Jules Verne „Kaheksakümne päevaga ümber maailma“, Eesti Raamat (1994), tlk Helle Michelson

Jules Verne’i seiklustest on päris mitu olnud kunagi teismeeas sellised head mõnusad korduslugemise raamatud („Kapten Granti lapsed“, „Viieteistkümne aastane kapten“, „20 000 ljööd vee all“, „Saladuslik saar“), püsilugemisvaras ehk kõige rohkem esindatud autor. Muidugi on Verne selline viljakas kirjanik, et need mõned pealkirjad on rohkem nagu tilgake meres või nii, aga eks need ongi vist samas ka valdavalt, aga mitte ammendavalt, loomingu paremik või midagi ja ega ma hilisemas eas pole just Verne’i osas silmaringi laiendamisele eriti tähelepanu pööranud

„Kaheksakümne päevaga ümber maailma“, tuleb välja, on siiski ka üks neid raamatuid, mille olemasolu ühel või teisel hetkel kuskilt kaudu enesest märku võib anda ning mis teataval määral pole tänapäevani isegi mitte ajakohasust kaotanud.

Esiteks juhtusin lugema mõni aasta tagasi Loomingu Raamatukogus ilmunud Nellie Bly lugu ümbermaailmareisist, mis oli üsna otseselt justnimelt sellest Verne’i raamatust inspireeritud ja teiseks jäi mulle silma Tallinna südalinna ilmunud Phileas Foggi nime kandev poeke, üks hetk üritasin netiotsingu abil välja uurida, et mis asutus see siis täpselt on (poodi sisse astumine oleks ju ometigi liiga ekstreemne meetod, seda pole ma siiani teinud). Poe osas selget sotti ei saanudki, aga Phileas Fogg, tuleb välja, olevat üks legendaarseid ilukirjanduslikke kujusid, selle sama raamatu peategelane.

Raamatu originaal peaks esmailmunud olema 1872. aastal (ehk siis 17 aastat enne, kui Nellie Bly selle järgi oma 72-päevast ümbermaailmareisi alustas), mil raudteed ja aurulaevad olid juba üsna edukalt maailma vallutanud nõnda, et Verne võis rahumeeli ise kodust lahkumata kõikvõimalike teiseste allikate põhjal ja vast siis ka ise Bradshaw’ reisiteatmikku kontsulteerides (vt ka Seicho Matsumoto „Mäng sõiduplaaniga“) nagu peakangelane Phileas Fogg seda teeb, ühe fantastilise reisikirja kokku panna. Võib öelda, et on tegemist ilukirjandusliku, aga üsna täpse kokkuvõttega globaalse reisijatetranspordi hetkeseisust ning kui õhutranspordi võimalused välja arvata, siis pidada internetiotsingu tulemuste järgi tänapäevalgi laevade-rongide kasutamisel sarnase ümbermaailmareisi ajakava suht sarnane olema. Või noh, Nellie Bly sai küll 8 päeva kiiremini asjaga ühele poole, aga samas muidugi ei pruugi mõningate laevaühenduste osas asi reisijateveo koha pealt üldse oluliselt edasi arenenud olla, sest kõik ju lendavad. Ning, Verne’i raamat sisaldas siiski ka igasuguseid põnevaid kõrvalseiklusi, mida Nellie Bly kahjuks või õnneks läbi elama ei pidanud.

Legendaarne Phileas Fogg on stereotüüpselt stoiline ning ogaruseni punktuaalne inglise džentelmen, kelle elus peale rangelt päevakavajärgse igapäevaste einete, lehelugemiste ja vistimängude ning seltskondlikus klubis viibimise, küll vähimalegi elevusele või kõrvalekaldele kohta pole. Lugu saab alguse sellega, kui ta on sunnitud eelmise teenri väikese habemeajamisvee temperatuuri kõikumise tõttu ametist lahti laskma ning palkab uue teenri, kes pärast üksjagu seikluslikku elukäiku on suurima rõõmuga valmis sukelduma selle vankumatu rutiini ja ühetaolisuse kodusesse vaikellu. (Teenri palkamisega kaasneda võiva osas vt ka Zdenek Jirotka „Saturnin“) Seiklus saab aga alguse sellest, kuidas Phileas Fogg selsamal päeval kaardimängulauas seltsilistega kaasaegsete transpordivõimaluste teemal eriarvamusele jääb ning justkui muuseas veab kihla sealsamas lahkudes 80 päevaga tiir ümber maailma ära teha. Loomulikult lõpetab ta enne kaardimängu, siis jalutab aga täiesti päevakavaväliselt koju ning rahulikuks eluks ja kõigutamatult igava peremehe teenimiseks valmistunud Passepartout on oma suureks jahmatuseks sunnitud nii endale kui peremehele kaasa pakkima pataka raha kodusest šeifist ning a la paar sokki ja mõne aluspesu, ja edasi rongi peale.

