inimesed püüavad üksteist aidata – teevad abivajajatele frikadellisuppi ja toovad metsast küttepuid. Ja moodustavad kristlikke ansambleid. Iseenesest on see vist õudne olukord, kui pead elama koos süvauskliku ämmaga.
Viiendaks leheküljeks jõudsin järeldusele, et siin on liialt palju materjali tsiteerimiseks. Väljamõeldud loo jutustamine, mis ei ole ilukirjandus (õpetlik lugu ehk?). Südamevalu ja kristliku armastuse klišeedesse valamine. Plakatlik, monotoonne väljendumine. Stiil imiteerib pühalikkust, vagatsev – maailm on hädaorg aga jumalasse uskudes saab sellest üle. Raamatu usklikud käituvad kui ideaalne kogudus. Tegevustikku iseloomustavad loogikavead (nt lk 7 – kes kus millal mida teevad) ja paljud kirikulaulud. Hea seegi, et kõik tegelased muutuvad teksti jooksul paremateks inimesteks. Peaaegu täielik happy end.
“Veel enne, kui Urmas jõuab koolist lahkuda, helistatakse kiirabiautost kooli, et Juhani süda lakkas töötamast. Tegemist on surmajuhtumiga.” (lk 61)