Noh, iseenesest võiks ju piisavalt põnev olla juba seegi, kui lihtsalt maakerale tiir peale teha, ent asjade huvitavamaks tegemiseks toimub samaaegselt ka intsident, kus ühest pangast läheb kaduma üks sarnane summa sularaha ning kahtlusaluse kirjeldus klapib kahtlaselt meie stoilise peategelase omaga. Nõnda liitub isanda ja tema teenriga üsna teekonna alguses ka usin salapolitseinik, kes pingutab kõigest väest, et saada arreteerimiskäsk enne kui kahtlusalune Briti krooni jurisdiktsioonist lahkuda jõuab (vt ka Karel Čapeki „Võlutud kerjus“).

Phileas Fogg ise, jäädes oma tegelaskujule truuks, suhtub kogu reisi täieliku osavõtmatusega – möödalibisevaid maastikke ja eksootilisi kultuure võiks tema jaoks sama hästi ka mitte eksisteerida, asjasse puutuvad ainult sõiduplaanid ja õigel hetkel järgmise transpordivahendi peale jõudmine. Lugeja õnneks on tema teener mõnevõrra uudishimulikum, ja nii saab siiski ka põgusat aimu läbitavatest kohtadest, nagu tekib ka täiendavaid sekeldusi, mis teekonna sujuvat edenemist pidurdavad. Fogg ei jäta pesueht džentelmenina teda muidugi hätta ning viisakuse või kihlveost kinni pidamise huvides ei toimu vähimatki kokkuhoidmist kulude pealt.

Toonaselt päevakajaline, nüüdsel ajal hea meeldetuletusena on Suessi kanali läbimine reisi algusosas, tänu millisele uudsele võimalusele, avati 1869) taoline reis üldse tehtavaks oli saanud – ümber Aafrika seilamine, teatavasti, võttis oluliselt kauem aega ning oli ka märksa riskantsem. Tänapäeval naudime Suessi kanali hüvesid küll rohkem kaubaveo võtmes, ent oli ju siingi veel üsna hiljuti hea meeldetuletus tolle ühendustee olulisest, kui too üks konteinerlaev kanalisse kinni jäi ja üsna palju globaalseid tarneaegu mõjutama hakkas.

Teised värsked uuendused on raudtee transpordi vallas – võimalus põiki läbi India sõita annab taaskord olulise kiirenduse, nagu ka vastne Ameerika Ühendriikike põiki läbiv raudtee (vt siinkohal Karl May „Winnetou“). Jaapanit läbiv postilaevaühendus aga võlgneb oma eksistentsi Ühendriikide nn mustade laevade ähvardusel teostatud Jaapani avanemisele suheteks ja kaubavahetuseks lääneriikidega 1850ndate aastate esimeses pooles. Ja nii edasi. Nagu näha, siis 19 sajandi kolmandas veerandikus hüppasid globaalsed transpordivõimalused kohe mitmel rindel hopsti edasi.

Tõlke poolepealt oli sõnavaraliselt mõnusaid hetki, näiteks avastasin, et ingliskeelne sõna „thug“ näib tulevat hoopis hindikeelsest sõnast, ja väidetavalt nimetatud nõnda sealkandis teatavat liiki röövleid (kui nende röövlite eksistents just kolonialistlik legend polnud). Samuti oli huvitavat sõnavara Jaapani osas nagu „jakuniin“, ehk siis ilmselt yakunin – tänapäeval riigiametnik, aga selline kirjapilt tundus originaalteksti vanust ja päritolu arvestades tõlkes justnimelt kohane.

Lisaks kõikvõimalikele muudele takistustele ja äpardustele õnnestub päästa ka daam hädaohust, rinda pista raudteeliinide rajamise väljakuulutatud edenemise ja tegeliku seisukorra erinevusega, kasutada mõningaid eksootilisi transpordiviise nagu elevant või jääpurjekas, liikuda ohtlikult lähedale mereröövliametile, elada üle murrangulisi pöörakuid viimasel hetkel. Fogg, võtab muidugi iga viimast kui juhtumist tegelaskujule kohase stoilise rahuga ning suhtub kõigisse reisikaaslastesse ääretu galantsusega jne. Siinkohal saab ka selgeks, miks džentelmenil vägagi teenrit vaja on, sest keegi peab ju ka kõiksuguse uudishimu ja ringisehkendamise ja elevuse näitamise enda kanda võtma, et asjad lõpuks ikka õigesti paika loksuksid.

Sarah Pinsker - No Lonely Seafarer (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Üht sadamat on tabanud kole õnnetus - selle lähedal on koha sisse võtnud sireenid, mistõttu siis ükski laev ei saa lahkuda ega tulla, kõikidest kavalustest hoolimata (Odüsseuse kasutada vaha ei aita kuidagi). Ja nii siis kogunevad sadama lähistele proovijate laevavrakid

Kuniks üks kapten tahab proovida midagi uut - et laeva juhiks noor poisike, kellele ehk ei tohiks mõjuda sireenide laulmise mõju (päris lummavat sireenide kitarrimüha on teinud näiteks Windy & Carl). Selleks ostab ta õiguse üht kõrtsi teenijapoissi kasutada, kes pole pakkumisest just ülemäära vaimustunud: et tema peab eluga riskima. 

Ainult et … Alex ja tema kõrtsmikust omanik teavad, et tegelikult on poiss hermafrodiit. Ja sireenid …

No puänt sai peaaegu välja räägitud, aga vast mitte. Hea vaheldus teadusliku fantastika vintsutustele, ja eks see hermafrodiidi hingeelu on ikka … no üsnagi hingeminevalt kirjutatud. Ja nagu ikka, see meri.

Ma Boyong - The Great Migration (Sinopticon, 2021)

 

Sellelt autorilt järjekordne hea lugu, sarnaselt sellele 1937-loole õige hiinapärane, aga siiski universiaalselt kaasaelatav. Hiinapärasus seisneb siis selles, et sarnaselt iga-aastasele suurele Hiina kojurändele võiks toimuda sama ka Marsi tingimustes (kui see on kenasti koloniseeritud), aga seda iga kahe aasta tagant, kui Marsilt Maale sõitmine on vähegi lihtsam (kõige lähemal on planeedid küll iga 15 aasta järel, aga noh, maalased soovivad siiski tihedamini oma lähedasi külastada). Nii kogunevad tuhanded ja tuhanded Marsil töötajad iga kahe aasta järele ainsale aerodroomile, et saada võimalust Maale sõita. Muidugi pole aerodroomi infrastruktuur valmis selliseks ühenädalaseks hulluseks, aga sellega ollakse juba harjutud (jajah, kunagi ehitatakse uus ja parem). Et tegu on üsna ekstreemse taevakehaga, siis on loobutud piletite broneerimisest jms - reisijad ei pruugi oma lennule jõuda ja pole mõtet lennutada pooleldi täidetud kosmoselaeva. Nii siis ootabki Maale soovijaid elav järjekord.

Aga nagu ikka, eksisteerib must äri, mis pole muidugi just kõige kindlam viis soovitu tagamiseks, nagu kogevad selle loo peategelased. Kuid on veel … päikesetormid, mille puhkedes peatub sootuks igasugune kosmoses reisimine. 

Ja eks kõigist neist võimalikest jamadest käesolev lugu jutustabki. Ja no muidugi võimude ükskõiksusest ja altkäemaksudest jne, mis iga suurema võimuaparaadiga kaasneb. Autor pole seda jutustanud just masendavas toonis, eks siin ole ka vaikset kriitikat kaasaegse võimu suhtes või nii.

Joseph Conrad „The Shadow Line : A Confession“, Project Gutenberg (2006)

Mind kohe hämmastas see äratuntavalt conradilik õhustik, mille osas muidugi võin eksida, sest olen eelnevalt lugenud vaid „Pimeduse südant“, ent ma usun, et küllap on siin midagi temale laiemalt omast, midagi selles paikade ja tegelaste kirjeldusis, nende välisvaatluslikust iseloomust tulenevas distantseerituses, kuigi tegemist on sedapuhku minajutustusega, ahistavas, justkui üleloomulikus sünguses ja õuduses, mis vähehaaval tegelasi ümbritseb (ja selles võiks natuke olla isegi midagi lovecraftilikku, kuid pelk fakt, et see on vaid üks element kogu atmosfäärist ja et jutustuse raam on sellest õhustikust laiem, teeb selle siiski pigem vastupidiseks).

Ühesõnaga, üks nooruke meremees, kes koloniseeritud Malaisias igati meeldiva kapteni teenistuses kohaliku aurulaevaga ringi tossutab, tema otsustab äkitselt, et elul peab olema ju midagi enamat pakkuda, sest noorusel on ikka vaja seiklust ja väljakutseid või midagigi, mis igati loogikavastase sisemise rahutuse vastu aitaks, mitte, et ta ise üldse kuidagi oma põhjuseid seletada oskaks. Lühiromaani esimene kolmandik tegelebki rahulikus tempos teenistusest lahkumise ja ohvitseride pansionis edasise etapi ootamisega, mille kestel nii ka põgusalt figureerivad endised meeskonnakaaslased, kui ka sündmustikku rohkem või vähem edasi viivad pansionikülalised ühtmoodi värvikalt välja joonistatud, rääkimata dialoogidest, mis nii väikeste näoilmemuutuste kui peategelase meeleseisundite äramärkimise abil meile temast, või siis tema nooruslikust iseteadvusest ja kogenematusest aimu annab. Ning läheb nõnda, et sihitu kodumaale naasmise asemel saab meie peategelane hoopis ühelt peast segi keeranud ning otsad andnud kapteni mantlipärijaks, algus on paljutõotav, kuid malaaria teeb laastamistööd, kestab lõputuna näiv tuulevaikus troopilises kuumuses ning kapteni esimene abi muudkui sonib ja sonib hullu kapteni kättemaksust…

Üks pansionielanikest, kapten Giles jagab lõpupoole sellist tarkust: “And there’s another thing: a man should stand up to his bad luck, to his mistakes, to his conscience and all that sort of thing. Why—what else would you have to fight against.” Ning kindlasti on tähelepanuväärivaks tegelaseks ka kokamadrus Ransome, kes tänu kaasasündinud südamehaigusele on õppinud olema oma liigutusis ja emotsioonides lõputult rahulik ning vaoshoitud, olles nõnda noorele kaptenile oluliseks toeks ja lõpuks näeb vilksamisi temagi sisse, kogu tema mõõdukuse ja rahulikkuse allikasse.

Selle kohta, misasi see varjujoon on, on muidugi igasugu võimalusi – muuhulgas seotud nii päikesekella kui öö ja päeva piiriga, või kui üleloomulikumat eelistada, siis miks mitte toosama laiuskraad, kuhu hull kapten maetud sai, aga vast konservatiivseim on jääda lapse-noorukieast välja astumise temaatika juurde, liiatigi, mis üleloomulikku puudutab, olla Conrad ise küsimise peale kommenteerinud, et elu ise sisaldab piisavalt palju kummalist, et pole vaja hakata eraldi kummitusi välja mõtlema (vms). Eraldi küsimusi tekitab muidugi ka, et alapealkirjaks on „Confession“ ehk siis pihtimus v ülestunnistus…

Eesti keelne versioon on ka ilusti Riina Jesmini tõlkes olemas – „Salajane kaaslane. Varjujoon“, 2004. aasta Loomingu Raamatukogu. Aga mul oli vaja muidugi kohe lugeda, sest ühes teises raamatus oli see mainitud, ja tegu on õnneks ikkagi lühiromaaniga. Lisaks on ju tore vahelduseks Conradi keelt nautida, kuigi mäletan, et „Pimeduse süda“ oli eesti keeles ka igati nauditav.

An exclamation of dismay escaped him when he heard that I had come for a stay; but he could not deny that there were plenty of vacant rooms.

“Very well. Can you give me the one I had before?”

He emitted a faint moan from behind a pile of cardboard boxes on the table, which might have contained gloves or handkerchiefs or neckties. I wonder what the fellow did keep in them? There was a smell of decaying coral, or Oriental dust of zoological speciments in that den of his. I could only see the top of his head and his unhappy eyes levelled at me over the barrier.

“It’s only for a couple of days,” I said, intending to cheer him up.

“Perhaps you would like to pay in advance?” he suggested eagerly.

“Certainly not!” I burst out directly I could speak. “Never heard of such a thing! This is the most infernal cheek. . . .”

He had seized his head in both hands—a gesture of despair which checked my indignation.

“Oh, dear! Oh, dear! Don’t fly out like this. I am asking everybody.”

“I don’t believe it,” I said bluntly.

“Well, I am going to. And if you gentlemen all agreed to pay in advance I could make Hamilton pay up, too. He’s always turning up ashore dead broke, and even when he has some money he won’t settle his bills. I don’t know what to do with him. He swears at me and tells me I can’t chuck a white man out into the street here. So if you only would. . . .”

I was amazed. Incredulous, too. I suspected the fellow of gratuitous impertinence. I told him with marked emphasis that I would see him and Hamilton hanged first, and requested him to conduct me to my room with no more of his nonsense. He produced then a key from somewhere and led the way out of his lair, giving me a vicious sidelong look in passing.